Kelly Rimmer. Enne kui sul minna lasen (Ersen, 2018)

enne-kui-sul-minna-lasenTõlkinud Leelo Kaskmann
336 lk.

Lootsin vahelduseks lugeda kerget naistekat, aga läksin raamatu valikuga natuke alt. Raamat on küll naistele, aga ei olnud minu jaoks kerge ajaviitekirjandus. Autor kirjutab tõsistel teemadel.

Lexie elab rahulikku elu koos oma kihlatu Sam’iga. Nad mõlemad on arstid. Ühel öösel saab Lexie aga telefonikõne oma õelt Annie’lt. Annie on hädas. Jälle. Nimelt on Annie narkosõltlane. Lexie on püüdnud teda korduvalt aidata ning ravile saata, aga midagi ei ole mõjunud. Nüüd on Annie rase ning viimases hädas palub oma õelt abi. Lexie tunneb, et on oma õde alt vedanud ning ei saa ka seekord abist keelduda.

Annie ei taha haiglasse minna, sest siis ähvardatakse temalt laps ära võtta. Kui Annie haiglasse ei lähe, siis on ohus nii tema enda kui ka sündimata lapse tervis. Annie saab aru, et tal ei jää muud üle, kui minna haiglasse ning pärast sünnitust taastusravile, kui ta soovib oma last ise kasvatada.

Raamatus on vaheldumisi edasi antud sündmuseid nii Lexie kui Annie elust. Annie elu on edasi antud päeviku sissekannetena. Nendest tekstidest koorub välja, kuidas temast sai narkosõltlane ning mis selleni viis. Nendel oli raske lapsepõlv, aga kuidas juhtus nii, et üks õde ujus välja aga teine mitte. See oli karm lugemine. Ma aimasin, mis põhjusel see juhtus, aga seda oli kuidagi nii raske lugeda. Lexie osa oli lihtsam lugeda, kuigi mind natuke häiris tema liigne emotsionaalsus. Julgen soovitada neile, kes ei karda karme teemasid. Raamat oli emotsionaalne ning kaasahaarav.

Advertisements

Marju Kõivupuu. Meie pühad ja tähtpäevad (Varrak, 2018)

koivupuu_kaaned_330x236_041018.indd271 lk.

See on nüüd üks ilus raamat – nii väljast kui seest. Siin on palju fotosid ja postkaarte. Paber, mille peale raamat on trükitud, on natuke paksem, kui tavaliselt ning see on mõnus. Ka sisu on asjalik.

Käesolevas raamatus annab autor ülevaate erinevatest pühadest ning tähtpäevadest. Siin on esindatud nii rahvakalendri tähtpäevad, riigipühad, kui ka niisama mingid päevad, mida me oleme harjunud tähistama (nt. õpetajate päev). Kirjeldatakse tähpäevade ajalugu ning tausta, kuidas neid tähistatakse ning ka seda, millised ennustamised ja ilmaended tolle päeva kohta olid.

Lisaks annab autor ülevaate, kuidas mingi päeva tähtsus ja kombestik ning tähistamine on ajas muutunud. Seda oli väga huvitav lugeda. Nii hea on ju vaadata, kui mingi tähtpäev on tulemas, et millest see on alguse saanud ning mida siis oli kombeks teha.

Kajastamist leiavad muidugi sellised tuntud pühad nagu jõulud ja jaanipäev, aga ka minu jaoks natuke tundmatud annepäev ja tatjanapäev. Lisaks kirjutatakse ka muinastulede ööst ning vanavanemate päevast. Raamatusse on leidnud tee ka vabariigi aastapäev ja sõbrapäev. Nii et tähtpäevi igale maitsele.

Raamat on hariv ning seda on niisama ilma lugematagi huvitav sirvida. Juba nende fotode ja kujunduse pärast, aga soovitan siiski lugeda ka. See on kaasahaaravalt ja huvitavalt kirjutatud. Üks igati asjalik ja hariv raamat. Nii et kui on võimalus, siis haarake see raamat kätte.

Sõsara sõrmeluud (Hunt, 2018)

sõsara-sõrmeluud-naised-eesti-muinasjuttudesKoostanud Merili Metsavahi
Illustreerinud Britt Samoson
230 lk.

Kui see raamat raamatukokku saabus, siis hoidsin seda käes ja mõtlesin, et see võib päris hea olla. Tookord ma teda ei võtnud, aga peale seda, kui olin kuulnud positiivset vastukaja, siis lisasin ennast järjekorda sellele. Ja ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin.

Siin kogumikus on eesti muinasjutud, mille peategelasteks on  naised. Valdav osa neist juttudest on seni avaldamata, kuid mõned lood ja motiivid olid mulle tuttavad. Raamat on jaotatud viieks peatükiks: meheleminek ja naisevõtt, õde ja vend, abielu, kasuema ja võõrastütar ning abielu loomaga. Siin on kokku 30 imemuinasjuttu. Iga peatüki lõpus on ka antud teema kohta väike kokkuvõte. Autor on need ümber jutustanud tänapäevasesse keelde, aga siiski originaalilähedaseks. Enamus jutte on kogutud setu aladelt.

Mulle meeldis. Kõige rohkem vast need viimased, kus oli juttu abielust loomaga. Neid oli hea ja mõnus lugeda. Ka teisi oli huvitav lugeda. Mis mind natuke üllatas, oli nende muinasjuttude vägivaldsus. Alates sellest, kuidas õde-venda vanakurja perses õlut tegid ja lõpetades muinasjuttudes tavapärasema kurja kasuema vägivallast eelmise naise tütarde vastu. Tapeti ikka väga palju ning mitmel eri viisil. Aga lugemist see ei seganud, sest ikkagi muinasjutud ju.

Igatahes mina julgen täiskasvanutele soovitada. Lastele ei soovita, sest vägivalda on tõesti palju. Neid muinasjutte ei ole leebemaks silutud. Lisaks on raamat omapärase ja kauni kujundusega. Mul on väga hea meel, et seda raamatut lugesin.

Diana Gabaldon. Leegitsev rist (Varrak, 2018)

Leegitsev ristTõlkinud Krista Suits
760 lk.

“Leegitsev rist” on Võõramaalase sarja V osa I raamat. Kõik eelnevad on tõlkinud Lauri Vahtre. Huvitav, miks nüüd tõlkijat vahetati. Käesoleva raamatu tõlge ei olnud halb, aga natuke oli aru saada, et teine tõlkija. Ma ei vaadanud seda alguses, vaid kusagil keskel taipasin vaadata. Aga noh, peaasi, et seda sarja endiselt tõlgitakse.

Jätkuvad Jamie ja Claire’i seiklused, mis eelnevas osas pooleli jäid. Terve perekond on koos kärajatel, kus lõpuks laulatatakse Roger ja Brianna. Seda ühte päeva on ikka päris pikalt kirjeldatud. Üle 200 lehekülje on tõesti kirjutatud sellest ühest päevast. See raamat ei ole nii tegevusküllane nagu eelnevad, aga ei saaks öelda, et mul oleks igav olnud seda lugedes. Mulle meeldivad need tegelased ning nende tegemistest lugeda. Nad on nagu vanad tuttavad mulle juba.

Peale kärajaid läheb elu edasi, kogutakse sõjaväge ning pole kindel, kas sõda puhkeb või mitte. Raamatu lõpus on veel ühed pulmad ootamas ning ka seda päeva kirjeldatakse pikalt. Noh, eks seal ühte teist juhtu ka.

Lisaks Jamiele ja Claire’ile on olulisel kohal raamatus nende tütar Brianna ja tema mees Roger. Palju tähelepanu pööratakse ka pisikesele Jemmy’le. Hea on näha, et Jamie ja Claire’i vahel valitseb endiselt kirg, kuigi nad ei ole enam esimeses nooruses. Raamatust jääb mulje, et nad on endiselt nooruslikud ning mulle meeldib nende omavaheline suhtlus.

Mul on hea meel, et kunagi asusin seda sarja lugema. Praeguseks on mul kõik eesti keelde tõlgitud sarja osad kodus olemas ning jään ootama järgmiseid osi. Praegu õnneks näitab ETV2 sarja kolmandat hooaega. Lausa kaks osa korraga, nii et see on ka üks maiuspala, mida vaadata. Tegelased on tõesti juba nii omaseks saanud nagu tunneks neid isiklikult.

Veebruari kokkuvõte

Ja ongi juba ka aasta teine kuu möödunud. Aeg läheb kuidagi nii kiiresti, et pole aega lugeda ega ka oma lugemistest kirjutada. Vaatan, et praktiliselt kõik postitused on tehtud nädalavahetustel, siis kui on rohkem aega nii lugeda kui kirjutada. Lugemise tempo on endiselt aeglane, aga siiski polnud nende hulgas eriti halbu elamusi. Väikese pettumuse valmistas ainult Holly Seddon’i raamat “Ära sule silmi“. Eredamaid elamusi pakkusid seekord “Alice’i võrgustik” ja “Vaikuse vangis“. Stessileevendaja oli Eno Raua “Ninatark muna”. No tõesti nii hea oli.

Loetud raamatuid: 8
Loetud lehekülgi: 2219
Kõige paksem raamat: Kate Quinn “Alice’i võrgustik” (448 lk)
Kõige õhem raamat: Eno Raud “Ninatark muna” (62 lk)

Veebruari raamatud

Mira Lobe. Vanaema õunapuu otsas (Avita, 2008)

vanaema-õunapuu-otsasTõlkinud Dagmar Normet
110 lk.

Oli vaja lugeda nutika raamatukoguhoidja väljakutse raames raamat vanadest inimestest. No mitte kuidagi ei tõmmanud mind täiskasvanute raamatud sellel teemal. Nii saigi valitud lasteraamat ja ma ei kahetse seda.

Raamatu peategelane on Andi. Tal on ema ja isa, õde Kristel ning vend Jörg, lisaks veel taksikoer Bello. Aga ikkagi on ta natuke õnnetu. Tema sõpradel on vanaemad, aga temal ei ole.

Nii ta siis mõtleb vanaema välja ning koos võtavad nad ette mitmeid seikluseid. Kuni ühel päeval kolib naabermajja üks armas vanatädi, kellega Andi sõbraks saab.

Selline armas ja tore lugemine oli. Mõnus vaheldus mu tavalisele lektüürile. Lisaks on raamatus Susi Weigel’i tehtud juttu ilmestavad illustratsioonid. Ma usun, et see on lastele tore lugemine, kas siis neile ise lugemiseks või ette lugemiseks.

Raamat on võitnud ka Austria riikliku lastekirjanduse auhinna ja Viini linna lasteraamatuahinna.

Mikk Sarv. Kuu (Varrak, 2015)

kuu215 lk.

Kuu on meile väga oluline. Ta on loonud tingimused elu tekkeks Maa peal. Kuu mõjutab nii paljusid meie elu aspekte. Tõusud ja mõõnad, aastaaegade vaheldumine ja palju muud. Miks paistab Kuu meile mõnikord nii lähedal olevat ning teinekord ei paista teda ka selge taeva korral taevas olevat? Raamat annab sellele vastuse.

Siin raamatus annab autor põhjaliku ülevaate Kuu tekkimisest, kuu päritolust, kuu uurimisest, kuukalendritest ning sellest, kuidas kuud vaadelda. Lisaks muidugi on pikalt juttu erinevatest kuu faasidest ning sellest, kuidas meid mõjutavad kuu erinevad faasid. Muidugi ei saa mööda minna sellest, kuidas Kuu meie tervist mõjutab ning sellest, kuidas vanarahvas nägi Kuud.

Raamatu esimene pool on rohkem teaduslikum ning teine rahvapärismuslik, kus on rohkelt Kuud puudutavaid vanasõnu, pärimusi ning mõistatusi ja muinasjutte. Raamatust selgub, et Kuu on inimeste jaoks olnud oluline juba aegade algusest saadik. Kuu on mõjutanud palju meie keelt ning mõttemaailma. Vanasti loitsiti endale kuu abil õnne, edu ning tervist.

Isegi praegu me vaatame tihti taevasse, kui on täiskuu, kuuvarjutus või lihtsalt ilus kuusirp. Raamatus antakse ka nõu, kuidas Kuud vaadelda ning pildistada. Selgub, et see ei olegi nii lihtne. Lisaks tekstile on raamatus ka palju suurepäraseid Martin Välliku fotosid Kuust.

Mulle raamat meeldis, kuigi seda teaduslikku teksti oli kohati raske jälgida. Mõnda asja ma teadsin ennegi ja hea oli teadmisi korrata. Rahvapärimuse osa oli väga huvitav. See, kuidas juba vanal ajal inimesed tajusid, kui oluline Kuu on ning kuidas elada ja toimetada vastavalt Kuu erinevatele aegadele.