Gail Honeyman. Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi (Ersen, 2018)

eleanor-oliphandil-on-kõik-väga-hästiTõlkinud Aile Meedo
324 lk.

Tutvustus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Mind köitis selle raamatu juures alguses eelkõige kaanepilt ja pealkiri ning kusagil ajusopis oli teadmine, et ma oleks nagu kusagilt lugenud, et tegu on hea raamatuga. Nii ta siis kätte võetud saigi.

Alguses ma ei saanud aru, mis selle raamatu teema on. Eleanor Oliphant elab pealtnäha tavalist elu. Tema elu on suhteliselt hästi planeeritud, ta käib tööl ning peale seda läheb koju. Mis on tema eluviisi juures ebaharilikku on see, et ta ei käi praktiliselt üldse teiste inimestega oma vabal ajal läbi. Tal ei ole sõpru ega sugulasi, ammugi mitte kallimat. Oma nädalavahetused veedab ta viina juues. Ometi ei ole ta seejuures joodik.

Ta on oma eluga üldiselt rahul, kui ühel hetkel lööb üks sündmus kõik tema planeeritud elukorralduse segamini. Nimelt satub ta koos töökaaslasega abistama kukkunud vanemat härrat. Sealt edasi pole miski enam endine.

Ma ei osanud alguses üldse peategelasse suhtuda. Suhtlemises oli ta kohmakas. Selles mõttes, et ta oli äärmuslikult aus. Kõik mida mõtles, selle ka välja ütles. Eleanor ei tajunud seda, et mõnikord on targem mitte kõike välja öelda. Peenetundelisusega ta ei hiilga. Raamatu alguses mulle tundus, et ta ei tajunud teiste inimeste tundeid, aga edasi lugedes, sai selgeks, et päris nii see siiski pole. Lugedes vasardas peas kogu aeg küsimus, mis Eleanoriga juhtus. Tal olid väga omapärased mõtted. Näiteks räägib ta surmast ja sellest, mida teha kehaga pärast surma.

Ma ei ole kindel, et mulle meeldiks põletatud saada.Ma arvan, et mulle meeldiks, kui mind söödetaks loomaaialoomadele. Oleksin sellega keskkonnasõbralik ja suurepärane maiuspala suurematele karnivooridele. (lk 200)

 

Ja samas on ta nii kaua üksi olnud, et see on lausa kurb.

„Inimestel on terve rida vajadusi, mis peavad olema kaetud, Eleanor, et olla õnnelik ja terve. Sa kirjeldasid siin just, kuidas su peamised füüsilised vajadused – soojus, toit, peavari – olid rahuldatud. Aga emotsionaalsed?“

Olin täiesti rabatud.

„Aga mul ei ole mingeid emotsionaalseid vajadusi.“ (lk 261)

Raamat oli kohati koomiline, aga samas ka kurb. Mõtlemapanev. Tegemist ei ole just lihtsa meelelahutusega. Tekst on tihe ning nõuab kaasamõtlemist, muidu võib järg kaduda. Soovitan lugeda ning kaasa mõelda!

 

Advertisements

S. J. Kincaid. Põrguline (Päikese Kirjastus, 2018)

põrgulineTõlkinud Marge Paal
398 lk.

Raamatu tagakaas lubab, et raamatus on vägivalda, põnevust ja romantikat. Seda siin tõesti ka on.

Nemesis on põrguline ehk humanoid. Ta valiti välja, et kaitsta galaktika senaatori tütart Sidoniat. See tähendab, et ta on Sidoniale üdini ustav. Sidonia elu on talle tähtsam kui miski muu. Kõik, kes ohustavad Sidonia elu, tapetakse armutult. Selleks ongi põrgulised loodud. Tapma.

Põrguline näeb enam-vähem inimese moodi välja, vähemalt välimuselt. Kuigi on suurem ning jõulisem. Nemesis ja Sidonia kasvavad koos üles. Nad on midagi rohkemat, kui põrguline ja tema omanik. Nad on sõbrad.

Ühel hetkel saab keiser teada, et Sidonia isa on mässuliste hulgas ning käsib Sidonial ilmuda õukonda. Ema aga ei taha, et Sidonia sinna läheks ning nii saadetakse õukonda hoopis Nemesis, kes esineb Sidoniana.

Selleks on vaja muuta Nemesis natuke rohkem inimese sarnaseks. Teda on vaja vähendada ning õpetada etiketi osas. Lõpuks on ta valmis õukonda minekuks.

Mulle meeldis see ühiskonnakirjeldus, mis siin oli. Valitsev klass elab kosmoses ning alamad elavad erinevatel planeetidel. Valitsev klass on keelanud hariduse andmise, sest nende meelest on see ohtlik. Milleks on vaja inimestele teadust ja matemaatikat, kui masinad hoolitsevad enda eest ise? Nad ei adu, et süsteem vananeb ja varsti ei oska keegi enam seda parandada, sest ka parandajamasinad vananevad. Mässulisteks tembeldatakse siin neid, kes on hariduse poolt.

Valitseval klassil on kõik võimalused ennast hästi tunda. Nad saavad ennast noorendada. Samuti on olemas väikesed robotid, kes vajadusel kahandavad su kehakaalu või lisavad muskleid. Võimalik on muuta oma nahatooni, silmade, huulte ja nina kuju just selliseks nagu parasjagu soovi on. Ometi on neil mingid kindlad tunnused, et nad ikka ära tuntakse. Uimastid on vabalt kasutuses ning nende tarvitamist soodustatakse igati.

Mulle meeldis, et tegelaseks ei olnud päris inimene, kuigi ta lõpuks muutus kahtlaselt inimlikuks. Alguses oli ta tõesti sirgjooneline tapjamasin, kellele inimeste tunded on üldiselt võõrad. Mulle oleks võib-olla natuke rohkem meeldinud, kui seda alguse joont oleks suudetud lõpuni hoida, aga samas talle sobis see inimlikum olek ka.

Suurepärane raamat, mis haarab kiiresti endaga kaasa ning kus on mitmeid ootamatuid pöördeid. Soovitan lugeda kõigil, mitte ainult noortel, kellele raamat suunatud on.

Raamatul on ilmunud ka teine osa ning kolmas peaks ilmuma selle aasta teises pooles. Loodan, et need ka tõlgitakse eesti keelde. Igatahes järjekordne suurepärane valik Päikese Kirjastuselt.

 

Sandra Brown. Salaoperatsioon (Ersen, 2018)

salaoperatsioonTõlkinud Ülle Jälle
344 lk.

See raamat oli nüüd ehtne puhkuselugemine. Kiire, täis põnevust, armastust ja kirge.

Sündmustik saab alguse ühest kolkabaarist, kus istuvad klaasi taga kaks meest – Shaw Kinnard ja tema paarimees. Baari siseneb Jordie Bennett. Need mehed on kolkas selleks, et Jordie tappa. Billy Panella on maksnud korralikult, et naine kõrvaldataks.

Plaan käivitub natuke teistmoodi kui algselt plaanitud oli ning Kinnard hoopis röövib Jordie. Nimelt soovib Kinnard natuke suuremat summat kui algselt pakuti. Ta tahab kaubelda Panellaga ja ka Jordie venna Joshiga, et raha kätte saada. Need kaks meest on röövinud inimestelt 30 miljonit. Kahekesi koos olles ei saa ta silmi Jordie’lt. Naine pole mehe suhtes ka päris ükskõikne. See on nii tavaline selliste raamatute puhul.

Samal ajal ajab nii Joshi, Panellat kui ka Kinnardit taga FBI. See on tüüpiline Sandra Browni romaan, mis on põnev ning ei puudu ka üllatavad pöörded. Üks neist oli natuke aimatav, aga teist ei osanud ma üldse oodata.

Kes otsib puhkuse ajaks midagi kerget ja põnevat, siis see raamat sobib selleks ideaalselt. Lisaks veel vürtsikad seksikirjeldused ning mõned mõrvad. Kerge ajaviide.

 

Juuni kokkuvõte

Juunis edenes lugemine võrreldes eelmise paari kuuga paremini. Sellele aitasid kindlasti kaasa puhkus (mis siis, et jalgpall on puhkusest suure osa enda alla võtnud 😀 ). Lugemiselamusi oli seinast seina. Oli nii paremaid kui ka kehvemaid, lisaks raamatutele ka graafilised romaanid. Parimad elamused pakkusid seekord “Minu Muhumaa“, “Merivälja“, “Teenijanna lugu” ja “Laskur“. Väikeseks pettumuseks osutusid “Mine, pane vahimees välja” ja “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust“.

Loetud raamatuid: 16
Loetud lehekülgi: 4228
Kõige paksem raamat: Indrek Hargla “Merivälja” (559 lk)
Kõige õhem raamat: Kairi Look “Härra Klaasi pöörane maailm” (72 lk).

Juuni raamatud1

Fredrik Backman. Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust (Varrak, 2018)

vanaemaTõlkinud Ene Mäe
348 lk

Ma olen omale väga kummalise puhkuselektüüri valinud. Kuidagi üksinduse ja hirmudega seotud.

Mulle meeldis autori raamat “Mees nimega Ove” väga, nii et ootasin ka selle lugemist. Kahjuks valmistas antud raamat mulle väikese pettumuse. Ma ei suutnud kuidagi suhestuda sellega.

Elsa on 7-aastane (peaaegu 8 juba) ning ta on isemoodi. Ta on oma vanuse kohta tark ja nutikas. Tal on vanaema, kes kahjuks on haige. Vanaema on ka isemoodi inimene, kes võitleb tänapäevase maailma normide vastu. Elsa armastab oma vanaema väga ning on ülimalt kurb kui vanaema sureb.

Vanaema on enda surmaks valmistunud ning jätab peale surma tüdrukule aardejahi, kus Elsa peab erinevatele inimestele kirju kätte toimetama.

Neil oli kahekesi loodud muinasjutumaailm Peaaegu-Ärkvel-Maa, kus oli kuus kuningriiki. Oma salakeel oli ka.

Nii asubki Elsa neid kirju kohale toimetama ning saab teada palju oma maja elanike kohta. Miks nad on just sellised nagu nad on. Püüab neid mõista ning aru saada. Samuti muuta nende enesetunnet paremaks.

Mulle väga ei istunud see muinasjutu värk siin raamatus. See muutis kogu loo minu jaoks segaseks (vähemalt alguses). Mul vist pole enam seda lapselikku fantaasiat. Teiseks mulle ei meeldinud kohati Elsa käitumine. Ta oli ninakas ning kasvatamatu. Mind häiris igatahes, kuidas ta teisi inimesi sõimas ohmoonideks ning neile peale käratas.

Mulle meeldiski raamatu lõpp rohkem. Viimased 100-150 lehekülge. Oli arusaadavam ning inimlikum. See, kuidas Elsa ning teised selle raamatu tegelased püüavad oma hirmude ning leinaga toime tulla. See oli ilusalt kirja pandud. Tegelased olid ka omapärased ning huvitavad.

Samuti meeldis mulle autori mõte:

Kõik peavad saama oma loo ära rääkida, Elsa. Muidu võib lämbuda. (lk 296)

 

Stephen King. Laskur (Pegasus, 2006)

LaskurTõlkinud Mart Kalvet
226 lk.

Puhkus on mul vist pea sassi ajanud, sest ma ei saanud alguses aru, mida raamat endast kujutab. Eks ta vist on praegugi natuke segane. Kõige paremini iseloomustaks seda raamatut sõna unenäoline. Minu unenäod on selle raamatu sarnased. Õhustik sünge ning pinev ja toonid tumedad ning hallid.

Peategelaseks on Roland ehk siis laskur. Laskur jälitab mingil põhjusel meest mustas. Nii palju on aru saada, et see on mingil moel seotud Torniga. Sellel teekonnal kohtub ta mitmete kummaliste tegelastega. Näiteks kõrtsipidaja Alice, kummalised vaimolendid ning loomulikult Jake. Jake on üks noor poiss, kes on oma maailmast teise tõmmatud.

Tegemist on sarja esimese osaga nii, et siin ei selgu suurt mitte midagi. Nagu ütlesin, siis oli raamat kummaline. Mul oli tükk tegu, et aru saada, millise maailmaga tegu on. Kas see on tulevikus või minevikus? Vist oli ikka tulevikumaailm. Kuigi päris kindel ma ei ole.

Alguses oli mul lugedes tõesti mingi möh-moment. Et mis asi see on, aga raamat oli ikkagi kaasahaarav. Lihtsalt sellesse sisseelamine võttis mul natuke aega. Raamatus ongi peamiselt selle teekonna kirjeldus ning kuidas ta selle mehe mustas jälitamiseni jõudis. Huvitav ning omapärane raamat ja oli omajagu põnevust ikka ka. Mulle tohutult meeldis selle raamatu keel. Selline voolav ning jutustav. Ma küll ei oska täpselt öelda, mis žanri alla raamat kuuluda võiks, aga mul on väga hea meel, et selle lugemiseks võtsin.

See oli minu esimene Kingi-raamat, ilmselt ma pean nüüd terve selle sarja “Tume torn” läbi lugema, et saada rohkem aimu sellest maailmast.

Emma Kavanagh. Müürimõrvar (Ersen, 2018)

müürimõrvarTõlkinud Leena Suits
327 lk.

See oli üks kummaline raamat. Ma ei ole veel selgeks mõelnud, kas see meeldib mulle või mitte.

15-aastane Isla Bell leiab Brigantoni külast Hadrianuse müüri äärest kolm laipa. Ta saab sellest tõsise trauma, nii et ta tunneb veel 20 aastat hiljemgi hirmu.

35-aastaselt on Isla pühendanud ennast sarimõrvarite uurimisele. Ta on abielus Ramsey’ga, ainsa inimesega, kes on müürimõrvari rünnakust eluga pääsenud. Elu on nagu korras, müürimõrvar on vanglas ja kõik peaks olema turvaline. Aga siis leitakse ootamatult üks laip Hadrianuse müüri äärest. Ta on tapetud samamoodi nagu need inimesed 20 aastat tagasi.

Raamatus antakse sündmustest ülevaade kolme tegelase kaudu. Nendeks on Isla, Ramsey ja politseiuurija Mina. Üldiselt oli raamat põnev ning edenes küllalt kiiresti. Mis mind häirima jäi oli see pingelise ja äreva õhkkonna loomine ning see pidev hirm. See oleks omal kohal olnud siis, kui toimuma hakkasid uued mõrvad, aga õhustik oli juba enne selline. Minu jaoks ei tundunud usutav, et Isla 20 aastat hiljem ka laipade leidmise tõttu hirmu tundis. Lisaks ei ohustanud ju teda tookord miski nii otseselt. Muidugi hirm ei ole ratsionaalne, aga mulle tundus siiski, et autor on siin natuke üle pingutanud.

Ajaviiteks lugeda kõlbab küll, nii et mahavisatud aeg ei olnud ning üllatavaid pöördeid tuleb siin raamatus ka, aga minu ootused olid suuremad.