See raamat tasub kätte võtta ainuüksi sellepärast, et imetleda kaanepilti. Virmalised on üks ilus nähtus. Oleme meiegi neid õega jahtinud. Jahib küll õde oma fotokaga, mina olen lihtsalt mõnikord seltsiks kaasas olnud.
Autor otsustab hetke ajel (vähemalt mulle tundub nii) minna Norrasse õppima visuaalantropoloogiat. Ta satub kõigepealt polaarjoone taha Põhja-Norrasse Tromsø linna. Peale õpingute lõppu läheb ta koos perega elama Bergenisse, kus ta on mingi aeg töötu. Lõpuks saab ta tööd naftaplatvormil tööohutuse valvurina. Ka see periood saab läbi ning peale seda läheb autor jälle kooli. Juttu tuleb veel virmalistest, lapse sünnist, niisama elust-olust, bürokraatiast ja pagulastest. Autori kogemus pagulastega on positiivne.
Kuna Tanel Saimre on antropoloogiharidusega, siis talle meeldib vaadelda inimesi. Seega räägibki Minu Norra rohkem inimestest, keda ta seal kohtab ja kellega suhtleb. Tema väljendusviis ja huumor on omapärane. Mul võttis natuke aega, et sellega kohaneda. Fantaasialend on tal ka suurepärane. Mõnes kohas ajas muigama. Näiteks see kirjeldus, kuidas nad sauna läksid ja aafriklane ei saanud üldse aru, mis teema selle saunaga on.
Raamat mulle üldiselt meeldis ja oli huvitav lugeda. Minu jaoks oli natuke igav ning tehniline see naftaplatvormil töötamise osa. Keda huvitab rohkem Norra loodus, siis sellest oli vähe juttu. Pildid on muidugi ilusad, aga ma lootsin ka virmaliste pilte näha. Kahjuks tuleb leppida ainult sellega, mis on esikaanel.
Triinu raamatublogi 
Lisa kommentaar