Camilla Läckberg. Majakavaht (Pegasus, 2019)

MajakavahtTõlkinud Maiu Elken
410 lk.

Sellel aastal on mul plaanis võimalikult palju lugeda isiklikke raamatuid. Läckbergi oma osutus esimeseks valituks ja üldse ei kahetse, et selle oma raamaturiiulisse soetasin. Läckberg oma tuntud headuses.

Eelmine osa lõppes nii põneva koha peal, et ma oleks kohe tahtnud järgmist osa lugeda, aga kahjuks polnud seda tol hetkel eesti keeles veel olemas. Õnneks ei lõppenud “Majakavaht” selliselt nagu eelmine raamat. Siin said kõik asjad lõpetatud. Või noh peaaegu. Mis sai Madelaine’ist, seda päris hästi ei tea, kuigi suure tõenäosusega saab seda aimata.

Ühel ööl põgeneb üks naine koos oma väikese pojaga Fjällbacka lähistel asuvale Gråskäri saarele.

Paar päeva hiljem tapetakse mõned kuud tagasi ametisse astunud valla finantsjuht Mats Sverin, kes oli hiljuti tagasi koju Fjällbackasse naasnud. Mats Sverin tundub olevat korralik ja meeldiv inimene, kes ei teinud kärbselegi liiga ning tundub uskumatuna, et ta tapeti. Politseil on raske leida motiivi ja veel raskem leida, kes ta tappis. Lõpuks hakkavad mingid saladused ikkagi pinnale ujuma ning selgub ka tõsiasi, et Mats Sverin külastas enne oma surma Gråskari saart.

Sellel saarel on kohalike seas üks teine nimi ja sellega on seotud mitmeid legende. Põhiline on see, et kohalike arvates seal kummitab ning need kes saarel surevad, ei lahku sealt mitte kunagi.

See oli põnev. Ma lugesin selle paari päevaga läbi. Paraku oma muid tegemisi unustades. See raamat lihtsalt haaras niimoodi endaga kaasa. Läckberg oskab niivõrd hästi oma tegelastele näo ja hääle anda, et nad oleksid nagu päris inimesed. See, mis nendega juhtub, tekitab nii palju emotsioone. Nad on kõik nii inimlikud ja suurele osale neist lihtsalt peab kaasa elama ja lootma, et neil läheb kõik hästi. Samas need teemad, mis siin käsitlemist leiavad on karmid. Koduvägivald ning sellega seotud teemad. Kuigi teemad on karmid ei ole see nii verine, kui tavaliselt skandinaavia krimkad. Sellepärast mulle Läckberg nii meeldibki.  Mina soovitan krimiaustajatel lugeda, aga lugeda läbi ka eelnevad osad, kes pole veel seda teinud.

  1. Jääprintsess (2011)
  2. Jutlustaja (2012)
  3. Kiviraidur(2014)
  4. Murelind(2016)
  5. Sohilaps(2017)
  6. Merineitsi(2018)

Maria Adolfsson. Tormihoiatus (Ühinenud Ajakirjad, 2019)

TormihoiatusTõlkinud Kadi-Riin Haasma
437 lk.

Adolfssoni esimene raamat (“Eksisamm“) mulle suurt muljet ei avaldanud. See oli hea, aga ei midagi erilist. Samas teadsin, et kui tuleb sarjale teine osa, siis ilmselt ikka loeksin läbi. Pean ütlema, et teine osa on parem kui esimene.

Kriminaalinspektor Karen Eiken Hornby on peale eelmist uurimist kodus haiguslehel ning parajasti peetakse jõule. Ta on natuke tüdinenud seltskonnast ning soovib olla omaette. Just sellisel hetkel ta saab töölt kõne, et Noorö saarelt ühest karjäärist on leitud surnud mees. Nii sukeldub Karen uurimisse ja sellega pole veel kuigi kaugele jõutud, kui juba leitakse teine laip.

Karen Eiken Hornbyl on nüüd käed-jalad uurimisega tööd täis, kui endast annab märku tema eraelu. Üks tema sõber on hädas ja Karen teeb meeleheitlikke samme, et teda aidata.

Teine osa suutis mind palju rohkem kaasa haarata kui esimene. Siin on küll kasutatud mitmeid võtteid nagu ikka tänapäevastes krimiraamatutes kasutatakse. Peategelasel on oma probleemne elu. See ei ole siin küll esiplaanil, aga ikkagi antakse märku, et tal on oma deemonid. Muidugi satub ta lõpuks hätta, aga kõik lõppeb tema jaoks ikka õnnelikult.

Veel mulle meeldib romaani tegevuspaik – Doggerland. Saarestik asub Põhjameres Taani ja Suurbritannia vahel. Raamatus on see küll välja mõeldud, aga kunagi enne meie aega on olnud selline maamassiiv, mis ühendas Suurbritanniat Euroopa mandriosaga, aga lõpuks ujutas vesi selle üle. Autor on mõelnud sellele asukohale mõnusa põhjamaise atmosfääri, kus süngust on ikka omajagu.

Lars Kepler. Mänguväljak (Pegasus, 2016)

MänguväljakTõlkinud Maiu Elken
317 lk

Minu esimene tutvus Kepleriga. Ilmselt jääb see pikaks ajaks ka viimaseks tutvumiseks temaga. No ei olnud see minu raamat.

Jasmin Pascal-Anderson on sõjaväelane, leitnant. Ta sai Kosovos haavata. Ta süda seiskus natukeseks ajaks ning selle aja jooksul jõuab naine ühte vägivaldsesse sadamalinna. Arstide arvates on tal aga hoopiski posttraumaatiline psüühikahäire, mida ravima hakatakse.

Aeg läheb mööda. Jasmin elab oma elu. Talle sünnib poeg, kelle nimeks saab Dante. Kui Dante on viie aastane, siis nad satuvad autoõnnetusse ning Dantet on vaja opereerida. Selleks peavad arstid korraks ta südame seisma panema. Jasmin mõistab, et Dantel on vaja abi, et sadamalinnas ellu jääda ning järgneb pojale sinna.

Peaks olema põnev lugemine, aga mina ei suutnud kuidagi sinna sisse elada. Alatasa avastasin, et peale natukest aega lugemist panin raamatu kõrvale ja võtsin teise. Ja mida rohkem ma seda lugesin, seda vägivaldsemaks ja verisemaks läks. Minu jaoks oli selles raamatus liiga palju julmust. Eriti laste vastu. Lõpp oli küll põnevam, et kuidas nad sellest olukorrast välja tulevad, kui tulevad, aga kahjuks see siiski üldmuljet ei parandanud.  Minu jaoks tundus see põnevus ja tegevus siin liiga punnitatud.

Mare Kandre. Kurat ja Jumal (Kultuurileht, 2019)

Kurat ja JumalTõlkinud  Marin Pärtel
144 lk.

Mu teele satuvad viimasel ajal üsna kummalised raamatud. “Kurat ja Jumal” oli üks neist ja ma ei oska päris selget seisukohta võtta, kas see meeldis mulle või mitte.

Sisu on selline, et elasid kord Kurat ja Jumal. Kurat oli tõmmu, kõhn, lühikest kasvu, karvane. Muidu koleda välimusega, aga väga ilusate silmadega. Lisaks oli ta hea iseloomuga. Jumal selle eest oli paks punase peaga poisike, kes oli ärahellitatud iseloomuga. Kurat ei tahtnud muud, kui inimestega sõbraks saada, aga inimesed nähes tema välimust, pistsid jooksu. Kuskilt oli pärit ka jutt, et Kurat on paha ja teeb inimestele halba. Selle eest Jumalat inimesed kummardasid. Jumal pidas seda muidugi loomulikuks ning võis vabalt inimesele oma kuldse sauaga vastu pead virutada.

Nii need kaks siis elasid kaua aega tagasi. Üks metsas inimese eest peidus, teine aga üleval pilvepiiril. Inimesed elasid aga omasoodu ning hävitasid iseendid ning planeeti, millel elasid.

See oli tõesti omapärase sisu ja vormiga raamat. Tekst on proosavormis, aga lüüriline nagu luule. Siit leiab nii irooniat kui huumorit, süngust kui helgust, viha ja andestamist. Natuke nagu tüüpiline hea ja kurja lugu, aga mida lõpupoole asi liigub, seda ebatraditsioonilisemaks muutub. Ma selle raamatu lugemist ei kahetse. Kohati ajas mind muigama, siis muutis jälle kurvaks ning elasin tegelastele kaasa. Päris kõigile aga soovitada ei julge.

David Lagercrantz. Tüdruk, kes peab surema (Varrak, 2019)

Tüdruk, kes peab suremaTõlkinud Kadri Papp
320 lk

Raamatu lõpetasin küll juba teisipäeval, aga kohe üldse pole kirjutamiseni jõudnud. Nüüd siis parandan selle vea.

Mul oli väga hea meel, kui nägin kevadel, et see raamat augustis ilmumas on ja nii see raamat enda raamaturiiulisse soetatud saigi. Eelnevad osad ka kõik kenasti riiulis olemas.

Asusin õhinaga seda raamatut lugema, samas väike kurbusenoodike oli ka sees, et ikkagi viimane osa. Sellest on küll kahju, sest tegemist on ühe suurepärase sarjaga.

Ühest Stockholmi pargist leitakse amputeeritud sõrmede ja varvastega kerjuse surnukeha. Kes ta on ja kust ta tuli, seda ei tea  keegi. Politseil ei õnnestu tema isikut kindlaks teha. Ainus niidiots on see, et tema kalli jope taskust leitakse Mikael Blomkvisti telefoninumber. Mikael ei ole üldse huvitatud sellega tegelema. Tema ei tea, kes see kodutu oli ja  miks tal oli seljas kallis jope ning selle taskus tema number. Mikael on natuke tülpinud ja soovib hoopis puhata. Lugu aga ei anna talle ikkagi rahu, nii et ta asub uurima, mis värk selle mehe surma taga on.

Raamatu teise liini keskmes on muidugi Lisbeth Salander, kes on riigist lahkunud ning siirdunud Moskvasse oma õe jälgi ajama, et teda lõplikult hävitada. Kõik ei lähe aga päris nii nagu Lisbeth lootis.

See oli mõnus ja kiire lugemine. Seekord oli tegevus natuke jõhkram kui eelmises osas, aga selle eest oli põnev. Tõesti nii põnev, et ei saanud käest panna ning tuli lugeda ka uneajast. See raamat on kõigile põnevuseaustajatele. Ma usun, et kes sarja eelmised osad on läbi lugenud, loevad kindlasti läbi ka selle. Mina igatahes soovitan.

Niklas Natt och Dag. Stockholm 1793 (Eesti Raamat, 2019)

Stockholm 1793Tõlkinud Ene Mäe
384 lk

Ma ei plaaninud alguses seda raamatut lugeda, aga kuna mul oli vaja raamatut, mille pealkirjas on number üheksa, siis nii ta valitud sai. Ei saaks öelda, et ma seda valikut kahetseksin, aga puhkuse ajaks ei ole just kõige parem raamat. Tegemist on ajaloolise kriminaalromaaniga, mis põhineb rohkel ajaloolisel allikmaterjalil, kuigi siinne juhtum on välja mõeldud.

1793. aasta sügisel leitakse Stockholmist ühest solgijärvest surnukeha, millel puuduvad käed ja jalad ning nii mõnigi muu kehaosa. Asja asub uurima tiisikusehaige jurist Cecil Winge, kes on kuulus selle poolest, et kuulab alati ka kurjategija ära. Tema abiliseks saab kombluspolitsei hingekirjas olev Mickel Cardell. Uurimine ei edene kergelt ning näib lõppevat tupikus.

Raamat on jaotatud mitmeks osaks, mis alguses ei tundu omavahel seotud olevat, aga ajapikku saab selgeks, et seos on ikka olemas. See on üks trööstitu ja masendav raamat. Stockholmi on siin kirjeldatud äärmiselt koleda paigana, kus valitsevad pori, mustus, vaesus, kurjad ja omakasu peal väljas olevad inimesed. Ma lootsin, et raamat edeneb natuke kiiremini, aga samas ei olnud raamat igav, kuigi alguses tundus inimeste kõnepruuk veider ja arusaamatu. Põnevus oli selles raamatus siiski olemas, kuigi autor keskendub rohkem tegelaste ja ajastu kirjeldamisele, kui kuriteo uurimisele, aga lõpuks selgub sellegi kohta tõde.

Soovitan nendele, kes armastavad krimikirjandust ning ei pelga kirjeldusi laipadest ja jäsemete eemaldamisest. Ühesõnaga sünge ja karm Stockholmi ning tol ajal elanud inimeste kirjeldus.

Mattias Edvardsson. Täiesti tavaline perekond (Eesti Raamat, 2019)

täiesti-tavaline-perekondTõlkinud Kadri Okas
371 lk

Jätkan Skandinaavia autoriga. Kui eelmine raamat valmistas kerge pettumuse, siis “Täiesti tavaline perekond” seda ei teinud.

Nagu raamatu pealkirigi vihjab, siis on tegemist täiesti tavalise perekonnaga – ema Ulrika, isa Adam ja nende tütar Stella. Nende elu kulgebki üsna tavalist rada, kuni ühel hetkel nende tütar arreteeritakse. Teda kahtlustatakse 32-aastase ärimehe, Chrisi jõhkras mõrvas. Stella vanemad ei suuda kuidagi mõista, kuidas selline asi juhtuda sai. Nende tütar ei ole ometi mõrvar. Mässumeelne ja impulsiivne seda küll, aga mõrvar?

Autor jutustab lugu kolme tegelase vaatevinklist. Kõigepealt isa, siis tütre ja kõige lõpuks ema silmade kaudu. Igaüks neist jutustab lugu nii nagu nemad sellest aru saavad ning arvates, et tunnevad oma pereliikmeid väga hästi.

Huvitavaks teeb raamatu asjaolu, et Stella isa on preester ja ema advokaat. Nad peaksid olema ju lugupeetud inimesed ja kuidas siis nende tütart nüüd mõrvas kahtlustatakse. Stella ei ole ju ometi mõrvar. Või on? Kui on, mida sa siis oled valmis tegema, et oma tütart vanglast välja saada.

Siin on väga hästi välja toodud, kuidas isa ja ema hoolivad nii väga teiste inimeste arvamusest, et oma tütre huvid jäävad tahaplaanile. Kuigi nende enda meelest teevad nad kõike Stella huvides.

Raamatu algus ärritas mind. Õigemini isa suhtumine iseendasse. Ta oli endast ikka väga heal arvamusel ja kuidas tema on ikka nii hea inimene. Ego oli tal päris suur. Kohati mulle tundus, et ta on paras psühhopaat. Stella peatükk oli nii huvitav. Siis ma ei suutnud raamatut üldse käest panna. Autor kruvib põnevuse lakke ja ootad, et nüüd kõik paljastub, aga siis suudab autor jälle tempo maha võtta.

Soovitan põnevike ja psühholoogiliste romaanide austajatele. Oli huvitav lugemine.