Lembe Mõttus. Minu Okeaania (Petrone Print, 2017)

minu-okeaania-tagasi-kiviaega272 lk

See oli üks väga omamoodi lugemine. Humoorikas. Kaks naist jätavad oma pered Eestisse ja lähevad ise mõneks ajaks reisile. Sellisesse kaugesse piirkonda nagu on Okeaania. Kõigepealt on muidugi sekeldused Austraalia tollis, kus neid ei taheta läbi lasta, sest neil on kaasas suitsuvorstid. Huvitav, miks ei või suitsuvorsti kaasa võtta?

Edasi viib nende teekond Paapua Uus-Guineasse, Saalomoni saartele ja Vanuatule. Nendega juhtub igasugu huvitavaid asju seal reisil. Nad käivad džunglis, snorgeldamas, jõematkal ning tutvuvad kohaliku elu-oluga, mis on meie jaoks ikka nii teistmoodi. Kujutan ette, et see võib väga huvitav olla.

Raamatu lugemise lõpetasin siis, kui ise olin parajasti väikesel reisil. Küll mitte nii eksootilises kohas, aga mõnus oli seda lugeda. Olin parajasti natuke jahedas Riias, kui nemad olid suviselt soojal Tavanipupul ning mõtlesin, et nii väga tahaks sealsamas olla ja ennast kõigest välja lülitada. Seda kirjeldust raamatust lugedes tuli nii elavalt silme ette pilt ilusast sinisest merest ja soojast päikesest jne.

Ühesõnaga, mulle meeldis. Natuke teistmoodi raamat Minu-sarjas, kus kõike ei ole kirjeldatud nii tõsiselt vaid tõesti läbi huumori. Nad julgevad enda ja olukordade üle naerda. Ja see tekitas hea tuju. Keegi soovitas seda lugeda kehval päeval. Tõesti see pani mind muhelema ja tekitas parema tuju. Soovitan soojalt lugeda! Isegi nendel, kes tavaliselt Minu-sarja ei loe.

Advertisements

Ingrid Eomois. Minu Malta (Petrone Print, 2017)

minu-malta-väike-ja-vägev232 lk.

See on nüüd üks raamat, mida lugejad on pikalt oodanud. Juba tükk aega on nad küsinud, kas Malta kohta on ka, Minu-sarja raamat olemas. Senini on ikka olnud vastuseks, et ei ole veel kirjutatud, aga õnneks on nüüd see lünk täidetud.

Raamatu kaanepilt on nii mõnusalt suvine, et tahaks ise ka olla seal. Raamat on mõnusalt  ja sujuvalt kirjutatud. Autor läks alguses Maltale kolmeks kuuks tööle reisiesindajana. Selle aja jooksul kohtus ta oma tulevase mehega ning läks pärast vahepealset Eestis olekut sinna tagasi.

Autor kirjeldab väga põnevalt Malta ajalugu ja turismiatraktsioone, aga tähelepanuta ei jäeta ka kultuuri ning maltalaste kombeid ning inimesi. Raamatust saab teada, et maltalased on poliitikahuvilised ning neile meeldib valimas käia. Samuti kirjeldatakse seda vähest loodust, mis riigis on. Sain üllatusega teada, et Maltal ei ole metsi, mägesid, järvi ega jõgesid ning linnainimesi on pea 95%. Hoolimata sellest, et metsi pole, kasvab riigis mitmeid erinevaid taimi.

Raamatust selguvad Malta kohta huvitavad faktid. Näiteks oli kuni 2011. aastani keelatud abielulahutus. See oli minu jaoks küll paras üllatus, et ühes Euroopa riigis on lahutus keelatud. 2011. aastal on Maltas lahutusreferendum. Ja see on ikka hämmastav, milliseid sõnu kampaanias kasutati.

Kallis proua Eomois… hääletage perekonna tuleviku poolt ja öelge abielulahutusele kindel ei… Kui Maltal peaks lahutus seadustatama, siis jätab teie mees teid suure tõenäosusega maha ja läheb pere juurest teise naise juurde. (lk 136)

Raamatus on piisavalt nii Maltast kui maltalastest ja autori enda elust seal. Ta on Maltal õppinud mitut eriala, näiteks giidindust, millest annab aimu ka raamatu kirjutamisstiil. Seda on mõnus lugeda ning Maltast saab suurepärase ülevaate. Minule meeldis. Soovitan lugeda!

Tiit Pruuli. Minu maailm (Petrone Print, 2017)

minu-maailm-romantiku-te-heitlused285 lk.

Selle raamatu lugemine võttis mul omajagu aega, aga mitte sellepärast, et ta oleks halb olnud, vaid tegemist on isikliku raamatuga. Nagu teada, siis raamatukogu raamatutel on tähtaeg taga, aga isiklikega saab vabamalt võtta. Viimasel ajal olen hakanud endale rohkem raamatuid ostma. “Minu maailm” on ostetud kinkekaardi eest, mille võitsin Rahva Raamatu suvise mänguga Lugemise väljakutse grupile.

Nii nüüd raamatust. Mulle meeldis. Selline mõnusalt kulgev lugu erinevatest paikadest maailmas. Kuigi kaks esimest peatükki ei jätnud head muljet. Näiteks Viini juures mind häiris iroonia ja sarkastilisus, mingisugune üleolevus. Õnneks ülejäänud raamat oli palju parem.

Raamatus oleks nagu kaks kirjutajat. Tiit Pruuli ja Artur Soomets. Tiit Pruuli ise ütleb, et Artur on prototüübi varjunimi. Kes see mees tegelikult on, seda ei tea. Igatahes saab raamat alguse ühest väljakutsest. Nimelt esitab Artur Tiidule väljakutse temaga teatud moel võidu reisida. Nimelt püüavad mõlemad mehed sihtkohtadest tuua kaasa mõne loo, mis on Eestiga seotud. Need on omapärased ja huvitavad.

Üldiselt mõnusalt ja huvitavalt kirjutatud raamat. Nagu juba eespool kirjutatud, saab lugeda seiklustest Viinis. Lisaks saab lugeda Põhjapoolusest, Antarktikast, Austraaliast, Myanmarist, Venemaast, Tongast, Taist, Malist, Kesk-Aasiast ja Ladakhist. Minu jaoks oli kõige huvitavam lugeda Kesk-Aasia maadest, Tadžikistanist, Usbekistanist, Kasahstanist, Kõrgõztanist, sest ma ei tea nendest suurt midagi. Natuke saab teada nende ajaloost, kultuurist, usust ja muustki.

Minu arvates üks parimaid raamatuid Minu-sarjast ja sobib ideaalselt selle sarja 100. raamatuks. Soovitan lugeda.

Kristel Halman. Minu Tšehhi (Petrone Print, 2017)

minu-tšehhi-parajad-švejkid304 lk.

Kohe üldse ei taha see lugemine viimasel ajal edeneda. Selle raamatu algus algas mõnusalt, aga lõpp vajus kuidagi ära. Või ma lihtsalt ei suutnud keskenduda, aga igatahes see lõpp mul muudkui venis ja venis ja venis.

Muidu mõnusalt kirjutatud Tšehhist ja nendest inimestest, kellega ta seal kohtub ja suhtleb ja mõnikord ka lihtsalt linnaelanikest. Tegelikult tahtis autor minna Hollandisse, aga saatus tahtis teisiti. Tšehhis kohtus ta oma tulevase elukaaslasega, kellega ta veedab Prahas seitse aastat.

Nad reisivad mööda maad ringi. Käivad veinidegusteerimistel, harrastavad erinevaid spordialasid, tutvuvad erinevate kohalike baaride ja erinevates linnakestes losside ning kindlustega.

Palju tuleb juttu Tšehhi ajaloost, mis kohati sarnaneb meie omaga, just hilisem. Loomulikult ei saa üle õllest, mis on Tšehhis väga olulisel kohal. Juttu tuleb veel erinevatest traditsioonidest, tööotsingust, bürokraatiast, poliitikast ja nii edasi.

Nagu öeldud, siis lõpp läks üle kivide ja kändude. Soovitan siiski lugeda nendel, kes plaanivad Tšehhit külastada. Autor küll ütleb, et tegemist ei ole reisijuhiga, aga Praha ja ka mõne teise linna ning kohakese kohta saab päris korraliku aimduse.  Pildid on raamatus ilusad ja kaanepilt tõmbas kohe mu tähelepanu. Tekitas huvi Praha vastu. Tahaks kunagi seda linna külastada ja kõike seda ilu oma silmaga näha.

Brigitta Davidjants. Minu Armeenia (Petrone Print, 2017)

minu-armeenia-aus-vastus183 lk.

Sai kätte võetud järjekordne Minu-sarja raamat. Sedakorda siis “Minu Armeenia”. Kahjuks valmistas raamat mulle pettumuse. Ma lootsin Armeenia kohta natuke rohkem teada saada, aga seda Armeeniat oli natuke vähevõitu.

Raamatu tagakaanel on küll kirjas, et autori Armeenia ei asu nüüdisaegses Armeenia vabariigis, vaid erinevates kohtades, kus leidub armeenlasi. Autor on isa poolt Armeenia päritolu. Raamatus ongi palju tema isa mälestusi ja tema sõprade-tuttavate ning sugulaste meenutusi. Raamat keskendubki rohkem inimestele ja armeenia kogukondadele erinevates riikides. Palju on juttu sellest, milline on tõeline armeenlane.

Õige armeenlane abiellub armeenlasega. Õige armeenlane vihkab homosid. Õige armeenlane käib kirikus. Õige armeenlane vihkab türklasi ja aserbaidžaanlasi. Õige armeenlane on oma kodumaa patrioot. Õige armeenlane armastab liha. Ja nii edasi. (lk 130)

Ma alustasin raamatu lugemist suure entusiasmiga ja algus oli põnev ka. Kirjutatakse genotsiidist ja Karabahhi sõjast. Seda oli alguses huvitav lugeda, aga muutus kahjuks mingil hetkel tüütuks, sest pool raamatut on vähemalt sellel teemal. Kui isegi alustatakse muu teemaga, siis ikka toob autor mingil hetkel need teemad sisse.

Mina ootasin raamatust natuke rohkem kultuuri ning loodust ja kuhu tasuks minna. Need on toodud lõpuks raamatu lõpus lisana, kui ma juba arvasin, et neid siin polegi. Sellepärast, et need on lõpus lisana toodud, tundub mulle, et raamat ei ole päris tervik. Jäi selline tunne, et autor ise pole nendes kohtades käinudki, kuigi vist ikka on. See tunne häiris.

Mulle jäi “Minu Armeeniast” natuke masendav mulje. Kas tõesti defineerivad inimesed seal ennast ainult genotsiidi kaudu? Positiivset muljet ei aidanud luua ka perekesksus ja usklikkus. Mulle jäi selle raamatu põhjal Armeeniast mulje, kui hallist ja igavast riigist. Ometi ma ei usu, et see päris nii on.

Muidu kirjutamisstiil on mõnus ja ladus. Kirjutatud on hästi, aga minu ootustega ei läinud hästi kokku. Mulle meeldis selle raamatu pildialbum ja raamatu algus. Minu-sarja tase on küllaltki kõikuv. Palju oleneb autorist. “Minu Armeenia” kuulub minu meelest sinna keskmiste hulka.

Raamatu lõpus soovitab autor veel Armeenia kohta raamatuid, filme ja muusikat. Samuti on toodud veebiaadressid, kus saab tutvuda Armeeniaga. Raamatutest pakkus mõnusat äratundmisrõõmu soovitus lugeda Narine Abgarjani “Taevast kukkus kolm õuna”  (Tänapäev, 2016). Mina soovitan ka seda lugeda.

Maiki Udam. Minu Tansaania (Petrone Print, 2017)

minu-tansaania-kaks-aastat-safaritRaamatu alapealkiri juba natuke reedab, millest siin enamuse ajast juttu tuleb. Kaks aastat safarit, aga mitte ainult. Autor kajastab põhjalikult Tansaania inimeste elu-olu, niipalju kui ta sellest kahe aasta jooksul aimu sai.

Kuidas ta üldse Tansaaniasse sattus? Tema mees Sven koondati töölt ja ühel hetkel tuli pakkumine minna tööle Tansaaniasse puidutööstusesse tootmisjuhiks. Mõeldud tehtud. Maiki sõidab mehele mõne aja pärast järele ja nad asuvad koos avastama Tansaania loodust ja elu.

Raamatu lõpuks arvasin, et autor jõudis kõiki Tansaania rahvusparke külastada, aga viimases peatükis selgub, et jõudis 15-st üheksas käia. Maiki kirjeldab nii hästi neid rahvusparke ja reservaate, et mul tulid pildid silmade ette ja muidugi ka tahtmine ise neid külastada. Ja muidugi erinevad loomad. Tansaania loodus ja loomariik on niivõrd rikas, et sellest on, mida kirjutada.

Looduse ja loomade kõrval kirjutab ta ka inimestest, nende arusaamadest ja mõtetest elu üle, ka Tansaania inimeste töösse suhtumisest. Nagu Aafrikale omane, siis sealgi valitseb “kiiret pole” filosoofia. Alguses ajab see autori närvi, aga pärast suudab juba leppida. Juttu tuleb ka politseist, kes kirjutab välja absurdseid trahve ja korrumpeerunud poliitikast, viletsatest teedest ning olematust ja liiga kallist haridusest.

Kajastust leiavad ka Tansaania kõige tuntumad turismiatraktsioonid – Sansibari saar, Kilimanjaro ja muidugi Serengeti.

Minule see raamat meeldis. Siin on kõike parasjagu kajastatud. Nii isiklikku elu kui Tansaaniat. Kes soovib minna Tansaaniasse reisima, siis raamatu lõpus on autor toonud välja soovitused safari-huvilistele, millal, kuhu ja kuidas oleks kõige parem minna. Lisaks veel lühikesed tutvustused erinevate rahvusparkide ja reservaaride kohta.

Autori kirjeldused loodusest olid nii vahvad. Eriti meeldis mulle väikeste kakupoegade kohta kirjutatu ja jutt isaste ninasarvikute käitumisest. 😀 Õnneks oli ühest kakupojast pilt pildialbumis. 🙂 Raamatust sain palju teada Tansaania loomadest. Mõni nimetus oli mulle võõras, nii et pidin guugeldama, et kes see koolobus on ja milline välja näeb. Minu meelest saab “Minu Tansaaniat” kohati isegi reisijuhina kasutada. Nii et soovitan lugeda!

Soovitan lisaks veel Janika Vaikjärve raamatut “Minu Kilimanjaro” (Petrone Print, 2016).

Margit Prantsus. Minu Iisrael (Petrone Print, 2017)

minu-iisrael-kuidas-tõlkida-sabatitJärjekordne raamat Minu-sarjast sai läbi loetud. See peaks olema sarja 98. raamat. Ma väga ootasin selle raamatu lugemist ja õnneks ei pidanud pettuma. Raamatust jäävad mulle meelde lõbusad ja helged toonid.

Autor elab kolm aastat Iisraelis. Alguses ta satub elama Jeruusalemma äärelinna religioossesse juudi perekonda, kus ta töötab nende juures koristajana. See maja on muideks 6-kordne. Samuti õpib ta heebrea keelt  ja muusikat ning kohtub mitmete huvitavate inimestega.  Juudi peres elab ta umbes 13 kuud, peale seda satub ta üürima korterit ühelt Iisraeli poliitikult, ajaloolaselt ja kirjanikult.

Esimese perekonna juures ta töötab kuus päeva nädalas, vaba on ainult üks päev. Teises kohas on ta rohkem iseenda peremees. Et ennast elatada jätkab erinevate perede juures koristamist, aga jõuab käia keeletundides ja reisida mööda Iisraeli.

Väga huvitav oli lugeda juudi kommetest, tavadest ja pühadest. Ortodoksetel ja usklikel juutidel on nii palju erinevaid keelde ja käske. Palju uut ja huvitavat sai teada. Seda ma teadsin, et neil on üks hingamispäev ja nad siis ei teegi tööd. Aga ma ei teadnud, et isegi nupule vajutamine ja telefoniga sõbrale helistamine käivad töö alla. Ja selleks päevaks on isegi spetsiaalne wc-paber, mida ei pea rebima, sest see on ju ka töö.

Sabat on neil laupäeval ja siis tõesti ei tehta muud, kui puhatakse. Ei sõideta isegi autoga ja kui hädakorras seda tegema peab, siis nad häbenevad seda. Tuled pannakse enne sabati algust põlema, telefoniga ei helistata ja arvutid pannakse kinni. Ja uus aasta on neil hoopis septembris. See kestab kaks päeva ja on võrdsustatud sabatiga, kus samuti töö tegemine keelatud on.

Loomulikult räägib autor Iisraeli ajaloost ja vaatamistväärivatest paikadest. Eriti siis, kui tal sugulased ja tuttavad Eestist külas käivad. Minu jaoks on natuke imelik, et ta saadab ja sõidutab külalised vaatamisväärsustega tutvuma, aga ise läheb mingeid muid toimetusi tegema.

Muidugi ei saa mööda minna usu temaatikast, aga siin oli see kuidagi loomulikult edasi antud ja mul ei tekkinud tunnet, et seda mulle peale surutakse (nagu Minu Ahvenamaas).

Autor ei kirjuta raamatus poliitikast ja konfliktidest ja seda teadlikult. Lõppsõnas ta ütleb, et see on liiga valus ja ammendamatu teema.

Raamat on hästi ja ladusalt kirjutatud, nii et kohe haarab kaasa. Juba esimestest peatükkidest selgus, et tuleb hea lugemiselamus. Põnev ja nauditav. Soovitan kõigile! Ja soovitan ka Heilika Pikkov’i raamatut “Minu Jeruusalemm” (Petrone Print, 2014).