Marion Jõepera. Minu Šotimaa (Petrone Print, 2019)

minu-šotimaa-süda-seljakotis200 lk.

Ma ootasin sellest raamatust nii palju. Nii kui nägin, et see on ilmumas, rõõmustasin, et oh jess, raamat ühest huvitavast kohast. Võib-olla ma ootasin natuke liiga palju. Üldkokkuvõttes raamat mulle meeldis, aga midagi jäi siiski puudu.

Mulle meeldib jalutada, mõnikord ka pikemaid teekondi. Siin raamatus autor kirjutabki peamiselt oma matkamistest mööda Šotimaa loodust ja mägesid. See loodus, mida ta kirjeldab ja mida väheste piltide pealt näha saab, on küll ilus ja müstiline. Seda enam ma tahan ise sinna minna. Ma olen ennegi lugenud matkadest ja palverändudest teiste maade kohta, nii et see teema mulle meeldib. Küll aga jäi raamat minu jaoks natuke ühekülgseks. Šotimaal on peale looduse ka palju muud. Ootasin, et saaksin Šotimaa kohta natuke rohkem teada – muljeid erinevatest linnadest, kultuurist, šotlastest ja nende eluolust, aga seda siit raamatust ei leia. Selle eest on siin rohkelt infot viski kohta, mis mind jätab täiesti külmaks. See on muidugi minu probleem.

Ma saan aru, et see on tema Šotimaa ja teda huvitavad eelkõige matkamine ja viski. Raamatul iseenesest ei ole midagi viga. Need matkakirjeldused olid huvitavad, aga oleksin tõesti eelistanud rohkem mitmekesisust. Soovitan lugeda nendel, kes on huvitatud mägedest, matkamisest, loodusest ja viskist.

Advertisements

Katrin Pauts. Minu salajane elu (Rahva Raamat, 2019)

minu-salajane-elu-teekond-algab-alati-kusagilt-kaugemalt-kui-jaamast205 lk.

See raamat ilmus minu jaoks kuidagi märkamatult. Ühel hetkel märkasin, et Pauts on kirjutanud uue raamatu. Kuna tema eelmised raamatud on mulle meeldinud, siis võtsin ka selle plaani.

See raamat on Prahast ja autori enda hingeelust. See ei ole klassikaline reisiraamat, kus kirjeldatakse kohti, kuhu minna ja mida seal teha, vaid see on raamat sellest, kuidas autor leidis Prahas hingerahu. Sellest, kuidas antud linn mõjutas Pautsi.

See on avameelne ja sünge pihtimus, kuidas ta jõudis oma elus madalseisu ning kuidas kohavahetus aitas sellest välja rabeleda.  See on tõesti sünge raamat. Väga palju räägib autor surmast ja enesetapust. Keda sellised teemad häirivad, siis soovitan nendel raamatu lugemisest hoiduda. Lisaks muudele teemadele saab siit teada killukesi ajaloost ja Macura-nimelisest mehest.

Mulle raamat meeldis, mis siis, et see oli sünge. Mul on tunne, et mu enda hing on kohati sama sünge nagu Pautsil. Võib-olla sellepärast mulle tema raamatud ka meeldivad. Natuke igavaks läks vahepeal see Macura teema, aga lugeda oli ladus, sain uut informatsiooni ning mul tekkis tahtmine külastada Prahat ning neid veidraid skulptuure, mis linnas on, ise vaatama minna. Pauts tutvustab linna ka, nii et kes otsivad reisiraamatut, ei pea ka pettuma.

Andrei Hvostov. Kirjad Maarale (Petrone Print, 2019)

kirjad-maarale269 lk.

Ma olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ja üldiselt on nad päris head lugemised. Erandiks ei ole ka Hvostovi “Kirjad Maarale”. Mulle sobis tema stiil, kuigi ma jään temaga mõnes asjas eriarvamusele, millest ta siin kirjutab. See on mul üldse esimene Hvostovi raamat, mida lugenud olen. Järjekorras ootab “Sillamäe passioon”, aga ilmselt võtan mingi aja pärast ka teised tema raamatud ette.

Maara on autori lapselaps. See raamat on pühendatud temale ja kaudselt ka teistele tema lapselapse põlvkonna inimestele. Siin on juttu meie lähiminevikust, aga samas püüab Hvostov ka tulevikku vaadata. Et mis küsimused ja teemad võiksid tulevikus olulised olla. Autor arutleb siin südamelähedaste teemade üle nagu kirjandus ja ajakirjandus, eestlaste ja venelaste omavahelistest suhetest, kaitseväest ja poliitikast.  Samuti on siin juttu meestest ja naistest ja päris isiklikest teemadest nagu autism, perekond ja õnn.

Mul oli seda huvitav lugeda. Jutustamise stiil oli kohati irooniline, aga see ei häirinud. Mitmel pool ajas muigama. Hvostov kirjutab julgelt isiklikel teemadel ning ei pelga ka inimeste nimesid avalikult kirja panna. See kõik kokku annab ühe nauditava lugemiselamuse. Ma soovitan seda lugeda, mis siis, et kõigega ei pruugi nõustuda, millest autor kirjutab.

Kärt Vilt. Minu Itaalia (Petrone Print, 2019)

minu-itaalia-magus-ja-mõru246 lk.

Ma ei ole saanud viimasel ajal eriti mahti Minu-sarja lugeda. Kuidagi nii palju muud kirjandust on lugemisnimekiras eespool. Kui nägin, et on ilmumas uus “Minu Itaalia”, siis teadsin, et tahan seda kohe lugeda. Mind huvitab Itaalia, eelkõige nende jalgpall, aga ka ajalugu.

Jalgpallist siin raamatus juttu pole, küll aga on juttu erinevatest linnadest ja piirkondadest. Kõigepealt muidugi sellest, kuidas ta Itaaliasse sattus ja mis teda sinna muudkui tagasi tõmbas. Palju on juttu itaallaste kohalikust elust ja tegemistest, nende hoiakutest. Muidugi ei saa Itaaliast kirjutada, kui ei maini nende kokakunsti. Sellest on päris palju juttu ning raamatu lisas on toodud välja ka peamised toidud. Juttu on siin paljust muust ka. Näiteks miks itaallased ei taha ema-isa kodust lahkuda, miks on töötus suur ja haridussüsteemist. Itaalia on vastuolude maa.

Mulle meeldis, et raamat on peamiselt positiivsetes toonides. Autor kirjutab ka mitte nii positiivsetest asjadest, mis Itaalias toimuvad, aga need ei ole nii esiplaanil. Raamat sobib ideaalselt suvel lugemiseks. See on positiivne ja igav ei hakka. Seda lugedes nagu reisiks ise Itaalias, aga mitte tavapärast turistimarsruuti vaid peaaegu kohaliku inimese teekonda.

Mariliis Alev. Minu Fidži (Petrone Print, 2018)

minu-fidži-paradiisi-varjud223 lk

Ma pole ammu enam jõudnud Minu-sarja lugeda, kuigi seal on nii mõndagi põnevat ilmunud. Mõtlesin, et võtan nüüd ühe kätte. Lugemise väljakutse jaoks oli nagunii vaja. Nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud “Minu Šotimaa” ära ootama, sest “Minu Fidži” oli suht igav.

Autor läheb Fidži saartele, ega tal mingit konkreetset sihti silme ees ei ole. Tundub, et ta soovib lihtsalt puhata ja reisida, sest töötades ja tavapärast elu elades, magad oma elu üldse maha.

Ta liigub seal erinevatel saartel ringi. Mõnel peatub pikemalt, teisel lühemat aega. Kogeb Fidži külaelu ja kultuuri, kirjeldab natuke kombeid ka, aga põhiliselt keerleb jutt looduse ja puhkamise ümber. Ühesõnaga selline kerge ja minu jaoks ka natuke igav lugemine. Ma kujutan ette, et puhkuse ajal oleks olnud seda meeldivam lugeda. Siis on endal ka meeleolu selline chill ning siis ilmselt ei tunduks raamatu kulgemine ka liiga igavana. Pildid olid küll ilusad ja tekitasid tahtmise puhata kusagil rannas kookospalmi all ning raamatukuhi kõrval. 😀

Argo Kasela. Taevakirju (Petrone Print, 2017)

taevakirju192 lk.

Seekordne nutika raamatukoguhoidja väljakutse teema pani mind alguses natuke kukalt kratsima, et mida ma küll selle raames lugeda võiksin. Midagi ei tulnud kohe meelde. Teemaks on lendavad masinad. Ma üritan nende teemade alla isiklikke raamatuid lugeda ja nii ma siis ühel õhtul vaatlesingi oma riiuleid, kui silma jäi paar aastat tagasi võidetud raamat “Taevakirju”.

See raamat räägib lennundusest. Võtab algusest kuni lõpuni välja erinevad lennukipersonali töö etapid, alates lennuki valmis seadmisest ja õhku tõusmist kuni maandumise ja koristamiseni välja. Mulle on alati pilootide, stjuuardite ja stjuuardesside elu tundunud päris ilusana. Muudkui aga lendad igale poole ja mis elul viga. Siit raamatust selgub, et nii see siiski pole. Vahel tuleb lennata päevas mitu lendu, aga see ei mõju tervisele kõige paremini. Esiteks vaevab paljusid unetus, sest graafik on ülimalt ebaregulaarne, lisaks veenilaiendid, traumad jne.

Lisaks sellele räägib autor erinevatest reisijatüüpidest ning ka kirjust seltskonnast, kes lennunduses töötavad. Ja muidugi kõige tähtsamast asjast – ohutusest. Sellest kirjutab autor päris põhjalikult. Ohutusjuhendid ei ole niisama välja mõeldud, sageli on mõni lisandunud nõude põhjuseks traagiline õnnetus.

Selline ülevaatlik raamat ja nüüd peale selle lugemist, vaatan neid inimesi hoopis teise pilguga. Pole see stjuuardi / stjuuardessi töö midagi nii meelakkumine kui alguses tundub, Kerge ja lihtne lugemine.

Pamela Maran. Eesti vanaemade lood ja salatarkused (Kuldnööbike, 2018)

eesti-vanaemade-lood-ja-salatarkused480 lk.

See raamat oli kohati üsna raske lugemine. Nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Raamat on suure formaadiga ja päris raske. Emotsionaalselt sellepärast, et raamatus olevate vanaemade läbielamised sõja ajal olid nii rasked.

Siin raamatus on kirjas saja vanaema lood enda lapsepõlvest ja elust. Lisaks veel palju retsepte ning muid tarkuseid. Mina sain siit küll endale mõne tarkusetera juurde, et tulevikus kasutada. Muidugi on raamatus ka palju pilte. Vanaemadest kirjutatakse maakondade kaupa.

Minul oli seda huvitav lugeda. Kõik need sõjamälestused oli karm lugemine, aga samas see annab nii palju teadmisi, mismoodi tollel ajal tegelikult oli. Ja pealegi ei ole kõigil ühesugused kogemused. Mis mind hämmastama pani, oli see, et hoolimata oma koledast ja raskest lapsepõlvest, olid need naised siiamaani nii optimistlikud ja rõõmsameelsed ning nad ei pea viha selle eest, mis oli. Müts maha nende ees.

Soovitan lugeda. Kasulik on tunda enda ajalugu ning siit saab tarvilikke nippe näiteks kokkamiseks, taimede kasvatamiseks ja rahvameditsiini kohta, aga ka näiteks, kuidas teha üks korralik näokoorija. Lisaks veel muid nippe ja rahvatarkuseid.