Lauri Räpp. Minu Tartu (Petrone Print, 2019)

Minu Tartu255 lk

Ma olen samalt autorilt enne lugenud raamatut “Maailma lõpus on kohvik” ja see mulle väga meeldis oma poeetilise keele ja jutustamisviisi poolest ja pettumust ei valmistanud ka “Minu Tartu”. Jutustamislaad on sama mõnusalt voolav ja kaasahaarav.

Autor räägib siin raamatus enda lapsepõlvemälestuste Tartust. See on nii hästi kirjutatud, et haarab kaasa ja sellega saab ennast samastada ka inimene, kes ei ole Tartuga üldse seotud. Mina näiteks ei olegi ja raamatu ostsingi ainult autori pärast. See lugu on nostalgiline ja pani mõtlema enda mälestustele. Aga ta ei kirjuta siin ainult enda mälestustest vaid ka linna legendidest, tuntud kohtadest ja majadest, muidugi ka tänapäeva Tartust.

Jälle üks hea ja omapärane raamat Minu-sarjas ilmunud. Igal juhul soovitan lugeda. Eriti peaks see kõnetama tartlasi ja Tartuga tihedalt seotud inimesi. Aga oma nostalgiahõngulisusega peaks äratundmisrõõmu pakkuma ka teistele. Eriti nendele, kes on elanud kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel. Üks mõnus raamat saabuvasse jõuluaega.

Olavi Antons. Minu Tenerife (Petrone Print, 2019)

minu-tenerife-kompassiga-kliimapagulane327 lk.

Selle raamatu juures köitis mind alguses kaanepilt, kassiarmastaja nagu ma olen. Ja kollakat-oranžikat-punakat tooni kassid on mulle juba väikesest peale sümpatiseerinud. Õnneks raamat ise ka pettumust ei valmistanud.

Autor räägib mõnusa huumoriga, miks ta üldse Tenerifele läks, kuidas ta seal hakkama saab ja mis elu ta seal elab. Põhiliselt on juttu muidugi oma firma (Tenerife Kompass) asutamisest ja käima tõmbamisest ning erinevatest asjaajamistest Tenerife moodi. Oli väga omapärane lugemine näiteks sellest, kuidas autor tutvustab ühele turismitöötajale, mis asi on google maps ja imestust selle üle, et pangajuhataja laua peal ei ole arvutit. Veel räägib autor Tenerifel kohatud inimestest ja muidugi oma kassidest.

Mulle väga meeldis autori stiil. Jutt tal jooksis ja raamat on kirjutatud mõnusa huumoriga erinevatest seikadest Tenerifel. Raamatu algus meeldis mulle rohkem, lõpp vajus natuke ära, aga tegemist on siiski hea lugemiselamusega. Soovitan ikka lugeda! Hoopis teistsugune Tenerife koorub siit välja, mida tavaline turist ei pruugi märgata. Raamatu lõpus on ka mõned nõuanded Tenerife külastajatele.

Doris Kristina Raave. Minu Mehhiko (Petrone Print, 2019)

Minu Mehhiko264 lk

Viimasel ajal püüan rohkem Minu-sarja raamatuid lugeda. Enamasti on nad küllalt huvitavad, eriti kui on eksootilistest maadest kirjutatud. Paraku “Minu Mehhikos” ma pettusin. Algus oli nii kummaline ja muudkui venis ja venis ja venis ning ajas mulle une peale. Mõtlesin isegi pooleli jätta, aga kuna ta oli mul maale kaasa võetud, siis ikka lugesin lõpuni. Raamatu teine pool oli märkimisväärselt parem, aga ikkagi siiski mõne koha pealt igav.

Mulle meeldis, kuidas ta kirjeldas mehhiklasi ja nende suhtumist perekonda. See raamat on kirjutatud küllaltki palju isikliku elu kaudu, Mehhikost saab ka ikka natuke teada. Näiteks kui korrumpeerunud on Mehhiko; erinevatest kartellidest, mis seal valitsevad; erinevatest rahvusrühmadest, keelest ja kultuurist ning haridusest. Põhiline rõhk on aga pööratud inimestele.

Nagu alguses kirjutasin, siis esimene pool raamatust mulle ei sobinud. Tundus kuidagi nii pealiskaudne ja ma ei suutnud üldse keskenduda sellele. “Minu Mehhiko” ei olnud kahjuks üldse minu raamat, mis aga ei tähenda, et ta kellelegi teisele meeldida ei võiks.

Marion Jõepera. Minu Šotimaa (Petrone Print, 2019)

minu-šotimaa-süda-seljakotis200 lk.

Ma ootasin sellest raamatust nii palju. Nii kui nägin, et see on ilmumas, rõõmustasin, et oh jess, raamat ühest huvitavast kohast. Võib-olla ma ootasin natuke liiga palju. Üldkokkuvõttes raamat mulle meeldis, aga midagi jäi siiski puudu.

Mulle meeldib jalutada, mõnikord ka pikemaid teekondi. Siin raamatus autor kirjutabki peamiselt oma matkamistest mööda Šotimaa loodust ja mägesid. See loodus, mida ta kirjeldab ja mida väheste piltide pealt näha saab, on küll ilus ja müstiline. Seda enam ma tahan ise sinna minna. Ma olen ennegi lugenud matkadest ja palverändudest teiste maade kohta, nii et see teema mulle meeldib. Küll aga jäi raamat minu jaoks natuke ühekülgseks. Šotimaal on peale looduse ka palju muud. Ootasin, et saaksin Šotimaa kohta natuke rohkem teada – muljeid erinevatest linnadest, kultuurist, šotlastest ja nende eluolust, aga seda siit raamatust ei leia. Selle eest on siin rohkelt infot viski kohta, mis mind jätab täiesti külmaks. See on muidugi minu probleem.

Ma saan aru, et see on tema Šotimaa ja teda huvitavad eelkõige matkamine ja viski. Raamatul iseenesest ei ole midagi viga. Need matkakirjeldused olid huvitavad, aga oleksin tõesti eelistanud rohkem mitmekesisust. Soovitan lugeda nendel, kes on huvitatud mägedest, matkamisest, loodusest ja viskist.

Kärt Vilt. Minu Itaalia (Petrone Print, 2019)

minu-itaalia-magus-ja-mõru246 lk.

Ma ei ole saanud viimasel ajal eriti mahti Minu-sarja lugeda. Kuidagi nii palju muud kirjandust on lugemisnimekiras eespool. Kui nägin, et on ilmumas uus “Minu Itaalia”, siis teadsin, et tahan seda kohe lugeda. Mind huvitab Itaalia, eelkõige nende jalgpall, aga ka ajalugu.

Jalgpallist siin raamatus juttu pole, küll aga on juttu erinevatest linnadest ja piirkondadest. Kõigepealt muidugi sellest, kuidas ta Itaaliasse sattus ja mis teda sinna muudkui tagasi tõmbas. Palju on juttu itaallaste kohalikust elust ja tegemistest, nende hoiakutest. Muidugi ei saa Itaaliast kirjutada, kui ei maini nende kokakunsti. Sellest on päris palju juttu ning raamatu lisas on toodud välja ka peamised toidud. Juttu on siin paljust muust ka. Näiteks miks itaallased ei taha ema-isa kodust lahkuda, miks on töötus suur ja haridussüsteemist. Itaalia on vastuolude maa.

Mulle meeldis, et raamat on peamiselt positiivsetes toonides. Autor kirjutab ka mitte nii positiivsetest asjadest, mis Itaalias toimuvad, aga need ei ole nii esiplaanil. Raamat sobib ideaalselt suvel lugemiseks. See on positiivne ja igav ei hakka. Seda lugedes nagu reisiks ise Itaalias, aga mitte tavapärast turistimarsruuti vaid peaaegu kohaliku inimese teekonda.

Douglas Wells. Jänki seiklused Hiiumaal (Mats, 2003)

jänki seiklusedTõlkinud Harda Roosna
208 lk.

Tahtsin juba tükk aega tagasi seda raamatut lugeda, aga pidevalt lükkus see edasi. Nüüd siis jõudis selle raamatu aeg kätte.

Autor Douglas Wells on ameeriklane, kellel ühel hetkel sai enda ilusast elust villand ning ta otsustab liituda Rahukorpusega. Rahukorpuse raames saadetakse ta vastselt taasiseseisvunud Eestisse, täpsemalt siis Hiiumaale. Ülesandeks saab ta Eesti elu parandamise. Paljud kindlasti mäletavad aega kohe peale iseseisvumist, kui kõik oli nii ebakindel.

Kujutage endale ette noort entusiasmi täis meest, kes on valmis härjal sarvist haarama ja siis vastukaaluks tõsised hiidlased, kes pole eriti muutuste altid. Sellise mõnusa huumoriga on autor kirja pannud enda juhtumised Hiiumaal. Näiteks, kuidas ta esimest korda jääteed mööda sõitis, või lambaid püüdis, või siis see, kuidas ta esimest korda hiiu koduõlut proovis. Kuidas autor proovis mitmeid projekte käivitada, aga kuidas hiidlased üldse kaasa ei läinud nendega ning kuidas ta südamega arendas Hiiumaal turismi.

Siia raamatusse on koondatud autori nelja-aasta juhtumised Hiiumaal. Soovitan lugeda. Tegu on väga mõnusa humoorika teosega

 

Triinu Viilukas. Minu Viin (Petrone Print, 2018)

minu-viin-1700-kilomeetrit-ja-17-aastat264 lk.

Ma ei ole viimasel ajal eriti jõudnud uuemaid Minu-sarja raamatuid lugeda. Üritan nüüd tasapisi jälle ree peale saada. Minu-sarjas on kohati raamatute tase nii ja naa. “Minu Viin” ei valmistanud õnneks pettumust. Raamat on huvitav ja kuidagi voolavalt kirjutatud. Pole ka ime, sest autor tegeleb ise muusika ja laulmisega.

Autor kolib Viini armastuse tõttu. Suhe küll kestma ei jää, aga armastus Viini vastu küll. Tal on kakskeelne poeg ning ta ise õpetab ülikoolis eesti keelt ning osaleb mitmes ansamblis.

Viin on linn, kuhu ma kunagi tahaks minna. Ei tea, kas õnnestub ka, sest ma tegelikult ei ole väga reisihimuline inimene. Viin on huvitava arhitektuuriga linn. Sellest siin küll palju ei räägita. Rohkem räägitakse viinlastest kui linnas, aga sellest hoolimata mulle meeldis raamat. See oli kaasahaarav ja emotsionaalne. Autor rääkis oma kohanemisest Viinis, oma tegemistest ja palju viinlaste erinevatest tahkudest. Muidugi on palju juttu keeleõppest ja muusikast, aga lisaks ka kultuurist, toidust, riigipühadest ning paljust muust.

Minu jaoks tuli üllatusena, et viinlased eelistavad sularaha kaardimaksetele ning paljud asjad nõuavad endiselt füüsilist paberit ning digimaailmas eriti asju ei aeta.

Mina soovitan seda raamatut lugeda. Eriti nendel, kellele Viin on südamelähedane või kes plaanib sinna reisida. Raamatust saab kasulikke näpunäiteid, kuidas mingites olukordades käituda ning lõpus on eraldi peatükk, mida Viinis teha, vaadata ja kuhu minna.