255 lk
See raamat on ka mu riiulil kaua oma aega oodanud. Aga jõudis ära oodata. Ma ei ole Jim Ashilevi raamatuid enne lugenud. See on nii öelda esimene pääsuke, aga ma kindlasti mingi aeg tutvun veel tema loominguga.
Raamatus “Armastuskirju teatrile” kirjutab autor loomulikult teatrist. Need on natukene kummalised kirjad, sest tundub, et autor paneb kõik oma valu ja vaeva, mis teatriga seotud nendesse kirjadesse. Hoolimata sellest, et ta ei ole alati rahul ja mõnikord isegi on pahane, kumab nendest kirjadest läbi hoolivus teatri ja teatriga seonduva vastu. Kirjad on kirjutatud 2015. ja 2016. aastal, kui Jim Ashilevi valmistub Vanemuises Othello etenduseks.
Nendes kirjades otsib ta põhjust, miks teatrit ikkagi vaja on. Mida on teatris sellist, et see on kestnud ajast aega? Need kirjad on isiklikud. Autor kirjutab enda tundeid ja mõtteid midagi kartmata ja julgelt. Avab enda hinge lugejatele. Näitab, millist vaeva nõuab näitlejalt, et tuua üks etendus lavale.
Mulle meeldis autori stiil, sellepärast tahan ka teiste tema raamatutega tutvuda. Mul oli küll kohati raske seda raamatut lugeda, sest minu jaoks läks kohati liiga filosoofiliseks. Mina ja filosoofia ei käi kokku. Pealegi olen ma üsna teatrikauge inimene. See on tegelikult natuke kummaline, sest mulle meeldib lugeda ja mulle meeldib kino. Miks siis teater mulle kaugeks jääb? Igatahes teatrihuvilistele soovitan lugeda küll. Mina teen proovi autori teiste raamatutega.
Triinu raamatublogi 