Jaana Albri “Minu Kreeta” (Petrone Print, 2016)

minu-kreeta-mineviku-hõng-euroopa-lõunatipus.jpgVõtsin lugeda järjekordse Minu-sarja raamatu. Minu arvates on see üsna keskpärane teos. Raamat on kirjutatud loetavalt, aga minu meelest jääb nagu midagi puudu. Mul on tunne, et autor ei sulandu hästi Kreeta inimeste hulka, vaid vaatleb nagu kusagilt eemalt, kuigi ta abiellub kreetalasega. Kreetalastele on väga oluline suguvõsa ja traditsioonid. Usupühad on seal pigem rõõmsad ja kirikusse minekuks ehitakse ennast nagu peole minekuks. Igaüks topib oma nina sinu eraellu ja erilist privaatsust pole. Igatahes selle kirjelduse põhjal mina Kreetal elada ei tahaks.

Raamatu tagakaanel asuv tutvustus:

Euroopa lõunapoolseimasse punkti sattumine oli mu pikaajaline soovunelm, aga ka tühipaljas juhus. Mind ei oodanud Kreetal keegi ja ma ei teadnud isegi, mida ma peale ihu hellitava sooja päikese oma elult tahan. Lasin end voolul edasi kanda, sest nii tundus lihtsam.

Möödunud on üle kümne aasta. Elan saarel, kus kõige hinnalisem varandus on arvukas lambakari ja suur oliivisalu. Märkamatult on ajamasin mind vähemalt viiskümmend, võibolla rohkemgi aastat tagasi viinud – ühiskonda, kus kehtivad mujal unustuse hõlma vajunud või meile arusaamatud uskumused ja kombed.

Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma – arhailiste väärtusega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs.

Advertisements
Rubriigid: Raamatud, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s