Tõlkinud Kadi-Riin Haasma
368 lk
Karulinn on väike linn Rootsi pärapõrgus. Seal valitseb tööpuudus ning üldiselt nukker meeleolu. Üks tähtsamaid asju seal Karulinnas on hoki, millest räägivad kõik. Isegi need, keda tegelikult hoki ei huvitagi. Karulinnas on kõik hokiga seotud.
Nüüd on neil nii hea juunioride meeskond, kellel on võimalik võita meistritiitel oma vanuseklassis. Tundub, et see on neil juba praktiliselt käes, kui ühel õhtul peale tähtsat mängu juhtub midagi meeskonna tähe Kevini ja spordijuhi tütre Maya vahel. Maya ei suudagi sellest kohe kellelegi rääkida, aga kui ta nädala pärast räägib, siis läheb linnas põrgu lahti. Paljud linnas ei usu Maya juttu. Teda hakatakse mõnitama, süüdistama tähelepanu jahtimises ja loobitakse kividega tema kodu aknad katki.
Kuna terve linn on hokist läbi imbunud, siis mitmed inimesed leiavad, et tüdruku isa oleks eelkõige pidanud mõtlema hokimeeskonna huvidele ja lahendama asja omavahel ära, mitte pöörduma politseisse.
Backmani raamatus on palju juttu küll hokimängust, aga keskendub siiski eelkõige inimestevahelistele suhetele. Väikeses kogukonnas on kõik omavahel seotud ning autor vaatleb inimlikust aspektist, kuidas muutub sellises olukorras nende suhete dünaamika ning inimeste käitumine. Lõpuks jääbki pinnale küsimus, kelle poolt sa oled, kas hoki või tõe. Samuti on see raamat lapsevanematest, kes teevad oma laste jaoks kõik, aga vahel jääb sellest ikka väheks.
Siin on palju erinevaid ja eripalgelisi tegelasi, kes sobituvad kõik loosse. Tekst on hästi ja tabavalt kirjutatud. Autor suudab ühe oma lausega palju öelda ja teravalt kritiseerida ühiskonda. Minu jaoks on see üks paremaid aga ka valusamaid Backmani raamatutest. See on emotsionaalne lugu, mille lugemine edenes mul aeglaselt, sest tõesti see läks nii hinge, et ma ei suutnud seda korraga palju vastu võtta. Mina igal juhul soovitan.
Triinu raamatublogi 