Mariliis Alev. Minu Fidži (Petrone Print, 2018)

minu-fidži-paradiisi-varjud223 lk

Ma pole ammu enam jõudnud Minu-sarja lugeda, kuigi seal on nii mõndagi põnevat ilmunud. Mõtlesin, et võtan nüüd ühe kätte. Lugemise väljakutse jaoks oli nagunii vaja. Nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud “Minu Šotimaa” ära ootama, sest “Minu Fidži” oli suht igav.

Autor läheb Fidži saartele, ega tal mingit konkreetset sihti silme ees ei ole. Tundub, et ta soovib lihtsalt puhata ja reisida, sest töötades ja tavapärast elu elades, magad oma elu üldse maha.

Ta liigub seal erinevatel saartel ringi. Mõnel peatub pikemalt, teisel lühemat aega. Kogeb Fidži külaelu ja kultuuri, kirjeldab natuke kombeid ka, aga põhiliselt keerleb jutt looduse ja puhkamise ümber. Ühesõnaga selline kerge ja minu jaoks ka natuke igav lugemine. Ma kujutan ette, et puhkuse ajal oleks olnud seda meeldivam lugeda. Siis on endal ka meeleolu selline chill ning siis ilmselt ei tunduks raamatu kulgemine ka liiga igavana. Pildid olid küll ilusad ja tekitasid tahtmise puhata kusagil rannas kookospalmi all ning raamatukuhi kõrval. 😀

Advertisements

Argo Kasela. Taevakirju (Petrone Print, 2017)

taevakirju192 lk.

Seekordne nutika raamatukoguhoidja väljakutse teema pani mind alguses natuke kukalt kratsima, et mida ma küll selle raames lugeda võiksin. Midagi ei tulnud kohe meelde. Teemaks on lendavad masinad. Ma üritan nende teemade alla isiklikke raamatuid lugeda ja nii ma siis ühel õhtul vaatlesingi oma riiuleid, kui silma jäi paar aastat tagasi võidetud raamat “Taevakirju”.

See raamat räägib lennundusest. Võtab algusest kuni lõpuni välja erinevad lennukipersonali töö etapid, alates lennuki valmis seadmisest ja õhku tõusmist kuni maandumise ja koristamiseni välja. Mulle on alati pilootide, stjuuardite ja stjuuardesside elu tundunud päris ilusana. Muudkui aga lendad igale poole ja mis elul viga. Siit raamatust selgub, et nii see siiski pole. Vahel tuleb lennata päevas mitu lendu, aga see ei mõju tervisele kõige paremini. Esiteks vaevab paljusid unetus, sest graafik on ülimalt ebaregulaarne, lisaks veenilaiendid, traumad jne.

Lisaks sellele räägib autor erinevatest reisijatüüpidest ning ka kirjust seltskonnast, kes lennunduses töötavad. Ja muidugi kõige tähtsamast asjast – ohutusest. Sellest kirjutab autor päris põhjalikult. Ohutusjuhendid ei ole niisama välja mõeldud, sageli on mõni lisandunud nõude põhjuseks traagiline õnnetus.

Selline ülevaatlik raamat ja nüüd peale selle lugemist, vaatan neid inimesi hoopis teise pilguga. Pole see stjuuardi / stjuuardessi töö midagi nii meelakkumine kui alguses tundub, Kerge ja lihtne lugemine.

Pamela Maran. Eesti vanaemade lood ja salatarkused (Kuldnööbike, 2018)

eesti-vanaemade-lood-ja-salatarkused480 lk.

See raamat oli kohati üsna raske lugemine. Nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Raamat on suure formaadiga ja päris raske. Emotsionaalselt sellepärast, et raamatus olevate vanaemade läbielamised sõja ajal olid nii rasked.

Siin raamatus on kirjas saja vanaema lood enda lapsepõlvest ja elust. Lisaks veel palju retsepte ning muid tarkuseid. Mina sain siit küll endale mõne tarkusetera juurde, et tulevikus kasutada. Muidugi on raamatus ka palju pilte. Vanaemadest kirjutatakse maakondade kaupa.

Minul oli seda huvitav lugeda. Kõik need sõjamälestused oli karm lugemine, aga samas see annab nii palju teadmisi, mismoodi tollel ajal tegelikult oli. Ja pealegi ei ole kõigil ühesugused kogemused. Mis mind hämmastama pani, oli see, et hoolimata oma koledast ja raskest lapsepõlvest, olid need naised siiamaani nii optimistlikud ja rõõmsameelsed ning nad ei pea viha selle eest, mis oli. Müts maha nende ees.

Soovitan lugeda. Kasulik on tunda enda ajalugu ning siit saab tarvilikke nippe näiteks kokkamiseks, taimede kasvatamiseks ja rahvameditsiini kohta, aga ka näiteks, kuidas teha üks korralik näokoorija. Lisaks veel muid nippe ja rahvatarkuseid.

Tom Watkins. Lemmikloomadetektiiv (Varrak, 2018)

lemmiklooma_kaas2.inddTõlkinud Marju Roberts
270 lk.

Siin on järjekordne raamat Varrakult, mille ma endale valida sain. Mitmed inimesed soovitasid seda mulle, et on hea. Mulle meeldisid need erinevad loomalood. Pean aga ausalt tunnistama, et lugedes jättis raamatu autor mulle natuke enesekeskse mulje. See oli alguses häiriv, aga lõpuks suutsin sellega harjuda ning sellest mööda vaadata.

Tom Watkins on endine politseinik, kes otsustab ennast hoopiski loomade otsimisele pühendada. See on üllas eesmärk, sest lemmikloomi kaob üsna tihti. Raamatu lugudes on peategelasteks enamasti kassid, sekka ka mõni koer.

Raamatust saab teada, kuidas Tom oma ettevõtte nullist alustas ja kuhu ta sellega välja on jõudnud. Lood on alguses kurvad, sellised pisarakiskujad, aga enamasti lõppevad õnnelikult. Kahjuks küll mitte kõik, aga eks selline elu ongi.

Mulle meeldis see, millise pühendumusega kadunud lemmikloomi otsiti ja mis tundega taaskohtumisi kirjeldati. See oli nauditav. Ise salamisi lootes, et enda kassid ei lähe kaduma. (Tegelikult üks meie kass oli mõni suvi tagasi paar päeva kadunud. See oli suveperiood ning me arvame, et ta jäi kogemata kellegi kuuri või majja kinni. Tagasi tulles oli ta jube näljane.)

Mis mulle ei meeldinud, oli see, kuidas autor oma töötajatesse suhtus. Seletas kõike nagu lastele. Ma saan aru, et töötajaid on vaja juhendada, aga kuidagi see kirjastiil jäi kriipima. Muidu selline tore raamat loomadest. Kassid jäävad ikka kassideks, olgu nad siis vahepeal kadunud või mitte. Tehakse ikka selline nägu, et just nii peabki olema. 😀

Lehte Hainsalu. Olla üheksavägine (Petrone Print, 2018)

olla-üheksavägine168 lk

See raamat kuulub sarja “Aja lugu”. Ma olen valikuliselt selle sarja raamatuid lugenud. Neid, mis rohkem huvi pakuvad. Kuna ma olen nooruses tema luuletusi lugenud ja need kõnetasid mind (kes ma ei ole eriline luulesõber), siis tahtsin kindlasti seda äsja ilmunud raamatut lugeda.

Siin räägib Lehte Hainsalu enda sünnist, kooliteest, majadest, kus ta elanud on, loomingust, kirjandusest, enda ellu suhtumisest, loodusega suhestumisest, lastest, oma riigi loomisest ja paljust muust.

Minu jaoks oli huvitav, kuidas ta seda kõike on kirja pannud. Esiteks ta kirjutab endast kolmandas isikus. See oli omapärane nüanss ja tegi raamatu kuidagi siiraks, hea oli seda lugeda. Hainsalu keelekasutus on luuleline ja see oli nii hea. Ma plaanisin seda raamatut päeval lugeda, et enne magama minekut loen mingit kergemat raamatut, aga ei saanud. “Olla üheksavägine” haaras nii endaga kaasa, et ei tahtnudki vahepeal midagi muud lugeda. Mulle meeldis tema tekstis ka kerge eneseiroonia ja see, et ta ei ütle kõike alati päris otse, vaid natuke nagu ridade vahel.

Mul on tunne, et ma peaks tema luuletused uuesti üle lugema ja miks mitte ka proosa. Selline siiras lähenemine kõnetas mind.  Mina julgen soovitada seda raamatut!

Raamatust sain teada ka fakti, et Lehte Hainsalu on Ruja laulu “Teisel pool vett” sõnade autor. Sõnad olid ammu juba loodud, enne kui Alender selle avastas.

Peeter Võsa.Kadunud Eesti: “Politseikroonika” lugu (Paradiis, 2018)

kadunud-eesti-politseikroonika-lugu215 lk

Ma olen “Politseikroonika” saateid vaadanud kunagi, kui need ekraanil jooksid. Ma ei mäleta, kas ma seda järjepidevalt tegin, aga mingid lood siit raamatust on tuttavad küll. Seda lugema asudes jooksis mul pilt silme eest läbi, kuidas Peeter Võsa ekraanil seda lugu jutustab. Kõrvus nagu olekski kajanud tema hääl. Selline kergelt irooniline.

Raamatus antakse ülevaade Eesti ühiskonnast peale taasiseseisvumist ning sajandivahetusel. See pilt ei ole just kõige meeldivam. Palju oli inimesi, kes ei suutnud uue olukorraga kohaneda ning kaasa minna, aga elada tahtsid nemadki. Nii leiutati erinevaid viise, kuidas raha saada ja elus püsida. Pahatihti ei olnud see tee seaduslik.

Raamatusse on kirja pandud põhilised teemad, mida “Politseikroonika” kajastas ning mitmed markantsemad lood. No esiteks muidugi see haamriga pähe tüüp, kes seda isa soovitusel tegi. Lisaks on siin veel mitmeid kummalisi ja omapäraseid lugusid, mida võiks pidada kellegi fantaasiaks, aga on siiski tegelikult juhtunud.

Põhilised teemad, millest kirjutatakse on prostitutsioon, kodutud, narkootikumid, peksmised, piraatkaup, metallivargused jne.  Võsa mainib mitmel korral ka seda, kui lihtsalt nad said oma kaameratega erinevatele lugudele ligipääsu. Pätid ja ohvrid said sündmuspaigal kohe oma arvamuse kaamerate ees välja öelda. Piirid õige ja vale vahel olid küllalt hägusad ning sageli ei olnud ka politseinikud päris puhtad.

Raamat on Peeter Võsale omase keelekasutusega kirja pandud, mis tegi lugemise ladusaks ning pani ka muigama, kuigi teemad iseenesest olid karmid. Kes ei pelga lugeda elu pahupoolest, siis soovitan. Ei soovita nendele, kes eelistavad ilusamaid teemasid. Minule oli see huvitav lugemine.

Heather Morris. Auschwitzi tätoveerija (Hea Lugu, 2018)

auschwitzi-tätoveerijaTõlkinud Lauri Liiders
280 lk.

Jälle sattus mu kätte raamat Teise Maailmasõja teemadel, täpsemalt siis Auschwitzi koonduslaagris toimuvast. Muidugi ei sattunud ta mu kätte juhuslikult. Mulle meeldib lugeda Teisest maailmasõjast. Need on küll enamasti rasked raamatud, aga ometi lähevad hinge. Ka see ei olnud erand. Teema on raske, aga on antud edasi küllaltki lihtsal viisil ning edeneb kiiresti.

Raamat on tõsielul põhinev ning räägib ühest mehest, kes tätoveeris Auschwitzis vangidele numbreid käsivartele. Mehe nimi on Lale. Ta on Slovakkiast pärit ning ta oli Auschwitzis samasugune vang nagu teisedki. Ka tal endal on selline tätoveering nagu ta teeb teistele.

Alguses ta ei taha endale seda tööd, aga üks teine vang soovitab see ikkagi vastu võtta, sest nii on suurem võimalus laagrist eluga pääseda. Ja seda Lale soovib. Mitte ainult eluga pääseda, vaid ta tahab ka puhta südametunnistusega pääseda sellest koledusest.

Õige pea ta taipab, et tal on suurem vabadus minna ja tulla erinevate laagriosade vahel kui teistel vangidel. Ta hakkab seda ära kasutama, et hankida toitu ja šokolaadi. Šokolaad võib tunduda üllatava valikuna, aga Lale armus laagris ühte tüdrukusse. Tüdruku nimi on Gita ning temale ongi šokolaad mõeldud. Lale teeb kõik, et nad mõlemad sellest kohutavast kogemusest välja tuleksid. Kõik ei lähe muidugi nii lihtsalt ja libedalt, ette tuleb mitmeid takistusi.

Mulle väga meeldis see raamat. Mulle meeldis, et see on kirjutatud reaalse inimese elust.  Samuti see, et Lale suudab säilitada oma optimismi.  Raamatu lõpus on autori lõppsõna, kus ta kirjutab, kuidas ta seda Lale’iga kohtus ja seda raamatut kirjutama hakkas. Lugu on lihtne ja lööv ning sellepärast see ongi nii mõjuv.