Epp Moks, Jaanus Remm, Oliver Kalda, Harri Valdmann. Eesti imetajad (Varrak, 2015)

eesti imetajad KAAS trykk OK.indd278 lk.

Mulle meeldib see sari. Mul on mõned selle sarja raamatutest veel kodus, mida plaanin läbi lugeda. Need on kasulikud raamatud, millest saab palju teadmisi.

Raamatust saab ülevaate imetajate tekkeloost, nende arengust ning anatoomiast. Milline on nende luustik, seedesüsteem, närvisüsteem? Millal tulid esimesed imetajad Eesti aladele? Nendele küsimustele annab käesolev raamat vastuse.

Edasi kirjeldatakse Eestis elavaid imetajaid seltside ja sugukondade kaupa. Ma ei aimanudki, et meil on nii palju erinevaid närilisi ja hiirlaseid, rääkimata nahkhiirtest. Ma ei arvanud üldse, et nahkhiired on imetajad.

Nende loomakeste kohta on kõik oluline süstemaatiliselt kirja pandud. Kõigepealt muidugi välimuse kirjeldus, siis leviala, milliseid elupaiku nad eelistavad ning millised on nende eluviisid. Loomulikult ei saa jätta mainimata imetajate sigimist ning arengut vastsündinust täiskasvanud loomaks ning kohta ökosüsteemis. Raamat on illustreeritud jooniste ning fotodega.

Eesti imetajatega tutvumiseks ideaalne raamat. Raamat aitas mälu värskendada ning sain ka uusi teadmisi. Soovitan raamatuga tutvuda.

Advertisements

Sheila Roberts. Tere tulemast Kuupaistelahele (Ersen, 2019)

tere-tulemast-kuupaistelaheleTõlkinud Marja Liidja
328 lk

Kui eelmine raamat edenes mul üle kivide ja kändude, siis sellega läks ladusalt. Nagu ka pealkiri ja kaanepilt vihjab, siis tegemist on kergemat sorti ajaviitekirjandusega, aga mulle praegu sobis. Kes soovib lugeda naistekat, kus esiplaanil ei ole armastuse leidmine, siis sobib ideaalselt.

Jenna Jones on just lahutanud ning tähistab oma 40-ndat sünnipäeva. Ta peab suutma ära toita ennast ning oma 14-aastast tütart. Nagu sellest oleks veel vähe, siis määrati kohtu poolt, et ta peab oma kunstnikust eksmehele maksma toetust, mida too siis kulutab koos uue naisega.

Jenna saab oma tädi Edie’lt kirja, milles tädi kutsub teda ja ta tütart enda juurde elama ning motelli juhatama. Motell on kulunud väljanägemisega ning üsna kehvas seisus. Seal ei saa külalisi majutada enne remonti, milleks tädil ega Jennal raha pole. Aga nagu ikka, siis kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Tõesti selline mõnus ajaviiteromaan, mis keskendub pigem lahutusest üle saamisele ning elus uue suuna leidmisele kui armastusele. Muidugi ei saa siin päris ilma tunneteta. Jenna silmapiirile ilmub kaks mees – üks tahumatu ja teine rikas ning atraktiivne. Siiski ei lähe asi suudlustest kaugemale, sest Jennal on vaja oma elu uuesti käima saada. Mõnusa huumoriga kirjutatud raamat.  Alguses võib-olla tundus, et autor on sellega liialdanud, aga õnneks siiski mitte.

Tegemist on sarja esimese osaga ning praeguseks on ilmunud inglise keeles ka teine ning kolmas osa, kus Jenna  elu edasi läheb. Loodan, et need ka eesti keelde tõlgitakse. Mõnusaks ajaviitelugemiseks ideaalne raamat. Soovitan!

Ruth Ware. Valetamise mäng (Helios, 2018)

valetamise-mängTõlkinud Pilleke Laarmann
336 lk.

Ma ei ole siia juba üle nädala midagi postitanud, kuna ei olnud üldse aega lugeda ja see, mida lugesin ei köitnud mind. “Valetamise mäng” on vist Ruth Ware kõige kehvem raamat, vähemalt minu jaoks.

Salteni internaatkoolis said neljast tüdrukust, Kate’ist, Thea’st, Isa’st ja Fatima’st, sõbrannad. Nad mängisid koolis ühte mängu – valetamise mängu. See kujutab endast seda, et pidi teistele usutavalt valetama. Reegleid oli mitmeid, aga põhiline oli, et nende enda vahel ei tohi saladusi olla. Tüdrukud rikkusid koolis reegleid ning nad visati välja. Samal ajal kadus sealt ka kunstiõpetaja Ambrose, kes oli Kate’i isa.

17 aastat hiljem saadab Kate oma sõpruskonnale sõnumi, et tal on abi vaja. Ja teised muidugi tormavad kohale.

Mind ärritas selle raamatu juures nii mõnigi asi. Tegevus toimub läbi Isa silmade, kes mulle üldse ei meeldinud. Ta oli nii närviline kogu aeg. Tormas ilma küsimusi esitamata kohe kohale, kui Kate teda kutsus, sellest hoolimata, et tal oli väike tütar, kelle  ta ka jamadesse kiskus. Lisaks ei hoolinud ta üldse enda mehest. Mees sai aru, et naine valetab millegi üle ja Isa hakkas hoopis meest süüdistama, et too ei mõista teda. No jumal hoidku küll, kui sa ise ei tunnista, mis viga ja lihtsalt tormad minema.

Autor oli püüdnud luua sünget õhustikku. Tegevuspaigaks oli hooletusse jäetud vana veski eraldatud ümbruskonnas, lisaks kadus veel elekter ja toimusid kummalised sündmused, aga ma kuidagi ei suutnud sinna sisse minna. Ma ei tea, kas süüdi oli ilus nädalavahetus, aga kohe kuidagi see raamat ei köitnud mind. Kõik muud tegevused tundusid huvitavamad. Lugesin ta siiski läbi, sest maale kaasa ta vedasin, aga ma soovitada ei julge. Selle asemel võib lugeda teisi tema eesti keeles ilmunud raamatuid, mis on palju paremad. Kõige rohkem meeldis mulle “Proua Westaway surm” (Helios, 2018). Samas ma loodan, et tema teoseid siiski eesti keelde edasi tõlgitakse, sellel aastal peaks üks tal ilmuma.

Karen M. McManus. Üks meist valetab (Eesti Raamat, 2019)

üks-meist-valetabTõlkinud Birgitta Ojamaa
367 lk.

Tegemist on järjekordselt ühe hea noortele suunatud raamatuga, mida võivad lugeda ka teised.

Ühel päeval jäetakse pärast tunde viis Bayview High keskkooli õpilast. Bronwyn, kelle eesmärgiks on parimate tulemustega lõpetada, et Yale’i pääseda. Addy, kellel esmapilgul ei tundugi mingit muud eesmärki, kui oma poisi Jake’iga koos olla. Nate on kooli pahapoiss, narkodiiler. Cooper on spordipoiss, kooli pesapallistaar. Ja lõpetuseks Simon, kes on koolis tõrjutud. Lisaks on Simon loonud sellise äpi nagu Räägitakse. See on kuulujuturakendus, milles Simon avaldab jutte oma kaasõpilaste kohta. Ja kõik teavad, et Simon ei valeta. Sellest klassiruumist väljub elusana 4 õpilast, Simon sureb ning ülejäänud neli on kahtlusalused mõrvas. Neil kõigil oli põhjust soovida Simoni surma, sest järgmisel päeval pidi ta nende kohta postitama midagi, mida nood ei soovinud avalikustada.

Kes neist on mõrvar? Loo teeb keerulisemaks see, et lugu jutustatakse nende nelja kahtlusaluse silmade läbi ning keegi ei tunnista, et tema oleks seda teinud.

Mulle meeldis see raamat. See oli põnev. Lugedes hakkasid need neli tegelast nii meeldima, et ma lootsin, et keegi neist pole mõrvar. Mõtlesin igasuguseid variante peas läbi, kes võiks olla mõrvar. Korra käis peast läbi ka õige, aga heitsin selle kõrvale. 😀 Kahjuks raamatu lõpp vajus natuke ära. Kuidagi kadus põnevus ära. Ma ei oskagi täpselt öelda, miks. Lisaks tekkis liiga palju tegelasi lõpuks. Isegi see suhtedraama lõpus ei häirinud nii palju kui tegelaste rohkus. Sellest hoolimata on tegu hea raamatuga ning soovitan seda lugeda.

 

Siobhan Curham. Kuuvalgel unistajad (Pegasus, 2017)

Kuuvalgel unistajadTõlkinud Lii Tõnismann
319 lk.

Selle raamatu ostsin eelmise aasta novembris. Ma tegelikult ei plaaninud seda üldse osta, aga kui nägin, et soodukaga, siis mõtlesin, et miks mitte. Mulle meenus, et olin selle raamatu kohta ainult head kuulnud ja nii ta minu raamatute kuhja sattuski. Ostsin tookord päris palju raamatuid ning arve sai küllalt kopsakas. 😀 Aga ma ei kahetse, et selle ostsin, sest tegemist on tõesti hea raamatuga.

15-aastane Amber on üksildane tüdruk. Koolis ei ole tal sõpru, sest teised norivad teda, kuna teda kasvatavad kaks isa. Ja koduski tundub nagu üks isadest ei hooliks temast. Nii otsustab ta luua Kuuvalgel Unistajate seltsi, milleks talle andis inspiratsiooni üks Oscar Wilde’i tsitaat. Ainult, et keda sinna salajasse klubisse kutsuda. Üsna juhuslikult kohtub ta Maali, Sky ja Rose’iga ning peagi avastavad nad, et on üsna sarnased, kuigi samas ka nii erinevad.

See on kuidagi helge noortekas. Siin on küll tõsised probleemid nagu koolikiusamine, pereprobleemid ja suhteprobleemid, aga peale jääb siiski positiivsus, mis mulle meeldis. Mulle meeldis raamatu sõnum, et elus juhtub koledaid asju ja kõik ei lähe alati nii nagu tahaks, aga elu läheb edasi ning varsti on see kõik möödanik. Peale koledaid asju on võimalik, et elu läheb paremaks. Siin on küll natuke ka teismeliste draamat ning uksepaugutamisi, aga see ei häiri. Raamat näitab, kui oluline on noorele inimesel sõprade tugi ning teadmine, et ta ei ole oma murede ja probleemidega üksi. Soovitan lugeda!

Sarah Gristwood. Kuningannade mäng (Argo, 2018)

kuningannade-mängTõlkinud Piret Ruustal
430 lk.

Nagu juba pealkirjast järeldada võib, siis keskendutakse selles raamatus kuningannadele, kes valitsesid 16. sajandil Euroopat.  Näiteks Kastiilia Isabel, Aragoni Katherine, Mary Tudor, Savoia Louise, Navarra Marguerite, Jeanne d’Albret, Anne Boleyn ja Elizabeth Tudor. Enamus nendest nimedest olid mulle tuttavad, välja arvatud Savoia Louise ja Jeanne d’Albert.

Selle sajandi üheks märksõnaks võikski olla naiste võim. Teiseks oli kindlasti usk. Nimelt algatas Martin Luther reformatsiooni. See ei meeldinud muidugi Euroopas valitsevale katoliku kirkule, kes nägi õigusega selles endale ohtu. Usk jagaski Euroopa kaheks ning tekitas mitmeid vastasseise ning viisid ka sellise koletu teoni nagu Pärtliöö veresaun.

16. sajandil ei olnud naisvalitsejatel sugugi kerge valitsejaks üleüldse saada või olla. Oldi ju harjunud seisukohaga, et naised on nõrgem sugu ning valitsema peaksid ikka mehed. Kui naine saigi võimu juurde, siis tavaliselt, kas abielu kaudu või regendina alaealise troonipäriija asemel kuni troonipärija täisealiseks saamiseni. Ja kui naine saigi ise võimu juurde ilma meheta, siis eeldati kohe, et ta abiellub, et mees võiks võimu üle võtta. Mõned andsidki survele järele, aga mitte kõik (näiteks Elizabeth Tudor).

Raamat ei olnud just kergete killast. Väsinud peaga ei saanud seda lugeda, sest infot oli palju ja pidin kogu aeg kaasa mõtlema. Alguses olid tegelaste nimed ka sarnased (kuninglikud pered on vist kindlaks jäänud mõnedele nimedele) nii, et väga hoolega pidin jälgima, kellest jutt. Aga oli huvitav lugeda võimumängudest, kuidas sõlmiti liitlassuhteid ning saadi õigused erinevatele territooriumitele. Muidugi peamine vahend liitlaste leidmiseks olid abielusidemed ja selle käigus liigutati tütreid, õdesid, nõbusid ja muid naissoost sugulasi nagu malenuppe. Samuti oli huvitav jälgida, kuidas need naised valitsemisega hakkama said ning nende omavahelisi suhteid. Mõned ei tulnud kõrge mängus toime, aga teised selle eest olid vägagi võimekad. Ühesõnaga huvitav ja hariv lugemine ning värskendas mälu ajaloo vallas.

Soovitan raamatut eelõige ajaloohuvilistele, aga ka teistele, kes soovivad endale teadmiseid juurde saada või värskendada. Raamat on ilmunud sarjas Terra Feminarium, mis ongi keskendunud naistele ja nende rollile ajaloos. Samas sarjas on veel ilmunud kaks raamatut ning nüüd mul on huvi ka nende vastu.

Harriet Tyce. Veriapelsin (Varrak, 2019)

veriapelsin_KAANED_145×200_bleed4_tf.inddTõlkinud Maris Sõrmus
270 lk.

See oli üks kahtlane raamat. Ühest küljest see ei meeldinud mulle, aga teisest küljest ei saanud lugemist ka pooleli jätta. Tahtsin teada, kuidas see kõik lõppeb.

Tundub, et Alisonil on olemas kõik, mis ideaalseks eluks vaja – mees, tütar ja töö advokaadina. Ta on just saanud juhtumi, kus tal tuleb kaitsta oma mehe tapnud naist. Aga nagu teada, kõik, mis paistab ideaalne, ei ole seda mitte. Alisonil on alkoholiprobleem, ta kipub liiga palju jooma. Lisaks on tal ka armuke. See kõik peaks tegema temast vastumeelse tegelase ja eks teeb ka. Siiski meeldis tema mulle nendest tegelastest kõige rohkem, sest ta suudab ennast lõpuks siiski kokku võtta.

Autor on suutnud luua sellise raamatu, kus mulle ükski peategelastest ei meeldinud. Ei meeldinud mulle eriti Alison ega ka tema mees Carl, samuti naise armuke Patrick. Alison ei meeldinud mulle sellepärast, et ta oli nii nõrk ja tegi kogu aeg valesid valikuid. Kuigi see viimane, mis ta tegi meeldis mulle küll. Seda on ausalt öeldes veider öelda (kellel raamat loetud, need saavad aru).  Ma ei suutnud aru saada, mida ta leidis oma armukeses. Selline robustne ja ebaviisakas tüüp. Carl oli mulle algusest peale vastumeelne, sellepärast, kuidas ta oma naist vaatas ja temaga rääkis.

Ühesõnaga tegelased ei meeldinud, aga tegevus oli huvitav. See, kuidas Alisoni isikliku elu taustal, oli olulisel kohal ka see mõrvajuhtum, millega ta tegeles. Üks kummaline raamat. Ma ei oska seda soovitada, sest ma ei suuda isegi öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Kuna see on autori debüütteos, siis tal on potentsiaali edaspidisteks raamatuteks küll. Kui suudaks natuke positiivsema peategelase luua, kellel oleksid küll nõrkused, aga sellegipoolest lugejatele meeldiks.

Ja veriapelsin saab ka lõpuks oma tähenduse.