Lembe Mõttus. Minu Okeaania (Petrone Print, 2017)

minu-okeaania-tagasi-kiviaega272 lk

See oli üks väga omamoodi lugemine. Humoorikas. Kaks naist jätavad oma pered Eestisse ja lähevad ise mõneks ajaks reisile. Sellisesse kaugesse piirkonda nagu on Okeaania. Kõigepealt on muidugi sekeldused Austraalia tollis, kus neid ei taheta läbi lasta, sest neil on kaasas suitsuvorstid. Huvitav, miks ei või suitsuvorsti kaasa võtta?

Edasi viib nende teekond Paapua Uus-Guineasse, Saalomoni saartele ja Vanuatule. Nendega juhtub igasugu huvitavaid asju seal reisil. Nad käivad džunglis, snorgeldamas, jõematkal ning tutvuvad kohaliku elu-oluga, mis on meie jaoks ikka nii teistmoodi. Kujutan ette, et see võib väga huvitav olla.

Raamatu lugemise lõpetasin siis, kui ise olin parajasti väikesel reisil. Küll mitte nii eksootilises kohas, aga mõnus oli seda lugeda. Olin parajasti natuke jahedas Riias, kui nemad olid suviselt soojal Tavanipupul ning mõtlesin, et nii väga tahaks sealsamas olla ja ennast kõigest välja lülitada. Seda kirjeldust raamatust lugedes tuli nii elavalt silme ette pilt ilusast sinisest merest ja soojast päikesest jne.

Ühesõnaga, mulle meeldis. Natuke teistmoodi raamat Minu-sarjas, kus kõike ei ole kirjeldatud nii tõsiselt vaid tõesti läbi huumori. Nad julgevad enda ja olukordade üle naerda. Ja see tekitas hea tuju. Keegi soovitas seda lugeda kehval päeval. Tõesti see pani mind muhelema ja tekitas parema tuju. Soovitan soojalt lugeda! Isegi nendel, kes tavaliselt Minu-sarja ei loe.

Advertisements

Ingrid Eomois. Minu Malta (Petrone Print, 2017)

minu-malta-väike-ja-vägev232 lk.

See on nüüd üks raamat, mida lugejad on pikalt oodanud. Juba tükk aega on nad küsinud, kas Malta kohta on ka, Minu-sarja raamat olemas. Senini on ikka olnud vastuseks, et ei ole veel kirjutatud, aga õnneks on nüüd see lünk täidetud.

Raamatu kaanepilt on nii mõnusalt suvine, et tahaks ise ka olla seal. Raamat on mõnusalt  ja sujuvalt kirjutatud. Autor läks alguses Maltale kolmeks kuuks tööle reisiesindajana. Selle aja jooksul kohtus ta oma tulevase mehega ning läks pärast vahepealset Eestis olekut sinna tagasi.

Autor kirjeldab väga põnevalt Malta ajalugu ja turismiatraktsioone, aga tähelepanuta ei jäeta ka kultuuri ning maltalaste kombeid ning inimesi. Raamatust saab teada, et maltalased on poliitikahuvilised ning neile meeldib valimas käia. Samuti kirjeldatakse seda vähest loodust, mis riigis on. Sain üllatusega teada, et Maltal ei ole metsi, mägesid, järvi ega jõgesid ning linnainimesi on pea 95%. Hoolimata sellest, et metsi pole, kasvab riigis mitmeid erinevaid taimi.

Raamatust selguvad Malta kohta huvitavad faktid. Näiteks oli kuni 2011. aastani keelatud abielulahutus. See oli minu jaoks küll paras üllatus, et ühes Euroopa riigis on lahutus keelatud. 2011. aastal on Maltas lahutusreferendum. Ja see on ikka hämmastav, milliseid sõnu kampaanias kasutati.

Kallis proua Eomois… hääletage perekonna tuleviku poolt ja öelge abielulahutusele kindel ei… Kui Maltal peaks lahutus seadustatama, siis jätab teie mees teid suure tõenäosusega maha ja läheb pere juurest teise naise juurde. (lk 136)

Raamatus on piisavalt nii Maltast kui maltalastest ja autori enda elust seal. Ta on Maltal õppinud mitut eriala, näiteks giidindust, millest annab aimu ka raamatu kirjutamisstiil. Seda on mõnus lugeda ning Maltast saab suurepärase ülevaate. Minule meeldis. Soovitan lugeda!

Tiit Pruuli. Minu maailm (Petrone Print, 2017)

minu-maailm-romantiku-te-heitlused285 lk.

Selle raamatu lugemine võttis mul omajagu aega, aga mitte sellepärast, et ta oleks halb olnud, vaid tegemist on isikliku raamatuga. Nagu teada, siis raamatukogu raamatutel on tähtaeg taga, aga isiklikega saab vabamalt võtta. Viimasel ajal olen hakanud endale rohkem raamatuid ostma. “Minu maailm” on ostetud kinkekaardi eest, mille võitsin Rahva Raamatu suvise mänguga Lugemise väljakutse grupile.

Nii nüüd raamatust. Mulle meeldis. Selline mõnusalt kulgev lugu erinevatest paikadest maailmas. Kuigi kaks esimest peatükki ei jätnud head muljet. Näiteks Viini juures mind häiris iroonia ja sarkastilisus, mingisugune üleolevus. Õnneks ülejäänud raamat oli palju parem.

Raamatus oleks nagu kaks kirjutajat. Tiit Pruuli ja Artur Soomets. Tiit Pruuli ise ütleb, et Artur on prototüübi varjunimi. Kes see mees tegelikult on, seda ei tea. Igatahes saab raamat alguse ühest väljakutsest. Nimelt esitab Artur Tiidule väljakutse temaga teatud moel võidu reisida. Nimelt püüavad mõlemad mehed sihtkohtadest tuua kaasa mõne loo, mis on Eestiga seotud. Need on omapärased ja huvitavad.

Üldiselt mõnusalt ja huvitavalt kirjutatud raamat. Nagu juba eespool kirjutatud, saab lugeda seiklustest Viinis. Lisaks saab lugeda Põhjapoolusest, Antarktikast, Austraaliast, Myanmarist, Venemaast, Tongast, Taist, Malist, Kesk-Aasiast ja Ladakhist. Minu jaoks oli kõige huvitavam lugeda Kesk-Aasia maadest, Tadžikistanist, Usbekistanist, Kasahstanist, Kõrgõztanist, sest ma ei tea nendest suurt midagi. Natuke saab teada nende ajaloost, kultuurist, usust ja muustki.

Minu arvates üks parimaid raamatuid Minu-sarjast ja sobib ideaalselt selle sarja 100. raamatuks. Soovitan lugeda.

Linda Järve. Nooruse lugu (Petrone Print, 2017)

nooruse-lugu232 lk.

“Nooruse lugu” räägib ajakirja Noorus eluloo. Ajakirja tegevusaastad on laias laastus 1946-1997. Ma ei oskagi öelda, millega see raamat mu tähelepanu köitis, et selle pihku haarasin. Ma ei mäleta, et ma ise oleksin Noorust lugenud. Küll aga mäletan, et lugesin Põhjanaela ja Meie Meelt. Nende uut numbrit ootasin põnevusega.

Linda Järve on ise olnud pikaaegne Nooruse peatoimetaja (aastatel 1984-1994). Raamatus kirjutatakse ajakirja sünniloost ja miks ajakiri tegevuse lõpetas, kui see oli nii populaarne. Sinna vahele leiavad kajastust teemad, millest kirjutati, samuti on pikalt ja põhjalikult juttu ajakirja tegijatest ja nendest, kes sinna artikleid kirjutasid.

Samas ei ole see ainult ajakirja lugu. Palju saab teada tolleaegsest ühiskonnast, mis teemad olid olulised ja populaarsed ning mis teemadel ei tohtinud kirjutada. Tsensuurist ja selle absurdsusest saab ka mõndagi teada.

Minu jaoks oli raamat natuke kuivalt kirjutatud. Selle eest oli küllalt põhjalik, aga ma ei suutnud seda pikalt järjest lugeda. Tähelepanu kandus mujale. Kõige põnevam osa oli minu jaoks see, kui Eesti iseseisvus. Tegelikult juba mõned aastad enne, kui tsensuur läks vabamaks ja tohtis juba kirjutada teemadel, mis veel mõned aastad enne seda oli rangelt keelatud. Ma arvan, et kes oli Nooruse lugeja, nendel on huvitav meenutada seda aega ja ajakirja. Kes ise ei ole ajakirja lugenud, siis võib-olla jääb teema natuke kaugeks.

Raamat on ilmunud sarjas Aja lugu, mis minu meelest on väga oluline, sest kajastab inimese jaoks, kes raamatu kirjutas, mingit olulist perioodi. Enamasti on tegu küll lapsepõlvelugudega, aga seekord on tegemist ühe konkreetse etapiga Linda Järve tööelus.

 

Kristel Halman. Minu Tšehhi (Petrone Print, 2017)

minu-tšehhi-parajad-švejkid304 lk.

Kohe üldse ei taha see lugemine viimasel ajal edeneda. Selle raamatu algus algas mõnusalt, aga lõpp vajus kuidagi ära. Või ma lihtsalt ei suutnud keskenduda, aga igatahes see lõpp mul muudkui venis ja venis ja venis.

Muidu mõnusalt kirjutatud Tšehhist ja nendest inimestest, kellega ta seal kohtub ja suhtleb ja mõnikord ka lihtsalt linnaelanikest. Tegelikult tahtis autor minna Hollandisse, aga saatus tahtis teisiti. Tšehhis kohtus ta oma tulevase elukaaslasega, kellega ta veedab Prahas seitse aastat.

Nad reisivad mööda maad ringi. Käivad veinidegusteerimistel, harrastavad erinevaid spordialasid, tutvuvad erinevate kohalike baaride ja erinevates linnakestes losside ning kindlustega.

Palju tuleb juttu Tšehhi ajaloost, mis kohati sarnaneb meie omaga, just hilisem. Loomulikult ei saa üle õllest, mis on Tšehhis väga olulisel kohal. Juttu tuleb veel erinevatest traditsioonidest, tööotsingust, bürokraatiast, poliitikast ja nii edasi.

Nagu öeldud, siis lõpp läks üle kivide ja kändude. Soovitan siiski lugeda nendel, kes plaanivad Tšehhit külastada. Autor küll ütleb, et tegemist ei ole reisijuhiga, aga Praha ja ka mõne teise linna ning kohakese kohta saab päris korraliku aimduse.  Pildid on raamatus ilusad ja kaanepilt tõmbas kohe mu tähelepanu. Tekitas huvi Praha vastu. Tahaks kunagi seda linna külastada ja kõike seda ilu oma silmaga näha.

Clare Mackintosh. Ma näen sind (Petrone Print, 2017)

ma-näen-sindTõlkinud Aet Karolin
398 lk.

Oi, ma ootasin väga, millal saan seda raamatut lugeda. Autori esimene raamat “Ma lasen sul minna” (Petrone Print, 2016) oli ülimalt hea ja ootasin ka teiselt raamatult palju. Ma ei tea, kas asi oli selles, et mu ootused olid liiga kõrged, aga see raamat valmistas mulle pettumuse. Tegemist ei ole halva raamatuga. Raamatus on põnevust, pinget ja ootamatuid žüseepöördeid, mis peaks nagu meeldima, aga mul oli millegipärast raske sellele teosele keskenduda. Millegipärast ei suutnud see mind nii palju köita kui autori esimene romaan.

Ma ei taha üldse selle sisust eriti rääkida, muidu veel reedan midagi ja pärast pole teil põnev lugeda. Nii palju võib aimu anda, mis raamatu tagakaanel kirjas:

Sa teed iga päev ühte ja sama.
Sa tead täpselt, kuhu sa lähed.
Sa ei ole üksi.

Kui Zoe Walker näeb enda fotot ühe Londoni linnalehe erakuulutuste rubriigis, otsustab ta välja selgitada, miks on tema pilt sinna sattunud – ilma ühegi selgituseta, lihtsalt udune foto koos internetiaadressi ja telefoninumbriga. Zoe viib ajalehe koju ja näitab seda pereliikmetele, kes on kindlad, et naine fotol vaid sarnaneb Zoega. Aga järgmisel päeval on ajalehes juba uue naise pilt ja nii päev päeva järel.

On see eksitus? Või juhus? Või peab keegi arvet nende naiste iga sammu üle …

Kõik see kokku moodustab segase loo ja minul oli alguses raske jälgida seda. Mulle ei meeldinud raamatu peategelane Zoe. Tal oli kõik olemas, aga ikka oli ta rahulolematu. Samas ta pabistas iga väiksema asja pärast, mis puutus tema lastesse. Tahtis neid kogu aeg kaitsta (olgu öeldud, et lapsed olid mõlemad täiskasvanud) ja soovis neile head, aga samas nagu kritiseeris neid ka. Mul tekkis tunne, et ta ei suutnud kedagi eriti usaldada. Kohati oli ta nii saamatu ja enesekeskne.

Kui raamatul hakkas juba lõpp paistma, siis olin sellega rahu teinud ja suutnud leppida, et kisub natuke melodramaatiliseks, aga kaks viimast lehekülge rikkus jälle kõik ära. No milleks oli vaja sellist lõppu? Oeh, sain selle nüüd välja kirjutatud endast.

Üldiselt soovitan raamatut põnevus- ja psühholoogiliste romaanide fännidel lugeda.

Vaatasin Goodreadsist, et autoril peaks 2018. aasta alguses ilmuma järgmine raamat. Ma tahaksin siiski seda lugeda, hoolimata käesolevast lugemiselamusest. Loodan, et kui see ükskord ilmub, siis tõlgitakse ikka eesti keelde ka.

 

 

 

Christine Dwyer Hickey. Nääps (Petrone Print, 2017)

nääpsTõlkinud Tiina Tarik
208 lk.

Vahelduseks üks Petrone Prindi raamat. Neid mul on kodus ootamas veel terve hunnik tänu Petrone Prindi korraldatud loosile, kus ma võitsin 10 raamatut. Kuna need on isiklikud, siis nendeni jõudmine võtab natuke aega. Raamatukogu omadel on ju tähtaeg taga. 😀

Aga nüüd konkreetselt käesolevast raamatust. Oi see oli hea, aga samas nii kurb ja jõhker. Selles raamatus on kirja pandud ühe Dublini perekonna lugu vaadatuna läbi lapse silmade. Tegevus toimub aastatel 1964-1974 ja peatükid ongi erinevate aastate kaupa.

Alguses tundub, et tegu on üsna korraliku perekonnaga: ema, isa ja viis last. Raamatu tegelane on alguses veel väike tüdruk, kes ei saa hästi aru, mis on õige ja mis vale. Ta käib isa töö juures kaasas ja näeb ning kuuleb pealt isa-ema riidusid. Ta ei usu õde Jeannie’t, kes ütleb talle, et ema on samasugune joodik nagu isa. Teda ennast kutsutakse Nääpsuks. Tasapisi hakkab Nääps aru saama, et kõik ei ole päris korras.

Mul oli temast nii kahju. Kõigepealt sellepärast, et ta oli kogu aeg üksi ja ta tundiski ennast üksikuna. Sõpru tal ei olnud, kõige vanem õde oli erivajadustega ja teisel õel olid oma sõbrannad ning õde ei huvitanud teda. Nääps oli täielikult issi-tüdruk ja emaga ta läbi ei saanud.

Ja kuidas saaksid sa olla ülielevil, kui iss viib su üksinda kirikusse, sõidab siis minema, ega tulegi tagasi? Ja siis. Ja siis pärast jälgid sa, kuidas iga viimane kui neljanda klassi tüdruk teeb koos oma empsi ja issiga pilti – nad peavad ennast nii vingeks, sest nad lähevad koos mõnda toredasse kohta. Issi autoga või ehk taksoga või seisavad lihtsalt bussipeatuses ja ootavad bussi. Aga alati on neil kaasas emps ja iss ja terve perekond, peale Bridget Pearse’i, kelle emps on surnud, aga temal on jällegi blond tädike, kellega koos ringi käia.  Ja siis passid sa terve igaviku tühjal kirikutrepil, sest kõik on ära läinud ja emps jääb oma taksoga kõvasti hiljaks. Ja taksoaknast paistva näo järgi tead sa, et emps on jälle halvas tujus. (lk 89)

Ema ajas mind selles raamatus nii vihale. Kuidas võib üks ema oma lapsega niimoodi käituda? Sõimab teda igasuguste nimedega, kasutab nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Riiud läbi lapse silmade

Vahel ei laulda, ainult räägitakse, ainult et see ei ole tegelikult rääkimine, vaid karjumine. Nad ei kuula üksteist, sest nad ootavad ainult, millal tuleb nende kord karjuma hakata. Nad ütlevad samu asju kogu aeg uuesti. Räägivad asjadest, mis juhtusid aastaid tagasi. Siis võib tüliks minna. Kõik lähevad eri aegadel koju. Kui keegi läheb liiga vara koju, ütlevad mahajääjad alati midagi tema kohta. Kuuled igasuguseid asju, sest nad unustavad sind toast välja saata. Neil on liiga palju tegu karjumisega, seepärast ei pane nad midagi tähele. Nad ei pane kunagi midagi tähele. (lk 13)

Ema põhjendus riidudele on ka absurdne ja väärastunud.

Emps ütleb, et kõik inimesed riidlevad, mitte üksnes tema ja iss.
Ta ütleb, et see on märk sellest, et sa armastad kedagi, sest poleks ju mõtet riielda kellegagi, kellest sa põrmugi ei hooli – ega ju? (lk 64)

Tegu on hästi kirja pandud raamatuga, mis siis, et teema on kurb ja hingeminev.  Kaotasin ennast sinna raamatusse ja lugesin selle ühe päevaga läbi. Tegemist on ka mõtlemapaneva romaaniga. Mida kõike näeb, tunneb ja peab läbi elama alkohoolikute laps. Teose lõpp jäi mind kummitama. Mis sai neist lastest edasi? Kas nad said oma elu ikka korda või mitte? Igal juhul soovitan lugeda.