Sai läbi loetud järjekordne Minu-sarja raamat. See jääb ühtlasi ka selle aasta viimaseks raamatuelamuseks siin.
“Minu Saksamaa” autor läks koos mehe ja kahe lapsega autokaravaniga Saksamaale reisima ning otsustasid siis mõneks ajaks sinna elama jääda. Kõigepealt erinevates taludes seal töid tehes ja hiljem juba Oberriexingenis ja Baierimaal.
Autor ise ütleb, et Saksamaa on kirju nagu lapitekk: suured metropolid ja samas nukulikult armsad väikelinnad, veinikülad, õlleaiad, keskaegsed kindlused ja kaunid pargid, moodsad tehased ja hea elujärg. Samas on Saksamaal ka palju reegleid. Mulle tuli neid väikelinnade kirjeldusi lugedes pildid silme ette.
Muidugi ei saa üle ega ümber pagulastest, Saksamaa koolisüsteemist, traditsioonidest, riigipühadest, tööotsingutest, kohalikust elust-olust ning paljust muust.
Raamat on hästi kirjutatud ja lugu on sujuv. On näha, et autor hoolib Saksamaast väga. Mulle meeldis. Küll aga ei saa ma kõigi autori mõtetega nõus olla.
Näiteks lugu ühe Jordaania perekonnaga. Ta hoidis selle perekonna lapsi ja kaasa oli neile pandud ainult magusat ja krõpse. See pole muidugi normaalne, kui lapsed söövad ainult magusat ja krõpse, lapsed olid lärmakad ja hüperaktiivsed, kuid autori suhtumine sellesse oli ka liiga äärmuslik. Ta tahtis neid lapsi mahladieedile panna, aga alla 10-aastastele lastele oleks see ikka liig. Ta seda õnneks pereemale küll ei ütle.
Samuti ei meeldinud mulle tema suhtumine Teise maailmasõtta, et miks ainult Saksamaa vastutajaks on tehtud ning sakslased on tema arvates enim kannatanud rahvas nendes sõdades. Teised ju sõdisid ka. Minu arvates on selge, miks Saksamaa vastutajaks on tehtud. Nemad ju algatasid selle.
Need paar autori mõtet panid küll kulmu kergitama. Üldjoontes on tegemist hea raamatuga, kus on tasakaalus jutt Saksamaast ja autori isiklikust elust. Soovitan lugeda.
Head vana-aasta lõppu! Kohtumiseni uuel aastal. 🙂
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar