Leelo Tungal. Seltsimees laps (Tänapäev, 2018)

512 lk.

Käesolev raamat sisaldab ühes köites kõiki kolme triloogia osa: “Seltsimees laps ja suured inimesed” (2008), “Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed” (2009) ja “Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa” (2018).

Väikese Leelo ema on mõttetu süüdistuse alusel saadetud Siberisse vangilaagrisse ning tüdrukut jääb kasvatama isa. Teda aitavad mitmed tädid ja muud sugulased. Leelo igatseb tohutult oma memmet ning ootab teda tagasi, aga memmet ei tule ega tule.

Terve see ootamise aeg ei ole muidugi ainult kurb. Leelo püüab olla hea laps, et memme rutem tagasi tuleks, aga ega siis hea laps ole lihtne olla. Leelo ei ole tegelikult paha laps, aga temaga pidevalt juhtub igasuguseid asju. Kuidagi poolkogemata. Leelo elab alguses isaga kahekesi, pärast tulevad hoidjad ning mõnda aega käib ta pikemalt Tallinnas tädidel külas. Lõpuks mitme aasta pärast memme siiski tuleb tagasi.

See oli üks armas raamat väikese lapse vaatenurgast kirja pandud. Raamatu toon oli positiivsem kui filmi oma (samanimeline film linastus hiljuti kinodes). Oli küll negatiivseid sündmuseid, sest aeg oli selline, aga see ei olnud domineeriv. Alguses tundus, et film on küllaltki raamatule sarnane, aga tegelikult on sealt nii palju välja jäetud. Ilmselt ei olnud mõtet kõike filmi panna, aga palju väikeseid ja humoorikaid seiku on filmist puudu. Leelol on palju positiivseid mälestusi seoses isa ja tädidega. Kohati ajas isegi muigama väikese Leelo arvamus täiskasvanute asjadest.

Leelo pere on näinud ka raskeid sõjaaegu. Kaotanud lähedasi sõjas, neid on saadetud vangilaagritesse ja küüditatud. Leelo kuuleb neist oma sugulaste käest. Hoolimata hirmust, mida tekitab nõukogude aeg, on raamat siiski positiivne ning mõnusa ellusuhtumisega.

Soovitan kõigil lugeda seda.