Elin Toona Gottschalk. Pagulusse (Varrak, 2017)

pagulusse_kaas_150x230_tryki_uus.inddTõlkinud Kersti Unt
454 lk.

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogis Lugemiselamused.

Elin Toona Gottschalk on sündinud 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt kasvatasid teda vanaema Ella Enno ja tädi Alma. Tema ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid mõlemad näitlejad.

Pagulusse“ on mälestusteraamat. See on lugu sellest, kuidas neist said paadipõgenikud. Nagu nii paljud teised tahtsid nemadki minna paadiga Rootsi ning nad lahkusid Eestist 1944. aastal. Kuid merel korjas neid peale üks Poola kaubalaev, kes viis nad hoopis Saksamaale. Viimase sõja-aasta nad veetsidki seal, keset kaost ja pommitamist. Sõja lõppedes leidsid nad ennast põgenikelaagrist, kust nad lõpuks said minna elama Inglismaale.

Inglismaa tundus nagu tõotatud maa, aga olud olid seal päris karmid. Liki Toona ja Ella Enno läksid tööle haiglasse 5-aastase lepinguga. See oli karm aeg. Inglased ei suhtunud pagulastesse hästi. Sõimasid neid ja töötingimused olid karmid. Likil ja Ellal oli haiglas oma tuba, aga lapsi nad sinna ei võinud võtta. Seega nad maksid ühele abielupaarile, et Elin saaks nende juures magada. Päeval hulkus Elin lihtsalt ümbruses ringi, sest abielupaar ei usaldanud teda üksi nende koju jääma. Lõpuks satub ta lastekodusse. Ega sealgi parem pole. Nad magavad lahtiste akendega, sest inglased külma ei karda. See ei loe, et vihm ja lumi sajavad padja peale. On teatud reeglid ja neid peab järgima. Mind hämmastas, et endiselt oli seal selline jäik klassiühiskond.

Lõpuks 1951. aastal saab perekond (vanaema Ella, ema Liki ja Elin) jälle kõik koos elama hakata. Kahjuks jääb Elini haridustee poolikuks ja seda Inglise jäiga süsteemi tõttu. Kuna pagulastesse suhtutakse seal tõrjuvalt, siis arvatakse, et nad kõlbavad ainult lihttöö jaoks ja selleks pole ju haridust vaja. Nii läheb Elin 15-aastaselt tööle vabrikusse kangakudujaks. Õnneks oli ta tragi tüdruk ja jätkas ise oma õpinguid õhtukoolis ja erinevatel kursustel. Tal oli piisavalt julgust, et ennast välja rabeleda talle süsteemi poolt peale surutud elust.

Elu ei olnud neil kerge. Elinil olid oma emaga keerulised suhted. See sai alguse ilmselt juba sellest, et lapsepõlves kasvatas teda peamiselt vanaema. Õnneks nad siiski klaarivad oma suhted ära, kui Elin on 18. Ta kirjeldab nii ilusti oma esimest armumist.

Elin kirjeldab lõpus ka seda, kuidas KGB neid vahepeal kiusas ning kuidas ta külastas taasiseisvunud Eestit ning mis tunded ning muljed teda siis valdasid.

See raamat on lihtsalt suurepärane ja autor kirjutab niivõrd hästi. Ta ei mõista kedagi hukka, vaid kirjutab nii nagu tema seda lapsena nägi ja tundis. Ta on tänulik, et talle siiski anti võimalus minna Inglismaale. See on karm lugu, aga samas nii siiras ja südamlik. Elin oli väga lähedane oma vanaemaga ja see kajastub raamatus väga hästi. Ema oli natuke kaugem. Isaga tal suhted katkesid, sest isa jättis perekonna maha ning jäi Eestisse.

Aeg moonutab, muudab meeleolusid, lisab või võtab ära, kuid õnnehetk jätab oma sõrmejälje tavaliselt kõigele, mida see kasvõi korraks puudutab, nii et säilib ka kõige pisem mälestus (lk 419).

Raamat ilmus algselt inglise keelsena ning mul on hea meel, et see ka eesti keelde tõlgiti. Ajakiri The Economist valis „Pagulusse“ 2013. aasta parimate mälestusteraamatute sekka. Soovitan lugeda ning ärge laske ennast raamatu paksusest heidutada.

Advertisements

Florian Illies. 1913. Sajandi suvi (Tänapäev, 2017)

1913-sajandi-suviSeekord sattus mu teele üks väga kummaline raamat. Raamat koosneb erinevatest jutukestest-lõikudest, mis toimus aastal 1913. Need on ajaliselt liigendatud kuude kaupa. Jaanuarist detsembrini.

1913. aasta, mis teadupärast eelneb I maailmasõjale on kohati muretu ja lõbus, samas ka täis ängi ja maailmavalu. Osad kardavad sõda, samas väidab inglise poliitik Norman Angell, et mingit sõda ei tule, sest riigid on majanduslikult üksteisest liiga sõltuvad.

Enamus juttudest keskenduvad kunstile, kirjandusele ja kultuurile. Sekka ka mõni poliitik, teadlane ja leiutaja ning vähemalt minu jaoks täiesti tundmatuid tegelasi. Ka lihtsalt seltskonnategelasi, kelle nimi ei ütle tänapäeval enam midagi. Kuna raamatu autor on ise sakslane, siis mõistagi on suurem rõhk sakslastel.

Palju tuleb juttu sellistest tegelastest nagu Freud ja Jung, Picasso, Kafka, Rilke, Thomas ja Heinrich Mann jne jne. Loomulikult ei jäeta mainimata Hitlerit ja Stalinit. Peale nende on veel palju muid igasuguseid minu jaoks tundmatud tegelasi. Juttu on nende tegemistest ja eraelust, armuvalust ja suhetest. Nende mõtetest ja filosoofiast.

Miks see raamat mulle kummaline tundus? Esiteks tundusid need jutud mulle seosetult kokku pandud, üksteisega mitte haakuvad. Tundus, et neid seob ainult see, et nad on toimunud ühes kuus. Hiljem ma harjusin sellega, nii et raamat kõige hullem ei tundunudki, aga siiski oli ta minu arvates natuke igav. Võib-olla sellepärast, et paljud tegelased olid tundmatud.

Minus tekitas natuke segadust ka see, et raamat on ilmunud Tänapäeva Punase raamatu sarjas. Seal on ilukirjanduslikud raamatud, kuid “1913. Sajandi suvi” on pigem kultuurilooline kui ilukirjanduslik.

Mõned näited raamatust:

1913. aasta esimene sekund. Pimedas öös kaigub lask. On kuulda plõksatust, sõrm päästikul tõmbub pingule, järgneb teine kume lask. Alarmeeritud politsei ruttab kohale ja võtab laskja otsemaid kinni. Tema nimi on Louis Armstrong.
Kaheteistaastane oli tahtnud varastatud revolvriga tervitada uut aastat New Orleansis. Politsei pistab ta kongi ja saadab ta juba 1. jaanuari varahommikul parandusasutusse Colored Waif’s Home for Boys. Ta käitub seal nagu metsaline, nii et asutuse juhataja Peter Davis ei leia muud nõu, kui poisile trompet pihku pista (tegelikult oleks ta tahtnud poisile vastu kõrvu anda). Louis Armstrong jääb ühtäkki vait, võtab pilli vaat et õrnalt vastu ning tema sõrmed, mis veel eelmisel õhtul olid närviliselt näppinud revolvri päästikut, tajuvad nüüd taas külma metalli, kuid paugu asemel meelitab ta sealsamas direktorikabinetis trompetist välja esimesed soojad, ürgselt jõulised helid. (lk 9)

Preisi printsess Victoria Luise ja Ernst August von Hannover suudlevad jaanuaris esimest korda. (lk 20)

3. augustil lämbub Berliini ääremail Jungfernheides liivahunnikus üks artist. Tema kunst seisnes selles, et ta suutis olla kuni viis minutit elavalt maetud.
Ent sel päeval unustas trupijuht suures jutuhoos artisti sootuks ära ning hakkas teda kahjuks alles kümne minuti pärast välja kaevama. (lk 190)

Marianne Suurmaa. Minu Saksamaa (Petrone Print, 2016)

minu-saksamaa-kirju-lapitekkSai läbi loetud järjekordne Minu-sarja raamat. See jääb ühtlasi ka selle aasta viimaseks raamatuelamuseks siin.

“Minu Saksamaa” autor läks koos mehe ja kahe lapsega autokaravaniga Saksamaale reisima ning otsustasid siis mõneks ajaks sinna elama jääda. Kõigepealt erinevates taludes seal töid tehes ja hiljem juba Oberriexingenis ja Baierimaal.

Autor ise ütleb, et Saksamaa on kirju nagu lapitekk: suured metropolid ja samas nukulikult armsad väikelinnad, veinikülad, õlleaiad, keskaegsed kindlused ja kaunid pargid, moodsad tehased ja hea elujärg. Samas on Saksamaal ka palju reegleid. Mulle tuli neid väikelinnade kirjeldusi lugedes pildid silme ette.

Muidugi ei saa üle ega ümber pagulastest, Saksamaa koolisüsteemist, traditsioonidest, riigipühadest, tööotsingutest, kohalikust elust-olust ning paljust muust.

Raamat on hästi kirjutatud ja lugu on sujuv. On näha, et autor hoolib Saksamaast väga. Mulle meeldis. Küll aga ei saa ma kõigi autori mõtetega nõus olla.

Näiteks lugu ühe Jordaania perekonnaga. Ta hoidis selle perekonna lapsi ja kaasa oli neile pandud ainult magusat ja krõpse. See pole muidugi normaalne, kui lapsed söövad ainult magusat ja krõpse, lapsed olid lärmakad ja hüperaktiivsed, kuid autori suhtumine sellesse oli ka liiga äärmuslik. Ta tahtis neid lapsi mahladieedile panna, aga alla 10-aastastele lastele oleks see ikka liig. Ta seda õnneks pereemale küll ei ütle.

Samuti ei meeldinud mulle tema suhtumine Teise maailmasõtta, et miks ainult Saksamaa vastutajaks on tehtud ning sakslased on tema arvates enim kannatanud rahvas nendes sõdades.  Teised ju sõdisid ka. Minu arvates on selge, miks Saksamaa vastutajaks on tehtud. Nemad ju algatasid selle.

Need paar autori mõtet panid küll kulmu kergitama. Üldjoontes on tegemist hea raamatuga, kus on tasakaalus jutt Saksamaast ja autori isiklikust elust. Soovitan lugeda.

Head vana-aasta lõppu!  Kohtumiseni uuel aastal. 🙂