Triinu Viilukas. Minu Viin (Petrone Print, 2018)

minu-viin-1700-kilomeetrit-ja-17-aastat264 lk.

Ma ei ole viimasel ajal eriti jõudnud uuemaid Minu-sarja raamatuid lugeda. Üritan nüüd tasapisi jälle ree peale saada. Minu-sarjas on kohati raamatute tase nii ja naa. “Minu Viin” ei valmistanud õnneks pettumust. Raamat on huvitav ja kuidagi voolavalt kirjutatud. Pole ka ime, sest autor tegeleb ise muusika ja laulmisega.

Autor kolib Viini armastuse tõttu. Suhe küll kestma ei jää, aga armastus Viini vastu küll. Tal on kakskeelne poeg ning ta ise õpetab ülikoolis eesti keelt ning osaleb mitmes ansamblis.

Viin on linn, kuhu ma kunagi tahaks minna. Ei tea, kas õnnestub ka, sest ma tegelikult ei ole väga reisihimuline inimene. Viin on huvitava arhitektuuriga linn. Sellest siin küll palju ei räägita. Rohkem räägitakse viinlastest kui linnas, aga sellest hoolimata mulle meeldis raamat. See oli kaasahaarav ja emotsionaalne. Autor rääkis oma kohanemisest Viinis, oma tegemistest ja palju viinlaste erinevatest tahkudest. Muidugi on palju juttu keeleõppest ja muusikast, aga lisaks ka kultuurist, toidust, riigipühadest ning paljust muust.

Minu jaoks tuli üllatusena, et viinlased eelistavad sularaha kaardimaksetele ning paljud asjad nõuavad endiselt füüsilist paberit ning digimaailmas eriti asju ei aeta.

Mina soovitan seda raamatut lugeda. Eriti nendel, kellele Viin on südamelähedane või kes plaanib sinna reisida. Raamatust saab kasulikke näpunäiteid, kuidas mingites olukordades käituda ning lõpus on eraldi peatükk, mida Viinis teha, vaadata ja kuhu minna.

 

Advertisements

Tanizaki Junichirô. Varjude ülistus (Penikoorem, 2004)

varjude-ülistusTõlkinud Maret Nukke
119 lk.

“Varjude ülistus” on esseistlik teos, mis on tihedalt seotud autorit ümbritseva muutuva ajastuga. Raamat avaldati esmakordselt 1933. aastal. Raamatu peamiseks teemaks on varjud ning varjude ilu ning kuidas Jaapani ühiskond ei hinda enam pimedust. Mulle jäi kõlama selline suhtumine, et vanasti oli kõik parem ning Jaapan peaks enda traditsioonilisele eluviisile kindlaks jääma.

Autor seob varje mitme erineva teemaga. Näiteks arhitektuuriga ning naise iluga. Teda häirib lääne inimeste püüe kõike elektrilampidega valgustada ning see, et jaapanlased lähevad sellega kaasa. Pikalt laialt kirjutab autor sellest, et isegi tualetipotid on liiga valged. Sageli vastandab lääne inimest asiaatidele.

Kui Jaapani katus on nagu päikesevari, siis lääne oma pole muud, kui müts. Pealegi tehakse selle serv nii väikeseks kui võimalik, just nagu jahimehe mütsil  – et päikese otsene valgus pääseks hästi paistma räästa alla. (lk 47)

Isegi kummitused on Jaapanis ja läänes erinevad:

Juba ammusest ajast pole jaapani kummitustel jalgu, ja räägitakse, et lääne vaimudel on küll jalad, kuid see-eest on kogu nende keha läbipaistev. Nii nagu sellest ühest vähetähtsast seigastki aru võib saada, on tavaliselt meie ettekujutluses pigimust pimedus, kuid nemad teevad koguni vaimud kirkaks nagu klaas. (lk 77)

Elektrivalgus on tal ka pinnuks silmas ning ma selle koha pealt täiesti mõistan teda. Just valgusreostuse mõttes. Huvitav, kuidas ta suhtuks sellesse, kui ta näeks, palju tänapäeval elektrivalgust kasutatakse.

Ma olen selle asja üle iga kandi pealt mõelnud ja mulle näib, et me oleme viimasel ajal kuidagi lummatud elektrivalgustusest ning muutunud üllatavalt tundetuks valguse üleküllusest tingitud ebamugavuste suhtes. (lk 91)

Huvitava formaadiga raamat, kus  tekst on ainult paremal leheküljel, vasakul pool on lihtsalt tühi must leht. Ilmselt raamatu teema tõttu on see nii. Ma lugesin seda lugemise väljakutse raames, muidu poleks seda ilmselt kätte võtnud. Vaatasin, et goodreadsis on see saanud nii palju positiivset vastukaja. Ausalt öeldes pean ütlema, et mind jättis see raamat külmaks. Selline meh-raamat minu jaoks. Teos ei ole halb ega ka mitte halvasti kirjutatud, aga nagu öeldakse, siis polnud minu tassike teed.

Tiit Pruuli. Minu maailm (Petrone Print, 2017)

minu-maailm-romantiku-te-heitlused285 lk.

Selle raamatu lugemine võttis mul omajagu aega, aga mitte sellepärast, et ta oleks halb olnud, vaid tegemist on isikliku raamatuga. Nagu teada, siis raamatukogu raamatutel on tähtaeg taga, aga isiklikega saab vabamalt võtta. Viimasel ajal olen hakanud endale rohkem raamatuid ostma. “Minu maailm” on ostetud kinkekaardi eest, mille võitsin Rahva Raamatu suvise mänguga Lugemise väljakutse grupile.

Nii nüüd raamatust. Mulle meeldis. Selline mõnusalt kulgev lugu erinevatest paikadest maailmas. Kuigi kaks esimest peatükki ei jätnud head muljet. Näiteks Viini juures mind häiris iroonia ja sarkastilisus, mingisugune üleolevus. Õnneks ülejäänud raamat oli palju parem.

Raamatus oleks nagu kaks kirjutajat. Tiit Pruuli ja Artur Soomets. Tiit Pruuli ise ütleb, et Artur on prototüübi varjunimi. Kes see mees tegelikult on, seda ei tea. Igatahes saab raamat alguse ühest väljakutsest. Nimelt esitab Artur Tiidule väljakutse temaga teatud moel võidu reisida. Nimelt püüavad mõlemad mehed sihtkohtadest tuua kaasa mõne loo, mis on Eestiga seotud. Need on omapärased ja huvitavad.

Üldiselt mõnusalt ja huvitavalt kirjutatud raamat. Nagu juba eespool kirjutatud, saab lugeda seiklustest Viinis. Lisaks saab lugeda Põhjapoolusest, Antarktikast, Austraaliast, Myanmarist, Venemaast, Tongast, Taist, Malist, Kesk-Aasiast ja Ladakhist. Minu jaoks oli kõige huvitavam lugeda Kesk-Aasia maadest, Tadžikistanist, Usbekistanist, Kasahstanist, Kõrgõztanist, sest ma ei tea nendest suurt midagi. Natuke saab teada nende ajaloost, kultuurist, usust ja muustki.

Minu arvates üks parimaid raamatuid Minu-sarjast ja sobib ideaalselt selle sarja 100. raamatuks. Soovitan lugeda.

Kristel Halman. Minu Tšehhi (Petrone Print, 2017)

minu-tšehhi-parajad-švejkid304 lk.

Kohe üldse ei taha see lugemine viimasel ajal edeneda. Selle raamatu algus algas mõnusalt, aga lõpp vajus kuidagi ära. Või ma lihtsalt ei suutnud keskenduda, aga igatahes see lõpp mul muudkui venis ja venis ja venis.

Muidu mõnusalt kirjutatud Tšehhist ja nendest inimestest, kellega ta seal kohtub ja suhtleb ja mõnikord ka lihtsalt linnaelanikest. Tegelikult tahtis autor minna Hollandisse, aga saatus tahtis teisiti. Tšehhis kohtus ta oma tulevase elukaaslasega, kellega ta veedab Prahas seitse aastat.

Nad reisivad mööda maad ringi. Käivad veinidegusteerimistel, harrastavad erinevaid spordialasid, tutvuvad erinevate kohalike baaride ja erinevates linnakestes losside ning kindlustega.

Palju tuleb juttu Tšehhi ajaloost, mis kohati sarnaneb meie omaga, just hilisem. Loomulikult ei saa üle õllest, mis on Tšehhis väga olulisel kohal. Juttu tuleb veel erinevatest traditsioonidest, tööotsingust, bürokraatiast, poliitikast ja nii edasi.

Nagu öeldud, siis lõpp läks üle kivide ja kändude. Soovitan siiski lugeda nendel, kes plaanivad Tšehhit külastada. Autor küll ütleb, et tegemist ei ole reisijuhiga, aga Praha ja ka mõne teise linna ning kohakese kohta saab päris korraliku aimduse.  Pildid on raamatus ilusad ja kaanepilt tõmbas kohe mu tähelepanu. Tekitas huvi Praha vastu. Tahaks kunagi seda linna külastada ja kõike seda ilu oma silmaga näha.

Mihkel Mutt. Mõtted (Kultuurileht, 2017)

e-raamat-mõtted104 lk.

See on esimene Mihkel Muti raamat, mida lugenud olen, aga tundub, et tuleb temaga veel tutvust teha, sest käesolev teos sobis mulle hästi. Õnneks on kodus ootamas üks tema populaarsematest raamatutest “Eesti ümberlõikaja”. Ehk jõuan varsti ka selleni.

Mida ikka teise inimese mõtetest arvata? Kas nendega nõustuda või mitte, sõltub juba inimesest endast. Mina üldjuhul jäin raamatuga rahule. Mõni arutelu läks minu jaoks natuke liiga filosoofiliseks ja oli raske süveneda.

Tegelikult ma lugesin seda e-raamatuna telefonist, siis kui parajasti oli nii palju aega, et üks või paar mõttekest läbi lugeda. Näiteks lõuna ajal tööl. Ja mul on tunne, et ma võiks nüüd jälle seda otsast alustada, mis siis, et alles lõpetasin. Tegemist on õhukese raamatuga, aga sellest hoolimata on autor jaganud oma mõtted kuude ossa.

Millest siis Mutt mõtleb? Või kellest? Eks ikka inimesest, ühiskonnast, ajaloost, usust ja kultuurist, inimese mälust, vananemisest. Väga palju on juttu kirjandusest, aga eks see ole ka arusaadav. Rohkem ei lahkakski neid. Lugege ja nautige! Mina soovitan.

Mõned mõtted ahvatluseks.

Lollidest

Loll on loll, ükskõik, kas noor või vana. Vana loll on sellepärast nukker nähtus, et näe, nii vana, aga ikka pole targaks saanud, surebki lollina. Aga vanal lollil on tulnud ajaga kaasa mõned omadused, mis siiski teda natuke huvitavamaks teevad. Aeg õilistab! Noor loll võib küll kunagi targaks saada, aga seni on just tema see pärisloll, ehe loll, see tähendab, kelle „tegemiseks” on kulunud 110 protsenti lollust. (e-raamatus lk. 24, paberkandjal võib see erinev olla).

Lugemine on vastutulek

Vanasti oli kindlaim viis, kuidas ebameeldivast isikust viisakalt vabaneda, talle raha laenata. Pärast seda vältis too sind tavaliselt tükk aega. Tänapäeval ei pruugi see võte nii hästi töötada, finantsmaailmast näeme, et võlg pole võõra, vaid ikka enda oma. Nüüd on üks teine võimalus, kuidas sama eesmärk saavutada. Tõsi, see kehtib ainult teatud ringkondades. Kolleegile, kellega sa ei taha enam tegemist teha, tuleb pihku pista oma paks käsikiri ja öelda, et kahe nädala pärast küsid talt selle kohta arvamust. Suure tõenäosusega väldib kolleeg sind pärast seda kaua. Keegi ei viitsi enam midagi lugeda. (lk.44)

Valgustatud ja valgustamata rahvuslus

Rahvuslus on kopiraiterluse vorm. Intellektuaalne ausus ei lase arukal inimesel mõelda, et tema rahvus on teistega võrreldes midagi põhimõtteliselt erilist. Selle asemel – kui tal on süda õige koha peal – ta möönab, et ka tema rahvus on väärtuslik nagu teisedki. Sellest jääb aga turul väheks. Nii nagu konkureerivate brändide tootjad kuulutavad, et nende kaup on parim, ilma seda ise uskumata, nii ei saa ka valgustatud rahvuslane piirduda väärikalt tagasihoidliku väitega, et „meie oma pole teistest kehvem”, „Kas siis selle maa keel” ja muud seesugust. Temalgi tuleb oma trummi taguda, nii et ümberkaudsetel kõrvad lukus. (lk. 73)

Florian Illies. 1913. Sajandi suvi (Tänapäev, 2017)

1913-sajandi-suviSeekord sattus mu teele üks väga kummaline raamat. Raamat koosneb erinevatest jutukestest-lõikudest, mis toimus aastal 1913. Need on ajaliselt liigendatud kuude kaupa. Jaanuarist detsembrini.

1913. aasta, mis teadupärast eelneb I maailmasõjale on kohati muretu ja lõbus, samas ka täis ängi ja maailmavalu. Osad kardavad sõda, samas väidab inglise poliitik Norman Angell, et mingit sõda ei tule, sest riigid on majanduslikult üksteisest liiga sõltuvad.

Enamus juttudest keskenduvad kunstile, kirjandusele ja kultuurile. Sekka ka mõni poliitik, teadlane ja leiutaja ning vähemalt minu jaoks täiesti tundmatuid tegelasi. Ka lihtsalt seltskonnategelasi, kelle nimi ei ütle tänapäeval enam midagi. Kuna raamatu autor on ise sakslane, siis mõistagi on suurem rõhk sakslastel.

Palju tuleb juttu sellistest tegelastest nagu Freud ja Jung, Picasso, Kafka, Rilke, Thomas ja Heinrich Mann jne jne. Loomulikult ei jäeta mainimata Hitlerit ja Stalinit. Peale nende on veel palju muid igasuguseid minu jaoks tundmatud tegelasi. Juttu on nende tegemistest ja eraelust, armuvalust ja suhetest. Nende mõtetest ja filosoofiast.

Miks see raamat mulle kummaline tundus? Esiteks tundusid need jutud mulle seosetult kokku pandud, üksteisega mitte haakuvad. Tundus, et neid seob ainult see, et nad on toimunud ühes kuus. Hiljem ma harjusin sellega, nii et raamat kõige hullem ei tundunudki, aga siiski oli ta minu arvates natuke igav. Võib-olla sellepärast, et paljud tegelased olid tundmatud.

Minus tekitas natuke segadust ka see, et raamat on ilmunud Tänapäeva Punase raamatu sarjas. Seal on ilukirjanduslikud raamatud, kuid “1913. Sajandi suvi” on pigem kultuurilooline kui ilukirjanduslik.

Mõned näited raamatust:

1913. aasta esimene sekund. Pimedas öös kaigub lask. On kuulda plõksatust, sõrm päästikul tõmbub pingule, järgneb teine kume lask. Alarmeeritud politsei ruttab kohale ja võtab laskja otsemaid kinni. Tema nimi on Louis Armstrong.
Kaheteistaastane oli tahtnud varastatud revolvriga tervitada uut aastat New Orleansis. Politsei pistab ta kongi ja saadab ta juba 1. jaanuari varahommikul parandusasutusse Colored Waif’s Home for Boys. Ta käitub seal nagu metsaline, nii et asutuse juhataja Peter Davis ei leia muud nõu, kui poisile trompet pihku pista (tegelikult oleks ta tahtnud poisile vastu kõrvu anda). Louis Armstrong jääb ühtäkki vait, võtab pilli vaat et õrnalt vastu ning tema sõrmed, mis veel eelmisel õhtul olid närviliselt näppinud revolvri päästikut, tajuvad nüüd taas külma metalli, kuid paugu asemel meelitab ta sealsamas direktorikabinetis trompetist välja esimesed soojad, ürgselt jõulised helid. (lk 9)

Preisi printsess Victoria Luise ja Ernst August von Hannover suudlevad jaanuaris esimest korda. (lk 20)

3. augustil lämbub Berliini ääremail Jungfernheides liivahunnikus üks artist. Tema kunst seisnes selles, et ta suutis olla kuni viis minutit elavalt maetud.
Ent sel päeval unustas trupijuht suures jutuhoos artisti sootuks ära ning hakkas teda kahjuks alles kümne minuti pärast välja kaevama. (lk 190)