Tõlkinud Krista Liidaru
304 lk
Hiljuti lõpetasin selle sarja viienda osa, mis minu meelest oli natuke igav. “Jõulud Snowflake’i kanjonis” oli selle eest huvitavam. Siin oli natuke rohkem intriigi ja inimeste arenemist ning raamat oli tempokam.
Genevieve Beaumont on rikaste vanemate laps. Ta on harjunud saama, mida tahab. Sellest hoolimata pole tema elu olnud just meelakkumine. Mõned aastad tagasi valmistus ta suurejoonelisteks pulmadeks, mis jäidki toimumata, sest naine avastas enne peigmehe petmise. Sellega seoses ei käitunud naine linnaelanikega just viisakalt. Seega on linnas tema maine üsna madal. Teda peetakse külmaks ja kalgiks mõrraks.
Nüüd on tema isa (kes on Hope’s Crossing’i linnapea) otsustanud, et tütar peab ennast kokku võtma ja tema raha laristamise lõpetama ning naasma tagasi kodulinna. Gen ei ole sellest otsusest vaimustatud ning suundub Täpilisse Sisalikku jooma. Sealt areneb üks sündmus teiseni ning asi lõppeb sellega, et ta peab tegema sada tundi üldkasulikku tööd Sõdalase Lootuse programmi heaks. Ta ei pea seda tegema üksi. Koos temaga satub sekeldustesse ka sõjaveteran Dylan Caine.
Dylan eelistab oma päevi mööda saata verandal istudes koer jalgade ees. Ta püüab vältida inimesi nii palju kui võimalik. Ja ta ei vaja Genevieve’i enda ellu. Sellest hoolimata teeb naine kõik, et teda enda kookonist välja meelitada.
Üle tüki aja üks mõnus armastusromaan, kus oli piisavalt tegevust ja juttu. Seda oli meeldiv lugeda ning raamat edenes kiirelt. Mulle meeldis siin raamatus peategelaste omavaheline tõmme. Nad olid küll erineva taustaga, aga ometi sobisid nii hästi kokku. Mina igatahes soovitan armastusromaanide austajatel seda raamatut lugeda. Sobib ideaalselt saabuvasse jõuluaega.
Sarja eelnevad osad:
“Sombune suvi” (2015)
“Woodrose’i mägi” (2015)
“Sweet Laureli kosk” (2019)
“Currant Creeki org” (2020)
“Willowleafi tee” (2020)
Triinu raamatublogi 