Olavi Antons. Minu Tenerife (Petrone Print, 2019)

minu-tenerife-kompassiga-kliimapagulane327 lk.

Selle raamatu juures köitis mind alguses kaanepilt, kassiarmastaja nagu ma olen. Ja kollakat-oranžikat-punakat tooni kassid on mulle juba väikesest peale sümpatiseerinud. Õnneks raamat ise ka pettumust ei valmistanud.

Autor räägib mõnusa huumoriga, miks ta üldse Tenerifele läks, kuidas ta seal hakkama saab ja mis elu ta seal elab. Põhiliselt on juttu muidugi oma firma (Tenerife Kompass) asutamisest ja käima tõmbamisest ning erinevatest asjaajamistest Tenerife moodi. Oli väga omapärane lugemine näiteks sellest, kuidas autor tutvustab ühele turismitöötajale, mis asi on google maps ja imestust selle üle, et pangajuhataja laua peal ei ole arvutit. Veel räägib autor Tenerifel kohatud inimestest ja muidugi oma kassidest.

Mulle väga meeldis autori stiil. Jutt tal jooksis ja raamat on kirjutatud mõnusa huumoriga erinevatest seikadest Tenerifel. Raamatu algus meeldis mulle rohkem, lõpp vajus natuke ära, aga tegemist on siiski hea lugemiselamusega. Soovitan ikka lugeda! Hoopis teistsugune Tenerife koorub siit välja, mida tavaline turist ei pruugi märgata. Raamatu lõpus on ka mõned nõuanded Tenerife külastajatele.

Doris Kristina Raave. Minu Mehhiko (Petrone Print, 2019)

Minu Mehhiko264 lk

Viimasel ajal püüan rohkem Minu-sarja raamatuid lugeda. Enamasti on nad küllalt huvitavad, eriti kui on eksootilistest maadest kirjutatud. Paraku “Minu Mehhikos” ma pettusin. Algus oli nii kummaline ja muudkui venis ja venis ja venis ning ajas mulle une peale. Mõtlesin isegi pooleli jätta, aga kuna ta oli mul maale kaasa võetud, siis ikka lugesin lõpuni. Raamatu teine pool oli märkimisväärselt parem, aga ikkagi siiski mõne koha pealt igav.

Mulle meeldis, kuidas ta kirjeldas mehhiklasi ja nende suhtumist perekonda. See raamat on kirjutatud küllaltki palju isikliku elu kaudu, Mehhikost saab ka ikka natuke teada. Näiteks kui korrumpeerunud on Mehhiko; erinevatest kartellidest, mis seal valitsevad; erinevatest rahvusrühmadest, keelest ja kultuurist ning haridusest. Põhiline rõhk on aga pööratud inimestele.

Nagu alguses kirjutasin, siis esimene pool raamatust mulle ei sobinud. Tundus kuidagi nii pealiskaudne ja ma ei suutnud üldse keskenduda sellele. “Minu Mehhiko” ei olnud kahjuks üldse minu raamat, mis aga ei tähenda, et ta kellelegi teisele meeldida ei võiks.

Margus Kalam. Minu Aasia (Petrone Print, 2019)

Minu Aasia390 lk.

See oli üks mõnus raamat lugemiseks. Ma ise ei ole eriti Aasia huviline ja mind see piirkond ka ei tõmba, aga raamatut oli väga huvitav lugeda. Jutt oli ladus ja raamat edenes kiiresti. Kirjutatud oli mõnusalt, väikese huumoriga. Ma nautisin selle raamatu lugemist. Osad riigid on siin nii eksootilised, et neist oli huvitav lugeda ja neist tahaks ka rohkem teada (Nepal, Bhutan, Myanmar jne), aga samas on siin mõned sellised, mille kohta sain kinnitust, et need ei ole üldse minu jaoks (Egiptus, India ja Hiina).

Autor on ühes Tallinna poes varustaja ja selle jaoks toob ta Aasiast kaupa. Nii ta ongi suure osa Aasiast korduvalt läbi rännanud ja nendest seiklustest ta siin raamatus pajatabki. Juttu tuleb erinevatest käsitööküladest, asjaajamistest Aasia firmadega ja muidugi suhtlemistest kohalikega. Eriti puudutab see just naisi. See suhtlemine oli minu jaoks kohati ikka nii koomiline. Aasias on ikka naiste suhtumine hoopis teine kui siin. Lisaks ei räägi paljud eriti hästi inglise keelt ja sellest tekivad omakorda arusaamatused.

Kokku külastab autor kuuteteist maad, kuid ta ise ütleb, et palju kohti on veel läbi käimata. Igatahes mina soovitan küll lugeda. Autori sõnaseadmisoskus on viis pluss. See raamat tekitab hea tuju. Üks parimaid Minu-sarjas.

Peeter Võsa. Eesti rahva appikarje: “Võsareporteri lugu” (Paradiis, 2019)

eesti-rahva-appikarje-võsareporteri-lugu184 lk.

Eelmisel aastal avaldas Peeter Võsa raamatu “Politseikroonikast”. Nüüd on siis järg “Võsareporteri” käes. Juhtusin minagi omal ajal seda saadet vaatama, sest seal olid sellised inimesed ja olukorrad, mis tundusid uskumatuna.

“Võsareporter” oli eetris aastatel 2006-2012 ja see oli üks vaadatumaid saateid. Saates tegeleti pidevalt elu pahupoolega. Näidati, kuidas külad tühjenevad ja mis saab nendest inimestest, kes nendesse küladesse maha jäid. Töökohad kadusid, olulised teenused liikusid suurematesse asulatesse. Paratamatult jäid sellistes olukordades nõrgemad inimesed kaotajateks. Muidugi olid peamisteks probleemi põhjustajateks vaesus ja alkohol. Alkoholiga aga kaasnevad juba hulk lisaprobleeme.

Autor meenutab siin põhilisi teemasid, mis kajastust leidsid. Saatesse helistasid tihti inimesed, kes soovisid leida armastust, kellele oldi raha võlgu, kelle peresuhted olid sassi läinud, aga oli ka mitmeid teisi, kes tahtsid lihtsalt rääkida. Ühesõnaga erinevad sotsiaalprobleemid leidsid saates kajastamist.

Oli omamoodi huvitav lugeda raamatut ja meenutada seda saadet. Esimene raamat meeldis mulle siiski veidi rohkem. Siin oli kuidagi liiga palju rõhku pööratud poliitikale. See on muidugi olulisel kohal, aga ma olen praeguseks sellest teemast tüdinud. Eks sellised inimesed on ka tänapäeval olemas ja ilmselt ei kao ka tulevikus. Nukker ja troostitu tunne tekkis seda raamatut lugedes.

 

Mia Kankimäki. Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma (Varrak, 2018)

asjadmispanevad_kaaned_bleed4_514x200_tf.inddTõlkinud Triin Tael
326 lk

Ma alustasin selle raamatu lugemist segaste tunnetega. Ma ei ole suur Jaapani fänn, ei ole kuidagi klappima saanud nende kirjandusega. Siinses raamatus on ka teemaks Jaapan, sellepärast need kõhklused ja kahtlused, aga raamat suutis mind meeldivalt üllatada.

38-aastane Mia tunneb huvi ligikaudu tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni vastu. Ühel hetkel ta jätabki oma töö ja sõidab Jaapanisse Kyōtosse naise jälgi ajama. Temast ei teata suurt midagi peale selle, et ta on kirjutanud “Padjaraamatu”. Selles raamatus on Sei märkmed ja tähelepanekud tolle aja kommete ja õukonna kohta, samuti tema koostatud igasugused nimekirjad. Mia tunneb Seiga hingesugulust, sest mitmed tema tähelepanekud sobivad suurepäraselt tänasesse aega.

Mulle väga meeldis see raamat. Seda oli meeldiv lugeda, kuigi ta ei edenenud kiiresti. Mõnikord mul tekib siis tahtmine raamat pooleli jätta, aga selle raamatu küljes hoidis miski mind kinni. Siin on nii palju erinevat infot ja raamat on mitmekihiline. Näiteks see, kui oluline oli tollel ajajärgul inimese käekiri ja kirjutamise oskus. Igal paberi värvil oli oma sõnum edasi anda.

Mulle meeldis autori kirjutamisviis. See on segu reisiraamatust ja päevikust. Mulle meeldis, kuidas Mia suhtles nendel lehekülgedel Seiga. Nagu sõbrannaga. Mis siis, et teine on juba ammu surnud ja peaaegu unustusse vajunud.  Raamatus kohtab mõnusat huumorit. Soovitan lugeda!

Kirsiks tordil oli kohtumine autori endaga. Nüüd mul on kodus tema autogrammiga raamat ja jään ootama tema järgmist teost eesti keeles.

Marion Jõepera. Minu Šotimaa (Petrone Print, 2019)

minu-šotimaa-süda-seljakotis200 lk.

Ma ootasin sellest raamatust nii palju. Nii kui nägin, et see on ilmumas, rõõmustasin, et oh jess, raamat ühest huvitavast kohast. Võib-olla ma ootasin natuke liiga palju. Üldkokkuvõttes raamat mulle meeldis, aga midagi jäi siiski puudu.

Mulle meeldib jalutada, mõnikord ka pikemaid teekondi. Siin raamatus autor kirjutabki peamiselt oma matkamistest mööda Šotimaa loodust ja mägesid. See loodus, mida ta kirjeldab ja mida väheste piltide pealt näha saab, on küll ilus ja müstiline. Seda enam ma tahan ise sinna minna. Ma olen ennegi lugenud matkadest ja palverändudest teiste maade kohta, nii et see teema mulle meeldib. Küll aga jäi raamat minu jaoks natuke ühekülgseks. Šotimaal on peale looduse ka palju muud. Ootasin, et saaksin Šotimaa kohta natuke rohkem teada – muljeid erinevatest linnadest, kultuurist, šotlastest ja nende eluolust, aga seda siit raamatust ei leia. Selle eest on siin rohkelt infot viski kohta, mis mind jätab täiesti külmaks. See on muidugi minu probleem.

Ma saan aru, et see on tema Šotimaa ja teda huvitavad eelkõige matkamine ja viski. Raamatul iseenesest ei ole midagi viga. Need matkakirjeldused olid huvitavad, aga oleksin tõesti eelistanud rohkem mitmekesisust. Soovitan lugeda nendel, kes on huvitatud mägedest, matkamisest, loodusest ja viskist.

Katrin Pauts. Minu salajane elu (Rahva Raamat, 2019)

minu-salajane-elu-teekond-algab-alati-kusagilt-kaugemalt-kui-jaamast205 lk.

See raamat ilmus minu jaoks kuidagi märkamatult. Ühel hetkel märkasin, et Pauts on kirjutanud uue raamatu. Kuna tema eelmised raamatud on mulle meeldinud, siis võtsin ka selle plaani.

See raamat on Prahast ja autori enda hingeelust. See ei ole klassikaline reisiraamat, kus kirjeldatakse kohti, kuhu minna ja mida seal teha, vaid see on raamat sellest, kuidas autor leidis Prahas hingerahu. Sellest, kuidas antud linn mõjutas Pautsi.

See on avameelne ja sünge pihtimus, kuidas ta jõudis oma elus madalseisu ning kuidas kohavahetus aitas sellest välja rabeleda.  See on tõesti sünge raamat. Väga palju räägib autor surmast ja enesetapust. Keda sellised teemad häirivad, siis soovitan nendel raamatu lugemisest hoiduda. Lisaks muudele teemadele saab siit teada killukesi ajaloost ja Macura-nimelisest mehest.

Mulle raamat meeldis, mis siis, et see oli sünge. Mul on tunne, et mu enda hing on kohati sama sünge nagu Pautsil. Võib-olla sellepärast mulle tema raamatud ka meeldivad. Natuke igavaks läks vahepeal see Macura teema, aga lugeda oli ladus, sain uut informatsiooni ning mul tekkis tahtmine külastada Prahat ning neid veidraid skulptuure, mis linnas on, ise vaatama minna. Pauts tutvustab linna ka, nii et kes otsivad reisiraamatut, ei pea ka pettuma.