Tõlkinud Juhan Habicht, Laine Hone, Karin Kastehein, Tiiu Loog, Gea Mägi, Piret Orav, Maia Planhof, Krista Suits, Karin Suursalu
246 lk
Viimasel ajal antakse välja Agatha Christie lühijuttude kogumikke ja mul on selle üle ainult hea meel. Neid on mõnus lugeda ja nende puhul mul ei ole ka tunnet, et need olid liiga lühikesed. Just paraja pikkusega. Ma pole enne neid ka lugenud. Üldse ma olengi vist temalt enamasti ainult neid raamatuid lugenud, kus uurijaks on Hercule Poirot. Kindlasti ei ole ma lugenud Tommy ja Tuppence’i juhtumeid.
„Kesktalvised mõrvad” sisaldab kahteteist erinevat lugu, kus peamiselt on uurijateks Hercule Poirot ja miss Marple, kuid esindatud on ka teised Agatha Christie detektiivid. Nagu pealkirjast järeldada võib, toimub nende lugude tegevus talvel. Christie kaevub nendes kaheteistkümnes loos inimhinge erinevatesse soppidesse. Neid oli huvitav lugeda ja mõistatada, kes mõrvar on. Ma ei kujuta ette, kuidas autor suudab luua niivõrd sasipuntraid täis lugusid ja kirjutada neid nii, et need ka loogilised on.
Raamatu tegi minu jaoks veel ekstra huvitavaks see, et sissejuhatuses räägib Agatha Christie enda lapsepõlve jõuludest ning jõulutraditsioonidest. Esimest korda ma lugesin ka lugu, kus Hercule Poirot eksis mõrvari osas. Muidugi tegi jutud huvitavaks erinevad sündmuste keerdkäigud, mille peale ei tulekski. Õnneks on Agatha Christie detektiivid piisavalt targad ning leiavad süüdlased üles.
Mina soovitan neid kaasahaaravaid lugusid lugeda. Neid jutte võib järjest lugeda või ühekaupa. Igal juhul on need pimedal talveõhtul suurepäraseks ja kütkestavaks meelelahutuseks. Need on seniajani kaasahaaravad, mis siis et peaaegu sada aastat tagasi kirjutatud.
Toimetajatöö oli ainult veidi lohakas. Trükivigu oli omajagu sisse jäänud.
Triinu raamatublogi 