Neil Gaiman. Eikusagi (Varrak, 2016)

eikusagiTõlkinud Sash Uusjärv
407 lk.

Nüüd ma olen tükk aega lugenud ainult eesti autorite raamatuid, nii et vahelduseks üks välismaa oma. Neil Gaiman on oma tuntud headuses, kuigi mulle jäi alguses raamat natuke mõistetamatuks. Tegemist on küllaltki kummalise raamatuga. Kes on Gaimani lugenud, siis need teavad, et fantaasiapuudust tal pole (inimest on võimalik uuesti ellu äratada, kui ta oma elu, kusagil peidab ja palju muud).

Raamat on täiskasvanutele mõeldud fantasy, kus tegevus toimub Londoni all asuvas Londonis. Üheks peategelaseks on tavaline mees Richard, kes elab oma tavalist ja turvalist elu, kuni ühel päeval ta päästab Ukse. Sellest hetkest alates muutub Richardi maailm tundmatuseni. Tema kihlatu katkestab kihluse ja ta ei saa enam üleval Londonis elada. Ja võib-olla ei ole tal võimalik enam oma tavaellu naasta. Võib-olla ta enam ei tahagi seda.

Ta kohtub alumises Londonis väga erinevate inimeste ja kummaliste tegelastega (näiteks rotirääkijad ja kummalised mõrtsukad). Saab alguse seiklusrikas teekond, milles igaühel on oma eesmärgid. Kes tappis Ukse perekonna ja teda jälitab? Miks ta seda tegi? Keda saab usaldada ja keda mitte?

Romaan sai alguse sarja stsenaariumist, millest autor otsustas raamatu kirjutada. Raamatu alguses on sissejuhatus käsolevale tekstile ja lõpus on autor lisanud ka ühe lisaloo.

Alguses mulle ei jõudnud kohale, milles selle raamatu tegevuse mõte seisneb, aga siis mingil hetkel taipasin. Raamat on küllalt lihtsasti loetav ja edeneb kiiresti. Soovitan lugeda kõigile fantasy-sõpradele ja Gaimani austajatele.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Heljo Mänd. Liivalaia (Petrone Print, 2017)

liivalaia224 lk

Lõpetasin selle raamatu tegelikult juba eile õhtul, aga ma ei tahtnud sellest siis kirjutada. Tegelikult ei taha praegugi. Asi pole selles, et tegu oleks halva raamatuga, seda mitte. Minu jaoks oli see raamat lihtsalt ängistav ja seda lugedes muutusin ka mina ängi täis ning mulle ei meeldi see tunne.

Raamatus jutustab Heljo Mänd oma algkoolipõlvest ja ka hilisemast ajast Liivalaias. Jutustab seda erinevate pildikeste ja algkoolikaaslaste kaudu, ehk siis peatükkide pealkirjad on enamasti klassiõdede nimedega. Mitte küll kõik, aga enamus. Nendes on mingi killuke klassiõest (see ei ole alati positiivne, vahel ütleb isegi päris karmilt) ja siis kandub autori mõte mingitele muudele seostele.

Minu jaoks raske lugemine. Miks? Sest kohati ma tajun tekstis sünguse allhoovust. Ta viitab ja räägib päris palju aja ja mälestuste põrmuks saamisest, oma unenägudest ning surmast. Mõne koha peal mul tekkis segadus, kas ma loen nüüd autori unenäost või on see ka tegelikkus. Kohati oli tal vist endalgi raskuseid.

Ma olen ju ennegi süngeid raamatuid lugenud, aga käesolevast teosest ei osanud seda oodata. Mänd on minu silmis ikka rõõmsameelse mulje jätnud. Vähemalt tema lasteraamatute põhjal olen oma arvamuse kujundanud. Tõsi küll, tema täiskasvanutele mõeldud raamatuid ma pole lugenud.

Süngusest hoolimata on tegemist huvitava raamatuga. Huvitav oli lugeda tolle aja elust. Kes süngust ei pelga, siis soovitan lugeda. Ja veel üks asi. Raamatu keel on väga ilus ja poeetiline.

Mälestused elavad omatahtsi, meist lahus. Aeg-ajalt tulevad nagu kalad järve sügavusest pinnale, et õhku hingata, ja kaovad tagasi pimedusse, kus neil ei ole pime. (lk. 110)

 

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Jan Kaus. Tallinna kaart (Kultuurileht, 2014)

e-raamat-tallinna-kaart-miniatuurid56 lk.

Vahelduseks sai võetud käsile üks imepisike raamatuke (lugesin e-raamatuna), sest mis see 56 lehekülge siis muud on. Mõnusad väikesed jutukesed erinevatest Tallinna tänavatest ja kohtadest. Paljugi oli neis äratundmisrõõmu (Ulysse Nardini reklaam on ikka olemas näiteks), aga üsna palju oli ka võõrast, sest ma ei ole kohalik elanik ja kõiki kirjeldatud kohti ei tunne. Nende Tallinna kohtade ümber on autor põiminud ilusa loo, mida jutustavad erinevad tegelased.

Vahelduseks selline mõnus lugemine, aga mul on tunne, et eriti pikaks ajaks need mulle meelde ei jää. Sellegipoolest soovitan lugeda, sest jutud on ladusa sulega kirja pandud. Näiliselt tühjast kohast on kirjutatud mõnus lugu.

See oli minu esimene tutvus Jan Kausi loominguga ja ma kavatsen kunagi ka tema teisi raamatuid lugeda. Soovitan mõnusaks vahepalaks.

 

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , | Lisa kommentaar

Sven Kullerkupp. Piano pianissimo (Petrone Print, 2017)

piano-pianissimo109 lk.

Järjekordne Petrone Prindi kirjastuse raamat. Kui eelmine oli minu meelest nii ja naa lugemine, siis seekordne mulle sümpatiseeris. Kohe väga. Autoril on omapärane ja mõnus kirjutamisstiil. Enamjaolt muhe ja sõbramehelik, aga mõnikord ka tõsine.

Sven Kullerkupp on eesti muusik – klassikaline ja džässpianist, soolo-, stuudio- ja ansamblimuusik, fonogrammitootja, helilooja, arranžeerija, pedagoog ja mida kõike veel. Pean tunnistama, et ma ei teadnud enne temast mitte midagi. Sellest hoolimata oli raamatut väga huvitav lugeda.

Raamat on nii õhuke, aga ometi jõuab ta rääkida oma lapsepõlvest, muusikaõpingutest ja tööst ning loomingust. Palju on juttu ka nõukogudeajast, sest tema õppimised ja muusikutee algas just siis. Palju naljakaid ja kurioosseid juhtumisi.

Ma ei oskagi öelda, mis mind selle raamatu lugemise juurde tõmbas. Võib-olla see, et raamatu katkend pälvis Loomingus 2016. aastal ilmumise eest ajakirja debüüdi aastaauhinna. Igatahes on tegemist väärt raamatuga.

Mõnikord mul tekivad lugedes seosed hiljuti loetud raamatutega. Näiteks hiljuti lõpetasin “Minu Armeenia” ja “Tõe ja õiguse. I osa“. Sven Kullerkupp kirjutab oma raamatus nii Armeenia džässist kui mainib ka Tammsaaret.

Ma ei tahagi sellest raamatust pikalt teile kirjutada, sest tegemist on lühikese raamatuga ja ei taha teile kõike ära jutustada. Soovitan lugeda kõigile muusikahuvilistele ja ka teistele, kes soovivad midagi kerget ja helget lugeda. Üks heatuju raamat.

Väike stiilinäide autorilt:

Ei saa sinust kuulsat lauljat, kui sa pole ilus mees. Lauluoskusega on nii ja naa, aga ilus peab olema. See on põhiline. Muidugi, hääl peab olema tugev ja värisema, aga ainult siis, kui ise tahad, mitte nagu jumal juhatab. Ja mis kõige tähtsam: jutt peab sul libe olema, et kõik, kes seda kuulama jäävad, libiseksid nõnda, et terveks ei jää enam ükski kont ega könt. (lk 9).

Jutt on autoril piisavalt libe, nii et head lugemiselamust! 🙂

 

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. I (Digira ; Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu, 2011)

e-raamat-tõde-ja-õigus-i495 lk. (võtsin Avita 2003. aasta trüki põhjal)

Tammsaare “Tõde ja õigus. I osa” olen lugenud kunagi ka kooliajal, aga ma ei mäletanud sellest suurt midagi ja kohati olid mul sellest ka hoopis teistsugused mälestused.  Mul oli millegipärast meeles, et Mari oli Krõõda laste vastu halb. Nüüd üle lugedes selgus, et ei olnud. Võib-olla ta hoidis Indrekut natuke rohkem, aga see ilmselt tulenes sellest, et poiss oli nõrgem kui teised.

Teiseks ei olnud mul meeles, et raamat on küllaltki vägivaldne. Seal on nii koduvägivalda (Oru Pearu eit jooksis pidevalt teisepere sauna mehe eest peitu, kui see täispeaga koju tuli), vaimset vägivalda (Andres kasutab seda Mari peal) ja loomapeksmist (üks koer pekstakse poolvigaseks, teine lastakse maha, kolmas mürgitatakse ja üks kass saab ka laste käes surma).

Kui sellest vägivaldsusest mööda vaadata, siis mulle raamat meeldis. Väga hea oli seda üle lugeda ja meelde tuletada. Huvitaval kombel kehtib päris palju ka tänapäeva eesti inimese kohta. Kõik see töörügamine ja võitlus maaga. Ma saan aru Vargamäe lastest, kes ei tahtnud Vargamäele jääda, nähes, mida see nende isaga teeb. Nad ei tahtnud ennast tööga tappa. Nad tahtsid olla õnnelikud ja arvasid, et Vargamäel nad seda ei saa.

Millegipärast oli mul meeles, et Vargamäe vanadest oleks nagu pikemalt kirjutatud olnud, aga poole pealt hakati juba rääkima lastest, kes kasvasid ootamatult ruttu suureks. Alles see ju oli, kui Andres koos Krõõdaga Vargamäele tuli ja siis Krõõt peale kolmanda lapse sündi suri ning Andres Mari uueks perenaiseks võttis, kui juba esimene tütar mehele läks ja siis lendasid ka kolm järgmist last pesast välja.

Muidugi ei saa siin üle ja ümber naabrimeeste vahelisest vaenust ja kiusu ajamisest. Ise täiskasvanud mehed aga mõlemad nii lapsikud oma vaenamiste ja kraaklemistega. Sellist käitumist kohtab tihti ka tänapäeval, nii et Tammsaare teost võib lugeda ka 100 aasta pärast ja ikka on palju äratundmisrõõmu.

Tammsaare looduskirjeldused on klassika. Nii hästi, ehedalt ja armsalt kirjeldab ta Vargamäe loodust, et pilt on silme ees ja tundub nagu oleksid ise ka seal.

Kes pole veel lugenud, siis lugege. Kes tahab mälu värskendada, siis ka lugege. Väga mõnus oli vahelduseks ehtsast maaelust lugeda. Plaanin lugeda ka teised osad läbi (neid ma kooliajal ei ole lugenud), aga mitte järjest. Loen vahepeal ka muid raamatuid.

Lõpetuseks üks tuntud tsitaat Tammsaarelt.

«Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,» ütles isa.

     «Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.»

     Need olid kurvad sõnad, nii kurvad, et vana Andres poleks kunagi võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites ühes isaga Vargamäelt alla. Neid sõnu kuuldes muutus vana Andres nagu veel palju vanemaks ja vimmakamaks, nii et kui poeg silmad temale heitis, tal isast kahju hakkas.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Brigitta Davidjants. Minu Armeenia (Petrone Print, 2017)

minu-armeenia-aus-vastus183 lk.

Sai kätte võetud järjekordne Minu-sarja raamat. Sedakorda siis “Minu Armeenia”. Kahjuks valmistas raamat mulle pettumuse. Ma lootsin Armeenia kohta natuke rohkem teada saada, aga seda Armeeniat oli natuke vähevõitu.

Raamatu tagakaanel on küll kirjas, et autori Armeenia ei asu nüüdisaegses Armeenia vabariigis, vaid erinevates kohtades, kus leidub armeenlasi. Autor on isa poolt Armeenia päritolu. Raamatus ongi palju tema isa mälestusi ja tema sõprade-tuttavate ning sugulaste meenutusi. Raamat keskendubki rohkem inimestele ja armeenia kogukondadele erinevates riikides. Palju on juttu sellest, milline on tõeline armeenlane.

Õige armeenlane abiellub armeenlasega. Õige armeenlane vihkab homosid. Õige armeenlane käib kirikus. Õige armeenlane vihkab türklasi ja aserbaidžaanlasi. Õige armeenlane on oma kodumaa patrioot. Õige armeenlane armastab liha. Ja nii edasi. (lk 130)

Ma alustasin raamatu lugemist suure entusiasmiga ja algus oli põnev ka. Kirjutatakse genotsiidist ja Karabahhi sõjast. Seda oli alguses huvitav lugeda, aga muutus kahjuks mingil hetkel tüütuks, sest pool raamatut on vähemalt sellel teemal. Kui isegi alustatakse muu teemaga, siis ikka toob autor mingil hetkel need teemad sisse.

Mina ootasin raamatust natuke rohkem kultuuri ning loodust ja kuhu tasuks minna. Need on toodud lõpuks raamatu lõpus lisana, kui ma juba arvasin, et neid siin polegi. Sellepärast, et need on lõpus lisana toodud, tundub mulle, et raamat ei ole päris tervik. Jäi selline tunne, et autor ise pole nendes kohtades käinudki, kuigi vist ikka on. See tunne häiris.

Mulle jäi “Minu Armeeniast” natuke masendav mulje. Kas tõesti defineerivad inimesed seal ennast ainult genotsiidi kaudu? Positiivset muljet ei aidanud luua ka perekesksus ja usklikkus. Mulle jäi selle raamatu põhjal Armeeniast mulje, kui hallist ja igavast riigist. Ometi ma ei usu, et see päris nii on.

Muidu kirjutamisstiil on mõnus ja ladus. Kirjutatud on hästi, aga minu ootustega ei läinud hästi kokku. Mulle meeldis selle raamatu pildialbum ja raamatu algus. Minu-sarja tase on küllaltki kõikuv. Palju oleneb autorist. “Minu Armeenia” kuulub minu meelest sinna keskmiste hulka.

Raamatu lõpus soovitab autor veel Armeenia kohta raamatuid, filme ja muusikat. Samuti on toodud veebiaadressid, kus saab tutvuda Armeeniaga. Raamatutest pakkus mõnusat äratundmisrõõmu soovitus lugeda Narine Abgarjani “Taevast kukkus kolm õuna”  (Tänapäev, 2016). Mina soovitan ka seda lugeda.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Mai kokkuvõte

Eilsega sai mai läbi ning on jälle aeg teha oma lugemistest väike kokkuvõte. Mai on minu selle aasta lugemistes kõige kehvem kuu. Raamatud sattusid kuidagi rasked või sellised, mis ei avaldanud suurt muljet. Oli muidugi ka erandeid ja meeldivaid lugemiselamusi. Samuti ei edenenud lugemine just kõige kiiremini. Seekord sai siis selline tulemus.

Loetud raamatuid: 11
Lehekülgi kokku: 2565
Kõige paksem raamat: Sarah Crossan “Üks” (383 lk)
Kõige õhem raamat: Mihkel Mutt “Mõtted” (104 lk)

Mai raamatud

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar