Tõlkinud Jüri Kolk, Kaisa Kirotar
432 lk
Selle raamatu pealkiri võib-olla eksitav. Tegemist ei ole tegelikult käsiraamatuga, vaid ilukirjandusliku raamatuga, mis koosneb erinevatest juttudest. Need jutud ei ole otseselt teineteisega seotud, aga mõnedes on tegelased samad, kuigi sündmus, millest jutt pajatab on erinev. Minu arvates on ta enda elulugu andnud nende lugude kirjutamiseks inspiratsiooni, sest see oli päris kirev.
Autor, Lucia Berlin on elanud erinevates Ameerika Ühendriikide kaevanduslinnades, aga ka näiteks Mehhikos ja Tšiilis. Need piirkonnad kajastuvad ka tema lugudes, samamoodi nagu tema elusündmused. Ta oli mitu korda abielus ja mitu korda ka lahutas. Tal on neli poega. Lapsepõlves kannatas ta väärkohtlemise ja täiskasvanuna alkoholismi all. Ta töötas elu jooksul mitmes erinevas valdkonnas – kirjandusõpetajana, koristajana, kõnekeskuse operaatorina, haiglaametnikuna ja ülikooliõppejõuna. Tema elu teevad veel kirevamaks asjaolud, et ta sattus sõltlasena vanglasse, võõrutusravile ja psühhiaatriahaiglasse. Kõik need teemad ja ametid leiavad siin kogumikus kajastamist.
Näiteks kirjeldab ta elavalt ja nüansirikkalt, kuidas alkohoolikust emal saab ootamatult alkohol otsa, aga vanem poeg on rahakoti ära võtnud, et ta uut ei saaks osta. Samas see ema tunneb, et kui ta juua ei saa, siis ta ei suuda midagi teha. Nii tal siis õnnestub mantli taskutest raha kuidagi kokku kraapida ja omale pudel hankida. Hommikul on ta rõõmus ja teeb lastele süüa ning saadab neid kooli.
Neid on kuidagi mõnus lugeda, hoolimata rasketest teemadest. Need haaravad oma rahuliku tempoga kaasa. Enamasti on need jutud kusagil 10-lehekülje pikkused, mõned lühemad, mõned pikemad. Nende nappide lausetega suudab ta tegevust ja olukorda ideaalselt edasi anda. Loed ja nagu film jookseb silmade ees. Tema värvikirev elu on andnud talle sügava elutunnetuse ja selle kõik on ta suutnud nendesse juttudesse panna. Lugemiseks soovitan siiski aega varuda, sest mina näiteks ei suutnud palju korraga lugeda. Nendes lugudes on nii palju mõtteainet, mis vajavad settimist.
See on kindlasti üks parimatest raamatutest, mida sellel aastal lugenud olen. „Koduabilise käsiraamatut” lugedes avanes minu ees hoopis teistsugune maailm, kus elasid elult lüüa saanud tegelased ning nende mured.
Triinu raamatublogi 