Tom Watkins. Lemmikloomadetektiiv (Varrak, 2018)

lemmiklooma_kaas2.inddTõlkinud Marju Roberts
270 lk.

Siin on järjekordne raamat Varrakult, mille ma endale valida sain. Mitmed inimesed soovitasid seda mulle, et on hea. Mulle meeldisid need erinevad loomalood. Pean aga ausalt tunnistama, et lugedes jättis raamatu autor mulle natuke enesekeskse mulje. See oli alguses häiriv, aga lõpuks suutsin sellega harjuda ning sellest mööda vaadata.

Tom Watkins on endine politseinik, kes otsustab ennast hoopiski loomade otsimisele pühendada. See on üllas eesmärk, sest lemmikloomi kaob üsna tihti. Raamatu lugudes on peategelasteks enamasti kassid, sekka ka mõni koer.

Raamatust saab teada, kuidas Tom oma ettevõtte nullist alustas ja kuhu ta sellega välja on jõudnud. Lood on alguses kurvad, sellised pisarakiskujad, aga enamasti lõppevad õnnelikult. Kahjuks küll mitte kõik, aga eks selline elu ongi.

Mulle meeldis see, millise pühendumusega kadunud lemmikloomi otsiti ja mis tundega taaskohtumisi kirjeldati. See oli nauditav. Ise salamisi lootes, et enda kassid ei lähe kaduma. (Tegelikult üks meie kass oli mõni suvi tagasi paar päeva kadunud. See oli suveperiood ning me arvame, et ta jäi kogemata kellegi kuuri või majja kinni. Tagasi tulles oli ta jube näljane.)

Mis mulle ei meeldinud, oli see, kuidas autor oma töötajatesse suhtus. Seletas kõike nagu lastele. Ma saan aru, et töötajaid on vaja juhendada, aga kuidagi see kirjastiil jäi kriipima. Muidu selline tore raamat loomadest. Kassid jäävad ikka kassideks, olgu nad siis vahepeal kadunud või mitte. Tehakse ikka selline nägu, et just nii peabki olema. 😀

Advertisements

Lehte Hainsalu. Olla üheksavägine (Petrone Print, 2018)

olla-üheksavägine168 lk

See raamat kuulub sarja “Aja lugu”. Ma olen valikuliselt selle sarja raamatuid lugenud. Neid, mis rohkem huvi pakuvad. Kuna ma olen nooruses tema luuletusi lugenud ja need kõnetasid mind (kes ma ei ole eriline luulesõber), siis tahtsin kindlasti seda äsja ilmunud raamatut lugeda.

Siin räägib Lehte Hainsalu enda sünnist, kooliteest, majadest, kus ta elanud on, loomingust, kirjandusest, enda ellu suhtumisest, loodusega suhestumisest, lastest, oma riigi loomisest ja paljust muust.

Minu jaoks oli huvitav, kuidas ta seda kõike on kirja pannud. Esiteks ta kirjutab endast kolmandas isikus. See oli omapärane nüanss ja tegi raamatu kuidagi siiraks, hea oli seda lugeda. Hainsalu keelekasutus on luuleline ja see oli nii hea. Ma plaanisin seda raamatut päeval lugeda, et enne magama minekut loen mingit kergemat raamatut, aga ei saanud. “Olla üheksavägine” haaras nii endaga kaasa, et ei tahtnudki vahepeal midagi muud lugeda. Mulle meeldis tema tekstis ka kerge eneseiroonia ja see, et ta ei ütle kõike alati päris otse, vaid natuke nagu ridade vahel.

Mul on tunne, et ma peaks tema luuletused uuesti üle lugema ja miks mitte ka proosa. Selline siiras lähenemine kõnetas mind.  Mina julgen soovitada seda raamatut!

Raamatust sain teada ka fakti, et Lehte Hainsalu on Ruja laulu “Teisel pool vett” sõnade autor. Sõnad olid ammu juba loodud, enne kui Alender selle avastas.

Peeter Võsa.Kadunud Eesti: “Politseikroonika” lugu (Paradiis, 2018)

kadunud-eesti-politseikroonika-lugu215 lk

Ma olen “Politseikroonika” saateid vaadanud kunagi, kui need ekraanil jooksid. Ma ei mäleta, kas ma seda järjepidevalt tegin, aga mingid lood siit raamatust on tuttavad küll. Seda lugema asudes jooksis mul pilt silme eest läbi, kuidas Peeter Võsa ekraanil seda lugu jutustab. Kõrvus nagu olekski kajanud tema hääl. Selline kergelt irooniline.

Raamatus antakse ülevaade Eesti ühiskonnast peale taasiseseisvumist ning sajandivahetusel. See pilt ei ole just kõige meeldivam. Palju oli inimesi, kes ei suutnud uue olukorraga kohaneda ning kaasa minna, aga elada tahtsid nemadki. Nii leiutati erinevaid viise, kuidas raha saada ja elus püsida. Pahatihti ei olnud see tee seaduslik.

Raamatusse on kirja pandud põhilised teemad, mida “Politseikroonika” kajastas ning mitmed markantsemad lood. No esiteks muidugi see haamriga pähe tüüp, kes seda isa soovitusel tegi. Lisaks on siin veel mitmeid kummalisi ja omapäraseid lugusid, mida võiks pidada kellegi fantaasiaks, aga on siiski tegelikult juhtunud.

Põhilised teemad, millest kirjutatakse on prostitutsioon, kodutud, narkootikumid, peksmised, piraatkaup, metallivargused jne.  Võsa mainib mitmel korral ka seda, kui lihtsalt nad said oma kaameratega erinevatele lugudele ligipääsu. Pätid ja ohvrid said sündmuspaigal kohe oma arvamuse kaamerate ees välja öelda. Piirid õige ja vale vahel olid küllalt hägusad ning sageli ei olnud ka politseinikud päris puhtad.

Raamat on Peeter Võsale omase keelekasutusega kirja pandud, mis tegi lugemise ladusaks ning pani ka muigama, kuigi teemad iseenesest olid karmid. Kes ei pelga lugeda elu pahupoolest, siis soovitan. Ei soovita nendele, kes eelistavad ilusamaid teemasid. Minule oli see huvitav lugemine.

Heather Morris. Auschwitzi tätoveerija (Hea Lugu, 2018)

auschwitzi-tätoveerijaTõlkinud Lauri Liiders
280 lk.

Jälle sattus mu kätte raamat Teise Maailmasõja teemadel, täpsemalt siis Auschwitzi koonduslaagris toimuvast. Muidugi ei sattunud ta mu kätte juhuslikult. Mulle meeldib lugeda Teisest maailmasõjast. Need on küll enamasti rasked raamatud, aga ometi lähevad hinge. Ka see ei olnud erand. Teema on raske, aga on antud edasi küllaltki lihtsal viisil ning edeneb kiiresti.

Raamat on tõsielul põhinev ning räägib ühest mehest, kes tätoveeris Auschwitzis vangidele numbreid käsivartele. Mehe nimi on Lale. Ta on Slovakkiast pärit ning ta oli Auschwitzis samasugune vang nagu teisedki. Ka tal endal on selline tätoveering nagu ta teeb teistele.

Alguses ta ei taha endale seda tööd, aga üks teine vang soovitab see ikkagi vastu võtta, sest nii on suurem võimalus laagrist eluga pääseda. Ja seda Lale soovib. Mitte ainult eluga pääseda, vaid ta tahab ka puhta südametunnistusega pääseda sellest koledusest.

Õige pea ta taipab, et tal on suurem vabadus minna ja tulla erinevate laagriosade vahel kui teistel vangidel. Ta hakkab seda ära kasutama, et hankida toitu ja šokolaadi. Šokolaad võib tunduda üllatava valikuna, aga Lale armus laagris ühte tüdrukusse. Tüdruku nimi on Gita ning temale ongi šokolaad mõeldud. Lale teeb kõik, et nad mõlemad sellest kohutavast kogemusest välja tuleksid. Kõik ei lähe muidugi nii lihtsalt ja libedalt, ette tuleb mitmeid takistusi.

Mulle väga meeldis see raamat. Mulle meeldis, et see on kirjutatud reaalse inimese elust.  Samuti see, et Lale suudab säilitada oma optimismi.  Raamatu lõpus on autori lõppsõna, kus ta kirjutab, kuidas ta seda Lale’iga kohtus ja seda raamatut kirjutama hakkas. Lugu on lihtne ja lööv ning sellepärast see ongi nii mõjuv.

Douglas Wells. Jänki seiklused Hiiumaal (Mats, 2003)

jänki seiklusedTõlkinud Harda Roosna
208 lk.

Tahtsin juba tükk aega tagasi seda raamatut lugeda, aga pidevalt lükkus see edasi. Nüüd siis jõudis selle raamatu aeg kätte.

Autor Douglas Wells on ameeriklane, kellel ühel hetkel sai enda ilusast elust villand ning ta otsustab liituda Rahukorpusega. Rahukorpuse raames saadetakse ta vastselt taasiseseisvunud Eestisse, täpsemalt siis Hiiumaale. Ülesandeks saab ta Eesti elu parandamise. Paljud kindlasti mäletavad aega kohe peale iseseisvumist, kui kõik oli nii ebakindel.

Kujutage endale ette noort entusiasmi täis meest, kes on valmis härjal sarvist haarama ja siis vastukaaluks tõsised hiidlased, kes pole eriti muutuste altid. Sellise mõnusa huumoriga on autor kirja pannud enda juhtumised Hiiumaal. Näiteks, kuidas ta esimest korda jääteed mööda sõitis, või lambaid püüdis, või siis see, kuidas ta esimest korda hiiu koduõlut proovis. Kuidas autor proovis mitmeid projekte käivitada, aga kuidas hiidlased üldse kaasa ei läinud nendega ning kuidas ta südamega arendas Hiiumaal turismi.

Siia raamatusse on koondatud autori nelja-aasta juhtumised Hiiumaal. Soovitan lugeda. Tegu on väga mõnusa humoorika teosega

 

Triinu Viilukas. Minu Viin (Petrone Print, 2018)

minu-viin-1700-kilomeetrit-ja-17-aastat264 lk.

Ma ei ole viimasel ajal eriti jõudnud uuemaid Minu-sarja raamatuid lugeda. Üritan nüüd tasapisi jälle ree peale saada. Minu-sarjas on kohati raamatute tase nii ja naa. “Minu Viin” ei valmistanud õnneks pettumust. Raamat on huvitav ja kuidagi voolavalt kirjutatud. Pole ka ime, sest autor tegeleb ise muusika ja laulmisega.

Autor kolib Viini armastuse tõttu. Suhe küll kestma ei jää, aga armastus Viini vastu küll. Tal on kakskeelne poeg ning ta ise õpetab ülikoolis eesti keelt ning osaleb mitmes ansamblis.

Viin on linn, kuhu ma kunagi tahaks minna. Ei tea, kas õnnestub ka, sest ma tegelikult ei ole väga reisihimuline inimene. Viin on huvitava arhitektuuriga linn. Sellest siin küll palju ei räägita. Rohkem räägitakse viinlastest kui linnas, aga sellest hoolimata mulle meeldis raamat. See oli kaasahaarav ja emotsionaalne. Autor rääkis oma kohanemisest Viinis, oma tegemistest ja palju viinlaste erinevatest tahkudest. Muidugi on palju juttu keeleõppest ja muusikast, aga lisaks ka kultuurist, toidust, riigipühadest ning paljust muust.

Minu jaoks tuli üllatusena, et viinlased eelistavad sularaha kaardimaksetele ning paljud asjad nõuavad endiselt füüsilist paberit ning digimaailmas eriti asju ei aeta.

Mina soovitan seda raamatut lugeda. Eriti nendel, kellele Viin on südamelähedane või kes plaanib sinna reisida. Raamatust saab kasulikke näpunäiteid, kuidas mingites olukordades käituda ning lõpus on eraldi peatükk, mida Viinis teha, vaadata ja kuhu minna.

 

Katrin Pauts. Minu Muhumaa (Petrone Print, 2018)

minu-muhumaa-lühike-libahuntide-ajalugu231 lk.

Kui nägin Petrone Prindi lehelt, et ilmumas on Minu Muhumaa, siis teadsin kohe, et tahan seda lugeda. Mis siis, et ma pole muhulane vaid hoopis saarlane. Samas ma elan Muhule küllalt lähedal ning need toidud, mida siin mainitakse on mulle tuttavad ning ema on neid lapsepõlves meile valmistanud. Muhus on käidud nii jaanitulel kui ka Liiva poes jne jne. Nii et äratundmismomente oli mul siin küll.

Muhu on minu jaoks üldiselt salapärane maa. Olen seal natuke ikka käinud, aga süvitsi uurinud pole. Viimasel ajal olen sealt lihtsalt bussiga läbi sõitnud, kui Tallinnasse lähen või siis Saaremaale tulen. Nagu raamatust selgub, on see ka Katrin Pautsi jaoks salapärane, kuigi ta on seal sündinud ja kasvanud.

Raamatu kaanepilt on ilus ja värviline, sisu enam nii ilus ei ole. Raamatus on samasugune aura nagu tema krimiromaanides. Sünge ja müstiline. Selgub, et muhulased ei salli neid, sest Katrini ema ei ole põline muhulane. Ma ei oska öelda, kas see ka tõsi on, aga Katrinile on jäänud selline mulje. See on kujundanud tervet tema lapsepõlve. Lisaks see, et teda kiusati koolis (see on mulle ka tuttav teema, õnneks mul koolist õudusunenägusid pole nagu autoril). Pole siis ime, et tal on muhulastest jäänud mulje kui kiuslikest ja õelatest inimestest. Samas talle meeldib Muhumaa loodus ja kusagil mujal ta ennast nii hästi ei tunne kui Muhu looduses. Ma täiesti mõistan teda. Mulle ka inimesed eriti ei meeldi ning eelistan rohkem omaette olekut.

Mulle raamat siiski meeldis hoolimata selle süngetest toonidest. Katrin Pauts oskab hästi ja kaasahaaravalt kirjutada ning tundub, et mulle sobib tema stiil. Jutt jookseb sama ladusalt kui tema teistes raamatutes. Kes soovib positiivset raamatut, siis nendele vast ei sobi, aga teistele julgen küll soovitada.

Loodan, et autor on nüüd selle kibestumise endast välja kirjutatud ja tal on nüüd parem olla.