Maiki Udam. Minu Tansaania (Petrone Print, 2017)

minu-tansaania-kaks-aastat-safaritRaamatu alapealkiri juba natuke reedab, millest siin enamuse ajast juttu tuleb. Kaks aastat safarit, aga mitte ainult. Autor kajastab põhjalikult Tansaania inimeste elu-olu, niipalju kui ta sellest kahe aasta jooksul aimu sai.

Kuidas ta üldse Tansaaniasse sattus? Tema mees Sven koondati töölt ja ühel hetkel tuli pakkumine minna tööle Tansaaniasse puidutööstusesse tootmisjuhiks. Mõeldud tehtud. Maiki sõidab mehele mõne aja pärast järele ja nad asuvad koos avastama Tansaania loodust ja elu.

Raamatu lõpuks arvasin, et autor jõudis kõiki Tansaania rahvusparke külastada, aga viimases peatükis selgub, et jõudis 15-st üheksas käia. Maiki kirjeldab nii hästi neid rahvusparke ja reservaate, et mul tulid pildid silmade ette ja muidugi ka tahtmine ise neid külastada. Ja muidugi erinevad loomad. Tansaania loodus ja loomariik on niivõrd rikas, et sellest on, mida kirjutada.

Looduse ja loomade kõrval kirjutab ta ka inimestest, nende arusaamadest ja mõtetest elu üle, ka Tansaania inimeste töösse suhtumisest. Nagu Aafrikale omane, siis sealgi valitseb “kiiret pole” filosoofia. Alguses ajab see autori närvi, aga pärast suudab juba leppida. Juttu tuleb ka politseist, kes kirjutab välja absurdseid trahve ja korrumpeerunud poliitikast, viletsatest teedest ning olematust ja liiga kallist haridusest.

Kajastust leiavad ka Tansaania kõige tuntumad turismiatraktsioonid – Sansibari saar, Kilimanjaro ja muidugi Serengeti.

Minule see raamat meeldis. Siin on kõike parasjagu kajastatud. Nii isiklikku elu kui Tansaaniat. Kes soovib minna Tansaaniasse reisima, siis raamatu lõpus on autor toonud välja soovitused safari-huvilistele, millal, kuhu ja kuidas oleks kõige parem minna. Lisaks veel lühikesed tutvustused erinevate rahvusparkide ja reservaaride kohta.

Autori kirjeldused loodusest olid nii vahvad. Eriti meeldis mulle väikeste kakupoegade kohta kirjutatu ja jutt isaste ninasarvikute käitumisest. 😀 Õnneks oli ühest kakupojast pilt pildialbumis. 🙂 Raamatust sain palju teada Tansaania loomadest. Mõni nimetus oli mulle võõras, nii et pidin guugeldama, et kes see koolobus on ja milline välja näeb. Minu meelest saab “Minu Tansaaniat” kohati isegi reisijuhina kasutada. Nii et soovitan lugeda!

Soovitan lisaks veel Janika Vaikjärve raamatut “Minu Kilimanjaro” (Petrone Print, 2016).

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s