Janek Somelar läks Afganistani Eesti asjuri kaitsemeeskonnas. Autor räägib, kuidas juhtus, et ta Afganistani sattus, sealsest elu-olust laagrites ja laagrist väljas. Enamasti ta oligi koos meeskonnaga erinevates baasides. Või vähemalt raamatu põhjal tundus nii. Ta ei kirjeldanud just paljusid asjuri saatmisi. Ükskord käis Afganistanis isegi minister, kindralid, ajakirjanikud jne. Afganistanist endast on natuke vähe juttu minu meelest, aga see on ilmselt mõistetav sealse sõja ja enesetaputerroristide tõttu.
Ma alustasin selle raamatu lugemist suurte ootustega ja kahjuks ma seekord pidin pettuma. Afganistan ja sõdurielu tundub minu jaoks nii põnev, et see küttis ootused kõrgele. Kahjuks autor ropendas kogu aeg ja ajas mingit ümmargust mulli. Tavaliselt mind ropendamine ei häiri, aga seekord oli seda tõesti palju ning ei olnud minu silmis põhjendatud. Mul mõte jooksis pidevalt uitama ja nii pidin mõnelgi korral lause või lausa lõigu üle lugema. Ta kasutas pidevalt mingeid kummalisi metafoore. Raske oli lugeda seda.
Paaril korral mõtlesin, et jätan raamatu pooleli. Mulle ei meeldi raamatut pooleli jätta, nii ma siis pingutasin ikkagi lõpuni.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar