Triinu Viilukas. Minu Viin (Petrone Print, 2018)

minu-viin-1700-kilomeetrit-ja-17-aastat264 lk.

Ma ei ole viimasel ajal eriti jõudnud uuemaid Minu-sarja raamatuid lugeda. Üritan nüüd tasapisi jälle ree peale saada. Minu-sarjas on kohati raamatute tase nii ja naa. “Minu Viin” ei valmistanud õnneks pettumust. Raamat on huvitav ja kuidagi voolavalt kirjutatud. Pole ka ime, sest autor tegeleb ise muusika ja laulmisega.

Autor kolib Viini armastuse tõttu. Suhe küll kestma ei jää, aga armastus Viini vastu küll. Tal on kakskeelne poeg ning ta ise õpetab ülikoolis eesti keelt ning osaleb mitmes ansamblis.

Viin on linn, kuhu ma kunagi tahaks minna. Ei tea, kas õnnestub ka, sest ma tegelikult ei ole väga reisihimuline inimene. Viin on huvitava arhitektuuriga linn. Sellest siin küll palju ei räägita. Rohkem räägitakse viinlastest kui linnas, aga sellest hoolimata mulle meeldis raamat. See oli kaasahaarav ja emotsionaalne. Autor rääkis oma kohanemisest Viinis, oma tegemistest ja palju viinlaste erinevatest tahkudest. Muidugi on palju juttu keeleõppest ja muusikast, aga lisaks ka kultuurist, toidust, riigipühadest ning paljust muust.

Minu jaoks tuli üllatusena, et viinlased eelistavad sularaha kaardimaksetele ning paljud asjad nõuavad endiselt füüsilist paberit ning digimaailmas eriti asju ei aeta.

Mina soovitan seda raamatut lugeda. Eriti nendel, kellele Viin on südamelähedane või kes plaanib sinna reisida. Raamatust saab kasulikke näpunäiteid, kuidas mingites olukordades käituda ning lõpus on eraldi peatükk, mida Viinis teha, vaadata ja kuhu minna.

 

Advertisements

Katrin Pauts. Minu Muhumaa (Petrone Print, 2018)

minu-muhumaa-lühike-libahuntide-ajalugu231 lk.

Kui nägin Petrone Prindi lehelt, et ilmumas on Minu Muhumaa, siis teadsin kohe, et tahan seda lugeda. Mis siis, et ma pole muhulane vaid hoopis saarlane. Samas ma elan Muhule küllalt lähedal ning need toidud, mida siin mainitakse on mulle tuttavad ning ema on neid lapsepõlves meile valmistanud. Muhus on käidud nii jaanitulel kui ka Liiva poes jne jne. Nii et äratundmismomente oli mul siin küll.

Muhu on minu jaoks üldiselt salapärane maa. Olen seal natuke ikka käinud, aga süvitsi uurinud pole. Viimasel ajal olen sealt lihtsalt bussiga läbi sõitnud, kui Tallinnasse lähen või siis Saaremaale tulen. Nagu raamatust selgub, on see ka Katrin Pautsi jaoks salapärane, kuigi ta on seal sündinud ja kasvanud.

Raamatu kaanepilt on ilus ja värviline, sisu enam nii ilus ei ole. Raamatus on samasugune aura nagu tema krimiromaanides. Sünge ja müstiline. Selgub, et muhulased ei salli neid, sest Katrini ema ei ole põline muhulane. Ma ei oska öelda, kas see ka tõsi on, aga Katrinile on jäänud selline mulje. See on kujundanud tervet tema lapsepõlve. Lisaks see, et teda kiusati koolis (see on mulle ka tuttav teema, õnneks mul koolist õudusunenägusid pole nagu autoril). Pole siis ime, et tal on muhulastest jäänud mulje kui kiuslikest ja õelatest inimestest. Samas talle meeldib Muhumaa loodus ja kusagil mujal ta ennast nii hästi ei tunne kui Muhu looduses. Ma täiesti mõistan teda. Mulle ka inimesed eriti ei meeldi ning eelistan rohkem omaette olekut.

Mulle raamat siiski meeldis hoolimata selle süngetest toonidest. Katrin Pauts oskab hästi ja kaasahaaravalt kirjutada ning tundub, et mulle sobib tema stiil. Jutt jookseb sama ladusalt kui tema teistes raamatutes. Kes soovib positiivset raamatut, siis nendele vast ei sobi, aga teistele julgen küll soovitada.

Loodan, et autor on nüüd selle kibestumise endast välja kirjutatud ja tal on nüüd parem olla.

Berit Renser. Minu Indoneesia (Petrone Print, 2017)

minu-indoneesia-maailma-makett240 lk.

Ma ei ole juba tükk aega Minu-sarjast midagi lugenud. Oligi viimane aeg võtta käsile üks teos sellest sarjast.

Indoneesia on erinevatest saartest koosnev riik, mis on nii mitmekesine, et seda on raske ühte väikesesse raamatukesse mahutada. Mulle tundub, et autoril on õnnestunud meile seda värvikirevust edasi anda. Ta kirjutab Jaavast, Kalimantanist, Balist, Sumatrast ja Jakartast.

Raamatu autor läheb Indoneesiasse õppima, kus ta vaated põrkuvad täiesti erineva kultuuritaustaga inimestega. Selle aja jooksul, mis ta Indoneesias on, jõuab ta seal korraldada “Teeme ära!” aktsiooni,  õppida selgeks keele, teha metsarahvast film ning kirjutada indoneeslastest indoneesiakeelse raamatu.

Raamatu võtab tabavalt kokku autori enda tekst, mida ta oleks tahtnud Indoneesias telestuudios öelda:

Tahtnuks öelda veel nii palju rohkemat, kui mu mõtted poleks takerdunud ununenud sõnade taha. Et te oletegi vastuolude maa ja seote pidevalt võimatuna näivaid opositsioone. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud. kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et oma mitmekesisuses olete justkui nagu maailma makett. Et siin on esindatud skaala äärmuslikest usklikest äärmuslike uskmatuteni, pillavast rikkusest näljase vaesuseni, südamlikust hoolimisest kõleda osavõtmatuseni, lopsakast loodusest kurva tühimikuni. (lk 240)

Mulle raamat meeldis. See oli ladusalt ja põnevalt kirjutatud, nii et haaras kaasa. Soovitan lugeda.

Lembe Mõttus. Minu Okeaania (Petrone Print, 2017)

minu-okeaania-tagasi-kiviaega272 lk

See oli üks väga omamoodi lugemine. Humoorikas. Kaks naist jätavad oma pered Eestisse ja lähevad ise mõneks ajaks reisile. Sellisesse kaugesse piirkonda nagu on Okeaania. Kõigepealt on muidugi sekeldused Austraalia tollis, kus neid ei taheta läbi lasta, sest neil on kaasas suitsuvorstid. Huvitav, miks ei või suitsuvorsti kaasa võtta?

Edasi viib nende teekond Paapua Uus-Guineasse, Saalomoni saartele ja Vanuatule. Nendega juhtub igasugu huvitavaid asju seal reisil. Nad käivad džunglis, snorgeldamas, jõematkal ning tutvuvad kohaliku elu-oluga, mis on meie jaoks ikka nii teistmoodi. Kujutan ette, et see võib väga huvitav olla.

Raamatu lugemise lõpetasin siis, kui ise olin parajasti väikesel reisil. Küll mitte nii eksootilises kohas, aga mõnus oli seda lugeda. Olin parajasti natuke jahedas Riias, kui nemad olid suviselt soojal Tavanipupul ning mõtlesin, et nii väga tahaks sealsamas olla ja ennast kõigest välja lülitada. Seda kirjeldust raamatust lugedes tuli nii elavalt silme ette pilt ilusast sinisest merest ja soojast päikesest jne.

Ühesõnaga, mulle meeldis. Natuke teistmoodi raamat Minu-sarjas, kus kõike ei ole kirjeldatud nii tõsiselt vaid tõesti läbi huumori. Nad julgevad enda ja olukordade üle naerda. Ja see tekitas hea tuju. Keegi soovitas seda lugeda kehval päeval. Tõesti see pani mind muhelema ja tekitas parema tuju. Soovitan soojalt lugeda! Isegi nendel, kes tavaliselt Minu-sarja ei loe.

Ingrid Eomois. Minu Malta (Petrone Print, 2017)

minu-malta-väike-ja-vägev232 lk.

See on nüüd üks raamat, mida lugejad on pikalt oodanud. Juba tükk aega on nad küsinud, kas Malta kohta on ka, Minu-sarja raamat olemas. Senini on ikka olnud vastuseks, et ei ole veel kirjutatud, aga õnneks on nüüd see lünk täidetud.

Raamatu kaanepilt on nii mõnusalt suvine, et tahaks ise ka olla seal. Raamat on mõnusalt  ja sujuvalt kirjutatud. Autor läks alguses Maltale kolmeks kuuks tööle reisiesindajana. Selle aja jooksul kohtus ta oma tulevase mehega ning läks pärast vahepealset Eestis olekut sinna tagasi.

Autor kirjeldab väga põnevalt Malta ajalugu ja turismiatraktsioone, aga tähelepanuta ei jäeta ka kultuuri ning maltalaste kombeid ning inimesi. Raamatust saab teada, et maltalased on poliitikahuvilised ning neile meeldib valimas käia. Samuti kirjeldatakse seda vähest loodust, mis riigis on. Sain üllatusega teada, et Maltal ei ole metsi, mägesid, järvi ega jõgesid ning linnainimesi on pea 95%. Hoolimata sellest, et metsi pole, kasvab riigis mitmeid erinevaid taimi.

Raamatust selguvad Malta kohta huvitavad faktid. Näiteks oli kuni 2011. aastani keelatud abielulahutus. See oli minu jaoks küll paras üllatus, et ühes Euroopa riigis on lahutus keelatud. 2011. aastal on Maltas lahutusreferendum. Ja see on ikka hämmastav, milliseid sõnu kampaanias kasutati.

Kallis proua Eomois… hääletage perekonna tuleviku poolt ja öelge abielulahutusele kindel ei… Kui Maltal peaks lahutus seadustatama, siis jätab teie mees teid suure tõenäosusega maha ja läheb pere juurest teise naise juurde. (lk 136)

Raamatus on piisavalt nii Maltast kui maltalastest ja autori enda elust seal. Ta on Maltal õppinud mitut eriala, näiteks giidindust, millest annab aimu ka raamatu kirjutamisstiil. Seda on mõnus lugeda ning Maltast saab suurepärase ülevaate. Minule meeldis. Soovitan lugeda!

Tiit Pruuli. Minu maailm (Petrone Print, 2017)

minu-maailm-romantiku-te-heitlused285 lk.

Selle raamatu lugemine võttis mul omajagu aega, aga mitte sellepärast, et ta oleks halb olnud, vaid tegemist on isikliku raamatuga. Nagu teada, siis raamatukogu raamatutel on tähtaeg taga, aga isiklikega saab vabamalt võtta. Viimasel ajal olen hakanud endale rohkem raamatuid ostma. “Minu maailm” on ostetud kinkekaardi eest, mille võitsin Rahva Raamatu suvise mänguga Lugemise väljakutse grupile.

Nii nüüd raamatust. Mulle meeldis. Selline mõnusalt kulgev lugu erinevatest paikadest maailmas. Kuigi kaks esimest peatükki ei jätnud head muljet. Näiteks Viini juures mind häiris iroonia ja sarkastilisus, mingisugune üleolevus. Õnneks ülejäänud raamat oli palju parem.

Raamatus oleks nagu kaks kirjutajat. Tiit Pruuli ja Artur Soomets. Tiit Pruuli ise ütleb, et Artur on prototüübi varjunimi. Kes see mees tegelikult on, seda ei tea. Igatahes saab raamat alguse ühest väljakutsest. Nimelt esitab Artur Tiidule väljakutse temaga teatud moel võidu reisida. Nimelt püüavad mõlemad mehed sihtkohtadest tuua kaasa mõne loo, mis on Eestiga seotud. Need on omapärased ja huvitavad.

Üldiselt mõnusalt ja huvitavalt kirjutatud raamat. Nagu juba eespool kirjutatud, saab lugeda seiklustest Viinis. Lisaks saab lugeda Põhjapoolusest, Antarktikast, Austraaliast, Myanmarist, Venemaast, Tongast, Taist, Malist, Kesk-Aasiast ja Ladakhist. Minu jaoks oli kõige huvitavam lugeda Kesk-Aasia maadest, Tadžikistanist, Usbekistanist, Kasahstanist, Kõrgõztanist, sest ma ei tea nendest suurt midagi. Natuke saab teada nende ajaloost, kultuurist, usust ja muustki.

Minu arvates üks parimaid raamatuid Minu-sarjast ja sobib ideaalselt selle sarja 100. raamatuks. Soovitan lugeda.

Kristel Halman. Minu Tšehhi (Petrone Print, 2017)

minu-tšehhi-parajad-švejkid304 lk.

Kohe üldse ei taha see lugemine viimasel ajal edeneda. Selle raamatu algus algas mõnusalt, aga lõpp vajus kuidagi ära. Või ma lihtsalt ei suutnud keskenduda, aga igatahes see lõpp mul muudkui venis ja venis ja venis.

Muidu mõnusalt kirjutatud Tšehhist ja nendest inimestest, kellega ta seal kohtub ja suhtleb ja mõnikord ka lihtsalt linnaelanikest. Tegelikult tahtis autor minna Hollandisse, aga saatus tahtis teisiti. Tšehhis kohtus ta oma tulevase elukaaslasega, kellega ta veedab Prahas seitse aastat.

Nad reisivad mööda maad ringi. Käivad veinidegusteerimistel, harrastavad erinevaid spordialasid, tutvuvad erinevate kohalike baaride ja erinevates linnakestes losside ning kindlustega.

Palju tuleb juttu Tšehhi ajaloost, mis kohati sarnaneb meie omaga, just hilisem. Loomulikult ei saa üle õllest, mis on Tšehhis väga olulisel kohal. Juttu tuleb veel erinevatest traditsioonidest, tööotsingust, bürokraatiast, poliitikast ja nii edasi.

Nagu öeldud, siis lõpp läks üle kivide ja kändude. Soovitan siiski lugeda nendel, kes plaanivad Tšehhit külastada. Autor küll ütleb, et tegemist ei ole reisijuhiga, aga Praha ja ka mõne teise linna ning kohakese kohta saab päris korraliku aimduse.  Pildid on raamatus ilusad ja kaanepilt tõmbas kohe mu tähelepanu. Tekitas huvi Praha vastu. Tahaks kunagi seda linna külastada ja kõike seda ilu oma silmaga näha.