Peeter Võsa.Kadunud Eesti: “Politseikroonika” lugu (Paradiis, 2018)

kadunud-eesti-politseikroonika-lugu215 lk

Ma olen “Politseikroonika” saateid vaadanud kunagi, kui need ekraanil jooksid. Ma ei mäleta, kas ma seda järjepidevalt tegin, aga mingid lood siit raamatust on tuttavad küll. Seda lugema asudes jooksis mul pilt silme eest läbi, kuidas Peeter Võsa ekraanil seda lugu jutustab. Kõrvus nagu olekski kajanud tema hääl. Selline kergelt irooniline.

Raamatus antakse ülevaade Eesti ühiskonnast peale taasiseseisvumist ning sajandivahetusel. See pilt ei ole just kõige meeldivam. Palju oli inimesi, kes ei suutnud uue olukorraga kohaneda ning kaasa minna, aga elada tahtsid nemadki. Nii leiutati erinevaid viise, kuidas raha saada ja elus püsida. Pahatihti ei olnud see tee seaduslik.

Raamatusse on kirja pandud põhilised teemad, mida “Politseikroonika” kajastas ning mitmed markantsemad lood. No esiteks muidugi see haamriga pähe tüüp, kes seda isa soovitusel tegi. Lisaks on siin veel mitmeid kummalisi ja omapäraseid lugusid, mida võiks pidada kellegi fantaasiaks, aga on siiski tegelikult juhtunud.

Põhilised teemad, millest kirjutatakse on prostitutsioon, kodutud, narkootikumid, peksmised, piraatkaup, metallivargused jne.  Võsa mainib mitmel korral ka seda, kui lihtsalt nad said oma kaameratega erinevatele lugudele ligipääsu. Pätid ja ohvrid said sündmuspaigal kohe oma arvamuse kaamerate ees välja öelda. Piirid õige ja vale vahel olid küllalt hägusad ning sageli ei olnud ka politseinikud päris puhtad.

Raamat on Peeter Võsale omase keelekasutusega kirja pandud, mis tegi lugemise ladusaks ning pani ka muigama, kuigi teemad iseenesest olid karmid. Kes ei pelga lugeda elu pahupoolest, siis soovitan. Ei soovita nendele, kes eelistavad ilusamaid teemasid. Minule oli see huvitav lugemine.

Advertisements

Heather Morris. Auschwitzi tätoveerija (Hea Lugu, 2018)

auschwitzi-tätoveerijaTõlkinud Lauri Liiders
280 lk.

Jälle sattus mu kätte raamat Teise Maailmasõja teemadel, täpsemalt siis Auschwitzi koonduslaagris toimuvast. Muidugi ei sattunud ta mu kätte juhuslikult. Mulle meeldib lugeda Teisest maailmasõjast. Need on küll enamasti rasked raamatud, aga ometi lähevad hinge. Ka see ei olnud erand. Teema on raske, aga on antud edasi küllaltki lihtsal viisil ning edeneb kiiresti.

Raamat on tõsielul põhinev ning räägib ühest mehest, kes tätoveeris Auschwitzis vangidele numbreid käsivartele. Mehe nimi on Lale. Ta on Slovakkiast pärit ning ta oli Auschwitzis samasugune vang nagu teisedki. Ka tal endal on selline tätoveering nagu ta teeb teistele.

Alguses ta ei taha endale seda tööd, aga üks teine vang soovitab see ikkagi vastu võtta, sest nii on suurem võimalus laagrist eluga pääseda. Ja seda Lale soovib. Mitte ainult eluga pääseda, vaid ta tahab ka puhta südametunnistusega pääseda sellest koledusest.

Õige pea ta taipab, et tal on suurem vabadus minna ja tulla erinevate laagriosade vahel kui teistel vangidel. Ta hakkab seda ära kasutama, et hankida toitu ja šokolaadi. Šokolaad võib tunduda üllatava valikuna, aga Lale armus laagris ühte tüdrukusse. Tüdruku nimi on Gita ning temale ongi šokolaad mõeldud. Lale teeb kõik, et nad mõlemad sellest kohutavast kogemusest välja tuleksid. Kõik ei lähe muidugi nii lihtsalt ja libedalt, ette tuleb mitmeid takistusi.

Mulle väga meeldis see raamat. Mulle meeldis, et see on kirjutatud reaalse inimese elust.  Samuti see, et Lale suudab säilitada oma optimismi.  Raamatu lõpus on autori lõppsõna, kus ta kirjutab, kuidas ta seda Lale’iga kohtus ja seda raamatut kirjutama hakkas. Lugu on lihtne ja lööv ning sellepärast see ongi nii mõjuv.

Douglas Wells. Jänki seiklused Hiiumaal (Mats, 2003)

jänki seiklusedTõlkinud Harda Roosna
208 lk.

Tahtsin juba tükk aega tagasi seda raamatut lugeda, aga pidevalt lükkus see edasi. Nüüd siis jõudis selle raamatu aeg kätte.

Autor Douglas Wells on ameeriklane, kellel ühel hetkel sai enda ilusast elust villand ning ta otsustab liituda Rahukorpusega. Rahukorpuse raames saadetakse ta vastselt taasiseseisvunud Eestisse, täpsemalt siis Hiiumaale. Ülesandeks saab ta Eesti elu parandamise. Paljud kindlasti mäletavad aega kohe peale iseseisvumist, kui kõik oli nii ebakindel.

Kujutage endale ette noort entusiasmi täis meest, kes on valmis härjal sarvist haarama ja siis vastukaaluks tõsised hiidlased, kes pole eriti muutuste altid. Sellise mõnusa huumoriga on autor kirja pannud enda juhtumised Hiiumaal. Näiteks, kuidas ta esimest korda jääteed mööda sõitis, või lambaid püüdis, või siis see, kuidas ta esimest korda hiiu koduõlut proovis. Kuidas autor proovis mitmeid projekte käivitada, aga kuidas hiidlased üldse kaasa ei läinud nendega ning kuidas ta südamega arendas Hiiumaal turismi.

Siia raamatusse on koondatud autori nelja-aasta juhtumised Hiiumaal. Soovitan lugeda. Tegu on väga mõnusa humoorika teosega

 

Triinu Viilukas. Minu Viin (Petrone Print, 2018)

minu-viin-1700-kilomeetrit-ja-17-aastat264 lk.

Ma ei ole viimasel ajal eriti jõudnud uuemaid Minu-sarja raamatuid lugeda. Üritan nüüd tasapisi jälle ree peale saada. Minu-sarjas on kohati raamatute tase nii ja naa. “Minu Viin” ei valmistanud õnneks pettumust. Raamat on huvitav ja kuidagi voolavalt kirjutatud. Pole ka ime, sest autor tegeleb ise muusika ja laulmisega.

Autor kolib Viini armastuse tõttu. Suhe küll kestma ei jää, aga armastus Viini vastu küll. Tal on kakskeelne poeg ning ta ise õpetab ülikoolis eesti keelt ning osaleb mitmes ansamblis.

Viin on linn, kuhu ma kunagi tahaks minna. Ei tea, kas õnnestub ka, sest ma tegelikult ei ole väga reisihimuline inimene. Viin on huvitava arhitektuuriga linn. Sellest siin küll palju ei räägita. Rohkem räägitakse viinlastest kui linnas, aga sellest hoolimata mulle meeldis raamat. See oli kaasahaarav ja emotsionaalne. Autor rääkis oma kohanemisest Viinis, oma tegemistest ja palju viinlaste erinevatest tahkudest. Muidugi on palju juttu keeleõppest ja muusikast, aga lisaks ka kultuurist, toidust, riigipühadest ning paljust muust.

Minu jaoks tuli üllatusena, et viinlased eelistavad sularaha kaardimaksetele ning paljud asjad nõuavad endiselt füüsilist paberit ning digimaailmas eriti asju ei aeta.

Mina soovitan seda raamatut lugeda. Eriti nendel, kellele Viin on südamelähedane või kes plaanib sinna reisida. Raamatust saab kasulikke näpunäiteid, kuidas mingites olukordades käituda ning lõpus on eraldi peatükk, mida Viinis teha, vaadata ja kuhu minna.

 

Katrin Pauts. Minu Muhumaa (Petrone Print, 2018)

minu-muhumaa-lühike-libahuntide-ajalugu231 lk.

Kui nägin Petrone Prindi lehelt, et ilmumas on Minu Muhumaa, siis teadsin kohe, et tahan seda lugeda. Mis siis, et ma pole muhulane vaid hoopis saarlane. Samas ma elan Muhule küllalt lähedal ning need toidud, mida siin mainitakse on mulle tuttavad ning ema on neid lapsepõlves meile valmistanud. Muhus on käidud nii jaanitulel kui ka Liiva poes jne jne. Nii et äratundmismomente oli mul siin küll.

Muhu on minu jaoks üldiselt salapärane maa. Olen seal natuke ikka käinud, aga süvitsi uurinud pole. Viimasel ajal olen sealt lihtsalt bussiga läbi sõitnud, kui Tallinnasse lähen või siis Saaremaale tulen. Nagu raamatust selgub, on see ka Katrin Pautsi jaoks salapärane, kuigi ta on seal sündinud ja kasvanud.

Raamatu kaanepilt on ilus ja värviline, sisu enam nii ilus ei ole. Raamatus on samasugune aura nagu tema krimiromaanides. Sünge ja müstiline. Selgub, et muhulased ei salli neid, sest Katrini ema ei ole põline muhulane. Ma ei oska öelda, kas see ka tõsi on, aga Katrinile on jäänud selline mulje. See on kujundanud tervet tema lapsepõlve. Lisaks see, et teda kiusati koolis (see on mulle ka tuttav teema, õnneks mul koolist õudusunenägusid pole nagu autoril). Pole siis ime, et tal on muhulastest jäänud mulje kui kiuslikest ja õelatest inimestest. Samas talle meeldib Muhumaa loodus ja kusagil mujal ta ennast nii hästi ei tunne kui Muhu looduses. Ma täiesti mõistan teda. Mulle ka inimesed eriti ei meeldi ning eelistan rohkem omaette olekut.

Mulle raamat siiski meeldis hoolimata selle süngetest toonidest. Katrin Pauts oskab hästi ja kaasahaaravalt kirjutada ning tundub, et mulle sobib tema stiil. Jutt jookseb sama ladusalt kui tema teistes raamatutes. Kes soovib positiivset raamatut, siis nendele vast ei sobi, aga teistele julgen küll soovitada.

Loodan, et autor on nüüd selle kibestumise endast välja kirjutatud ja tal on nüüd parem olla.

Flake. Klahvkamees (Tänapäev, 2018)

klahvkameesTõlkinud Eve Sooneste
159 lk.

Postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Flake on Rammsteini klahvpillimängija ning see raamat on tema elust. Mulle meeldib Rammsteini muusika ja kui nägin, et „Klahvkamees“ on eesti keeles ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Kui bändil tekkis tuuritamiste vahel pikem paus, siis Flake ei teadnud, mida selle ajaga peale hakata. Bändi kitarrist soovitas talle, et kirjutagu raamat.

Raamatu algus on naljakas. Lugesin ja muigasin omaette, kuidas Flake kirjeldab enda lapsepõlve Ida-Saksamaal. Seda, kuidas ta lapsena kartis kõike (näiteks lendamist) ja ta peab ennast hüpohondrikuks ning talle ei meeldi sporti teha. Lisaks lapsepõlvele kirjutab autor veel enda noorusest. Sellest, kuidas talle meeldivad autod ja mulle tuli meeldiva üllatusena, et Flake armastab lugemist ning raamatuid. Loomulikult ei saa jätta mainimata muusikat, millest ei saa siin raamatus üle ega ümbert. Kes nüüd soovib lugeda Rammsteinist, siis nemad peavad natuke pettuma. Autor küll natuke kirjutab sellest, aga bändi ei mainita nimeliselt. Küll aga mainib ta oma eelnevaid ansambleid.

Kõik on kirja pandud humoorikas võtmes, enda üle nalja visates. See ei tähenda, et kõik siin raamatus oleks nali. On ka tõsiseid teemasid. Flake kirjutab veel sellest, kuidas teda koolis kiusati, alkoholist ja narkootikumidest.

Kirjutamisstiil on lihtne ja lakooniline ning lugemine edeneb kiiresti. Tegemist on küllaltki õhukese raamatuga, kõigest 159 lehekülge. Mind natuke häiris see, et tekst on praktiliselt kõik ühes jorus, ei ole mingeid peatükke, aga muidu on tegemist toreda raamatuga ühest omapärasest isikust ja huvitavast ajastust.

Berit Renser. Minu Indoneesia (Petrone Print, 2017)

minu-indoneesia-maailma-makett240 lk.

Ma ei ole juba tükk aega Minu-sarjast midagi lugenud. Oligi viimane aeg võtta käsile üks teos sellest sarjast.

Indoneesia on erinevatest saartest koosnev riik, mis on nii mitmekesine, et seda on raske ühte väikesesse raamatukesse mahutada. Mulle tundub, et autoril on õnnestunud meile seda värvikirevust edasi anda. Ta kirjutab Jaavast, Kalimantanist, Balist, Sumatrast ja Jakartast.

Raamatu autor läheb Indoneesiasse õppima, kus ta vaated põrkuvad täiesti erineva kultuuritaustaga inimestega. Selle aja jooksul, mis ta Indoneesias on, jõuab ta seal korraldada “Teeme ära!” aktsiooni,  õppida selgeks keele, teha metsarahvast film ning kirjutada indoneeslastest indoneesiakeelse raamatu.

Raamatu võtab tabavalt kokku autori enda tekst, mida ta oleks tahtnud Indoneesias telestuudios öelda:

Tahtnuks öelda veel nii palju rohkemat, kui mu mõtted poleks takerdunud ununenud sõnade taha. Et te oletegi vastuolude maa ja seote pidevalt võimatuna näivaid opositsioone. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud. kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et oma mitmekesisuses olete justkui nagu maailma makett. Et siin on esindatud skaala äärmuslikest usklikest äärmuslike uskmatuteni, pillavast rikkusest näljase vaesuseni, südamlikust hoolimisest kõleda osavõtmatuseni, lopsakast loodusest kurva tühimikuni. (lk 240)

Mulle raamat meeldis. See oli ladusalt ja põnevalt kirjutatud, nii et haaras kaasa. Soovitan lugeda.