Lauri Räpp. Minu Tartu (Petrone Print, 2019)

255 lk Ma olen samalt autorilt enne lugenud raamatut "Maailma lõpus on kohvik" ja see mulle väga meeldis oma poeetilise keele ja jutustamisviisi poolest ja pettumust ei valmistanud ka "Minu Tartu". Jutustamislaad on sama mõnusalt voolav ja kaasahaarav. Autor räägib siin raamatus enda lapsepõlvemälestuste Tartust. See on nii hästi kirjutatud, et haarab kaasa ja sellega... Continue Reading →

Olavi Antons. Minu Tenerife (Petrone Print, 2019)

327 lk. Selle raamatu juures köitis mind alguses kaanepilt, kassiarmastaja nagu ma olen. Ja kollakat-oranžikat-punakat tooni kassid on mulle juba väikesest peale sümpatiseerinud. Õnneks raamat ise ka pettumust ei valmistanud. Autor räägib mõnusa huumoriga, miks ta üldse Tenerifele läks, kuidas ta seal hakkama saab ja mis elu ta seal elab. Põhiliselt on juttu muidugi oma... Continue Reading →

Andrei Hvostov. Kirjad Maarale (Petrone Print, 2019)

269 lk. Ma olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ja üldiselt on nad päris head lugemised. Erandiks ei ole ka Hvostovi "Kirjad Maarale". Mulle sobis tema stiil, kuigi ma jään temaga mõnes asjas eriarvamusele, millest ta siin kirjutab. See on mul üldse esimene Hvostovi raamat, mida lugenud olen. Järjekorras ootab "Sillamäe passioon", aga ilmselt võtan... Continue Reading →

Kärt Vilt. Minu Itaalia (Petrone Print, 2019)

246 lk. Ma ei ole saanud viimasel ajal eriti mahti Minu-sarja lugeda. Kuidagi nii palju muud kirjandust on lugemisnimekiras eespool. Kui nägin, et on ilmumas uus "Minu Itaalia", siis teadsin, et tahan seda kohe lugeda. Mind huvitab Itaalia, eelkõige nende jalgpall, aga ka ajalugu. Jalgpallist siin raamatus juttu pole, küll aga on juttu erinevatest linnadest... Continue Reading →

Mariliis Alev. Minu Fidži (Petrone Print, 2018)

223 lk Ma pole ammu enam jõudnud Minu-sarja lugeda, kuigi seal on nii mõndagi põnevat ilmunud. Mõtlesin, et võtan nüüd ühe kätte. Lugemise väljakutse jaoks oli nagunii vaja. Nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud "Minu Šotimaa" ära ootama, sest "Minu Fidži" oli suht igav. Autor läheb Fidži saartele, ega tal mingit konkreetset sihti silme ees... Continue Reading →

Argo Kasela. Taevakirju (Petrone Print, 2017)

192 lk. Seekordne nutika raamatukoguhoidja väljakutse teema pani mind alguses natuke kukalt kratsima, et mida ma küll selle raames lugeda võiksin. Midagi ei tulnud kohe meelde. Teemaks on lendavad masinad. Ma üritan nende teemade alla isiklikke raamatuid lugeda ja nii ma siis ühel õhtul vaatlesingi oma riiuleid, kui silma jäi paar aastat tagasi võidetud raamat... Continue Reading →

Triinu Viilukas. Minu Viin (Petrone Print, 2018)

264 lk. Ma ei ole viimasel ajal eriti jõudnud uuemaid Minu-sarja raamatuid lugeda. Üritan nüüd tasapisi jälle ree peale saada. Minu-sarjas on kohati raamatute tase nii ja naa. "Minu Viin" ei valmistanud õnneks pettumust. Raamat on huvitav ja kuidagi voolavalt kirjutatud. Pole ka ime, sest autor tegeleb ise muusika ja laulmisega. Autor kolib Viini armastuse... Continue Reading →

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑