Lauri Räpp. Minu Tartu (Petrone Print, 2019)

Minu Tartu255 lk

Ma olen samalt autorilt enne lugenud raamatut “Maailma lõpus on kohvik” ja see mulle väga meeldis oma poeetilise keele ja jutustamisviisi poolest ja pettumust ei valmistanud ka “Minu Tartu”. Jutustamislaad on sama mõnusalt voolav ja kaasahaarav.

Autor räägib siin raamatus enda lapsepõlvemälestuste Tartust. See on nii hästi kirjutatud, et haarab kaasa ja sellega saab ennast samastada ka inimene, kes ei ole Tartuga üldse seotud. Mina näiteks ei olegi ja raamatu ostsingi ainult autori pärast. See lugu on nostalgiline ja pani mõtlema enda mälestustele. Aga ta ei kirjuta siin ainult enda mälestustest vaid ka linna legendidest, tuntud kohtadest ja majadest, muidugi ka tänapäeva Tartust.

Jälle üks hea ja omapärane raamat Minu-sarjas ilmunud. Igal juhul soovitan lugeda. Eriti peaks see kõnetama tartlasi ja Tartuga tihedalt seotud inimesi. Aga oma nostalgiahõngulisusega peaks äratundmisrõõmu pakkuma ka teistele. Eriti nendele, kes on elanud kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel. Üks mõnus raamat saabuvasse jõuluaega.

Olavi Antons. Minu Tenerife (Petrone Print, 2019)

minu-tenerife-kompassiga-kliimapagulane327 lk.

Selle raamatu juures köitis mind alguses kaanepilt, kassiarmastaja nagu ma olen. Ja kollakat-oranžikat-punakat tooni kassid on mulle juba väikesest peale sümpatiseerinud. Õnneks raamat ise ka pettumust ei valmistanud.

Autor räägib mõnusa huumoriga, miks ta üldse Tenerifele läks, kuidas ta seal hakkama saab ja mis elu ta seal elab. Põhiliselt on juttu muidugi oma firma (Tenerife Kompass) asutamisest ja käima tõmbamisest ning erinevatest asjaajamistest Tenerife moodi. Oli väga omapärane lugemine näiteks sellest, kuidas autor tutvustab ühele turismitöötajale, mis asi on google maps ja imestust selle üle, et pangajuhataja laua peal ei ole arvutit. Veel räägib autor Tenerifel kohatud inimestest ja muidugi oma kassidest.

Mulle väga meeldis autori stiil. Jutt tal jooksis ja raamat on kirjutatud mõnusa huumoriga erinevatest seikadest Tenerifel. Raamatu algus meeldis mulle rohkem, lõpp vajus natuke ära, aga tegemist on siiski hea lugemiselamusega. Soovitan ikka lugeda! Hoopis teistsugune Tenerife koorub siit välja, mida tavaline turist ei pruugi märgata. Raamatu lõpus on ka mõned nõuanded Tenerife külastajatele.

Doris Kristina Raave. Minu Mehhiko (Petrone Print, 2019)

Minu Mehhiko264 lk

Viimasel ajal püüan rohkem Minu-sarja raamatuid lugeda. Enamasti on nad küllalt huvitavad, eriti kui on eksootilistest maadest kirjutatud. Paraku “Minu Mehhikos” ma pettusin. Algus oli nii kummaline ja muudkui venis ja venis ja venis ning ajas mulle une peale. Mõtlesin isegi pooleli jätta, aga kuna ta oli mul maale kaasa võetud, siis ikka lugesin lõpuni. Raamatu teine pool oli märkimisväärselt parem, aga ikkagi siiski mõne koha pealt igav.

Mulle meeldis, kuidas ta kirjeldas mehhiklasi ja nende suhtumist perekonda. See raamat on kirjutatud küllaltki palju isikliku elu kaudu, Mehhikost saab ka ikka natuke teada. Näiteks kui korrumpeerunud on Mehhiko; erinevatest kartellidest, mis seal valitsevad; erinevatest rahvusrühmadest, keelest ja kultuurist ning haridusest. Põhiline rõhk on aga pööratud inimestele.

Nagu alguses kirjutasin, siis esimene pool raamatust mulle ei sobinud. Tundus kuidagi nii pealiskaudne ja ma ei suutnud üldse keskenduda sellele. “Minu Mehhiko” ei olnud kahjuks üldse minu raamat, mis aga ei tähenda, et ta kellelegi teisele meeldida ei võiks.

Margus Kalam. Minu Aasia (Petrone Print, 2019)

Minu Aasia390 lk.

See oli üks mõnus raamat lugemiseks. Ma ise ei ole eriti Aasia huviline ja mind see piirkond ka ei tõmba, aga raamatut oli väga huvitav lugeda. Jutt oli ladus ja raamat edenes kiiresti. Kirjutatud oli mõnusalt, väikese huumoriga. Ma nautisin selle raamatu lugemist. Osad riigid on siin nii eksootilised, et neist oli huvitav lugeda ja neist tahaks ka rohkem teada (Nepal, Bhutan, Myanmar jne), aga samas on siin mõned sellised, mille kohta sain kinnitust, et need ei ole üldse minu jaoks (Egiptus, India ja Hiina).

Autor on ühes Tallinna poes varustaja ja selle jaoks toob ta Aasiast kaupa. Nii ta ongi suure osa Aasiast korduvalt läbi rännanud ja nendest seiklustest ta siin raamatus pajatabki. Juttu tuleb erinevatest käsitööküladest, asjaajamistest Aasia firmadega ja muidugi suhtlemistest kohalikega. Eriti puudutab see just naisi. See suhtlemine oli minu jaoks kohati ikka nii koomiline. Aasias on ikka naiste suhtumine hoopis teine kui siin. Lisaks ei räägi paljud eriti hästi inglise keelt ja sellest tekivad omakorda arusaamatused.

Kokku külastab autor kuuteteist maad, kuid ta ise ütleb, et palju kohti on veel läbi käimata. Igatahes mina soovitan küll lugeda. Autori sõnaseadmisoskus on viis pluss. See raamat tekitab hea tuju. Üks parimaid Minu-sarjas.

Andrei Hvostov. Kirjad Maarale (Petrone Print, 2019)

kirjad-maarale269 lk.

Ma olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ja üldiselt on nad päris head lugemised. Erandiks ei ole ka Hvostovi “Kirjad Maarale”. Mulle sobis tema stiil, kuigi ma jään temaga mõnes asjas eriarvamusele, millest ta siin kirjutab. See on mul üldse esimene Hvostovi raamat, mida lugenud olen. Järjekorras ootab “Sillamäe passioon”, aga ilmselt võtan mingi aja pärast ka teised tema raamatud ette.

Maara on autori lapselaps. See raamat on pühendatud temale ja kaudselt ka teistele tema lapselapse põlvkonna inimestele. Siin on juttu meie lähiminevikust, aga samas püüab Hvostov ka tulevikku vaadata. Et mis küsimused ja teemad võiksid tulevikus olulised olla. Autor arutleb siin südamelähedaste teemade üle nagu kirjandus ja ajakirjandus, eestlaste ja venelaste omavahelistest suhetest, kaitseväest ja poliitikast.  Samuti on siin juttu meestest ja naistest ja päris isiklikest teemadest nagu autism, perekond ja õnn.

Mul oli seda huvitav lugeda. Jutustamise stiil oli kohati irooniline, aga see ei häirinud. Mitmel pool ajas muigama. Hvostov kirjutab julgelt isiklikel teemadel ning ei pelga ka inimeste nimesid avalikult kirja panna. See kõik kokku annab ühe nauditava lugemiselamuse. Ma soovitan seda lugeda, mis siis, et kõigega ei pruugi nõustuda, millest autor kirjutab.

Kärt Vilt. Minu Itaalia (Petrone Print, 2019)

minu-itaalia-magus-ja-mõru246 lk.

Ma ei ole saanud viimasel ajal eriti mahti Minu-sarja lugeda. Kuidagi nii palju muud kirjandust on lugemisnimekiras eespool. Kui nägin, et on ilmumas uus “Minu Itaalia”, siis teadsin, et tahan seda kohe lugeda. Mind huvitab Itaalia, eelkõige nende jalgpall, aga ka ajalugu.

Jalgpallist siin raamatus juttu pole, küll aga on juttu erinevatest linnadest ja piirkondadest. Kõigepealt muidugi sellest, kuidas ta Itaaliasse sattus ja mis teda sinna muudkui tagasi tõmbas. Palju on juttu itaallaste kohalikust elust ja tegemistest, nende hoiakutest. Muidugi ei saa Itaaliast kirjutada, kui ei maini nende kokakunsti. Sellest on päris palju juttu ning raamatu lisas on toodud välja ka peamised toidud. Juttu on siin paljust muust ka. Näiteks miks itaallased ei taha ema-isa kodust lahkuda, miks on töötus suur ja haridussüsteemist. Itaalia on vastuolude maa.

Mulle meeldis, et raamat on peamiselt positiivsetes toonides. Autor kirjutab ka mitte nii positiivsetest asjadest, mis Itaalias toimuvad, aga need ei ole nii esiplaanil. Raamat sobib ideaalselt suvel lugemiseks. See on positiivne ja igav ei hakka. Seda lugedes nagu reisiks ise Itaalias, aga mitte tavapärast turistimarsruuti vaid peaaegu kohaliku inimese teekonda.

Mariliis Alev. Minu Fidži (Petrone Print, 2018)

minu-fidži-paradiisi-varjud223 lk

Ma pole ammu enam jõudnud Minu-sarja lugeda, kuigi seal on nii mõndagi põnevat ilmunud. Mõtlesin, et võtan nüüd ühe kätte. Lugemise väljakutse jaoks oli nagunii vaja. Nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud “Minu Šotimaa” ära ootama, sest “Minu Fidži” oli suht igav.

Autor läheb Fidži saartele, ega tal mingit konkreetset sihti silme ees ei ole. Tundub, et ta soovib lihtsalt puhata ja reisida, sest töötades ja tavapärast elu elades, magad oma elu üldse maha.

Ta liigub seal erinevatel saartel ringi. Mõnel peatub pikemalt, teisel lühemat aega. Kogeb Fidži külaelu ja kultuuri, kirjeldab natuke kombeid ka, aga põhiliselt keerleb jutt looduse ja puhkamise ümber. Ühesõnaga selline kerge ja minu jaoks ka natuke igav lugemine. Ma kujutan ette, et puhkuse ajal oleks olnud seda meeldivam lugeda. Siis on endal ka meeleolu selline chill ning siis ilmselt ei tunduks raamatu kulgemine ka liiga igavana. Pildid olid küll ilusad ja tekitasid tahtmise puhata kusagil rannas kookospalmi all ning raamatukuhi kõrval. 😀