Mariliis Alev. Minu Fidži (Petrone Print, 2018)

minu-fidži-paradiisi-varjud223 lk

Ma pole ammu enam jõudnud Minu-sarja lugeda, kuigi seal on nii mõndagi põnevat ilmunud. Mõtlesin, et võtan nüüd ühe kätte. Lugemise väljakutse jaoks oli nagunii vaja. Nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud “Minu Šotimaa” ära ootama, sest “Minu Fidži” oli suht igav.

Autor läheb Fidži saartele, ega tal mingit konkreetset sihti silme ees ei ole. Tundub, et ta soovib lihtsalt puhata ja reisida, sest töötades ja tavapärast elu elades, magad oma elu üldse maha.

Ta liigub seal erinevatel saartel ringi. Mõnel peatub pikemalt, teisel lühemat aega. Kogeb Fidži külaelu ja kultuuri, kirjeldab natuke kombeid ka, aga põhiliselt keerleb jutt looduse ja puhkamise ümber. Ühesõnaga selline kerge ja minu jaoks ka natuke igav lugemine. Ma kujutan ette, et puhkuse ajal oleks olnud seda meeldivam lugeda. Siis on endal ka meeleolu selline chill ning siis ilmselt ei tunduks raamatu kulgemine ka liiga igavana. Pildid olid küll ilusad ja tekitasid tahtmise puhata kusagil rannas kookospalmi all ning raamatukuhi kõrval. 😀

Advertisements

Argo Kasela. Taevakirju (Petrone Print, 2017)

taevakirju192 lk.

Seekordne nutika raamatukoguhoidja väljakutse teema pani mind alguses natuke kukalt kratsima, et mida ma küll selle raames lugeda võiksin. Midagi ei tulnud kohe meelde. Teemaks on lendavad masinad. Ma üritan nende teemade alla isiklikke raamatuid lugeda ja nii ma siis ühel õhtul vaatlesingi oma riiuleid, kui silma jäi paar aastat tagasi võidetud raamat “Taevakirju”.

See raamat räägib lennundusest. Võtab algusest kuni lõpuni välja erinevad lennukipersonali töö etapid, alates lennuki valmis seadmisest ja õhku tõusmist kuni maandumise ja koristamiseni välja. Mulle on alati pilootide, stjuuardite ja stjuuardesside elu tundunud päris ilusana. Muudkui aga lendad igale poole ja mis elul viga. Siit raamatust selgub, et nii see siiski pole. Vahel tuleb lennata päevas mitu lendu, aga see ei mõju tervisele kõige paremini. Esiteks vaevab paljusid unetus, sest graafik on ülimalt ebaregulaarne, lisaks veenilaiendid, traumad jne.

Lisaks sellele räägib autor erinevatest reisijatüüpidest ning ka kirjust seltskonnast, kes lennunduses töötavad. Ja muidugi kõige tähtsamast asjast – ohutusest. Sellest kirjutab autor päris põhjalikult. Ohutusjuhendid ei ole niisama välja mõeldud, sageli on mõni lisandunud nõude põhjuseks traagiline õnnetus.

Selline ülevaatlik raamat ja nüüd peale selle lugemist, vaatan neid inimesi hoopis teise pilguga. Pole see stjuuardi / stjuuardessi töö midagi nii meelakkumine kui alguses tundub, Kerge ja lihtne lugemine.

Lehte Hainsalu. Olla üheksavägine (Petrone Print, 2018)

olla-üheksavägine168 lk

See raamat kuulub sarja “Aja lugu”. Ma olen valikuliselt selle sarja raamatuid lugenud. Neid, mis rohkem huvi pakuvad. Kuna ma olen nooruses tema luuletusi lugenud ja need kõnetasid mind (kes ma ei ole eriline luulesõber), siis tahtsin kindlasti seda äsja ilmunud raamatut lugeda.

Siin räägib Lehte Hainsalu enda sünnist, kooliteest, majadest, kus ta elanud on, loomingust, kirjandusest, enda ellu suhtumisest, loodusega suhestumisest, lastest, oma riigi loomisest ja paljust muust.

Minu jaoks oli huvitav, kuidas ta seda kõike on kirja pannud. Esiteks ta kirjutab endast kolmandas isikus. See oli omapärane nüanss ja tegi raamatu kuidagi siiraks, hea oli seda lugeda. Hainsalu keelekasutus on luuleline ja see oli nii hea. Ma plaanisin seda raamatut päeval lugeda, et enne magama minekut loen mingit kergemat raamatut, aga ei saanud. “Olla üheksavägine” haaras nii endaga kaasa, et ei tahtnudki vahepeal midagi muud lugeda. Mulle meeldis tema tekstis ka kerge eneseiroonia ja see, et ta ei ütle kõike alati päris otse, vaid natuke nagu ridade vahel.

Mul on tunne, et ma peaks tema luuletused uuesti üle lugema ja miks mitte ka proosa. Selline siiras lähenemine kõnetas mind.  Mina julgen soovitada seda raamatut!

Raamatust sain teada ka fakti, et Lehte Hainsalu on Ruja laulu “Teisel pool vett” sõnade autor. Sõnad olid ammu juba loodud, enne kui Alender selle avastas.

Triinu Viilukas. Minu Viin (Petrone Print, 2018)

minu-viin-1700-kilomeetrit-ja-17-aastat264 lk.

Ma ei ole viimasel ajal eriti jõudnud uuemaid Minu-sarja raamatuid lugeda. Üritan nüüd tasapisi jälle ree peale saada. Minu-sarjas on kohati raamatute tase nii ja naa. “Minu Viin” ei valmistanud õnneks pettumust. Raamat on huvitav ja kuidagi voolavalt kirjutatud. Pole ka ime, sest autor tegeleb ise muusika ja laulmisega.

Autor kolib Viini armastuse tõttu. Suhe küll kestma ei jää, aga armastus Viini vastu küll. Tal on kakskeelne poeg ning ta ise õpetab ülikoolis eesti keelt ning osaleb mitmes ansamblis.

Viin on linn, kuhu ma kunagi tahaks minna. Ei tea, kas õnnestub ka, sest ma tegelikult ei ole väga reisihimuline inimene. Viin on huvitava arhitektuuriga linn. Sellest siin küll palju ei räägita. Rohkem räägitakse viinlastest kui linnas, aga sellest hoolimata mulle meeldis raamat. See oli kaasahaarav ja emotsionaalne. Autor rääkis oma kohanemisest Viinis, oma tegemistest ja palju viinlaste erinevatest tahkudest. Muidugi on palju juttu keeleõppest ja muusikast, aga lisaks ka kultuurist, toidust, riigipühadest ning paljust muust.

Minu jaoks tuli üllatusena, et viinlased eelistavad sularaha kaardimaksetele ning paljud asjad nõuavad endiselt füüsilist paberit ning digimaailmas eriti asju ei aeta.

Mina soovitan seda raamatut lugeda. Eriti nendel, kellele Viin on südamelähedane või kes plaanib sinna reisida. Raamatust saab kasulikke näpunäiteid, kuidas mingites olukordades käituda ning lõpus on eraldi peatükk, mida Viinis teha, vaadata ja kuhu minna.

 

Clare Mackintosh. Laske mul olla (Petrone Print, 2018)

laske-mul-ollaTõlkinud Kadri Pettai
342 lk.

Mulle tundub, et ma hakkan tasapisi väsima nendest närvilistest kangelannadest. Mulle seekord üldse Anna ei meeldinud. Ta oli kuidagi nii silmapaistmatu, et olla kangelanna. Ta ei teinud suurt midagi peale närvitsemise. Ma saan aru, et ta leinas ja puha, aga sul on väike laps, võta ennast kokku, ära ole kogu aeg selline närvipundar ja paanikas.

Selle raamatu sisust ei saa eriti rääkida, muidu reedaksin liiga palju.

Aasta tagasi lõpetas Anna ema Caroline Johnson oma elu enesetapuga. Pool aastat enne seda sooritas Anna isa Tom Johnson samasugusel viisil enesetapu. Nüüdseks on Annal endal väike tütar ning ebakindlatel alustel suhe. Ta tunneb oma vanematest puudust. Täpselt ema surma-aastapäeval saab ta ühe kaardi, mis paneb ta kahtlema, kas vanemad ikka tegid enesetapu. Ta hakkab asja uurima ning seda tehes satub ta enda ning väikese tütre elu ohtu.

Tegevus oli täiesti okei. Oli ootamatuid pöördeid, neid oli mitmeid. Korralik põnevik, kui välja arvata see, et mulle Anna üldse ei meeldinud. Selle eest meeldis mulle erus olev uurija Murray Mackenzie, kes oli hingega asja kallal. Raamatu lõpp oli jällegi veider minu arust ning jäi ka küllaltki lahtiseks. Selline õlgu kehitama panev raamat. Endiselt meeldib mulle Mackintoshi raamatutest esimene “Ma lasen sul minna” kõige rohkem.

Katrin Pauts. Minu Muhumaa (Petrone Print, 2018)

minu-muhumaa-lühike-libahuntide-ajalugu231 lk.

Kui nägin Petrone Prindi lehelt, et ilmumas on Minu Muhumaa, siis teadsin kohe, et tahan seda lugeda. Mis siis, et ma pole muhulane vaid hoopis saarlane. Samas ma elan Muhule küllalt lähedal ning need toidud, mida siin mainitakse on mulle tuttavad ning ema on neid lapsepõlves meile valmistanud. Muhus on käidud nii jaanitulel kui ka Liiva poes jne jne. Nii et äratundmismomente oli mul siin küll.

Muhu on minu jaoks üldiselt salapärane maa. Olen seal natuke ikka käinud, aga süvitsi uurinud pole. Viimasel ajal olen sealt lihtsalt bussiga läbi sõitnud, kui Tallinnasse lähen või siis Saaremaale tulen. Nagu raamatust selgub, on see ka Katrin Pautsi jaoks salapärane, kuigi ta on seal sündinud ja kasvanud.

Raamatu kaanepilt on ilus ja värviline, sisu enam nii ilus ei ole. Raamatus on samasugune aura nagu tema krimiromaanides. Sünge ja müstiline. Selgub, et muhulased ei salli neid, sest Katrini ema ei ole põline muhulane. Ma ei oska öelda, kas see ka tõsi on, aga Katrinile on jäänud selline mulje. See on kujundanud tervet tema lapsepõlve. Lisaks see, et teda kiusati koolis (see on mulle ka tuttav teema, õnneks mul koolist õudusunenägusid pole nagu autoril). Pole siis ime, et tal on muhulastest jäänud mulje kui kiuslikest ja õelatest inimestest. Samas talle meeldib Muhumaa loodus ja kusagil mujal ta ennast nii hästi ei tunne kui Muhu looduses. Ma täiesti mõistan teda. Mulle ka inimesed eriti ei meeldi ning eelistan rohkem omaette olekut.

Mulle raamat siiski meeldis hoolimata selle süngetest toonidest. Katrin Pauts oskab hästi ja kaasahaaravalt kirjutada ning tundub, et mulle sobib tema stiil. Jutt jookseb sama ladusalt kui tema teistes raamatutes. Kes soovib positiivset raamatut, siis nendele vast ei sobi, aga teistele julgen küll soovitada.

Loodan, et autor on nüüd selle kibestumise endast välja kirjutatud ja tal on nüüd parem olla.

Berit Renser. Minu Indoneesia (Petrone Print, 2017)

minu-indoneesia-maailma-makett240 lk.

Ma ei ole juba tükk aega Minu-sarjast midagi lugenud. Oligi viimane aeg võtta käsile üks teos sellest sarjast.

Indoneesia on erinevatest saartest koosnev riik, mis on nii mitmekesine, et seda on raske ühte väikesesse raamatukesse mahutada. Mulle tundub, et autoril on õnnestunud meile seda värvikirevust edasi anda. Ta kirjutab Jaavast, Kalimantanist, Balist, Sumatrast ja Jakartast.

Raamatu autor läheb Indoneesiasse õppima, kus ta vaated põrkuvad täiesti erineva kultuuritaustaga inimestega. Selle aja jooksul, mis ta Indoneesias on, jõuab ta seal korraldada “Teeme ära!” aktsiooni,  õppida selgeks keele, teha metsarahvast film ning kirjutada indoneeslastest indoneesiakeelse raamatu.

Raamatu võtab tabavalt kokku autori enda tekst, mida ta oleks tahtnud Indoneesias telestuudios öelda:

Tahtnuks öelda veel nii palju rohkemat, kui mu mõtted poleks takerdunud ununenud sõnade taha. Et te oletegi vastuolude maa ja seote pidevalt võimatuna näivaid opositsioone. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud. kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et oma mitmekesisuses olete justkui nagu maailma makett. Et siin on esindatud skaala äärmuslikest usklikest äärmuslike uskmatuteni, pillavast rikkusest näljase vaesuseni, südamlikust hoolimisest kõleda osavõtmatuseni, lopsakast loodusest kurva tühimikuni. (lk 240)

Mulle raamat meeldis. See oli ladusalt ja põnevalt kirjutatud, nii et haaras kaasa. Soovitan lugeda.