Mary Ann Shaffer, Annie Barrows. Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts (Pegasus, 2018)

guernsey-kirjandus-ja-kartulikoorepiruka-seltsTõlkinud Evelin Banhard
286 lk

Jälle üks suurepärane lugemiselamus. See on samuti üks neist raamatutest, mida olen tahtnud ilmumisest saadik lugeda ja nüüd oli võimalik see kätte võtta.

Juliet Ashton on kirjanik, kes otsib oma uue raamatu jaoks teemat, aga miski nagu ei tundu kõnetavat. Tegevus toimub peale Teise maailmasõja lõppu 1946. aastal. Ühel päeval saab Juliet kirja ühelt mehelt, kes elab Guernsey saarel. Mehe kätte sattus raamat, millel oli Juliet’i nimi sees. Kuna see on Dawsey lemmikraamat, siis ta otsustab naisele kirjutada, et mõtteid vahetada. Sellest saab alguse Juliet’i pikk kirjavahetus nii mehega, kui teiste saareelanikega, kes kuuluvad Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Seltsi. Juliet’le tundub, et sellest seltsist ja saarest ja sõjaaja meenutustest saaks suurepärase raamatu ning ta otsustab saart külastada. Sellel külastusel on elumuutev jõud.

No nii hea raamat. Tegemist on kiriromaaniga, see tähendab, et raamat koosneb kirjadest. Seda oli nii hea lugeda, kuidas kirjade kaudu antakse edasi toimunud sündmuseid ja tegelaste mõtteid. Teema on kohati küll raske ja sünge (sõda ja selle mõjud), aga raamatust jääb kõlama siiski positiivne meeleolu. Raamatus on päris palju ka huumorit. Mul oli kahju, kui raamat läbi sai. Selline tunne tekkis, et tahaks veel teada, mis nendest tegelastest edasi sai. Soovitan lugeda kõigil, kellel see raamat on veel lugemata.

Nüüd pole muud, kui vaadata ka raamatu põhjal valminud filmi. Loodan, et saan seda mingi aeg teha.

 

Mia Kankimäki. Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma (Varrak, 2018)

asjadmispanevad_kaaned_bleed4_514x200_tf.inddTõlkinud Triin Tael
326 lk

Ma alustasin selle raamatu lugemist segaste tunnetega. Ma ei ole suur Jaapani fänn, ei ole kuidagi klappima saanud nende kirjandusega. Siinses raamatus on ka teemaks Jaapan, sellepärast need kõhklused ja kahtlused, aga raamat suutis mind meeldivalt üllatada.

38-aastane Mia tunneb huvi ligikaudu tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni vastu. Ühel hetkel ta jätabki oma töö ja sõidab Jaapanisse Kyōtosse naise jälgi ajama. Temast ei teata suurt midagi peale selle, et ta on kirjutanud “Padjaraamatu”. Selles raamatus on Sei märkmed ja tähelepanekud tolle aja kommete ja õukonna kohta, samuti tema koostatud igasugused nimekirjad. Mia tunneb Seiga hingesugulust, sest mitmed tema tähelepanekud sobivad suurepäraselt tänasesse aega.

Mulle väga meeldis see raamat. Seda oli meeldiv lugeda, kuigi ta ei edenenud kiiresti. Mõnikord mul tekib siis tahtmine raamat pooleli jätta, aga selle raamatu küljes hoidis miski mind kinni. Siin on nii palju erinevat infot ja raamat on mitmekihiline. Näiteks see, kui oluline oli tollel ajajärgul inimese käekiri ja kirjutamise oskus. Igal paberi värvil oli oma sõnum edasi anda.

Mulle meeldis autori kirjutamisviis. See on segu reisiraamatust ja päevikust. Mulle meeldis, kuidas Mia suhtles nendel lehekülgedel Seiga. Nagu sõbrannaga. Mis siis, et teine on juba ammu surnud ja peaaegu unustusse vajunud.  Raamatus kohtab mõnusat huumorit. Soovitan lugeda!

Kirsiks tordil oli kohtumine autori endaga. Nüüd mul on kodus tema autogrammiga raamat ja jään ootama tema järgmist teost eesti keeles.

Katrin Pauts. Minu salajane elu (Rahva Raamat, 2019)

minu-salajane-elu-teekond-algab-alati-kusagilt-kaugemalt-kui-jaamast205 lk.

See raamat ilmus minu jaoks kuidagi märkamatult. Ühel hetkel märkasin, et Pauts on kirjutanud uue raamatu. Kuna tema eelmised raamatud on mulle meeldinud, siis võtsin ka selle plaani.

See raamat on Prahast ja autori enda hingeelust. See ei ole klassikaline reisiraamat, kus kirjeldatakse kohti, kuhu minna ja mida seal teha, vaid see on raamat sellest, kuidas autor leidis Prahas hingerahu. Sellest, kuidas antud linn mõjutas Pautsi.

See on avameelne ja sünge pihtimus, kuidas ta jõudis oma elus madalseisu ning kuidas kohavahetus aitas sellest välja rabeleda.  See on tõesti sünge raamat. Väga palju räägib autor surmast ja enesetapust. Keda sellised teemad häirivad, siis soovitan nendel raamatu lugemisest hoiduda. Lisaks muudele teemadele saab siit teada killukesi ajaloost ja Macura-nimelisest mehest.

Mulle raamat meeldis, mis siis, et see oli sünge. Mul on tunne, et mu enda hing on kohati sama sünge nagu Pautsil. Võib-olla sellepärast mulle tema raamatud ka meeldivad. Natuke igavaks läks vahepeal see Macura teema, aga lugeda oli ladus, sain uut informatsiooni ning mul tekkis tahtmine külastada Prahat ning neid veidraid skulptuure, mis linnas on, ise vaatama minna. Pauts tutvustab linna ka, nii et kes otsivad reisiraamatut, ei pea ka pettuma.

Andrei Hvostov. Kirjad Maarale (Petrone Print, 2019)

kirjad-maarale269 lk.

Ma olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ja üldiselt on nad päris head lugemised. Erandiks ei ole ka Hvostovi “Kirjad Maarale”. Mulle sobis tema stiil, kuigi ma jään temaga mõnes asjas eriarvamusele, millest ta siin kirjutab. See on mul üldse esimene Hvostovi raamat, mida lugenud olen. Järjekorras ootab “Sillamäe passioon”, aga ilmselt võtan mingi aja pärast ka teised tema raamatud ette.

Maara on autori lapselaps. See raamat on pühendatud temale ja kaudselt ka teistele tema lapselapse põlvkonna inimestele. Siin on juttu meie lähiminevikust, aga samas püüab Hvostov ka tulevikku vaadata. Et mis küsimused ja teemad võiksid tulevikus olulised olla. Autor arutleb siin südamelähedaste teemade üle nagu kirjandus ja ajakirjandus, eestlaste ja venelaste omavahelistest suhetest, kaitseväest ja poliitikast.  Samuti on siin juttu meestest ja naistest ja päris isiklikest teemadest nagu autism, perekond ja õnn.

Mul oli seda huvitav lugeda. Jutustamise stiil oli kohati irooniline, aga see ei häirinud. Mitmel pool ajas muigama. Hvostov kirjutab julgelt isiklikel teemadel ning ei pelga ka inimeste nimesid avalikult kirja panna. See kõik kokku annab ühe nauditava lugemiselamuse. Ma soovitan seda lugeda, mis siis, et kõigega ei pruugi nõustuda, millest autor kirjutab.

Jan Stocklassa. Stieg Larssoni jälgedes (Pegasus, 2018)

stieg-larssoni-jälgedesTõlkinud Tõnis Arnover
368 lk.

Nii kui nägin, et selline raamat on eesti keeles ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Eelkõige sellepärast, et mulle Stieg Larssoni Lohetätoveeringuga tüdruku sari väga meeldib.

“Stieg Larssoni jälgedes” on jaotatud kahte ossa. Esimeses osas on kirjutatud sellest, kuidas Stieg huvitus Olof Palme mõrvast ja kuidas ta seda uuris. Teine osa raamatust on autori Jan Stocklassa enda uurimine sealt, kus Stieg Larssonil see pooleli jäi.

Olof Palme mõrvati 28. veebruaril 1986. Larssonil oli muljetavaldav arhiiv Olof Palme mõrva kohta. Olof Palme mõrv on huvitav teema. Ma ei teadnud sellest enne suurt midagi. Muidugi ma teadsin, kes ta oli ja teadsin ka, kuidas ta surma sai, aga lähemalt süvenesin sellesse nüüd antud raamatu kaudu.

Siin on mainitud mitmeid võimalusi, kes võis ta tappa ning miks, aga kuna mõrv on senini lahendamata, siis jääb see praegu ainult teoreetiliseks. Stieg mainib võimalustena kohalikke paremäärmuslasi, Lõuna-Aafrika Vabariigi eriteenistust või siis pani teo toime mõni üksik hull. Jan Stocklassa jätkab uuringutega sealt, kus Stieg’il jäi pooleli ning läheb oma uurimisega veel kaugemale. Lõpuks ta esitab oma teooria, mis võib olla õige aga ei pruugi. Ta on esitanud oma nägemuse ka Rootsi politseile, aga need on senini loiud olnud uurimisega. Raamatust koorub välja mõte, et üldse on Rootsi politsei selle asjaga kuidagi saamatult hakkama saanud. Tehtud on tohutult palju vigu ning alguses keskenduti ainult ühele uurimissuunale.

Kõik see on kirja pandud põnevalt ning kaasahaaravalt nagu üks põnevusromaan või spiooniromaan olema peakski. Samuti sai mulle selgemaks Stieg Larssoni Lohetätoveeringuga tüdruku sarja taust. Mulle tundub, et ta on päris palju oma uurimisest saanud ainest nende raamatute jaoks. Teema poolest soovitan lugeda. Nüüd tuleb aga üks suur AGA.

Raamatus on tohutult palju vigu. Üks organsisatsioon on kahes kohas erinevalt tõlgitud, kuigi on ilmne, et tegemist on ühe ja sama organisatsiooniga. Teiseks on palju hooletusvigu ja veidi kohmakat tõlget. Seda eriti raamatu teises pooles. Kolmandaks on ühes kohas väidetud ühe perekonna kohta, et kõik said õnnetuses surma, aga mõned lehed eespool väideti, et noorim tütar jäi ellu, kuigi eluks ajaks ratastooli. Ei tea, kas see oli autori viga või on siin ka tõlkija ning toimetaja viga. Ühesõnaga jäi mulle mulje, et toimetaja pole viitsinud raamatu teise poolde eriti süveneda, millest mul on ääretult kahju. Ma plaanisin seda raamatut endale osta, aga nüüd ei teagi, kas ostan või mitte.

Raamatut sisu poolest julgen soovitada, aga kes valdab rootsi keelt, siis võib-olla on parem lugeda originaali.

NB! Mind häiris raamatu juures üks asi veel. Ma ei tea, kuidas on õige. Eesti keelde on Stieg Larssoni esimene raamat tõlgitud kui “Lohetätoveeringuga tüdruk”, rootsi keelest otetõlge vist “Mehed, kes vihkavad naisi”. Siin raamatus oligi tõlgitud selle raamatu pealkirjaks “Mehed, kes vihkavad naisi”. Kas poleks olnud õigem, kui oleks tõlgitud nii nagu eesti keeles on raamat ilmunud?

Lehte Hainsalu. Olla üheksavägine (Petrone Print, 2018)

olla-üheksavägine168 lk

See raamat kuulub sarja “Aja lugu”. Ma olen valikuliselt selle sarja raamatuid lugenud. Neid, mis rohkem huvi pakuvad. Kuna ma olen nooruses tema luuletusi lugenud ja need kõnetasid mind (kes ma ei ole eriline luulesõber), siis tahtsin kindlasti seda äsja ilmunud raamatut lugeda.

Siin räägib Lehte Hainsalu enda sünnist, kooliteest, majadest, kus ta elanud on, loomingust, kirjandusest, enda ellu suhtumisest, loodusega suhestumisest, lastest, oma riigi loomisest ja paljust muust.

Minu jaoks oli huvitav, kuidas ta seda kõike on kirja pannud. Esiteks ta kirjutab endast kolmandas isikus. See oli omapärane nüanss ja tegi raamatu kuidagi siiraks, hea oli seda lugeda. Hainsalu keelekasutus on luuleline ja see oli nii hea. Ma plaanisin seda raamatut päeval lugeda, et enne magama minekut loen mingit kergemat raamatut, aga ei saanud. “Olla üheksavägine” haaras nii endaga kaasa, et ei tahtnudki vahepeal midagi muud lugeda. Mulle meeldis tema tekstis ka kerge eneseiroonia ja see, et ta ei ütle kõike alati päris otse, vaid natuke nagu ridade vahel.

Mul on tunne, et ma peaks tema luuletused uuesti üle lugema ja miks mitte ka proosa. Selline siiras lähenemine kõnetas mind.  Mina julgen soovitada seda raamatut!

Raamatust sain teada ka fakti, et Lehte Hainsalu on Ruja laulu “Teisel pool vett” sõnade autor. Sõnad olid ammu juba loodud, enne kui Alender selle avastas.

Leelo Tungal. Seltsimees laps (Tänapäev, 2018)

seltsimees-laps512 lk.

Käesolev raamat sisaldab ühes köites kõiki kolme triloogia osa: “Seltsimees laps ja suured inimesed” (2008), “Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed” (2009) ja “Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa” (2018).

Väikese Leelo ema on mõttetu süüdistuse alusel saadetud Siberisse vangilaagrisse ning tüdrukut jääb kasvatama isa. Teda aitavad mitmed tädid ja muud sugulased. Leelo igatseb tohutult oma memmet ning ootab teda tagasi, aga memmet ei tule ega tule.

Terve see ootamise aeg ei ole muidugi ainult kurb. Leelo püüab olla hea laps, et memme rutem tagasi tuleks, aga ega siis hea laps ole lihtne olla. Leelo ei ole tegelikult paha laps, aga temaga pidevalt juhtub igasuguseid asju. Kuidagi poolkogemata. Leelo elab alguses isaga kahekesi, pärast tulevad hoidjad ning mõnda aega käib ta pikemalt Tallinnas tädidel külas. Lõpuks mitme aasta pärast memme siiski tuleb tagasi.

See oli üks armas raamat väikese lapse vaatenurgast kirja pandud. Raamatu toon oli positiivsem kui filmi oma (samanimeline film linastus hiljuti kinodes). Oli küll negatiivseid sündmuseid, sest aeg oli selline, aga see ei olnud domineeriv. Alguses tundus, et film on küllaltki raamatule sarnane, aga tegelikult on sealt nii palju välja jäetud. Ilmselt ei olnud mõtet kõike filmi panna, aga palju väikeseid ja humoorikaid seiku on filmist puudu. Leelol on palju positiivseid mälestusi seoses isa ja tädidega. Kohati ajas isegi muigama väikese Leelo arvamus täiskasvanute asjadest.

Leelo pere on näinud ka raskeid sõjaaegu. Kaotanud lähedasi sõjas, neid on saadetud vangilaagritesse ja küüditatud. Leelo kuuleb neist oma sugulaste käest. Hoolimata hirmust, mida tekitab nõukogude aeg, on raamat siiski positiivne ning mõnusa ellusuhtumisega.

Soovitan kõigil lugeda seda.