Fredrik Backman. Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust (Varrak, 2018)

vanaemaTõlkinud Ene Mäe
348 lk

Ma olen omale väga kummalise puhkuselektüüri valinud. Kuidagi üksinduse ja hirmudega seotud.

Mulle meeldis autori raamat “Mees nimega Ove” väga, nii et ootasin ka selle lugemist. Kahjuks valmistas antud raamat mulle väikese pettumuse. Ma ei suutnud kuidagi suhestuda sellega.

Elsa on 7-aastane (peaaegu 8 juba) ning ta on isemoodi. Ta on oma vanuse kohta tark ja nutikas. Tal on vanaema, kes kahjuks on haige. Vanaema on ka isemoodi inimene, kes võitleb tänapäevase maailma normide vastu. Elsa armastab oma vanaema väga ning on ülimalt kurb kui vanaema sureb.

Vanaema on enda surmaks valmistunud ning jätab peale surma tüdrukule aardejahi, kus Elsa peab erinevatele inimestele kirju kätte toimetama.

Neil oli kahekesi loodud muinasjutumaailm Peaaegu-Ärkvel-Maa, kus oli kuus kuningriiki. Oma salakeel oli ka.

Nii asubki Elsa neid kirju kohale toimetama ning saab teada palju oma maja elanike kohta. Miks nad on just sellised nagu nad on. Püüab neid mõista ning aru saada. Samuti muuta nende enesetunnet paremaks.

Mulle väga ei istunud see muinasjutu värk siin raamatus. See muutis kogu loo minu jaoks segaseks (vähemalt alguses). Mul vist pole enam seda lapselikku fantaasiat. Teiseks mulle ei meeldinud kohati Elsa käitumine. Ta oli ninakas ning kasvatamatu. Mind häiris igatahes, kuidas ta teisi inimesi sõimas ohmoonideks ning neile peale käratas.

Mulle meeldiski raamatu lõpp rohkem. Viimased 100-150 lehekülge. Oli arusaadavam ning inimlikum. See, kuidas Elsa ning teised selle raamatu tegelased püüavad oma hirmude ning leinaga toime tulla. See oli ilusalt kirja pandud. Tegelased olid ka omapärased ning huvitavad.

Samuti meeldis mulle autori mõte:

Kõik peavad saama oma loo ära rääkida, Elsa. Muidu võib lämbuda. (lk 296)

 

Advertisements

Stephen King. Laskur (Pegasus, 2006)

LaskurTõlkinud Mart Kalvet
226 lk.

Puhkus on mul vist pea sassi ajanud, sest ma ei saanud alguses aru, mida raamat endast kujutab. Eks ta vist on praegugi natuke segane. Kõige paremini iseloomustaks seda raamatut sõna unenäoline. Minu unenäod on selle raamatu sarnased. Õhustik sünge ning pinev ja toonid tumedad ning hallid.

Peategelaseks on Roland ehk siis laskur. Laskur jälitab mingil põhjusel meest mustas. Nii palju on aru saada, et see on mingil moel seotud Torniga. Sellel teekonnal kohtub ta mitmete kummaliste tegelastega. Näiteks kõrtsipidaja Alice, kummalised vaimolendid ning loomulikult Jake. Jake on üks noor poiss, kes on oma maailmast teise tõmmatud.

Tegemist on sarja esimese osaga nii, et siin ei selgu suurt mitte midagi. Nagu ütlesin, siis oli raamat kummaline. Mul oli tükk tegu, et aru saada, millise maailmaga tegu on. Kas see on tulevikus või minevikus? Vist oli ikka tulevikumaailm. Kuigi päris kindel ma ei ole.

Alguses oli mul lugedes tõesti mingi möh-moment. Et mis asi see on, aga raamat oli ikkagi kaasahaarav. Lihtsalt sellesse sisseelamine võttis mul natuke aega. Raamatus ongi peamiselt selle teekonna kirjeldus ning kuidas ta selle mehe mustas jälitamiseni jõudis. Huvitav ning omapärane raamat ja oli omajagu põnevust ikka ka. Mulle tohutult meeldis selle raamatu keel. Selline voolav ning jutustav. Ma küll ei oska täpselt öelda, mis žanri alla raamat kuuluda võiks, aga mul on väga hea meel, et selle lugemiseks võtsin.

See oli minu esimene Kingi-raamat, ilmselt ma pean nüüd terve selle sarja “Tume torn” läbi lugema, et saada rohkem aimu sellest maailmast.

Harper Lee. Mine, pane vahimees välja (Pegasus, 2017)

mine-pane-vahimees-väljaTõlkinud Matti Piirimaa
246 lk.

26-aastane Jean Louise Finch ehk Nirksilm naaseb New Yorgist, et külastada oma perekonda. Aastad on mööda läinud, aga ühiskonnas on ikka oluliseks teemaks mustanahaliste õigused.

Lõuna osariigid on tuntud oma orjandusliku korra poolest. Nad on sellega leppinud, et mustanahalised pole enam orjad, aga samas nad ei taha neile anda ka valgete inimestega sarnaseid õiguseid. Näiteks õppida valgetega samas koolis ja klassis. Peetakse mitmesuguseid koosolekuid, kus Jean Louise näeb osalemas ka oma isa ning oma võimalikku tulevast meest. Ta ei suuda oma silmi uskuda ning tunneb, et isa on reetnud kõik oma põhimõtted. Et isa on reetnud kõik, mida ta talle on kunagi õpetanud. See mõjub Jean Louise’le rängalt.

Lugesin hiljuti autori kuulsamat romaani “Tappa laulurästast” ning pean tunnistama, et see meeldis mulle rohkem. “Mine, pane vahimees välja” jäi minu jaoks igavaks, eriti raamatu algus. Lugesin ja uni tuli peale. Raamatu teine pool oli küll huvitavam, aga ma ei saanud päris hästi aru sellest, mida Atticus saavutada püüdis.

Minu jaoks oli kurvaks uudiseks ka see, et Jem on siinses raamatus surnud ning Dill kadunud kõige nelja tuule poole. Kahe raamatu vahel oli ka väike ebakõla. Kui raamatus “Tappa laulurästast” kolis Nirksilma tädi Alexandra mingi aeg nende juurde, et laste eest hoolitseda, siis käesolevas raamatus mainitakse, et ta kolis nende juurde siis, kui Jean Louise läks New Yorki.

Mulle siinses raamatus meeldisidki kõige rohkem Jean Louise’i mälestused lapsepõlvest. Need olid armsad ja helged.

Nicky Pellegrino. Itaalia pulm (Eesti Raamat, 2017)

itaalia-pulmTõlkinud Ann Kivikangur
287 lk.

Ma olen viimastel õhtutel küllalt väsinud olnud ning tahtsin lugeda midagi kergemat. Nii sai kätte võetud raamat “Itaalia pulm”.

Siin raamatus on peidus kaks lugu. Pieta disainib ja valmistab pulmakleite. Nüüd on ta ülesandeks valmistada õele Addoloratale pulmadeks täiuslik pulmakleit. Samal ajal tuleb tema juurde teinegi pruut, kes soovib pulmakleiti. Selgub, et Helene peigmees on Michele, kes Pietale meeldib. Õde küll ütleb talle, et tema meeldib Michelele ka, aga Pieta ei usu seda. Nimelt on nende kahe perekonna vahel mingi vaen. Nende isade vahel on kunagi midagi juhtunud, aga õed ei tea täpselt, mis.

Teine lugu koorubki välja ema loost, mida ta jutustab Pietale siis, kui nad mõlemad Addolorata pulmakleiti meisterdavad. Ta jutustab, kuidas ta kohtus Pieta ja Addolorata isa Beppiga ning mis juhtus Beppi ja Gianfranco vahel.

Isade vahel valitseb tõeline itaallaslik vihavaen. Mõlemad on kirglikud mehed ning pika vihaga. 30 aastat ei ole nad teineteisega rääkinud, ega teineteisest väljagi teinud, kuigi elavad Londonis ühes ja samas piirkonnas. Üks peab Itaalia restorani ja teine Itaalia toidupoodi.

Raamat ei petnud mu ootusi, seda oli kerge ja lihtne lugeda. Mõnus enne magama jäämist voodis lugeda. Alguses tundus küll natuke veider isa suhtumine, et ta ootas endiselt tütardelt oma käskudele allumist, kuigi mõlemad hakkasid 30-le lähenema. See suhtumine möödus õnneks kiiresti, sest Beppi jäi ootamatult haigeks. Meeldiv ja klassikaline armulugu, kus puuduvad seksikirjeldused. Sobiks näiteks ka puhkuse ajal lugemiseks.

 

 

Kairi Look. Härra Klaasi pöörane muuseum (Tallinna Keskraamatukogu, 2016)

härra-klaasi-pöörane-muuseumIllustreerinud Marge Nelk
72 lk.

Raamat jutustab meile Renest, Annast ja Augustist. Rene elab vanaema ja vanaisaga, sest ema on kaugel koolis. Anna ja August on rõõmsameelsed kaksikud. Nad käivad kõik koos esimeses klassis ning ühel päeval otsustab nende õpetaja Robert, et viib lapsed kunstimuuseumisse. Mõeldud-tehtud.

See pole aga tavaline muuseum. Seal juhtuvad igasugused imetabased asjad. Tegelased maalidelt suudavad maalidelt maha astuda ja pahandusi ning segadusi tekitada.

See on lugu Renest, kelle elu muutub peale muuseumikülastust palju helgemaks. Nimelt on Rene pettunud, et ta ema ei tule koolivaheajaks teda vaatama. Rene ei usu enam millessegi, mida pole võimalik näha. Ta tunneb ennast üksikuna ning sooviks leida sõpru, aga ta on teiste laste vastu okkaline. See aga tõukab klassikaaslased eemale.

Mõnus ja tore lasteraamat sõprusest ja unistustest. Lastele igati sobilik lugemine, aga miks mitte ka täiskasvanutele meelde tuletamaks, kui oluline on unistada.

Harper Lee. Tappa laulurästast (Pegasus, 2017)

tappa-laulurästastTõlkinud Valda Raud
347 lk.

Millegipärast ma arvasin, et Harper Lee on mees. Ühel hetkel vist googeldasin teda ja sain teada, et hoopis naine on. Ma olen juba väga pikalt tahtnud seda raamatut lugeda, aga kuidagi ei ole see mu pihku sattunud. Ju nüüd siis oli õige aeg. Raamatu peamine teema on parajalt sünge, aga raamat ise seda minu meelest küll pole.

Raamatu tegevust annab meile edasi noor, 8-aastane tüdruk Jean Louise ehk Nirksilm nagu teda enamasti kutsutakse. Nirksilma isa on Atticus Finch, kes on väikeses linnas advokaat. Tüdruk jutustab meile oma elust, mängudest, suhetest venna Jem’i ning isa Atticusega. Alguses on neil peamiseks kõneaineks Koll Radley. Nii kutsuvad ümbruskonna lapsed ühte meest, kes oma majast kunagi ei välju. Laste uudishimu on aga suur ning nad tahavad temast rohkem teada.

Koll Radley teema vajub aga ühel hetkel unustusse, sest nende isa on asunud kaitsma meest, keda süüdistatakse vägistamises. Ega sellest muidu polekski midagi, kui tegevus ei toimuks 1935. aastal ning süüdistatavaks poleks mustanahaline mees, kes väidetavalt vägistas valgenahalise neiu.

Nirksilm püüab mõista tolleaegset maailma ja miks mingi asi juhtub, kui see ei peaks juhtuma.  Ta püüab mõista, mis vahe on mustadel ja valgetel. Miks mõne arvates mustanahalised on vähem väärt kui valged.

Kõik see jutt on edasi antud lapseliku siiruse ja süütusega. Raamatu algus oli minu jaoks natuke igavavõitu, lõpp selle eest oli juba põnevam. Mulle nii meeldis, kuidas raamatus olid välja toodud isa ja laste omavahelised suhted ning isa õpetussõnad lastele. See isa ja laste suhe oli nii armas. Soovitan lugeda, kellel veel lugemata.

Lõpuks õnnestus Nirksilmal ka Koll Radley’t näha. Mis asjaoludel see juhtus, seda saate teada juba raamatust.

Jaan Keskel. Viirastus ja viis naist (Hea Tegu, 2018)

kaaned naidis64 lk.

Jaan on minu kolleeg. Ühel päeval tööl olles ütles ta mulle, et avaldab varsti raamatu. Ma olin üllatunud. Teadsin küll, et ta luuletab ja esineb nendega, aga raamat on suur samm edasi. Mõned päevad tagasi sain temalt raamatu ja nüüd ongi see läbi loetud. Ma alguses ei osanud üldse arvata, mida ma siit leida võin, sest ma ei ole teda ise esinemas kuulnud. Hirm oli ka, et mis siis saab, kui raamat mulle ei meeldi. Ma ei ole seda eriti varjanud, et luule ei ole just päris minu teema. Õnneks oli hirm asjatu, raamat mulle meeldis.

Siin raamatus ei ole ainult luuletused, vaid neile eelnevad tõestisündinud lühikesed proosalood. Need lood räägivad ühe noore mehe suhteotsingutest, küll klubides, küll Tinderis ja mujalgi. Müts maha julguse eest nii isiklikku raamatut avaldada. Igaühel seda pole.

Kui ma enne kirjutasin, et pole eriline luulelemb, siis selles raamatus meeldisid mulle huvitaval kombel luuletused tekstidest rohkem ning läksid hinge. Need on lõbusad ja naljakad, aga samas ka tõsised ning kajastavad tänapäeva elu probleeme. Nii nagu tegelik elu ongi. Proosatekstid on natuke nagu õpetlikud, nii et tänapäeva noorel tasuks neid lugeda küll.

On muidugi mõned teemad, milles ma jään autoriga eriarvamusele, aga kõigega ei saa ka nõus olla. Näiteks esimene lugu “Kas vallaline on hea olla?” leiab autor, et vanas eas inimesed kahetsevad, kui neil pole peret ega lapsi. See võib nii olla, aga ei pruugi. Inimesed on erinevad ning kõik ei tahagi lapsi. Mina ise olen kohati eraku eluviisiga. Mulle meeldib olla üksi, ma ei karda üksindust. Ma saan rahulikult tegeleda oma asjadega, olla ise oma aja peremees. Mina olen praegu oma vallalise staatusega rahul. Ma muidugi ei oska öelda, mida ma mõtlen 20-30 aasta pärast sellest. 😀

Üks koht pani mind natuke kulmu kergitama. Nimelt see, kus autor arvab, et tal on vananemine juba pihta hakanud, sest ei jõua enam nii palju pidutseda. Ta on 27 ning minu arvates on vananemisest veel vara rääkida.

Kogu selle pika jutu mõte on selles, et lugege. Saate teada, mida mõtleb üks tänapäevane noor mees suhetest ning suhte otsimisest. Saate teada tema õnnestumistest ja luhtumistest. Sügavalt isiklik raamat ja ehk õnnestub mul millalgi teda ka avalikult esinemas kuulda.

Ja kaanekujundus on suurepärane. Tekitab salapärase ja müstilise aura.

Ainuke asi, mis häiris oli toimetaja kehvapoolne töö. Hooletusvigu oli teksti sisse jäänud.