Camilla Läckberg. Sohilaps (Pegasus, 2017)

lackberg2_kaas_final.inddTõlkinud Maiu Elken
463 lk.

Läckberg on üks mu headest leidudest sel aastal. Ta suudab krimiromaani kirjutada nii eluliseks ja inimlikuks. See haarab su nii endasse, et mõtled raamatule ka tükk aega peale selle lõpetamist.

Seekordses osas on Patrik hoopis kodus lapsehoolduspuhkusel ning Erica üritab kirjutada oma järgmist raamatut. Kirjutamine eriti ei õnnestu, sest sellelt tõmbavad tähelepanu eemale hoopis ema päevikud ning Erica hakkab uurima oma ema lugu. Miks ta oli tema ja Annaga nii külm ja kauge? Mis temaga juhtus?

Raamat algab aga hoopis sellega, kuidas kaks teismelist leiavad ühe mehe laiba. Selgub, et tegemist oli Erica ema Elsy sõbraga. Juurdlust juhib seekord Patriku asemel Martin, aga ka Patrik ei suuda eemale jääda. Tundub, et see, mis juhtus 60 aastat tagasi Teise maailmasõja lõpus, on oluline võti mõrva lahendamiseks. Aga mis juhtus 60 aastat tagasi? Asjaosalised ei taha rääkida.

Mulle väga meeldib Läckbergi oskus kirjutada nii, et see võib ka päriselt juhtuda. Samuti mulle meeldib, et ta laseb lugejal osa saada sellest, mis siis tegelikult juhtus, kajastades nii minevikku kui tänapäeva vaheldumisi. See ei olekski nagu enam kriminaalromaan vaid perekonnadraama. See dünaamika erinevate tegelaste vahel on lihtsalt nii hea. Ootan juba, millal saan järgmise osa sarjast kätte võtta.

Eelnevad osad:

Jääprintsess (2011)
Jutlustaja (2012)
Kiviraidur (2014)
Murelind (2016)

Advertisements

Laura Griffin. Andestamatud kuriteod (Ersen, 2018)

andestamatud-kuriteodTõlkinud Ülle Jälle
312 lk

Mu pühadeaegne lugemine kipub olema selline sünge. Ka see raamat pole erand.

Mia Voss töötab Delphi keskuses DNA analüüsijana, et kurjategijad trellide taha saata. Tal on olnud kehv päev, kui ta otsustab minna poodi. Kahjuks on hullem veel ees, sest teda röövitakse. Alguses peetakse seda juhuslikuks teoks, aga mida aeg edasi, seda enam selgub, et keegi on Mia Vossi sihikule võtnud, et teda tappa.

Ric Santos on otsustanud välja uurida, kes nende tegude taga on. Lisaks uurib ta koos paarimehega noorte naiste mõrvu. Need noored naised on töötanud eskorttüdrukutena ning nad on jõhkral viisil tapetud. Mida enam Ric asja uurib, seda rohkem ta hakkab arvama, et need mõrvad ja Mia Vossi juhtumid on seotud.

Mia ja Rici omavaheline koostöö ei laabu tõrgeteta, sest nad ei ole teineteise vastu ükskõiksed. Mia hakkab mehesse armuma, aga Ric ütleb talle, et ei soovi suhet.

Kahjuks ei avaldanud see raamat mulle erilist muljet. Mulle ei jõudnud kohale, miks oli kurjategijal vaja Mia Voss tappa. Tundus natuke nagu otsitud põhjus olevat. Kuna ma eelnevalt lugesin just Bryndza raamatut, siis võib-olla ka see mõjutas mu arvamust. “Andestamatud kuriteod” ei olnud nii huvitav, kui ma arvasin, aga ajaviitelugemiseks kõlbas küll.

 

Robert Bryndza. Viimne hingetõmme (Pegasus, 2018)

viimne-hingetõmmeTõlkinud Raili Puskar
367 lk.

Tegemist on Erika Fosteri sarja neljanda osaga. Nagu sarja eelnevad osad, nii oli ka see ülimalt põnev. Mõrvari nime saab juba üsna varakult teada, aga see ei võta raamatult põnevust vähemaks. Lugesin selle ühe jutiga läbi, nii et lõpetasin poole öö ajal.

Erika Fosteril on kõrini laua taga istumisest ning ta tahab mõrvarühma tagasi pääseda. See võimalus tal ka avaneb, kui prügikonteinerist leitakse läbipekstud ja piinatud naise surnukeha. Erika sekkub omavoliliselt juurdlusesse ning avastab, et poole aasta eest leiti samasuguste vigastustega noore naise surnukeha.

Raamatust ei saa eriti palju kirjutada, muidu pole enam põnev. Nagu juba kirjutasin, siis tegemist on põneva raamatuga, mida ei saa käest panna. Autor on mõrvariks valinud ikka väga erilise kuju. Mind hämmastab, kuidas ta ikka niimoodi suutis tegutseda.

Nüüd jääb üle oodata järgmist osa. Loodan, et see tõlgitakse ka õige pea. Mulle meeldib ka selle sarja kujundus.

Eelnevad osad:
Tüdruk jääs (2017)
Varitseja öös (2017)
Mustjas vesi (2018)

Juno Dawson. Puhtaks (Helios, 2018)

puhtaksTõlkinud Hella Urb
405 lk.

See raamat on natuke intrigeeriv. Kaanepilt on klantsiv, aga sisu mitte. Teema on tõsine ja karm. Keda häirivad igasugused roppused, siis nendele see raamat ei sobi.

Lexi Volkov on rikaste vanemate laps. Ta ei ole elus pidanud millegi nimel vaeva nägema. Tal ei ole erilisi hobisid, kui pidutsemine ja poodlemine välja arvata. Nii ta siis kulgeb ühelt peolt teisele. Joob, suitsetab ja teeb narkotsi. Lexi on kõigest 17-aastane. Kuni ühel hetkel arvatakse, et ta on teinud üledoosi.

Nii satub Lexi sunniviisiliselt võõrutuskliinikusse. Ta ei taha seal olla, sest tema ei ole ju narkar. Ta saaks iga hetk lõpetada, kui ta vaid tahab. Esimesed päevad on väga rasked, edaspidi läheb kergemaks. Ta kohtub teiste kliinikus olevate noortega, sõbruneb, võib-olla isegi armub. Aga mis saab pärast, kui ta kliinikust välja saab? Kliinikus on turvaline olla, pole ahvatlust, aga väljaspool on kiusatused igal pool. Lisaks ootab teda tema endine seltskond.

Raamatus ongi vaheldumisi edasi antud tema senise elu sündmuseid, mis teda selleni viis ning kliiniku elu. Mulle meeldis see raamat väga. Teema on praegu aktuaalne. Raamat on küll ilukirjanduslik, aga see võib aidata noortel näha, mida tähendab narkosõltuvus. Samuti annab see lootust, et sellest on võimalik välja tulla, aga samas ei ole siin mingit roosamannat. Üks väga huvitav ja asjalik lugemine oli.

Susan Mallery. Kui me leidsime kodu (Ersen, 2018)

kui-me-leidsime-koduTõlkinud Raili Puskar
344 lk.

Hea on oma puhkust alustada sobiva raamatuga. Mallery raamatud sobivad selleks just ideaalselt. Totaalne ajaviitelugemine, aga ometi on kaasahaarav ning mõnus lugeda.

Callie Smith püüab oma eluga kuidagi järje peale saada, kui ta saab ootamatult teada, et tal on poolvend ja poolõde. Callie vanaisa loodab, et naine tuleb Seattle’isse tema juurde elama. Vanaisa on südamlik ja lahke mees, kes soovib oma poja tegemata jäänud tegusid heastada.

Callie’t ei hoia miski kinni. Nii ta pakibki oma vähesed asjad ning kolib Seattle’sse. See on tema senise eluga võrreldes tohutu muutus. Mitte ainult rikkus, vaid kohanemine vanaisa, poolvenna ja poolõega.

Poolvend Malcolm on harjunud lapsepõlvest peale rikkusega. Ta on heasüdamlik mees, kes ei oska alguses oma õdedega suhelda. Keira on kõigest 12-aastane, kui vanaisa ta üles leidis, aga ometi juba nii palju pidanud üle elama. Callie’l ja Keiral edeneb kohanemine raskelt, aga lõpuks saadab neid ikka edu.

Loomulikult ei puudu siit raamatust ka armastus. Lisaks sellele on siin olulisel kohal veel perekond, usaldus ning õigus olla see, kes sa ise tahad.

Ajaveetmiseks on see ideaalne raamat. Mõnus ja soe, jätab hinge helge tunde. Jõulude aega just paras lugeda.

Natuke jäi häirima raamatus olnud vead. Neid ei olnud küll palju, aga mõnes kohas olid valed nimed.

Nora Roberts. Keskpäev (Ersen, 2007)

keskpäevTõlkinud Raili Puskar
496 lk.

Seoses lugemise väljakutse lõpetamisega algas mul nüüd kergema kirjanduse periood. Seda kuni aasta lõpuni. Mul on nädalake puhkust ees ja ei taha väga raskeid asju lugemiseks võtta ja siis uuel aastal hakkan lugemise väljakutsega uue hooga pihta.

Robertsi raamat “Keskpäev” sattus mulle üsna juhuslikult kätte. Vaatasin, et minule tundmatu ja võiks ehk lugeda. Peale lugemist võin tõdeda, et oleks võinud ka lugemata jätta. Olen lugenud paremaid. Selle lugemine läks kuidagi aeglaselt ja ei olnud ka nii kaasahaarav. Ma inertsist lugesin selle lõpuni. See ei olnud halb raamat, aga lihtsalt mittemidagiütlev.

Phoebe MacNamara töötab politseis pantvangikriiside läbirääkijana. Töövalikule aitas kaasa lapsepõlves kogetud trauma. Ta oskab pantvangivõtjad maha rahustada. Kuigi ma ei tea, kas see, kuidas ta nendega rääkis, ka tegelikult kedagi maha rahustaks. Mulle tundus, et Phoebe rääkis nendega nagu idiootidega. Ühe sellise juhtumi käigus kohtub ta Duncan Swift’iga ning neid tõmbab vastupandamatult teineteise poole.

Aga keegi on võtnud Phoebe sihikule. Tema plaan on teha Phoebe’ile võimalikult palju haiget. Sellest saab alguse kassi-hiire mäng.

Lugeda võib, aga midagi erilist ei olnud. Võin juba praegu öelda, et järgmine raamat, mida lugema hakkasin on palju parem.

inBoil. Kaheksakümmend üheksa (Elmatar, 2006)

kaheksakümmend üheksa89 lk.

Selle raamatu valisin lugemiseks puhtalt Lugemise väljakutse pärast. Facebookis on selline grupp nagu Lugemise väljakutse (kes veel ei tea) ning seal on erinevad teemad, mille järgi raamatuid lugeda. Kuna mind absoluutselt ei kõnetanud teised selle teema alla sobivad raamatud, siis valisin suhteliselt suvaliselt ja et saaks kiiresti loetud. Teemaks oli, et pealkirjas peab olema sees number kaheksa.

Siia raamatusse on inBoil kogunud 89 luuletust, mis on kirjutatud ajavahemikus 1965 kuni 2006. Suurem osa neist on saanud ka lauludeks. Neid laulavad näiteks Tõnis Mägi, Riho Sibul, Kärt Johanson, Bonzo jne. inBoil ise on ka tuntud muusik.

Luuletusi oli kerge ja lihtne lugeda. Neis oli kirjeldatud tema tundeid ja mõtteid. Nende luuletustega võib igaüks ennast samastada, sest midagi sellist on peaaegu iga inimene läbi elanud. Pean tunnistama, et mind tema luuletused eriti köita ei suutnud. Neid oli küll mõnus lugeda, aga ma ilmselt unustan need õige pea.

Mis mulle selle raamatu puhul meelde jääb, on hoopis inBoili märkused luuletuste juures. Alguses ma arvasin, et mõni teine lugeja on need teinud, sest need oleks nagu harilikuga tehtud. Vaatasin seda raamatut ja mõtlesin, et issand jumal, terve raamat on ära soditud. 😀 Püüdsin neid kustutada, aga kustukumm ei teinud midagi, siis alles hakkasin mõtlema, et äkki need märkused peavadki seal olema. Kolleeg guugeldas ja nii ongi. Need märkused on lahedad, nii et nende pärast tasub küll raamat kätte võtta.

Inboilimärkused