264 lk “Minu Uus-Meremaa” on tõeline reisikiri. Henek Tomson läheb Uus-Meremaale, et võtta ette 3000 kilomeetri pikkune matk Te Araroal, jalgsi. Ta alustab matka aprillis ja lõpetab septembris, siis kui Uus-Meremaal on talv. Rännak kulgeb ühest maa otsast teise. Ta alustas rannalt ja lõpetas mägedes. Minu jaoks oli üllatav ja veidi ka veider, et autor... Continue Reading →
Triin Lellep. Minu Pariis (Petrone Print, 2020)
224 lk Ma ei plaaninud seda raamatut üldse lugeda. Mind ei ole Pariis ega Prantsusmaa kunagi eriti kütkestanud ja meediast on jäänud autorist silma-kõrva negatiivne kuvand. Kuidagi leidis see raamat ikka minu juurde tee. Aitäh Petrone Prindile! No mis ma oskan öelda. Raamat oli kirjutatud hästi. Sain teada erinevaid asju nii autori elust kui ka... Continue Reading →
Justin Petrone. Minu Viljandi (Petrone Print, 2020)
Tõlkinud Raivo Hool296 lk Aitäh Petrone Prindile selle suurepärase raamatu eest! Kui nägin, et on ilmumas “Minu Viljandi”, siis teadsin kohe, et tahan seda lugeda. Esiteks mulle meeldib Petrone kirjutamisstiil ja teiseks käisin ma Viljandis koolis neli aastat. Elasin seega mõned aastad Viljandis ja ikka ju huvitab, mida teine inimene arvab kohast, millega oled seotud.... Continue Reading →
Katrin Pauts. Minu Praha (Petrone Print, 2020)
216 lk Mul on vist kõik Pautsi raamatud loetud. No ei saanud jätta ka seda lugemata. Eriti kuna Praha tundub nii kutsuv. Siin on Prahat käsitletud veidi teistmoodi - läbi kirjanduse ja kirjandustegelaste. Katrin Pauts läheb Prahasse loomeresidentuuri. Talle lubatakse elukohta Kafka majas, kuhu ta lõpuks ikkagi ei saa. Tema rahulik Praha-elu pööratakse pahupidi, kui... Continue Reading →
Raul Oreškin. Minu Peipsiveer (Petrone Print, 2020)
304 lk "Minu Peipsiveer" pakkus mulle kohe huvi, kui nägin kirjastuse kodulehelt, et selline raamat ilmumas on. Mul ei ole selle kohaga just eriti sidemeid ja seepärast tundub ta nii eksootiline ja no raamatu kaanepilt on üks kaunimaid, mida ma näinud olen. Unenäoline - just nagu raamat isegi. Ma olen raamatukogus peos hoidnud tema ühte... Continue Reading →
Susan Luitsalu. Minu maailm (Petrone Print, 2020)
223 lk Mingi aeg lugesin läbi kõik, mis Minu-sarjas ilmus, siis vahepeal ei lugenud neid üldse ja nüüd ma valin, mida lugeda ja mida mitte. Millegipärast tekkis tunne, et ma tahan Susan Luitsalu raamatut "Minu maailm" lugeda. Ma isegi ei oska täpselt öelda, mille põhjal see tunne tekkis. Võib-olla tema kunagi loetud kolumnite pärast, võib-olla... Continue Reading →
Barbi Pilvre. Minu Vormsi (Petrone Print, 2020)
248 lk Vormsi tundub minu jaoks nii eksootiline koht ja ilmselt ta seda ka on. Suhteliselt eraldatud paigas omaette asuv saareke. Autor ostis Vormsile 1999. aastal suvekodu. Enamasti ta veedabki oma suved seal, aga mõnikord on ta ka talved seal veetnud. Raamatust selgub, et Vormsi ongi enamasti suvitussaar, sest talvel jääb püsielanikke saarele vähe. Raamatust... Continue Reading →
Lauri Räpp. Minu Tartu (Petrone Print, 2019)
255 lk Ma olen samalt autorilt enne lugenud raamatut "Maailma lõpus on kohvik" ja see mulle väga meeldis oma poeetilise keele ja jutustamisviisi poolest ja pettumust ei valmistanud ka "Minu Tartu". Jutustamislaad on sama mõnusalt voolav ja kaasahaarav. Autor räägib siin raamatus enda lapsepõlvemälestuste Tartust. See on nii hästi kirjutatud, et haarab kaasa ja sellega... Continue Reading →
Olavi Antons. Minu Tenerife (Petrone Print, 2019)
327 lk. Selle raamatu juures köitis mind alguses kaanepilt, kassiarmastaja nagu ma olen. Ja kollakat-oranžikat-punakat tooni kassid on mulle juba väikesest peale sümpatiseerinud. Õnneks raamat ise ka pettumust ei valmistanud. Autor räägib mõnusa huumoriga, miks ta üldse Tenerifele läks, kuidas ta seal hakkama saab ja mis elu ta seal elab. Põhiliselt on juttu muidugi oma... Continue Reading →
Doris Kristina Raave. Minu Mehhiko (Petrone Print, 2019)
264 lk Viimasel ajal püüan rohkem Minu-sarja raamatuid lugeda. Enamasti on nad küllalt huvitavad, eriti kui on eksootilistest maadest kirjutatud. Paraku "Minu Mehhikos" ma pettusin. Algus oli nii kummaline ja muudkui venis ja venis ja venis ning ajas mulle une peale. Mõtlesin isegi pooleli jätta, aga kuna ta oli mul maale kaasa võetud, siis ikka... Continue Reading →