Jan Stocklassa. Stieg Larssoni jälgedes (Pegasus, 2018)

stieg-larssoni-jälgedesTõlkinud Tõnis Arnover
368 lk.

Nii kui nägin, et selline raamat on eesti keeles ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Eelkõige sellepärast, et mulle Stieg Larssoni Lohetätoveeringuga tüdruku sari väga meeldib.

“Stieg Larssoni jälgedes” on jaotatud kahte ossa. Esimeses osas on kirjutatud sellest, kuidas Stieg huvitus Olof Palme mõrvast ja kuidas ta seda uuris. Teine osa raamatust on autori Jan Stocklassa enda uurimine sealt, kus Stieg Larssonil see pooleli jäi.

Olof Palme mõrvati 28. veebruaril 1986. Larssonil oli muljetavaldav arhiiv Olof Palme mõrva kohta. Olof Palme mõrv on huvitav teema. Ma ei teadnud sellest enne suurt midagi. Muidugi ma teadsin, kes ta oli ja teadsin ka, kuidas ta surma sai, aga lähemalt süvenesin sellesse nüüd antud raamatu kaudu.

Siin on mainitud mitmeid võimalusi, kes võis ta tappa ning miks, aga kuna mõrv on senini lahendamata, siis jääb see praegu ainult teoreetiliseks. Stieg mainib võimalustena kohalikke paremäärmuslasi, Lõuna-Aafrika Vabariigi eriteenistust või siis pani teo toime mõni üksik hull. Jan Stocklassa jätkab uuringutega sealt, kus Stieg’il jäi pooleli ning läheb oma uurimisega veel kaugemale. Lõpuks ta esitab oma teooria, mis võib olla õige aga ei pruugi. Ta on esitanud oma nägemuse ka Rootsi politseile, aga need on senini loiud olnud uurimisega. Raamatust koorub välja mõte, et üldse on Rootsi politsei selle asjaga kuidagi saamatult hakkama saanud. Tehtud on tohutult palju vigu ning alguses keskenduti ainult ühele uurimissuunale.

Kõik see on kirja pandud põnevalt ning kaasahaaravalt nagu üks põnevusromaan või spiooniromaan olema peakski. Samuti sai mulle selgemaks Stieg Larssoni Lohetätoveeringuga tüdruku sarja taust. Mulle tundub, et ta on päris palju oma uurimisest saanud ainest nende raamatute jaoks. Teema poolest soovitan lugeda. Nüüd tuleb aga üks suur AGA.

Raamatus on tohutult palju vigu. Üks organsisatsioon on kahes kohas erinevalt tõlgitud, kuigi on ilmne, et tegemist on ühe ja sama organisatsiooniga. Teiseks on palju hooletusvigu ja veidi kohmakat tõlget. Seda eriti raamatu teises pooles. Kolmandaks on ühes kohas väidetud ühe perekonna kohta, et kõik said õnnetuses surma, aga mõned lehed eespool väideti, et noorim tütar jäi ellu, kuigi eluks ajaks ratastooli. Ei tea, kas see oli autori viga või on siin ka tõlkija ning toimetaja viga. Ühesõnaga jäi mulle mulje, et toimetaja pole viitsinud raamatu teise poolde eriti süveneda, millest mul on ääretult kahju. Ma plaanisin seda raamatut endale osta, aga nüüd ei teagi, kas ostan või mitte.

Raamatut sisu poolest julgen soovitada, aga kes valdab rootsi keelt, siis võib-olla on parem lugeda originaali.

NB! Mind häiris raamatu juures üks asi veel. Ma ei tea, kuidas on õige. Eesti keelde on Stieg Larssoni esimene raamat tõlgitud kui “Lohetätoveeringuga tüdruk”, rootsi keelest otetõlge vist “Mehed, kes vihkavad naisi”. Siin raamatus oligi tõlgitud selle raamatu pealkirjaks “Mehed, kes vihkavad naisi”. Kas poleks olnud õigem, kui oleks tõlgitud nii nagu eesti keeles on raamat ilmunud?

Advertisements

Lehte Hainsalu. Olla üheksavägine (Petrone Print, 2018)

olla-üheksavägine168 lk

See raamat kuulub sarja “Aja lugu”. Ma olen valikuliselt selle sarja raamatuid lugenud. Neid, mis rohkem huvi pakuvad. Kuna ma olen nooruses tema luuletusi lugenud ja need kõnetasid mind (kes ma ei ole eriline luulesõber), siis tahtsin kindlasti seda äsja ilmunud raamatut lugeda.

Siin räägib Lehte Hainsalu enda sünnist, kooliteest, majadest, kus ta elanud on, loomingust, kirjandusest, enda ellu suhtumisest, loodusega suhestumisest, lastest, oma riigi loomisest ja paljust muust.

Minu jaoks oli huvitav, kuidas ta seda kõike on kirja pannud. Esiteks ta kirjutab endast kolmandas isikus. See oli omapärane nüanss ja tegi raamatu kuidagi siiraks, hea oli seda lugeda. Hainsalu keelekasutus on luuleline ja see oli nii hea. Ma plaanisin seda raamatut päeval lugeda, et enne magama minekut loen mingit kergemat raamatut, aga ei saanud. “Olla üheksavägine” haaras nii endaga kaasa, et ei tahtnudki vahepeal midagi muud lugeda. Mulle meeldis tema tekstis ka kerge eneseiroonia ja see, et ta ei ütle kõike alati päris otse, vaid natuke nagu ridade vahel.

Mul on tunne, et ma peaks tema luuletused uuesti üle lugema ja miks mitte ka proosa. Selline siiras lähenemine kõnetas mind.  Mina julgen soovitada seda raamatut!

Raamatust sain teada ka fakti, et Lehte Hainsalu on Ruja laulu “Teisel pool vett” sõnade autor. Sõnad olid ammu juba loodud, enne kui Alender selle avastas.

Leelo Tungal. Seltsimees laps (Tänapäev, 2018)

seltsimees-laps512 lk.

Käesolev raamat sisaldab ühes köites kõiki kolme triloogia osa: “Seltsimees laps ja suured inimesed” (2008), “Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed” (2009) ja “Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa” (2018).

Väikese Leelo ema on mõttetu süüdistuse alusel saadetud Siberisse vangilaagrisse ning tüdrukut jääb kasvatama isa. Teda aitavad mitmed tädid ja muud sugulased. Leelo igatseb tohutult oma memmet ning ootab teda tagasi, aga memmet ei tule ega tule.

Terve see ootamise aeg ei ole muidugi ainult kurb. Leelo püüab olla hea laps, et memme rutem tagasi tuleks, aga ega siis hea laps ole lihtne olla. Leelo ei ole tegelikult paha laps, aga temaga pidevalt juhtub igasuguseid asju. Kuidagi poolkogemata. Leelo elab alguses isaga kahekesi, pärast tulevad hoidjad ning mõnda aega käib ta pikemalt Tallinnas tädidel külas. Lõpuks mitme aasta pärast memme siiski tuleb tagasi.

See oli üks armas raamat väikese lapse vaatenurgast kirja pandud. Raamatu toon oli positiivsem kui filmi oma (samanimeline film linastus hiljuti kinodes). Oli küll negatiivseid sündmuseid, sest aeg oli selline, aga see ei olnud domineeriv. Alguses tundus, et film on küllaltki raamatule sarnane, aga tegelikult on sealt nii palju välja jäetud. Ilmselt ei olnud mõtet kõike filmi panna, aga palju väikeseid ja humoorikaid seiku on filmist puudu. Leelol on palju positiivseid mälestusi seoses isa ja tädidega. Kohati ajas isegi muigama väikese Leelo arvamus täiskasvanute asjadest.

Leelo pere on näinud ka raskeid sõjaaegu. Kaotanud lähedasi sõjas, neid on saadetud vangilaagritesse ja küüditatud. Leelo kuuleb neist oma sugulaste käest. Hoolimata hirmust, mida tekitab nõukogude aeg, on raamat siiski positiivne ning mõnusa ellusuhtumisega.

Soovitan kõigil lugeda seda.

 

Kätlin Kaldmaa. Hanneleele Kaldmaa. Kaks armastuslugu (Petrone Print, 2017)

kaks-armastuslugu270 lk.

Ma ei plaaninud alguses seda raamatut lugeda. Olen Kätlin Kaldmaalt enne ühte raamatut lugenud, mis mulle erilist muljet ei jätnud ja mille pealkiri mulle ka praegu ei meenu. Kui aga tagakaanelt lugesin, et räägitakse oma camino-muljeid, siis ikka võtsin kätte. Ei kahetse seda otsust.

Nimelt on Hispaanias selline linn nimega Santiago de Compostela, mis on üks populaarsemaid palverännaku sihtpunkte. Sinna viivad erinevad teed, mida mööda siis minnakse, kogutakse templeid ning nauditakse retke. Ma ei mäleta enam täpset hetke, kust mul selle palverännaku vastu huvi tekkis. Igatahes tahan mina ka kunagi sinna minna.

Siinses raamatus kirjeldavadki ema ja tütar oma muljeid ja juhtumisi caminol. Alguses oli natuke häiriv lugeda peaaegu samu asju natuke erinevas sõnastuses, aga mingi aja pärast ma isegi enam ei märganud seda. Oli päris huvitav ja omapärane. Kätlin Kaldmaa on sellise luulelise keelega kirjutaja ja mulle väga meeldis ka see, kuidas kirjutas Hanneleele.

Camino-päeviku sissekannetele on vahelduseks jutud Kätlin Kaldmaa lapsepõlvest. Need olid minu meelest isegi huvitavamad, kui rännaku muljed. Ja mul hakkas kurb ja nukker. Nii trööstitu oli neid lugeda.

Raamatus on ka rohkelt lapsepõlvepilte ning neid, mis rännaku ajal tehtud. Mul on natuke kahju, et camino-pildid on mustvalged. Neid oleks tahtnud näha värvilisena. See on minu jaoks loomulik, et lapsepõlvefotod on mustvalged.

Üks sõna häiris mind pidevalt tekstis. See sõna on alberge. Tundus minule kuidagi nii vastuvõetamatu. Meil on selleks ju nii ilus sõna, öömaja. See minu mingi veider kiiks ilmselt. 😀

 

Elin Toona Gottschalk. Pagulusse (Varrak, 2017)

pagulusse_kaas_150x230_tryki_uus.inddTõlkinud Kersti Unt
454 lk.

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogis Lugemiselamused.

Elin Toona Gottschalk on sündinud 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt kasvatasid teda vanaema Ella Enno ja tädi Alma. Tema ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid mõlemad näitlejad.

Pagulusse“ on mälestusteraamat. See on lugu sellest, kuidas neist said paadipõgenikud. Nagu nii paljud teised tahtsid nemadki minna paadiga Rootsi ning nad lahkusid Eestist 1944. aastal. Kuid merel korjas neid peale üks Poola kaubalaev, kes viis nad hoopis Saksamaale. Viimase sõja-aasta nad veetsidki seal, keset kaost ja pommitamist. Sõja lõppedes leidsid nad ennast põgenikelaagrist, kust nad lõpuks said minna elama Inglismaale.

Inglismaa tundus nagu tõotatud maa, aga olud olid seal päris karmid. Liki Toona ja Ella Enno läksid tööle haiglasse 5-aastase lepinguga. See oli karm aeg. Inglased ei suhtunud pagulastesse hästi. Sõimasid neid ja töötingimused olid karmid. Likil ja Ellal oli haiglas oma tuba, aga lapsi nad sinna ei võinud võtta. Seega nad maksid ühele abielupaarile, et Elin saaks nende juures magada. Päeval hulkus Elin lihtsalt ümbruses ringi, sest abielupaar ei usaldanud teda üksi nende koju jääma. Lõpuks satub ta lastekodusse. Ega sealgi parem pole. Nad magavad lahtiste akendega, sest inglased külma ei karda. See ei loe, et vihm ja lumi sajavad padja peale. On teatud reeglid ja neid peab järgima. Mind hämmastas, et endiselt oli seal selline jäik klassiühiskond.

Lõpuks 1951. aastal saab perekond (vanaema Ella, ema Liki ja Elin) jälle kõik koos elama hakata. Kahjuks jääb Elini haridustee poolikuks ja seda Inglise jäiga süsteemi tõttu. Kuna pagulastesse suhtutakse seal tõrjuvalt, siis arvatakse, et nad kõlbavad ainult lihttöö jaoks ja selleks pole ju haridust vaja. Nii läheb Elin 15-aastaselt tööle vabrikusse kangakudujaks. Õnneks oli ta tragi tüdruk ja jätkas ise oma õpinguid õhtukoolis ja erinevatel kursustel. Tal oli piisavalt julgust, et ennast välja rabeleda talle süsteemi poolt peale surutud elust.

Elu ei olnud neil kerge. Elinil olid oma emaga keerulised suhted. See sai alguse ilmselt juba sellest, et lapsepõlves kasvatas teda peamiselt vanaema. Õnneks nad siiski klaarivad oma suhted ära, kui Elin on 18. Ta kirjeldab nii ilusti oma esimest armumist.

Elin kirjeldab lõpus ka seda, kuidas KGB neid vahepeal kiusas ning kuidas ta külastas taasiseisvunud Eestit ning mis tunded ning muljed teda siis valdasid.

See raamat on lihtsalt suurepärane ja autor kirjutab niivõrd hästi. Ta ei mõista kedagi hukka, vaid kirjutab nii nagu tema seda lapsena nägi ja tundis. Ta on tänulik, et talle siiski anti võimalus minna Inglismaale. See on karm lugu, aga samas nii siiras ja südamlik. Elin oli väga lähedane oma vanaemaga ja see kajastub raamatus väga hästi. Ema oli natuke kaugem. Isaga tal suhted katkesid, sest isa jättis perekonna maha ning jäi Eestisse.

Aeg moonutab, muudab meeleolusid, lisab või võtab ära, kuid õnnehetk jätab oma sõrmejälje tavaliselt kõigele, mida see kasvõi korraks puudutab, nii et säilib ka kõige pisem mälestus (lk 419).

Raamat ilmus algselt inglise keelsena ning mul on hea meel, et see ka eesti keelde tõlgiti. Ajakiri The Economist valis „Pagulusse“ 2013. aasta parimate mälestusteraamatute sekka. Soovitan lugeda ning ärge laske ennast raamatu paksusest heidutada.

Jaak Urmet. Linn linnas: minu raamat Lasnamäest. Aastad 1980 – 2001 (J&U, 2017)

linn-linnas-minu-raamat-lasnamäest365 lk

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Nagu pealkirigi juba reedab, on tegemist raamatuga Lasnamäest. Aga mitte ainult. Päris põhjalikult on edasi antud ka autori enda kujunemislugu kirjanikuks. Jaak Urmet on ise pikalt Lasnamäel elanud, sealt ilmselt pärineb ka raamatu idee. Raske oli minul seda lugeda, sest tekst on äärmiselt sisutihe. Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et autor tahab kõik südame pealt ära rääkida ja seda juttu on palju. Võib-olla sellest tingitult tundub raamat kohati hüplik ja pinnapealne. Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Äratundmisrõõmu ikka leiab. Mis siis, et ma ei ole Lasnamäel sündinud. Me oleme enam-vähem ühel ajal sündinud ning tänu sellele ma seostasin end ka mõnede asjadega, millest ta siin kirjutab. Mind tabas äratundmine, et jaa, meil oli ka nii või me tegime ka sedasi.

Raamatu esimene pool keskendub rohkem Lasnamäele ja autori lapsepõlvele ning kooliaja algusele. Mulle meeldiski see osa raamatust kõige rohkem. Ma ei ole põline lasnamäelane, aga olen siin elanud vist juba seitse aastat vähemalt. Lasnamäe kujunemisest saab siit päris hea ülevaate. Erinevatest tänavatest ja piirkondadest. Näiteks mis nime nad vanasti kandsid ja milliste bussidega sõita sai.

Paljud arvavad siiamaani, et Lasnamäe on mingi õudne ja kole urgas, et normaalsed inimesed seal ei ela. Autor selgitab enda elukogemuse kaudu, et tema midagi sellist ei näinud. Eks loomulikult ole ka Lasnamäel koledaid asju (narkomaanid, pätid), aga neid leidub ka teistes linnaosades. Jaak Urmet püüabki raamatuga öelda, et Lasnamäge ei tasu karta. Siin on täiesti rahulik elada ja rohelist loodust on ka piisavalt.

Mulle meeldis ka see, kuidas autor kirjeldab oma lapsepõlve ja koolitee algust. Sellise mõnusa ja muheda stiiliga. Eks tuli endagi kooliajast nii mõndagi tuttavat ette. Näiteks erinevate asjade kogumine ning teistega vahetamine, kui tulid telekasse uued huvitavad seriaalid ning pärast nende üle arutamine ja loomulikult erinevate laulusõnade vihikusse ümberkirjutamine. Nostalgia tuli peale seda lugedes.

Edasi tuleb palju juttu klassikaaslastest ja muusikast. Loetletakse üles kellega ta suhtles ja mis bände kuulas. See osa oli minu jaoks paraku natuke tüütu. Bändidest paljud olid mulle võõrad ning need nimed ei öelnud mulle suurt midagi. Autorile olid nad selle eest üliolulised.

Loomulikult ei saa üle ega ümber kirjandusest. Autor annab ülevaate millised kirjanikud on Lasnamäel elanud ja kajastab põhjalikult enda kirjandustee algust. Samuti väidab ta, et eesti luule algas Lasnamäelt.

Raamatu kaaneümbris on kaunilt kujundatud ja selle siseküljelt leiab Lasnamäe kaardi. Lisaks on raamatu keskel fotod Lasnamäest, kust leidsin jällegi äratundmisrõõmu. Eriti põnev oli vaadata vanu fotosid ja näha, millised need kohad vanasti olid. Täna juhtusin jalutama autori kodumaja eest läbi ning kasutasin Lindakivi puiesteed, mida autor mitmel korral mainib ning kustkaudu kulges tema koolitee.

Soovitan raamatut silmaringi avardamiseks lugeda. Eriti, kui olete Lasnamäe huviline ja teid huvitab ajalugu ning kirjandus. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et raamat on Lasnamäest aga samas ka autobiograafiline ning kirjeldab ka autori põlvkonna elu 1980-ndatel ja 1990-ndatel.

Heljo Mänd. Liivalaia (Petrone Print, 2017)

liivalaia224 lk

Lõpetasin selle raamatu tegelikult juba eile õhtul, aga ma ei tahtnud sellest siis kirjutada. Tegelikult ei taha praegugi. Asi pole selles, et tegu oleks halva raamatuga, seda mitte. Minu jaoks oli see raamat lihtsalt ängistav ja seda lugedes muutusin ka mina ängi täis ning mulle ei meeldi see tunne.

Raamatus jutustab Heljo Mänd oma algkoolipõlvest ja ka hilisemast ajast Liivalaias. Jutustab seda erinevate pildikeste ja algkoolikaaslaste kaudu, ehk siis peatükkide pealkirjad on enamasti klassiõdede nimedega. Mitte küll kõik, aga enamus. Nendes on mingi killuke klassiõest (see ei ole alati positiivne, vahel ütleb isegi päris karmilt) ja siis kandub autori mõte mingitele muudele seostele.

Minu jaoks raske lugemine. Miks? Sest kohati ma tajun tekstis sünguse allhoovust. Ta viitab ja räägib päris palju aja ja mälestuste põrmuks saamisest, oma unenägudest ning surmast. Mõne koha peal mul tekkis segadus, kas ma loen nüüd autori unenäost või on see ka tegelikkus. Kohati oli tal vist endalgi raskuseid.

Ma olen ju ennegi süngeid raamatuid lugenud, aga käesolevast teosest ei osanud seda oodata. Mänd on minu silmis ikka rõõmsameelse mulje jätnud. Vähemalt tema lasteraamatute põhjal olen oma arvamuse kujundanud. Tõsi küll, tema täiskasvanutele mõeldud raamatuid ma pole lugenud.

Süngusest hoolimata on tegemist huvitava raamatuga. Huvitav oli lugeda tolle aja elust. Kes süngust ei pelga, siis soovitan lugeda. Ja veel üks asi. Raamatu keel on väga ilus ja poeetiline.

Mälestused elavad omatahtsi, meist lahus. Aeg-ajalt tulevad nagu kalad järve sügavusest pinnale, et õhku hingata, ja kaovad tagasi pimedusse, kus neil ei ole pime. (lk. 110)