Lauri Räpp. Minu Tartu (Petrone Print, 2019)

Minu Tartu255 lk

Ma olen samalt autorilt enne lugenud raamatut “Maailma lõpus on kohvik” ja see mulle väga meeldis oma poeetilise keele ja jutustamisviisi poolest ja pettumust ei valmistanud ka “Minu Tartu”. Jutustamislaad on sama mõnusalt voolav ja kaasahaarav.

Autor räägib siin raamatus enda lapsepõlvemälestuste Tartust. See on nii hästi kirjutatud, et haarab kaasa ja sellega saab ennast samastada ka inimene, kes ei ole Tartuga üldse seotud. Mina näiteks ei olegi ja raamatu ostsingi ainult autori pärast. See lugu on nostalgiline ja pani mõtlema enda mälestustele. Aga ta ei kirjuta siin ainult enda mälestustest vaid ka linna legendidest, tuntud kohtadest ja majadest, muidugi ka tänapäeva Tartust.

Jälle üks hea ja omapärane raamat Minu-sarjas ilmunud. Igal juhul soovitan lugeda. Eriti peaks see kõnetama tartlasi ja Tartuga tihedalt seotud inimesi. Aga oma nostalgiahõngulisusega peaks äratundmisrõõmu pakkuma ka teistele. Eriti nendele, kes on elanud kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel. Üks mõnus raamat saabuvasse jõuluaega.

Margus Kalam. Minu Aasia (Petrone Print, 2019)

Minu Aasia390 lk.

See oli üks mõnus raamat lugemiseks. Ma ise ei ole eriti Aasia huviline ja mind see piirkond ka ei tõmba, aga raamatut oli väga huvitav lugeda. Jutt oli ladus ja raamat edenes kiiresti. Kirjutatud oli mõnusalt, väikese huumoriga. Ma nautisin selle raamatu lugemist. Osad riigid on siin nii eksootilised, et neist oli huvitav lugeda ja neist tahaks ka rohkem teada (Nepal, Bhutan, Myanmar jne), aga samas on siin mõned sellised, mille kohta sain kinnitust, et need ei ole üldse minu jaoks (Egiptus, India ja Hiina).

Autor on ühes Tallinna poes varustaja ja selle jaoks toob ta Aasiast kaupa. Nii ta ongi suure osa Aasiast korduvalt läbi rännanud ja nendest seiklustest ta siin raamatus pajatabki. Juttu tuleb erinevatest käsitööküladest, asjaajamistest Aasia firmadega ja muidugi suhtlemistest kohalikega. Eriti puudutab see just naisi. See suhtlemine oli minu jaoks kohati ikka nii koomiline. Aasias on ikka naiste suhtumine hoopis teine kui siin. Lisaks ei räägi paljud eriti hästi inglise keelt ja sellest tekivad omakorda arusaamatused.

Kokku külastab autor kuuteteist maad, kuid ta ise ütleb, et palju kohti on veel läbi käimata. Igatahes mina soovitan küll lugeda. Autori sõnaseadmisoskus on viis pluss. See raamat tekitab hea tuju. Üks parimaid Minu-sarjas.

Kärt Vilt. Minu Itaalia (Petrone Print, 2019)

minu-itaalia-magus-ja-mõru246 lk.

Ma ei ole saanud viimasel ajal eriti mahti Minu-sarja lugeda. Kuidagi nii palju muud kirjandust on lugemisnimekiras eespool. Kui nägin, et on ilmumas uus “Minu Itaalia”, siis teadsin, et tahan seda kohe lugeda. Mind huvitab Itaalia, eelkõige nende jalgpall, aga ka ajalugu.

Jalgpallist siin raamatus juttu pole, küll aga on juttu erinevatest linnadest ja piirkondadest. Kõigepealt muidugi sellest, kuidas ta Itaaliasse sattus ja mis teda sinna muudkui tagasi tõmbas. Palju on juttu itaallaste kohalikust elust ja tegemistest, nende hoiakutest. Muidugi ei saa Itaaliast kirjutada, kui ei maini nende kokakunsti. Sellest on päris palju juttu ning raamatu lisas on toodud välja ka peamised toidud. Juttu on siin paljust muust ka. Näiteks miks itaallased ei taha ema-isa kodust lahkuda, miks on töötus suur ja haridussüsteemist. Itaalia on vastuolude maa.

Mulle meeldis, et raamat on peamiselt positiivsetes toonides. Autor kirjutab ka mitte nii positiivsetest asjadest, mis Itaalias toimuvad, aga need ei ole nii esiplaanil. Raamat sobib ideaalselt suvel lugemiseks. See on positiivne ja igav ei hakka. Seda lugedes nagu reisiks ise Itaalias, aga mitte tavapärast turistimarsruuti vaid peaaegu kohaliku inimese teekonda.

Triinu Viilukas. Minu Viin (Petrone Print, 2018)

minu-viin-1700-kilomeetrit-ja-17-aastat264 lk.

Ma ei ole viimasel ajal eriti jõudnud uuemaid Minu-sarja raamatuid lugeda. Üritan nüüd tasapisi jälle ree peale saada. Minu-sarjas on kohati raamatute tase nii ja naa. “Minu Viin” ei valmistanud õnneks pettumust. Raamat on huvitav ja kuidagi voolavalt kirjutatud. Pole ka ime, sest autor tegeleb ise muusika ja laulmisega.

Autor kolib Viini armastuse tõttu. Suhe küll kestma ei jää, aga armastus Viini vastu küll. Tal on kakskeelne poeg ning ta ise õpetab ülikoolis eesti keelt ning osaleb mitmes ansamblis.

Viin on linn, kuhu ma kunagi tahaks minna. Ei tea, kas õnnestub ka, sest ma tegelikult ei ole väga reisihimuline inimene. Viin on huvitava arhitektuuriga linn. Sellest siin küll palju ei räägita. Rohkem räägitakse viinlastest kui linnas, aga sellest hoolimata mulle meeldis raamat. See oli kaasahaarav ja emotsionaalne. Autor rääkis oma kohanemisest Viinis, oma tegemistest ja palju viinlaste erinevatest tahkudest. Muidugi on palju juttu keeleõppest ja muusikast, aga lisaks ka kultuurist, toidust, riigipühadest ning paljust muust.

Minu jaoks tuli üllatusena, et viinlased eelistavad sularaha kaardimaksetele ning paljud asjad nõuavad endiselt füüsilist paberit ning digimaailmas eriti asju ei aeta.

Mina soovitan seda raamatut lugeda. Eriti nendel, kellele Viin on südamelähedane või kes plaanib sinna reisida. Raamatust saab kasulikke näpunäiteid, kuidas mingites olukordades käituda ning lõpus on eraldi peatükk, mida Viinis teha, vaadata ja kuhu minna.

 

Tanizaki Junichirô. Varjude ülistus (Penikoorem, 2004)

varjude-ülistusTõlkinud Maret Nukke
119 lk.

“Varjude ülistus” on esseistlik teos, mis on tihedalt seotud autorit ümbritseva muutuva ajastuga. Raamat avaldati esmakordselt 1933. aastal. Raamatu peamiseks teemaks on varjud ning varjude ilu ning kuidas Jaapani ühiskond ei hinda enam pimedust. Mulle jäi kõlama selline suhtumine, et vanasti oli kõik parem ning Jaapan peaks enda traditsioonilisele eluviisile kindlaks jääma.

Autor seob varje mitme erineva teemaga. Näiteks arhitektuuriga ning naise iluga. Teda häirib lääne inimeste püüe kõike elektrilampidega valgustada ning see, et jaapanlased lähevad sellega kaasa. Pikalt laialt kirjutab autor sellest, et isegi tualetipotid on liiga valged. Sageli vastandab lääne inimest asiaatidele.

Kui Jaapani katus on nagu päikesevari, siis lääne oma pole muud, kui müts. Pealegi tehakse selle serv nii väikeseks kui võimalik, just nagu jahimehe mütsil  – et päikese otsene valgus pääseks hästi paistma räästa alla. (lk 47)

Isegi kummitused on Jaapanis ja läänes erinevad:

Juba ammusest ajast pole jaapani kummitustel jalgu, ja räägitakse, et lääne vaimudel on küll jalad, kuid see-eest on kogu nende keha läbipaistev. Nii nagu sellest ühest vähetähtsast seigastki aru võib saada, on tavaliselt meie ettekujutluses pigimust pimedus, kuid nemad teevad koguni vaimud kirkaks nagu klaas. (lk 77)

Elektrivalgus on tal ka pinnuks silmas ning ma selle koha pealt täiesti mõistan teda. Just valgusreostuse mõttes. Huvitav, kuidas ta suhtuks sellesse, kui ta näeks, palju tänapäeval elektrivalgust kasutatakse.

Ma olen selle asja üle iga kandi pealt mõelnud ja mulle näib, et me oleme viimasel ajal kuidagi lummatud elektrivalgustusest ning muutunud üllatavalt tundetuks valguse üleküllusest tingitud ebamugavuste suhtes. (lk 91)

Huvitava formaadiga raamat, kus  tekst on ainult paremal leheküljel, vasakul pool on lihtsalt tühi must leht. Ilmselt raamatu teema tõttu on see nii. Ma lugesin seda lugemise väljakutse raames, muidu poleks seda ilmselt kätte võtnud. Vaatasin, et goodreadsis on see saanud nii palju positiivset vastukaja. Ausalt öeldes pean ütlema, et mind jättis see raamat külmaks. Selline meh-raamat minu jaoks. Teos ei ole halb ega ka mitte halvasti kirjutatud, aga nagu öeldakse, siis polnud minu tassike teed.

Tiit Pruuli. Minu maailm (Petrone Print, 2017)

minu-maailm-romantiku-te-heitlused285 lk.

Selle raamatu lugemine võttis mul omajagu aega, aga mitte sellepärast, et ta oleks halb olnud, vaid tegemist on isikliku raamatuga. Nagu teada, siis raamatukogu raamatutel on tähtaeg taga, aga isiklikega saab vabamalt võtta. Viimasel ajal olen hakanud endale rohkem raamatuid ostma. “Minu maailm” on ostetud kinkekaardi eest, mille võitsin Rahva Raamatu suvise mänguga Lugemise väljakutse grupile.

Nii nüüd raamatust. Mulle meeldis. Selline mõnusalt kulgev lugu erinevatest paikadest maailmas. Kuigi kaks esimest peatükki ei jätnud head muljet. Näiteks Viini juures mind häiris iroonia ja sarkastilisus, mingisugune üleolevus. Õnneks ülejäänud raamat oli palju parem.

Raamatus oleks nagu kaks kirjutajat. Tiit Pruuli ja Artur Soomets. Tiit Pruuli ise ütleb, et Artur on prototüübi varjunimi. Kes see mees tegelikult on, seda ei tea. Igatahes saab raamat alguse ühest väljakutsest. Nimelt esitab Artur Tiidule väljakutse temaga teatud moel võidu reisida. Nimelt püüavad mõlemad mehed sihtkohtadest tuua kaasa mõne loo, mis on Eestiga seotud. Need on omapärased ja huvitavad.

Üldiselt mõnusalt ja huvitavalt kirjutatud raamat. Nagu juba eespool kirjutatud, saab lugeda seiklustest Viinis. Lisaks saab lugeda Põhjapoolusest, Antarktikast, Austraaliast, Myanmarist, Venemaast, Tongast, Taist, Malist, Kesk-Aasiast ja Ladakhist. Minu jaoks oli kõige huvitavam lugeda Kesk-Aasia maadest, Tadžikistanist, Usbekistanist, Kasahstanist, Kõrgõztanist, sest ma ei tea nendest suurt midagi. Natuke saab teada nende ajaloost, kultuurist, usust ja muustki.

Minu arvates üks parimaid raamatuid Minu-sarjast ja sobib ideaalselt selle sarja 100. raamatuks. Soovitan lugeda.

Kristel Halman. Minu Tšehhi (Petrone Print, 2017)

minu-tšehhi-parajad-švejkid304 lk.

Kohe üldse ei taha see lugemine viimasel ajal edeneda. Selle raamatu algus algas mõnusalt, aga lõpp vajus kuidagi ära. Või ma lihtsalt ei suutnud keskenduda, aga igatahes see lõpp mul muudkui venis ja venis ja venis.

Muidu mõnusalt kirjutatud Tšehhist ja nendest inimestest, kellega ta seal kohtub ja suhtleb ja mõnikord ka lihtsalt linnaelanikest. Tegelikult tahtis autor minna Hollandisse, aga saatus tahtis teisiti. Tšehhis kohtus ta oma tulevase elukaaslasega, kellega ta veedab Prahas seitse aastat.

Nad reisivad mööda maad ringi. Käivad veinidegusteerimistel, harrastavad erinevaid spordialasid, tutvuvad erinevate kohalike baaride ja erinevates linnakestes losside ning kindlustega.

Palju tuleb juttu Tšehhi ajaloost, mis kohati sarnaneb meie omaga, just hilisem. Loomulikult ei saa üle õllest, mis on Tšehhis väga olulisel kohal. Juttu tuleb veel erinevatest traditsioonidest, tööotsingust, bürokraatiast, poliitikast ja nii edasi.

Nagu öeldud, siis lõpp läks üle kivide ja kändude. Soovitan siiski lugeda nendel, kes plaanivad Tšehhit külastada. Autor küll ütleb, et tegemist ei ole reisijuhiga, aga Praha ja ka mõne teise linna ning kohakese kohta saab päris korraliku aimduse.  Pildid on raamatus ilusad ja kaanepilt tõmbas kohe mu tähelepanu. Tekitas huvi Praha vastu. Tahaks kunagi seda linna külastada ja kõike seda ilu oma silmaga näha.