Philippa Gregory. Teine Boleyni tüdruk. I osa (Ersen, 2016)

teine-boleyni-tudruk-esimene-osaVahelduseks üks ajalooline romaan. Alustasin selle lugemist suure huviga, sest mulle meeldivad ajaloolised romaanid. Ma siiski natuke pettusin, vähemalt alguses. Lõpp oli juba parem.

Tegevus toimub aastatel 1521-1529. Mary ja Anne Boleyn on rivaalitsevad õed. Mary pandi mehele 12-aastaselt. 13-aastaselt tuli ta õukonda ja jäi kuningale silma. Temast sai mõneks ajaks kuninga armuke. Mary sünnitab kuningas Henry VIII-le kaks last, tütre ja poja. Howardite pere näeb selles võimalust Mary kuningannaks teha. Perekond käsib Anne’il senikaua kuninga tähelepanu püüda, kuni Mary sünnitusest toibub. Ja Anne teeb kõikvõimaliku, et seal ka püsida ning õe asemel saada kuningannaks.

Raamatu alguses mind häiris kohutavalt Mary vanus ja ka kuninga vanus. Kuningas oli temast 23 aastat vanem. Minu jaoks on see nilbe. Samas ma saan aru, et siis oli teine ajastu ja teised kombed. Lõpuks ma siiski suutsin sellega harjuda, nii et see ei häirinud enam lugemist.

Õed olid nagu mingi kaup, mida pakuti kuningale, et terve perekond saaks heale järjele. Ei huvitanud nende ema-isa, ega onu (kes oli niiditõmbaja) oma laste tunded või mõtted. Veel vähem nende soovid. Kõik pidi toimuma ainult perekonna hüvanguks. Ja kui sa kuningale poega ei sünnitanud, siis sa olid automaatselt ebaõnnestunud.

Kui ma alguses lugesin raamatut kahtluste ja kõhklustega, et kas ma teist osa enam  tahangi lugeda, siis mida rohkem lõpu poole, seda huvitavamaks läks. Erinevad õukonnaintriigid, suhted perekonnas ja õdede omavaheline rivaalitsemine. Väga intrigeeriv raamat. Soovitan lugeda, kellele meeldib ajalugu ja ajaloolised romaanid. Kuigi päris ajaloolise tõe juures pole autor püsinud.

Rene Bürkland. Tark tee terviseni (Pilgrim, 2016)

tark-tee-terviseni“Tark tee terviseni” on praegu hästi populaarne. Lugesin seda minagi, aga minu jaoks oli see natuke üles haibitud.

Selles raamatus kirjutab Rene Bürkland Hiina toitumisteraapiast tervise tugevdamiseks ja haigustest paranemiseks. Ta kirjutab, kuidas valida toitu vastavalt oma kehatüübile ja aastaajale. Millised toidud sobivad erinevate haiguste ja probleemide korral ja millised ei sobi. Niimoodi peaks toit meie tervist tugevdama ja haigusi ennetama.

Lõpus on välja toodud toiduainete loetelu, kus on kirjas tema iseloom, maitse, organ, toime, vastunäidustused ja kasutamine. Samuti on lõpus lisad, kus on välja toodud viie elemendi organeid mõjutavad toidud, toiduainete iseloom, maitse, keha konstitutsioonile sobivad toidud

Siin on oma tõetera sees. Olen enda peal proovinud ja tean, mis toidud sobivad ja mis mitte. Mis mulle selle raamatu juures ei meeldi, on see, et see võtab silme eest kirjuks. Kõik need yin’id ja yang’id, qi’d ajavad segadusse. Sisu on asjalik ja mul on plaan endale ka isiklik eksemplar soetada.

Ray Bradbury. Marsi kroonikad (Eesti Raamat, 1974)

marsi-kroonikadSee on väga kummaline raamat. Heas mõttes kummaline. Konkreetset peategelast ei ole, kuigi võib-olla peaks selleks pidama planeet Marssi.

Raamat on originaalis ilmunud 1950. aastal. Tegevus toimub teoses aastatel 1999-2026. Algab see lugu sellega, et inimesed püüavad saata Marsile ekspeditsioone. Kolme esimesega saadetud mehed tapetakse marslaste poolt. Neljandal õnnestub kanda kinnitada, sest enamus marslasi on selleks ajaks surnud. Marslaste surm on muidugi maalaste süü. Mitte otseselt, aga kaudselt.

Loomulikult püüavad inimesed Marsi oma näo järgi kujundada. Vähemalt enamus. Leidub ka erandeid, kes arvavad, et inimesed ei peaks Marsile trügima. Ühel hetkel puhkeb maal sõda ja Marsil elavad inimesed kutsutakse koju. Mõni üksik jääb paigale. Ray Bradbury loodud pilt inimkonnast on selline, kus nad ainult sõdivad, tapavad ja hävitavad teineteist, loodust ja isegi terveid planeete.

Nagu ma alguses kirjutasin on tegemist väga omapärase teosega. Peatükid ei ole omavahel eriti seotud. Tegelased on erinevad, piirkond Marsil on ka erinev, aga ometi moodustab see kokku terviku. Autor on kasutanud raamatus telepaatiat, materialiseerunud kujutlusi, roboteid, massihüpnoosi ja siniseid üliolendeid. Raamat on kohati isegi koomiline, kuigi üldjoontes on tegu kurva teemaga. Autoril on väga omapärane kirjutamisstiil, mida ma ei oska täpselt kirjeldada, aga see haarab kaasa. Kuigi lõpp vajus minu meelest natuke ära.

Anouska Knight. Kui sind enam ei ole (Ersen, 2016)

kui-sind-enam-ei-oleVahelduseks lugesin ühte päris head naistekat. Lõpus läks natuke melodramaatiliseks ja peategelanna käitus minu jaoks natuke mõistetamatult.

Holly Jeffersoni mees sai kaks aastat tagasi autoõnnetuses surma. Holly üritab leinaga toime tulla ja vaikselt oma elu edasi elada. Tal on oma pagariäri, mida ta peab koos sõbra Jessega. Talle on toeks suur koer Dave, üksildane naabrinaine, õde Martha ja õemees Rob.

Ühel hommikul, sünnipäevatorti kohale toimetades, kohtub ta Ciaran Argylliga. Mees on rikas ja elab privilegeeritud elu. Ciaran huvitub Hollyst, aga naine ei taha teda endale lähedale lasta. Holly pelgab enda tundeid ja arvab, et ta ei sobi Ciarani maailma. Samas klammerdub ta veel Charlie külge.

Mis sellest kõigest välja tuleb, seda saate juba raamatust teada. Hea õhtune lugemine.

Joris-Karl Huysmans. Äraspidi (Koolibri, 2013)

araspidiJärjekordne lugemise väljakutse raames loetud raamat. Ma poleks muidu seda kätte võtnud ja kui ka oleks, siis jätnuksin pooleli. See raamat on minu selle aasta kehvim lugemiselamus.

Teose peategelane on des Esseintes, kes põlgab oma ajastu väärtusi. Tema on aristokraat ja peab ennast teistest paremaks. Talle ei sobi lugeda neid kirjandusteoseid, mis on populaarsed. Samamoodi on kunstiga. Raamatus mingit erilist tegevust ei toimu. Ainult kirjeldatakse, kuidas ja mis värvidega ta toad sisustas, mis maalid seintel on ja millised kirjandusteosed tema raamatukogus on. Ja ma ei liialda, peaaegu terve raamat on sellel teemal. Vahele ka usu- ja filosoofilisi mõtisklusi.

Tegevust on ainult nii palju, et des Esseintes kolib Pariisist kuskile eraldatud kohta ning elabki oma eraldatud elu seal nii kaua, kuni tervis sunnib tagasi kolima. Selle aja jooksul ta ei teegi suurt midagi. Uneleb ja mõtiskleb seal. Üritab korra Inglismaale reisida, aga poole tee peal mõtleb jälle ümber.

Sageli on selles raamatus nii, et terve lõik on üks lause. Kasutatud on palju erinevaid võrdlusi ja ilukõnet. Seda oli minul igatahes väga raske lugeda. Mõte kippus kogu aeg kuskile mujale uitama. Raamat ilmus esimest korda 1884. aastal. Kes armastab filosoofiat, siis võib isegi see raamat meeldida.

Heather Graham. Surnute äratamine (Ersen, 2016)

surnute-aratamineTegemist on triloogia teise osaga. Esimene osa on “Laske surnutel magada” (Ersen, 2016). Mulle väga meeldib see sari. See on põnev ja kaasahaarav ning raske on raamatut käest panna. Lugesin selle mõne õhtuga läbi.

Nagu esimeses osaski, siis on siingi tegemist kummaliste ja seletamatute nähtustega. Quinn’ile tuleb väljakutse ühe perekonna majja, kus on jõhkralt tapetud isa, ema, naise vanemad ning tädi. Kõik nad on tapetud eri viisidel. Sündmuskohal on palju verd, aga sealt ei leita mitte ühtegi mõrvarelva. Muidugi mitte ka tapjat.

Quinn ja Danni asuvad mõistatust lahendama, kui toimub järjekordne rünnak ühe vana daami majas, keda nad püüdsid hoiatada. Vana daam jääb rünnakus ellu ning on hiljem abiks juhtumi lahendamisel. Abilisi on neil veel teisigi.

Kõik viitab sellele, et juhtumiga on seotud kurikuulus maal “Kummitused meeltes” ning alati on sündmuspaigas tihe udu. Tegevus toimub endiselt New Orleans’is, kuid korraks põigatakse ka Šveitsi. Jätkub ka Danni ja Quinn’i armulugu.

Jään ootama kolmanda osa eesti keeles ilmumist. Soovitan lugeda, kes armastavad põnevust ja müstikat. Mina igatahes nautisin seda raamatut.

Contra. Minu Läti (Petrone Print, 2016)

minu-lati-anekdoot-toelisest-eestlasestMul on varsti minek Lätti, täpsemalt Riiga. Mõtlesin, et loeks enne reisi läbi ühe uue raamatu Läti kohta. Kes Contrat on lugenud, need teavad, et tal on omapärane kirjutamisstiil. Ja ega ta siingi seda hülga. Raamat on kirjutatud huvitavalt ja kaasahaaravalt.

Contra keskendub eelkõige läti luuletajatele ja kirjanikele ning keelele, aga ka spordile, kohtadele, mida ta on Lätis külastanud ja inimestele, keda kohanud.

Ma pean tunnistama, et ma ei tea läti luuletajatest ja kirjanikest eriti midagi. Nii et “Minu Läti” arendas mu silmaringi kõvasti.  Contral endal on lai silmaring. Ta teab igasuguseid huvitavaid fakte Läti ja lätlaste kohta. See huvi tekkis tal juba lapsepõlves.

Loomulikult ei puudu raamatust ka luuletused. Mina luuletustega eriti ei suhestu, aga need sobivad sinna raamatusse. Samuti on Contra õppinud läti keelt ja tegeleb luuletuste tõlkimisega. Kohtadest tundus, et tema jaoks olulisimad on Valmiera ja Ventspils.

Kuna Contra on suur jooksumees, siis tuleb palju juttu Lätis joostud maratonidest, kus ta osalenud on. Spordist ta puudutab veel jalgpalli, korvpalli ja jäähoki teemat. Tal on oma lemmikjalgpallimeeskond Lätis ka.

Jutt on kirjutatud läbi huumoriprisma. Lugedes tekkis hea ja mõnus tunne. Tahaks veel miagi öelda, aga ei ütle. Lugege ise! Igatahes soovitan kõigile.