Hendrik Relve. Kiviaja puudutus (Varrak, 2017)

kiviaja puudutus KAAS OK.indd223 lk

Siin raamatus kirjeldab Hendrik Relve oma reisi Uus-Guinea saare džunglisse. Ta läheb sinna, sest tunneb huvi korowaide vastu. Korowaid on metsarahvas, kes elab keset džunglit. Nende majad asuvad puude otsas ja nende juurde pääsemiseks on vaja läbi teha paaripäevane džunglirännak.

Korowaid elavad endiselt nagu kiviajas. Isegi kivikirved on veel kasutusel. Muidugi on osa neist juba tänapäevase tsivilisatsiooniga kokku puutunud ning sellest natuke mõjutatud, aga päris paljud elavad samamoodi nagu nende esivanemad omal ajal. Relve kirjeldabki siin raamatus, kuidas tal tekkis tahtmine selline raske reis ette võtta, mida ta reisil koges ja metsarahva kommetest ja tegemistest.

Korowaid elavad täiesti loodusega kooskõlas. Nad ei hari maad. Toit tuleb kõik džunglist ning selleks ei pea üldiselt väga palju vaeva nägema. Aega nad ei mööda ja numbrid pole tähtsad, nii et enda vanust nad ka ei oska öelda. Tundub pealt vaadates selline pingevaba elu, aga kunagi ju ei tea, mis mured neil on.

See oli selline silmiavav raamat. Olen teadlik, et tänapäeval on leitud džunglitest hõime, kes elavadki niimoodi, aga seda kõike lugeda ja vaadata oli huvitav. Nende eluviis on meie omast nii erinev, aga inimloomus on ikkagi sarnane. Raamat oli lihtsalt loetav, sellele aitasid kaasa rohked fotod ja raamatu lõpus QR-koodidega vaadatavad videod. Tunnistan, et tõukude söömist ei suutnud vaadata.

Advertisements

Marion Jõepera. Minu Šotimaa (Petrone Print, 2019)

minu-šotimaa-süda-seljakotis200 lk.

Ma ootasin sellest raamatust nii palju. Nii kui nägin, et see on ilmumas, rõõmustasin, et oh jess, raamat ühest huvitavast kohast. Võib-olla ma ootasin natuke liiga palju. Üldkokkuvõttes raamat mulle meeldis, aga midagi jäi siiski puudu.

Mulle meeldib jalutada, mõnikord ka pikemaid teekondi. Siin raamatus autor kirjutabki peamiselt oma matkamistest mööda Šotimaa loodust ja mägesid. See loodus, mida ta kirjeldab ja mida väheste piltide pealt näha saab, on küll ilus ja müstiline. Seda enam ma tahan ise sinna minna. Ma olen ennegi lugenud matkadest ja palverändudest teiste maade kohta, nii et see teema mulle meeldib. Küll aga jäi raamat minu jaoks natuke ühekülgseks. Šotimaal on peale looduse ka palju muud. Ootasin, et saaksin Šotimaa kohta natuke rohkem teada – muljeid erinevatest linnadest, kultuurist, šotlastest ja nende eluolust, aga seda siit raamatust ei leia. Selle eest on siin rohkelt infot viski kohta, mis mind jätab täiesti külmaks. See on muidugi minu probleem.

Ma saan aru, et see on tema Šotimaa ja teda huvitavad eelkõige matkamine ja viski. Raamatul iseenesest ei ole midagi viga. Need matkakirjeldused olid huvitavad, aga oleksin tõesti eelistanud rohkem mitmekesisust. Soovitan lugeda nendel, kes on huvitatud mägedest, matkamisest, loodusest ja viskist.

Axel Bojanowski. Ilma imeteod (Tänapäev, 2018)

ilma-imeteodTõlkinud Krista Räni
223 lk.

Selle sarja raamatud on mul ka juba üsna pikalt lugemisjärge oodanud. Eelnevalt on loetud “Lehmade salajane elu”, nüüd sai siis kätte võetud “Ilma imeteod”. Lugemine küll venis ootamatult, aga läbi ta lõpuks ikka sain.

Nagu pealkirjastki järeldada võib, siis räägitakse siin ilmast ning mis ilma mõjutab. Samuti seda, kuidas ilm mõjutab elusolendeid. Lisaks sellele kajastatakse erinevaid nähtusi, mis meie kliimat on minevikus mõjutanud, teevad seda praegu või tulevikus. Palju on juttu erinevatest pilvedest. Samuti sellest, millised muutused toimuvad ookeanides, kasvuhooneefektist ja osooniaugust. Autor kirjutab veel vihmast ja äikesest, jää sulamisest ning maavärinatest ja vulkaanidest. Ja kõik muutused ei olegi seotud inimesega, vaid ka maa ise ja päike mõjutavad.

Ausalt öeldes ma ootasin sellest raamatust natuke rohkem. Lootsin, et on huvitavam. Kahjuks sain pettumuse osaliseks. Raamat venis ning oli kohati igav minu jaoks. Kohati autor korrutas ühte ja sama asja mitu korda. See oli natuke tüütu. Muidugi oli huvitavaid asju ka, need erinevad nähtused ja protsessid, mis maal ja taevas toimuvad, aga mulle ei istunud viis, kuidas autor neid esitas.

Maiki Udam. Minu Tansaania (Petrone Print, 2017)

minu-tansaania-kaks-aastat-safaritRaamatu alapealkiri juba natuke reedab, millest siin enamuse ajast juttu tuleb. Kaks aastat safarit, aga mitte ainult. Autor kajastab põhjalikult Tansaania inimeste elu-olu, niipalju kui ta sellest kahe aasta jooksul aimu sai.

Kuidas ta üldse Tansaaniasse sattus? Tema mees Sven koondati töölt ja ühel hetkel tuli pakkumine minna tööle Tansaaniasse puidutööstusesse tootmisjuhiks. Mõeldud tehtud. Maiki sõidab mehele mõne aja pärast järele ja nad asuvad koos avastama Tansaania loodust ja elu.

Raamatu lõpuks arvasin, et autor jõudis kõiki Tansaania rahvusparke külastada, aga viimases peatükis selgub, et jõudis 15-st üheksas käia. Maiki kirjeldab nii hästi neid rahvusparke ja reservaate, et mul tulid pildid silmade ette ja muidugi ka tahtmine ise neid külastada. Ja muidugi erinevad loomad. Tansaania loodus ja loomariik on niivõrd rikas, et sellest on, mida kirjutada.

Looduse ja loomade kõrval kirjutab ta ka inimestest, nende arusaamadest ja mõtetest elu üle, ka Tansaania inimeste töösse suhtumisest. Nagu Aafrikale omane, siis sealgi valitseb “kiiret pole” filosoofia. Alguses ajab see autori närvi, aga pärast suudab juba leppida. Juttu tuleb ka politseist, kes kirjutab välja absurdseid trahve ja korrumpeerunud poliitikast, viletsatest teedest ning olematust ja liiga kallist haridusest.

Kajastust leiavad ka Tansaania kõige tuntumad turismiatraktsioonid – Sansibari saar, Kilimanjaro ja muidugi Serengeti.

Minule see raamat meeldis. Siin on kõike parasjagu kajastatud. Nii isiklikku elu kui Tansaaniat. Kes soovib minna Tansaaniasse reisima, siis raamatu lõpus on autor toonud välja soovitused safari-huvilistele, millal, kuhu ja kuidas oleks kõige parem minna. Lisaks veel lühikesed tutvustused erinevate rahvusparkide ja reservaaride kohta.

Autori kirjeldused loodusest olid nii vahvad. Eriti meeldis mulle väikeste kakupoegade kohta kirjutatu ja jutt isaste ninasarvikute käitumisest. 😀 Õnneks oli ühest kakupojast pilt pildialbumis. 🙂 Raamatust sain palju teada Tansaania loomadest. Mõni nimetus oli mulle võõras, nii et pidin guugeldama, et kes see koolobus on ja milline välja näeb. Minu meelest saab “Minu Tansaaniat” kohati isegi reisijuhina kasutada. Nii et soovitan lugeda!

Soovitan lisaks veel Janika Vaikjärve raamatut “Minu Kilimanjaro” (Petrone Print, 2016).