David Lagercrantz. Mees, kes otsis oma varju (Varrak, 2017)

mees-kes-otsis-oma-varjuTõlkinud Kadri Papp
342 lk.

Tegemist on viienda raamatuga Millenniumi sarjast, mida alustas Stieg Larsson, aga viimased kaks raamatut  on kirjutanud David Lagercrantz. Olen kuulnud arvamusi, et Lagercrantz pole sama, mis Larsson, aga minu meelest ei peagi olema, sest raamatud on sama põnevad nagu Larssoni omad.

Seekordses osas on Lisbeth Salander sattunud vangi. Ta tunneb ennast seal üldiselt hästi, aga talle ei meeldi, et kiusatakse kaasvangi Faria Kazit. Vangivalvurid ei tee midagi, et teda kaitsta ja loomulikult ei suuda Lisbeth sellist asja kõrvalt vaadata. Ta sekkub ning satub vangla mitteametliku juhi Benito viha alla. Benito on nimelt saanud eluaegse karistuse ja terroriseerib teisi.

Samal ajal külastab Lisbethi vanglas Holger Palmgren, kelle kätte on sattunud dokumendid, mis heidavad valgust Lisbethi minevikule. Peale seda palub Lisbeth Mikael Blomkvistil uurida börsimaakleri Leo Mannheimeri tausta. Mikael ei saa alguses aru, mis seos on Leol Lisbethiga, aga see selgub üsna varsti.

Raamatus on mitu paralleelset lugu, mis lõpuks jooksevad kokku. Üks vana lugu, mis tuleb avalikkus ette tuua ning mis võib olla seotud ühe Lisbethi sõbra mõrvaga ja Faria Kazi lugu. Raamat paneb tegelastele kaasa elama. Ainult headele muidugi ja loodad, et kurjusel ei õnnestu oma plaane teostada.

Raamat on äärmiselt põnev, nii et ma ei suutnud seda käest panna. Lugesin poole ööni ja lõpetasin täna. Vana lugu on küll aimatav, aga milline lõpplahendus sellel oli, seda ma ikkagi ära ei arvanud. Minu meelest on viies osa parem, kui oli neljas. Ilmselt kirjutab Lagercrantz seda sarja edasi, sest Lisbethi kõik vaenlased ei ole veel kahjutuks tehtud. Viienda raamatu lõpp igatahes vihjab sellele.

Igatahes soovitan lugeda, kes armastavad põnevust. Õnneks ei ole lugu ka väga verine, kuigi koledaid sündmusi siin ikka juhtub. Ja minu meelest on tõlge ka suurepärane. Oktoober algas suurepärase lugemiselamusega. 😀

Advertisements

Alex Lepajõe. Põgenemine (Jõe ja Laan, 2017)

põgenemine-i-osa181 lk.

“Põgenemine” on tõsielulistel sündmustel põhinev jutustus autori põgenemisest Nõukogude Liidust läände. Alguses kummipaadiga Soome ja sealt edasi Rootsi. Nad põgenesid neljakesi. Teised läksid kohe Rootsi edasi, aga Alex jäi mõneks ajaks Soome, ühe Tallinnas kohatud soomlanna juurde.

Rootsi saabudes avastab ta, et ega keegi neid seal eriti ei oota. Alguses on küll natuke põnevust Eesti Majas, korraldatakse pressikonverents jne.

Minu jaoks oli see raamat täielik pettumus. Võrdlesin seda pidevalt filmiga “Sangarid” ja midagi pole teha, film jäi peale. Sellega seoses on kohtuvaidlus ilmselt veel pooleli. Filmis kasutatakse nende lugu ilma luba küsimata. Ma muidugi ei õigusta filmitegijate sellist käitumist. Aga see raamat oli ikka täielik jama.

Autor asus kohe Rootsi jõudes kiruma sealset eluolu, selle korraldust ja rootslasi. Nii igavad inimesed, nii  maitsetu toit, kõik on ühesugune ja nii edasi. Ja see, kuidas ta kirjeldas mustanahalisi pagulasi. Kõik need on ühed vägistajad ja muidusööjad. Aga mis ta ise parem oli? Okei, ta küll ei röövinud Rootsis, käis seda tegemas Soomes. Üldse mind häiris tema halvustav suhtumine teise nahavärviga inimestesse.

Lisaks mind häiris tema seksistlik suhtumine naistesse. Esiteks juba põgenemisel jättis ta oma elukaaslase koos lapsega Eestisse maha. Tundub, et teda üldse ei huvitanud, mis nendest edasi saab, sest Soomes oli vaja ju juba järgmisega sebida ja tema juurde öömajale jääda. Rootsis samamoodi.

Selle teose oleks võinud isegi pooleli jätta. Ma poleks midagi kaotanud. Ja see on alles I osa. Oleks võinud kõik ikka ühte raamatusse ära mahutada. Praegu on selline venitamise maik juures. Liiga palju vahtu on selles. Järgmiseid osasid, kui need ükskord ilmavalgust näevad, ma tõenäoliselt kätte ei võta. Mina seda soovitada ei julge.

Anne von Canal. “Ei maa ega meri” (Varrak, 2014)

ei-maa-ega-meri Mul oli lugemise väljakutse raames vaja lugeda raamatut kõige kaugemast maast, kus ma ise käinud olen. See oli minu jaoks üks raskemaid teemasid. Just raamatu valiku pärast. Kõige kaugem maa, kus ma käinud olen, on Rootsi. Ma ei ole palju reisinud. Rootsi kirjandusele mõeldes meenuvad mulle esmalt muidugi krimiromaanid, aga see pole just mu meelislugemisvara. Seega võttis selle teema alla raamatu leidmine aega, aga lõpuks siiski leidsin midagi. Ja üldse ei kahetse, et valisin selle raamatu. Tegemist on suurepärase raamatuga.

Tegevus toimub põhiliselt Stockholmis, aga ka Tallinnas ja mujal Euroopas. Peategelaseks on Laurits Simonsen. Ta jutustab nagu kahte eraldi lugu. Esimeses on ta kruiisilaeval, kus ta töötab meelelahutajana ja peab logi oma mõtetest ja tunnetest. Teine lugu räägib Lauritsa lapsepõlvest, noorusaastatest, abielust ja paljust muust. Üks lugu jutustab sellest, milline oli ta elu enne parvlaev Estonia hukkumist ja teine kirjeldab, milline oli pärast.

Laurits on lapsest peale klaverit mänginud ja tahab minna konservatooriumisse. Tema isa ei taha sellest aga kuuldagi. Ta põlgab sellist meelelahutust ja poeg peaks ikka korraliku elukutse omandama. Lõpuks saabki Lauritsast arst, ta kohtub Siljaga. Silja vanemad on kunagised sõjapõgenikud Eestist. Laurits ja Silja saavad tütre. Nende kümnendal pulma-aastapäeval saab Laurits teada ühe saladuse, mis muudab tema elu igaveseks. Nii otsustab mees, et nad kolivad Eestisse.

Lugu on küllalt keerukas ja peategelase tundeid on raske mõista. Ma arvan, et sain selle raamatule tervikuna pihta alles päris raamatu lõpus. Siis saabus mõistmine. Peategelase teekond leppimiseni, kõik need tunded, mida ta ei suuda väljendada, lein – rasked teemad. Sellest hoolimata või just selle pärast on raamat väga hea.

“Ei maa ega meri” on autori debüütromaan, millega ta meenutab parvlaev Estonia hukkumise 20. aastapäeva.

 

Fredrik Backman “Mees nimega Ove” (Tänapäev, 2016)

mees-nimega-oveRaamatu peategelaseks on 59-aastane Ove. Ta on pahur ja omette hoidev mees, kellel on kindlad põhimõtted ja arusaamad, kindel rutiin ja lühike närv. Naabrid peavad teda kibestunuks.

Tema kareda pealispinna all on tegelikult pikk lugu ja palju kurbust. Nii et kui ühel novembrihommikul kolib naabermajja jutukas noor paar kahe väikese lapsega ning kogemata Ove postkasti lõhuvad, algab koomiline ja südant soojendav lugu, milles võib kohata ka tüütut kassi, ootamatut sõprust ja autojuttu. Ove on nimelt veendunud, et ainuõige auto on Saab ja kellel on mingi muu automark, siis temaga ei saa ju normaalselt rääkida.

Minu jaoks on tegemist raamatuga, mis pani mind naerma ja samal ajal ka kurvastas. Ove käitumine ja sõnavõtud on väga koomilised. Samas tema enda lugu ja saatus on küllaltki kurb. Ta leinab oma naist ja tahab sooritada enesetappu, et naisega jälle kohtuda. Ove on nimelt veendunud, et teispoolsus on olemas. Küll ta proovib ennast üles puua, vingugaasiga mürgitada jne, aga kogu aeg keegi või miski segab. Ove ainult ohkab selle peale ja ütleb, et küll jõuab endale otsa peale teha ka homme. Uued naabrid ei lase aga Ovel rahulikult olla ning lõpuks tuleb Ove oma kestast välja.

Raamatus on palju koomilisi olukordi ja sõnavõtte. Näiteks, kui Ove läheb oma tulevasele naisele lilli ostma, aga ta ei tea, milliseid ja nähvab müüjale, et teie peaksite ju neid kapsaid teadma. Või kui ta õpetab oma uut naabrinaist autot juhtima ja naabrinaine peaaegu Volvole otsa sõidab. Alguses Ove ehmatab, aga siis vaatab, et see on kõigest Volvo ja rahuneb. Seda raamatut lihtsalt peab lugema. Soovitan soojalt.