125 lk
See raamat tõmbas kohe lugema hakates mu tähelepanu ja praktiliselt ühe õhtuga ta lõpetatud saigi. Lõpus oli ka kirjas, et järgneb, aga paraku pole seda järge siiani ilmunud. Sellest on mul kahju, sest oleksin hea meelega tahtnud edasi lugeda.
17-aastane Jaanika ja tema ema Triin on sunnitud kolima maale ema lapsepõlvekoju. Jaanika ja Triin saavad omavahel väga hästi läbi ning usaldavad teineteist. Ometi ei taha ema talle öelda, kes ta isa on, kuigi Jaanika on juba piisavalt täiskasvanud, et seda teada.
Omal ajal oli Jaanika emal tugev side maja kõrval asuva metsaga. Selline side tekib ka Jaanikal ning ta veedab seal omajagu aega ning avastab metsast nii mõndagi huvitavat.
Lugu oli minu jaoks üllatavalt põnev ning mulle meeldis, et oli kasutatud Eesti rahvajuttudes esinevaid tegelasi – majavaimud, metshaldjad, näkid jms. Küll need olid kummalised tegelased, aga kuidagi nii lummavad. Jaanika võib-olla kohati tundus liiga täiskasvanulik, aga samas see kuidagi sobis siia. Need isa otsingud olid huvitavad ja mul on tõesti kahju, et raamatule teist osa ei ole. Kõrva jäi kriipima see, et 35-aastane pidas ennast juba vanainimeseks. See on noortekas, aga sobib lugemiseks ka teistele.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar