Sarah J. Maas. Palgamõrvari mõõk (Pikoprint, 2018)

palgamõrvari-mõõkTõlkinud Mario Pulver
446 lk.

Uus aasta on nii kiirelt ja ootamatult alanud, et ma jõudsin alles nüüd oma selle aasta esimese raamatu lõpetatud. Siia raamatusse on kokku kogutud raamatu “Klaastroon” eellood. Siin on kõik viis eellugu: Palgamõrvar ja piraadipealik, Palgamõrvar ja ravitseja, Palgamõrvar ja kõrb, Palgamõrvar ja allillm, Palgamõrvar ja impeerium.

Nende lugude kaudu saame teada, miks Celaena on just selline nagu ta on. Ta võlgneb palju Arobynn Hamelile. Arobynn võttis ta lapsena oma kaitse alla, andis peavarju ja õpetas talle eluks vajaminevaid oskuseid. Nii et Celaena töötab Arobynni heaks.

See aga ei tähenda, et ta teeks alati nii nagu Arobynn temalt ootab. Ta rikub nimme tehingu, mis on talle vastumeelt ning sellele järgneb karm karistus. Karistus, mida ta kannab terve selle raamatu vältel ja mis tegi temast selle, kes ta on.

“Palgamõrvari mõõk” ei olnud minu jaoks küll nii põnev nagu ülejäänud sari, aga oli huvitav lugeda, mismoodi sai Celaenast see, kes ta on. Samuti see, et ta tegelikult ka vääris palgamõrvari nime, mitte ei kasutanud seda niisama suusoojaks. Siit saab aimu, millised mehed olid Sam Cortland ja Arobynn Hamel. Sarja teistes osades mainitakse neid tihti, aga siin avatakse nende isiksusi põhjalikumalt.

Kuna mul on sarja need osad läbi, mis senini eesti keeles on ilmunud, siis ootan juba, millal järgmine osa tõlgitakse. Loodan, et see varsti ka eesti keelde jõuab.

Sari Klaastroon:
Klaastroon (Pikoprint, 2016)
Kesköö kroon (Pikoprint, 2016)
Tule pärija (Pikoprint, 2017)
Varjude kuninganna (Pikoprint, 2018)

Sarjas on veel kolm osa. Loodan, et kõik ikka eesti keelde tõlgitakse.

Advertisements

Juno Dawson. Puhtaks (Helios, 2018)

puhtaksTõlkinud Hella Urb
405 lk.

See raamat on natuke intrigeeriv. Kaanepilt on klantsiv, aga sisu mitte. Teema on tõsine ja karm. Keda häirivad igasugused roppused, siis nendele see raamat ei sobi.

Lexi Volkov on rikaste vanemate laps. Ta ei ole elus pidanud millegi nimel vaeva nägema. Tal ei ole erilisi hobisid, kui pidutsemine ja poodlemine välja arvata. Nii ta siis kulgeb ühelt peolt teisele. Joob, suitsetab ja teeb narkotsi. Lexi on kõigest 17-aastane. Kuni ühel hetkel arvatakse, et ta on teinud üledoosi.

Nii satub Lexi sunniviisiliselt võõrutuskliinikusse. Ta ei taha seal olla, sest tema ei ole ju narkar. Ta saaks iga hetk lõpetada, kui ta vaid tahab. Esimesed päevad on väga rasked, edaspidi läheb kergemaks. Ta kohtub teiste kliinikus olevate noortega, sõbruneb, võib-olla isegi armub. Aga mis saab pärast, kui ta kliinikust välja saab? Kliinikus on turvaline olla, pole ahvatlust, aga väljaspool on kiusatused igal pool. Lisaks ootab teda tema endine seltskond.

Raamatus ongi vaheldumisi edasi antud tema senise elu sündmuseid, mis teda selleni viis ning kliiniku elu. Mulle meeldis see raamat väga. Teema on praegu aktuaalne. Raamat on küll ilukirjanduslik, aga see võib aidata noortel näha, mida tähendab narkosõltuvus. Samuti annab see lootust, et sellest on võimalik välja tulla, aga samas ei ole siin mingit roosamannat. Üks väga huvitav ja asjalik lugemine oli.

Sarah J. Maas. Rooside ja okaste koda (Pikoprint, 2017)

rooside-ja-okaste-kodaTõlkinud Mario Pulver
411 lk.

Mul on väga hea meel, et olen avastanud Sarah J. Maas’i raamatud. Mulle tohutult meeldivad tema fantaasiamaailmad ja tegelased nendes.

Siin raamatus on kaks erinevat maailma – inimeste ja haldjate maailm. Kunagi oli olukord teine, aga nüüd on nende kahe maailma vahel piir, mida ületada ei tohi. Inimeste maailmas on karm talv ning Feyre jahib oma perekonnale metsas süüa. Ta tapab suure hundi, kes tegelikult on haldjas.

Peatselt tuleb üks metsik elajas kättemaksu nõudma. Valikuvõimalusi on kaks. Kas surm või siis ta läheb vangina haldjate maale kaasa. Seal avastab Feyre, et metsik elajas on tegelikult üks suurhaldjatest.

Feyre vihkab haldjaid juba ammusest ajast. Kuid Tamlini lossis temaga koos elades armub neiu haldjasse. Õige pea avastab ta, et haldjamaailmas varitseb mingi oht, mis ähvardab Tamlini maailma hävitada.

Lugema hakates haaras raamat mind kohe oma lummusesse. Lihtsalt see maailm oli nii kaasahaarav. Kahjuks ei olnud mul lugemiseks eriti aega, muidu oleks selle ühe jutiga läbi lugenud. Lõpus oli küll autori fantaasialend natuke kahtlane, kui Feyre pidi haldjamaailmas läbipaistvas kleidis haldjate ees olema. Ei tea, mis teema autoril sellega oli. Muidu lihtsalt suurepärane noortekas, kus on nii armastust kui ka põnevust. Lisaks veel kõiksugused veidrad olevused. Mind haaravad sellised asjad kaasa ning ma loodan, et ka sarja järgmised osad tõlgitakse eesti keelde.

Narine Abgarjan. Manjunja (Tänapäev, 2018)

manjunjaTõlkinud Ilona Martson
399 lk.

Kes soovib lugeda midagi lõbusat praegusel pimedal ja külmal ajal, siis see on just õige raamat. „Manjunja“ on autobiograafiliste sugemetega romaan autori lapsepõlvest 70- ja 80-ndate aastate Armeenias.

Peategelased on Narine Abgarjan ja Manjunja Šats, kes on parimad sõbrannad. Nende sõprus algas väga kummalisel moel. Nad elavad lähestikku ning käivad teineteisel pidevalt külas ja nendel juhtub kogu aeg midagi. Mõlemad on selliseid krutskeid täis. Tüdrukute fantaasia on piiritu. Ma lugesin ja naersin omaette. Uskumatu, mida suudavad väikesed tüdrukud välja mõelda.

See ei ole ainult kahe tüdruku sõpruse lugu. Nende selja taga on perekonnad. Narine’i perekonda kuuluvad isa Jura, ema Nadja ja õed Karine, Gajane ja Sona. Hiljem sündis talle ka vend Aik, aga tema sündis nendest sündmustest hiljem ning raamatus teda ei mainita. Manjunja perekonda kuulus tema isa Miša ja vanaema Roza Jossifovna ehk Nänn. Nänn on väga koloriitne kuju. Ta on karmikäeline inimene, aga samas armastab väga oma perekonda.

See oli nii lahe raamat. Siin on põhirõhk kahe tüdruku sõprusel. Nendel on ikka uskumatud seiklused. Näiteks juhtus nendega ühel suvel häbiväärne lugu. Nimelt õnnestus neil kogemata täid saada. See, kuidas nad plaanisid täidest lahti saada, oli väga humoorikas. Nagu kõik nende juhumised. Ja neil ikka juhtub. Kogu aeg. Mulle meeldis perekonna omavaheline suhtlemine ja see natuke üle võlli keeratud jutustamisstiil.

„Manjunja“ on autori debüütromaan ning see sai alguse hoopis blogist. See on lõbus ja natuke lapselik, aga samas siiski mõeldud täiskasvanutele. Kuigi seda võivad lugeda ka lapsed, siin pole midagi koledat, kui nad just ei plaani neid koerustükke järgi teha. Autor ise oma raamatut lasteraamatuks ei pea. Igatahes soovitan lugeda, kes soovivad midagi helgemat ning lõbusamat. Või siis soovivad meenutada oma lapsepõlve.

Colleen Hoover. Pihtimused (Pegasus, 2018)

pihtimusedTõlkinud Raili Puskar
304 lk

Minu arvamuse leiab seekord ka Tallinna Keskraamatukogu blogist Lugemiselamused.

Colleen Hooverilt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut ning kaks neist on mul nüüd loetud. Ilmselt tuleb lugeda ka kolmas raamat läbi, sest autor kirjutab niivõrd hästi. Ta on kirjutanud nii täiskasvanutele kui noortele. „Pihtimused“ on noorteromaan, kuid see ei tähenda, et teised seda lugeda ei võiks.

Auburn on kolinud Dallasesse, et oma elu uuesti üles ehitada. Ta on noor naine, kellel nii mõndagi on juba selja taga. Auburn soovib saavutada vaid üht ning selle nimel on ta valmis sõlmima kompromisse.

Ühel päeval teel töölt koju kohtub ta kunstiateljee omaniku Oweniga, kellega neil tekib kohe suurepärane klapp, kuid elu ning nende saladused seavad nende teele takistusi. Tundub, et Oweni saladused ähvardavad hävitada kõik selle, mille nimel Auburn tööd on teinud ning ainus võimalus on Owen oma elust välja lülitada. Kas neil õnnestub, hoolimata minevikus tehtud vigadele, kõik klaarida või kisub elu neid siiski lahku, seda saate teada, kui loete raamatut.

Colleen Hoover kirjutab nii kaasahaaravalt, et sa lihtsalt unustad ennast lugema. Tema raamatud on nii emotsionaalsed, et tahaks vahepeal ennast kerra tõmmata ja tegelaste pärast nutta. Nii elan kaasa nendele. Raamat oli kohati küll ette aimatav, aga see ei kahanda tema võlu. Soovitan lugeda nendel, kes ei pelga suuri tundeid ega draamat, sest peamiseks teemaks on ikka armastus.

Mai Raet. Valu tühi veetlus (Tänapäev, 2018)

valu-tühi-veetlus189 lk.

Mulle meeldib selle raamatu juures praktiliselt kõik. Ilusa kujundusega ning kaunis ja poeetiline pealkiri tõmbasid nagu magnetiga. Loomulikult ei saa ma mööda ka autorist, keda mul on au teada. Ma loen noortekirjandust päris tihti, aga Eesti autorite omi pole eriti lugenud. “Valu tühi veetlus” on kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel ära märgitud töö.

Sandra läheb gümnaasiumisse ning kolib seetõttu oma kodusest väikelinnast suuremasse. Linnade nimesid pole raamatus mainitud, aga need pole ka olulised. Kolimise tõttu pannakse proovile tema suhted seniste sõpradega, samuti ema ning õega.

Seda raamatut alustades oli mul nagu de ja vu tunne.Mina kolisin samuti väikesest maakohast linna. Samamoodi üürisin tuba. Samamoodi kasvas akna taga kask. Milline nostalgia. Edasi läksid meie elud küll erinevalt, aga elasin Sandrale kaasa. Ma usun, et need tunded, mida Sandra koges, on paljudele noortele tuttavad, kes kodust kaugemale kolivad, et oma haridusteed jätkata. Kohanemisraskused, üksinduse tunne, enese leidmine ning täiskasvanuks saamine. See ei ole kerge, tean seda omast käest.

Ma natuke pelgasin, et äkki on siin raamatus kajastatud palju tänapäeva pahupoolt, aga õnneks seda ei olnud. Siin oli küll erinevaid probleeme nagu koolikiusamine ja petmine, aga need ei muutnud raamatut süngeks ega nukraks. Pigem oli raamatu toon helge, mida Eesti autorite puhul juhtub harva. Kohati tundus Sandra natuke liiga täiskasvanulik, aga ilmselt leidub ka selliseid noori.

Mulle väga meeldis raamatu keel. Kaunis ja poeetiline, omapärased võrdlused ja rikas keelekasutus. Ja ma ei kirjuta seda juttu sellepärast, et ma autorit tean, vaid tõesti, raamat meeldis mulle väga ning on suurepärane. Mulle sümpatiseeris ka raamatu helge toon. Nüüd ei jää muud üle, kui võtta käsile ka autori esimene romaan “Surnud liblikad”.

Victoria Aveyard. Kuninga kong (Pikoprint, 2017)

kuninga-kongTõlkinud Karin Kull
566 lk.

Oh, kuidas ma selle raamatuga vaevlesin. Ma oleks tahtnud seda nii väga pooleli jätta, aga kuna see sobib mul lugemise väljakutse alla, siis pingutasin ikkagi lõpuni, kuigi raamatu teise poole lugesin üle rea. No kohe üldse ei haaranud endaga kaasa, kurtsin kolleegile ka, et uni tuleb peale seda lugedes ja tema vastas mulle, et issand, miks sa sellist kräppi loed. 😀

Mida raamat edasi, seda vähem mulle see peategelane meeldib. Mare on ennast haletsev noor naine, aga samas on ta ka pidevalt nii enesekeskne. Ainult tema ja tema. Need tema sisemonoloogid olid väsitavad ja ega siin suurt muud olnudki. Asju vaadeldakse küll ka teiste tegelaste vaatevinklist, aga nemad on natuke kõrvalisemad.

Vähemalt raamatu esimeses pooles oli neid sisemisi heitlusi ikka väga palju, sest ta oli kuningas Maveni vang. Raamatu teine pool on küll tempokam ja seal toimub rohkem tegevust, aga mul oli raamatust juba nii kopp ees, et ma ei suutnud sinna enam sisse elada.

Alguse uimerdamisele vastukaaluks toimub raamatu teises pooles päris palju sündmuseid. Mässud, erinevad liidud, pulmad. Toimub nii mõnigi üllatus, aga raamatu muljet see minu jaoks enam ei päästnud. Ma muidugi pole õige sihtgrupp ka. Sihtgrupiks on noored. Kusjuures selle sarja esimene osa mulle väga meeldis, teine osa oli juba pettumus nii et ma ei saagi enam aru, miks ma lootsin sellest kolmandast kiiret lugemist. Sarjas on ilmunud ka neljas osa, aga seda ma ilmselt läbi ei loe. Võib-olla ainult vaatan lõpu ära.