Wolfgang Herrndorf. Miks me varastasime auto (Eesti Raamat, 2018)

Tõlkinud Terje Loogus
211 lk

See on ka üks raamat, mis mul vahepeal jäi venima, kuna lugesin seda töö pärast ja siis tundus nagu oleks see olnud kohustus. Nüüd võtsin raamatu uuesti korralikult kätte ja õige pea ta läbi saigi. Huvitav ja omapärane raamat, mis peaks sobima rohkem poistele. Minu meelest on vähe noortekaid, mis oleks rohkem poistele ja noormeestele suunatud. Hea, et selline raamat olemas on.

Peategelased on noored poisid Maik ja Tšikk, kes on oma klassis natuke tõrjutud. Maiki peetakse millegipärast igavaks ja Tšikk on veidi asotsiaalsete kommetega uus õpilane. Igatahes tuleb suvi ja neid ei kutsuta populaarseima tüdruku Tatjana sünnipäevapeole. Poisid otsustavad, et “laenavad” auto ja sõidavad puhkusereisile. See, kuhu kohta täpselt minna, ei olegi nii oluline. Peaasi on kuhugi minna ja et oleks lõbus.

Juhilube ei ole muidugi kummalgi poisil. Auto saavad nad juhtmetest käivitatud ja sõit võib alata. Sõidetakse nii mööda kiirteid kui ka väiksematel teedel, põldudel ja igasugustes veidrates kohtades. See meenutas natuke mu õe käitumist, kes ära eksides ka muudkui ainult edasi läheb. Tagasiminek ei tule kõne allagi. 😀 Poisid eksivad ka ära ja ei tea ise ka, kuhu nad välja jõudsid. Oma teekonnal kohtavad nad igasuguseid kummalisi tegelasi ja nendega juhtub nii mõndagi.

Alguses ma ei suutnud sellesse raamatusse sisse elada. Ilmselt takistas natuke see kohustusliku kirjanduse tunne. Nüüd aasta lõpus kohustustest priina tundus raamat palju parem. See oli kaasahaarav ning humoorikas. Mitmes kohas ajas lausa itsitama. Samas oli raamat ka kurb, sest need noored poisid tundusid olevat nii üksi ja haavatavad. Pole nagu kedagi, kes hooliks. Tšikki perekonnast ei olnud üldse juttu. Maiki ema vaevles alkoholiprobleemi küüsis ja isa veetis aega oma armukesega ning jättis poja üksi, kui ema kliinikus ravil oli. Veidi teistsugune noortekas, aga soovitan lugeda ikkagi.