Fern Michaels. Väike kollane liblikas (Ersen, 2017)

väike-kollane-liblikasTõlkinud Marja Liidja
199 lk.

Fern Michaelsi eelmine raamat “Täispööre” meeldis mulle väga. Kahjuks “Väike kollane liblikas” valmistas pettumuse. See oli lihtsalt liiga siirupine ja ei tundunud mulle tõsiseltvõetav, et mehed niimoodi käituvad.

Peategelaseks on Jake St. Cloud, kes pärib oma 35. sünnipäeval ema varanduse. Samuti saab ta teada, et tal on poolvend Alex ning sõidab temaga kohtuma, kuigi vend ei taha temast võib-olla midagi teada. Siiski läheb Alexiga kohtumine üle ootuste hästi ning Jake on õnnelik sealt ära sõites. Ta ei jõua kaugele, sest sõidab otsa teisele autole.

Kohtunik otsustab ta saata aastaks vabatahtlikuks Angelica ja Fancy Danseri juurde hüljatud laste turvakodusse. Fancy on endine tantsija, kelle baleriinikarjäärile tegi lõpu kohutav õnnetus.

Raamatus olid mehed nagu mingid draamakuningannad ja see ei meeldinud mulle eriti. Raamat on ajaviiteks loetav küll, aga kõik on kuidagi liiga läägeks tehtud. Ehtne naistekas.

Advertisements

Sheila Roberts. Kolm jõulusoovi (Ersen, 2017)

kolm-jõulusooviTõlkinud Tiina Kanarbik
303 lk.

Jätkan jõuluteemaliste raamatutega. Selleks pühadehooajaks valisin just spetsiaalselt sellised kergemad ajaviiteromaanid, mis aitaksid mõnusalt pühad mööda saata. See raamat sobis just ideaalselt sellesse aega.

“Kolm jõulusoovi” jutustab loo kolmest naisest, kes on oma eluga natuke puntras. Riley Ericksoni peigmees jättis ta kolm nädalat enne pulmi maha. Riley õde Jo on abielus ning ootab oma esimest last, kuid ta ei ole rahul, et mees töötab mereväes ning on mitmeid kuid perest eemal. Noel on Riley sõbranna, kes on üksik ning kes igatseb endale meest ning last.

Et mitte lasta tujul langeda otsustavad nad minna välja ostlema. Kaubamajas kohtavad nad jõuluvana, kes ennustab neile seda, mida nad soovivad. Riley’le ütleb, et ta kohtab juba õige pea sobivat meest meeldejääval viisil. Jo’le ütleb ta, et sünnitus algab varsti ning tema ellu tuleb uus mees ning Noel’ile, et ta saab soovitud maja koos mehega.

Alguses tundus selle kirjutamisstiil natuke kummaline. Selline plähmerdav ja natuke sarnane komöödiafilmidele, kus tegelased on äärmiselt kohmakad. Nende kolme tegelasega juhtub ka selliseid asju pidevalt. Varsti ma harjusin sellega ning see hakkas mulle meeldima.

See oli üks mõnus lugemine, mis kergelt kaasa haaras . Selline mõnus, kerge ja helge lugemine siia aasta lõppu. Nagu ilmselt võite juba arvata, siis see on õnneliku lõpuga raamat. Soovitan nendele, kes soovivad lugeda midagi kerget ning hingele head.

Carla Neggers. Jõulud Knights Bridge’is (Ersen, 2017)

jõulud-knights-bridge-isTõlkinud Maia Planhof
206 lk.

Pühade ajaks olen seekord valinud sellised kergemad raamatud, mida on mõnus ajaviiteks lugeda. Ka see raamat, ei petnud mu ootuseid. Mõnus ja sobilik pühadeks, sest ka siin toimub tegevus parajasti jõulude eel ja ajal.

Clare Morgan on kolinud Bostonist Knights Bridge’i, et uuesti alustada. Clare jäi kuus aastat tagasi leseks ning soovib endale ja oma 6-aastasele pojale Owenile rahulikumat keskkonda. Ta on saanud tööd kohaliku raamatukogu direktorina.

Väikeses ja rahulikus linnakeses kohtub ta Bostoni kiirabiarsti Logan Farrelliga, kes aitab enda vanaemal Daisyl vanadekodusse kolida. Vanaema palub Loganil tema maja veel viimast korda enne müüki jõuludeks kaunistada. Claire läheb koos pojaga Loganile appi. Kaunistamise käigus tärkab nende vahel armastus.

Ega siin suurt tegevust toimugi, lihtsalt kahe inimese kokku saamine ja tunnete arenemise lugu. Mõnus südamlik ja heatahtlik lugu. Lisaks sisaldab raamat ka mõnda toiduretsepti.

Ei tea, kas mu meeleolu oli parem, aga mulle meeldis see osa natuke rohkem kui eelmised. Eestikeeles on see ilmunud seitsmenda osana, aga Goodreadsi andmetel on tegemist sarja viienda osaga. Nüüd peaks terve sari eesti keeles olemas olema, välja arvatud üks lisalugu.

Eelnevalt olen enda blogis kajastanud järgmiseid selle sarja raamatuid:

See öö ohaka teel
Siidrioja
Kajajärv
Kevad Samblamäel
Võõrastemaja Punane Ristik

Elisabeth Naughton. Allasurutud mälestused (Ersen, 2017)

allasurutud-mälestusedTõlkinud Leelo Kaskmann
311 lk.

Rahulikku jõuluaega valisin ühe mõnusa ja kerge põneviku. Raamatu lugemine edenes seekord tõesti kiiresti.

Samantha Parker on sunnitud naasma kodulinna ema eest hoolitsema ning kui ema sureb, siis tahab ta tema maja maha müüa. Kõik ei edene aga sugugi nii kiiresti kui loodetud. Samantha tahab võimalikult kiiresti sealt linnast kaduda, sest see toob meelde halvad mälestused.

Nimelt tapeti 18 aastat tagasi Sami vend. Sam ei mäleta sellest ööst suurt midagi. Sellest ööst saadik kummitavad teda õudusunenäod.

Ka Ethan McClane ei taha eriti Hidden Falls’i naasta, sest seal ei oota tead head mälestused. Tagasi sellesse linna toob teda tagasi üks tema hoolealune. Ethan on nimelt psühholoog, kes tegeleb probleemsete noortega. Seekord peavad Ethan ja Sam tegema koostööd ning nende vahel lööb lõkkele armastus.

Samal ajal on pinnale kerkimas vanad saladused. Keegi ei taha, et Sam linnas on, sest nii võib talle meenuda, mis juhtus 18 aastat tagasi tol ööl, kui ta vend suri.

See oli selline lihtne, mõnus ja küllalt põnev lugemine. Samas oli raamat ka etteaimatav, aga siiski oli see ajaviiteks hea lugeda. Kes otsib midagi kerget, kus ei pea liigselt mõtlema ning lisaks on ka armastust.

Barbara Delinsky. Elu joonised (Ersen, 2017)

elu-joonisedTõlkinud Ülle Jälle
365 lk.

Vahelduseks üks lihtne naistekas. Algus edenes mul päris hästi, aga lõpp jäi kuidagi venima. Üsna selline keskpärane lugemine.

Peategelasteks on ema ja tütar. Caroline on 56-aastane tisler, kes on samas ka saate “Gut It!” juht. Kui ühel hetkel otsustatakse, et Caroline on liiga vana, et saadet juhtida, siis lüüakse tema elu ja maailmapilt pea peale.

Jamie on elukutselt arhitekt ja  Caroline’i tütar, kellele tehakse ettepanek saate juhtimine üle võtta. Jamie ei taha seda teha, sest ta teab, mida saate juhtimine emale tähendab.

Lõpuks jõuab see jutt ka Caroline’ini, kes vihastab Jamie peale ning nende suhted saavad rikutud. Lisaks toimuvad veel muud kurvad sündmused, mis nende elud segi paiskavad. Aga juhtub ka palju rõõmustavat.

Caroline on juba ammu lahutatud ning arvab, et seks on ülehinnatud, kui järsku hakkab talle tähelepanu pöörama Dean, kes on tema kaastööline. Nende vahel lööb kirg lõkkele. Mis sellest kõigest välja tuleb, saab juba raamatust lugeda.

Minu jaoks oli tegu natuke igavamapoolse raamatuga. Lootsin, et edeneb natuke kiiremini, aga kahjuks mitte. Samas ajaviiteks lugeda kõlbab küll. Selle autori teised raamatud on mulle rohkem meeldinud.

Martha Hall Kelly. Sirelitüdrukud (Päikese Kirjastus, 2017)

sirelitüdrukudTõlkinud Leena Suits
512 lk.

Igas kuus kirjutan ühe raamatututvustuse ka Tallinna Keskraamatukogu blogisse Lugemiselamused ning see tutvustus on ka seal olemas.

Raamat jutustab kolme naise loo Teise maailmasõja ajal ja pärast sõja lõppu. Raamat on ilukirjanduslik, aga põhineb tegelikel sündmustel ning kaks peamist tegelast on ka reaalselt elanud.

Raamatul on kolm peategelast. Nendeks on Caroline Ferriday, Kasia Kuzmerik ja Herta Oberheuser. Caroline on New Yorgi seltskonnadaam, kes töötab Prantsuse konsulaadis ning tegeleb heategevusega. Ta on just kohtunud mehega, kellesse ta hakkab armuma, kui puhkeb Teine maailmasõda.

Kasia on Teise maailmasõja puhkedes noor tüdruk, kes astub vastupanuliikumisse, et kullerina tegutseda. Ühel päeval võetakse Kasia koos oma sõprade, õe ja emaga kinni ning viiakse Ravensbrücki koonduslaagrisse. See laager on mõeldud ainult naistele.

Herta Oberheuser on noor ja ambitsioonikas saksa arst, kelle perekond vireleb vaesuses. Kui ta näeb kuulutust, kus otsitakse valitsuse teenistusse arsti, siis ta ei kahtle, et see on hea võimalus. Lõpuks nende kolme tegelase elud hakkavad üksteisele lähenema.

Caroline Ferriday ja Herta Oberheuser on ka reaalselt elanud. Samuti nende vanemad ja veel mõned tegelased. Kasia ja tema õde Zusanna ei ole küll reaalselt elanud, aga nad on kirjutatud mitme inimese põhjal kokku kaheks tegelaseks.

Autor on teinud antud teemal väga põhjaliku uurimuse ning sellest kirjutanud suurepärase ja üdini emotsionaalse raamatu. Kes ei taha lugeda Teise maailmasõja koledustest ning leinast, siis nendele ei soovita, sest see, mis toimus Ravensbrücki koonduslaagris, mis nende naistega seal tehti, see on lihtsalt võigas ja julm.

Mulle meeldib lugeda Teise maailmasõja kohta. See on minu jaoks ääretult huvitav, mis siis, et tegemist on raske teemaga. Väga meeldis ka käesolev raamat, sest see on lihtsalt nii hästi ja kaasahaaravalt kirjutatud, et lugesin paari päevaga läbi. See raputas mu maailmapilti ning neid tegelasi ei ole pärast raamatu lõpetamist lihtne peast välja saada. Soovitan soojalt see raamat kätte võtta ning läbi lugeda ning ärge laske ennast raamatu mahukusest hirmutada. Raamat on põnev ning edeneb kiiresti. Õhtuti oli raskusi selle käest panemisega. Head lugemist!

Ann Cleeves. Valged ööd (Varrak, 2017)

valgedood_kaaned_281x200_bleed4_130717_tf.inddTõlkinud Anne Kahk
328 lk.

Nüüd ma tunnen puudust sellest, et tervet sarja pole eesti keeles. Ma loeks need kõik järjest läbi. Kaks esimest raamatut olid küll suurepärased. Loodan, et Varrak jätkab nende tõlkimisega. Ehk järgmisel aastal, sest “Valged ööd” alles hiljuti ilmus.

Teises osas tuleb Jimmy Perezil rinda pista järgmise keerulise mõrvalooga, mis alguses paistab nagu oleks tegemist enesetapuga. Nimelt leitakse Biddista rannikukülas pärast ühte ebaõnnestunud näituse avamist ühest kuurist pooduna üks mees. Keegi ei tea, kes ta on. Võõras. Kohalikel pole eriti kahju, sest ta ei ole oma. Muidugi nad on häiritud, et selline asi juhtus nende koduhoovis.

Perezil pole nagu kuskilt kinni hakata, kui toimub juba järgmine mõrv. Uurimise käigus avastatakse kogemata ühest kaljulõhest natuke vanemad luud ning Perezile tundub ka see surm kahtlasena.

Nendes raamatutes on mõnusalt sünge atmosfäär. Ka selles raamatus, kuigi seekord toimub tegevus suvel, kus ei lähe ka öösel eriti pimedamaks. Räägitakse, et need valged ööd ajavad saarerahva hulluks. Kõik see külaelu kirjeldus on nii võimas. Hoitakse kokku, võõrad on veel aastakümneid hiljem ka võõrad, kui midagi koledat juhtub, siis võib-olla nad teavad sellest, aga ei räägi kellelegi.

Lisaks on Perez armunud Fran Hunterisse. Need seal vaikselt kurameerivad ja püüavad teineteise tunnetes selgusele jõuda. Seda oli nii delikaatselt kirjeldatud, et armas kohe. Soovitan soojalt ka teist osa lugeda. Sellest raamatusarjast on tehtud ka seriaal, tahaks seda ka kunagi vaadata.