Lauri Räpp. Minu Tartu (Petrone Print, 2019)

255 lk Ma olen samalt autorilt enne lugenud raamatut "Maailma lõpus on kohvik" ja see mulle väga meeldis oma poeetilise keele ja jutustamisviisi poolest ja pettumust ei valmistanud ka "Minu Tartu". Jutustamislaad on sama mõnusalt voolav ja kaasahaarav. Autor räägib siin raamatus enda lapsepõlvemälestuste Tartust. See on nii hästi kirjutatud, et haarab kaasa ja sellega... Continue Reading →

Margus Kalam. Minu Aasia (Petrone Print, 2019)

390 lk. See oli üks mõnus raamat lugemiseks. Ma ise ei ole eriti Aasia huviline ja mind see piirkond ka ei tõmba, aga raamatut oli väga huvitav lugeda. Jutt oli ladus ja raamat edenes kiiresti. Kirjutatud oli mõnusalt, väikese huumoriga. Ma nautisin selle raamatu lugemist. Osad riigid on siin nii eksootilised, et neist oli huvitav... Continue Reading →

Kärt Vilt. Minu Itaalia (Petrone Print, 2019)

246 lk. Ma ei ole saanud viimasel ajal eriti mahti Minu-sarja lugeda. Kuidagi nii palju muud kirjandust on lugemisnimekiras eespool. Kui nägin, et on ilmumas uus "Minu Itaalia", siis teadsin, et tahan seda kohe lugeda. Mind huvitab Itaalia, eelkõige nende jalgpall, aga ka ajalugu. Jalgpallist siin raamatus juttu pole, küll aga on juttu erinevatest linnadest... Continue Reading →

Triinu Viilukas. Minu Viin (Petrone Print, 2018)

264 lk. Ma ei ole viimasel ajal eriti jõudnud uuemaid Minu-sarja raamatuid lugeda. Üritan nüüd tasapisi jälle ree peale saada. Minu-sarjas on kohati raamatute tase nii ja naa. "Minu Viin" ei valmistanud õnneks pettumust. Raamat on huvitav ja kuidagi voolavalt kirjutatud. Pole ka ime, sest autor tegeleb ise muusika ja laulmisega. Autor kolib Viini armastuse... Continue Reading →

Tanizaki Junichirô. Varjude ülistus (Penikoorem, 2004)

Tõlkinud Maret Nukke 119 lk. "Varjude ülistus" on esseistlik teos, mis on tihedalt seotud autorit ümbritseva muutuva ajastuga. Raamat avaldati esmakordselt 1933. aastal. Raamatu peamiseks teemaks on varjud ning varjude ilu ning kuidas Jaapani ühiskond ei hinda enam pimedust. Mulle jäi kõlama selline suhtumine, et vanasti oli kõik parem ning Jaapan peaks enda traditsioonilisele eluviisile... Continue Reading →

Tiit Pruuli. Minu maailm (Petrone Print, 2017)

285 lk. Selle raamatu lugemine võttis mul omajagu aega, aga mitte sellepärast, et ta oleks halb olnud, vaid tegemist on isikliku raamatuga. Nagu teada, siis raamatukogu raamatutel on tähtaeg taga, aga isiklikega saab vabamalt võtta. Viimasel ajal olen hakanud endale rohkem raamatuid ostma. "Minu maailm" on ostetud kinkekaardi eest, mille võitsin Rahva Raamatu suvise mänguga... Continue Reading →

Mihkel Mutt. Mõtted (Kultuurileht, 2017)

104 lk. See on esimene Mihkel Muti raamat, mida lugenud olen, aga tundub, et tuleb temaga veel tutvust teha, sest käesolev teos sobis mulle hästi. Õnneks on kodus ootamas üks tema populaarsematest raamatutest "Eesti ümberlõikaja". Ehk jõuan varsti ka selleni. Mida ikka teise inimese mõtetest arvata? Kas nendega nõustuda või mitte, sõltub juba inimesest endast.... Continue Reading →

Florian Illies. 1913. Sajandi suvi (Tänapäev, 2017)

Seekord sattus mu teele üks väga kummaline raamat. Raamat koosneb erinevatest jutukestest-lõikudest, mis toimus aastal 1913. Need on ajaliselt liigendatud kuude kaupa. Jaanuarist detsembrini. 1913. aasta, mis teadupärast eelneb I maailmasõjale on kohati muretu ja lõbus, samas ka täis ängi ja maailmavalu. Osad kardavad sõda, samas väidab inglise poliitik Norman Angell, et mingit sõda ei... Continue Reading →

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑