255 lk
Ma olen samalt autorilt enne lugenud raamatut “Maailma lõpus on kohvik” ja see mulle väga meeldis oma poeetilise keele ja jutustamisviisi poolest ja pettumust ei valmistanud ka “Minu Tartu”. Jutustamislaad on sama mõnusalt voolav ja kaasahaarav.
Autor räägib siin raamatus enda lapsepõlvemälestuste Tartust. See on nii hästi kirjutatud, et haarab kaasa ja sellega saab ennast samastada ka inimene, kes ei ole Tartuga üldse seotud. Mina näiteks ei olegi ja raamatu ostsingi ainult autori pärast. See lugu on nostalgiline ja pani mõtlema enda mälestustele. Aga ta ei kirjuta siin ainult enda mälestustest vaid ka linna legendidest, tuntud kohtadest ja majadest, muidugi ka tänapäeva Tartust.
Jälle üks hea ja omapärane raamat Minu-sarjas ilmunud. Igal juhul soovitan lugeda. Eriti peaks see kõnetama tartlasi ja Tartuga tihedalt seotud inimesi. Aga oma nostalgiahõngulisusega peaks äratundmisrõõmu pakkuma ka teistele. Eriti nendele, kes on elanud kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel. Üks mõnus raamat saabuvasse jõuluaega.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar