S. K. Tremayne. Tulelaps (Pegasus, 2017)

tulelapsTõlkinud Matti Piirimaa
340 lk.

Järjekordne suurepärane raamat, mis suutis lõpuni endasse haarata. Algas see juba suurepäraselt Cornwalli kirjeldusega. See tundus nii gootilik ja samas ka idülliline. Noor abielunaine Rachel kirjeldab oma ideaalset abielu ja ideaalset kasupoega. Ja suur suur maja, mis on hääbumas ning mis vajab restaureerimist.

Kõik on ilus, kuni hetkeni, mil tema kasulaps Jamie hakkab Rachelile kummalisi asju ütlema. Kõige hullem on see, et need asjad lähevad ka täide. Ühel hetkel ütleb Jamie talle, et ta sureb jõulu esimeseks pühaks. Rachel ei oska sellesse algul kuidagi suhtuda, aga mida aeg edasi, seda enam ta arvab, et see võib tõeks saada.

Autor on loonud “Tulelapses” suurepärase pineva õhkkonna, kus sa jõuad juba kõiki kahtlustada. Kes Rachelit ähvardab? On see tema alguses ideaalsena tundunud abikaasa David? Kõik näib vihjavat temale. Või on see hoopiski Jamie ise, kes loodab, et tema paar aastat tagasi surnud ema tagasi tuleb? Või näebki poiss tulevikku? Samas võib-olla on Rachel lihtsalt hull, kellele pidev üksindus ja suur kõle maja on mõjunud. Ta kuuleb hääli ja näeb kummitusi.

Kõik need mõtted käivad mu peast läbi, kui seda lugesin. Kahtlustasin isegi Davidi natuke seniilset ema ja nende teenijatüdrukut. Vahepeal jõudsin mõelda isegi seda, et see Davidi esimene naine polegi surnud. Ja ma ei arvanud ikkagi lõpplahendust ära 😀

Seekord olen ma lõpuga rahul, erinevalt tema eelmisest raamatust, mida lugesin (“Külmakaksikud“). Kuidagi sobis siia. Soovitan lugeda kõigil, kes armastavad saladusi ja põnevust. See põnevus hakkab vaikselt raamatu alguses kerima ja jõuab haripunkti raamatu lõpus. Lugesin seda eile poole ööni, ei tahtnud üldse käest panna. Varuge endale aega selle lugemiseks, sest “Tulelaps” ei lase teid enne minema, kui läbi on. Mõnusalt sünge, pinev ja natuke gootilik õhkkond tõmbas mind kaasa.

Raamatus on ka fotod, mis illustreerivad natuke lugemist. Need on Cornwalli kaevandustest.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , | 2 kommentaari

Michelle Frances. Poja pruut (Hea Lugu, 2017)

Poja pruut_kaas.inddTõlkinud Piret Lemetti
429 lk

Väga kaasahaaravalt kirjutatud romaan. Tegemist on psühholoogilise põnevikuga ja peab ütlema, et üle tüki aja üks raamat, mis mind tõesti kaasa haaras.

Laura on enam-vähem oma eluga rahul. Tal on oma pojaga hea lähedane suhe, tal on oma toimiv firma ja rahast tal puudust ei ole. Abikaasaga on nad küll lahkumineku äärel, aga naine ei pööra sellele erilist tähelepanu. Tema ilus elu pööratakse aga pea peale, kui tema poeg Daniel kohtub kinnisvarabüroos töötava Cherryga. Noored armuvad.

Laura tahab väga kohtuda tüdrukuga, kes tema poja südame on võitnud. Ta tervitab noort naist lahkelt oma kodus, kuid see ei kulge päris nii nagu soovitud. Ei Laura ega ka Cherry jaoks.

Sealt saabki alguse põnev sündmustik. Oli huvitav lugeda, kuidas mõlema ootusärevast ja positiivsest suhtumisest sai selline raev ja viha teineteise vastu. Ei tahtnud raamatut üldse käest panna. Ootasin ja samas pelgasin lugemist. Kartsin, mis see lõpplahendus olla võiks. Aga ma olen rahul selle lõpuga.

Minu sümpaatia kaldus ema poole, kuigi ka tema tegi kohutavaid ja kummalisi asju. Ta valetas ja oli klammerduv. Samas Cherry tahtis endale kindlustada paremat tulevikku. Kartis paaniliselt, et langeb tagasi lapsepõlveaegsesse koju, kus kõik viitas vaesusele. Ta oli tark, kaval ja väga sihikindel. Teiselt poolt oli tal enesehinnanguga probleeme. Arvas, et tema vaene päritolu paistab kohe välja jne.

Kas tegemist on tüüpilise ämma ja minia konfliktiga? Või on see midagi enamat?

Kaasahaarav oli lugeda tegevuse arengut. Sobib ideaalselt puhkuse ajal ja põnevuse austajatele. Praegu tundub, et see on autori ainuke romaan. Loodan, et ta kirjutab veel.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Megan Abbott. Sa saad mind tundma (Päikese Kirjastus, 2017)

sa-saad-mind-tundmaTõlkinud Eve Laur
333 lk.

Peale selle raamatu lõpetamist valdavad mind taas segased tunded. Tundub, et see tunne saadabki mind viimasel ajal raamatuid lugedes. Kuidas ma ise käituksin sellises olukorras? Algus edenes mul natuke aeglaselt, põnevaks läks alles kuskil siis, kui 100 lehekülge loetud sai.

Tegevus jutustatakse enamasti Katie tegelaskuju kaudu. Katie on abielus Ericuga, neil on kaks last, Devon ja Drew. Devon on nende imelaps, kellele ennustatakse võimlemises suurt tulevikku. Katie ja Eric elavadki põhimõtteliselt ainult Devoni unistuse nimel.

Ausalt öeldes oli seda kole lugeda. Drew unustati kohati nagu üldse ära. Kõik käis ainult Devoni soovide ja ambitsioonide nimel. Ainult trennid ja trennid. Terve elu oli neil selle järgi seatud.

Kuni ühel hetkel leitakse üks noormees surnuna. Ta jääb auto alla. Autojuht ei peatu ja pidurdusjälgi ei ole. Kas see oli õnnetus? Kes ta alla ajas? Need küsimused saavad raamatus küll vastuse, aga lõpplahendus ei vastanud siiski mu ootustele.

See on juba mitmes raamat, kus mulle tegelased eriti ei meeldi. See ema oli paras sahmerdis ja kohati ebastabiilne. Samuti ei meeldinud mulle see, kuidas ta käitus ümbritsevate inimestega. Ülbelt ja üleolevalt. Devoni isa käitus ka kahtlaselt. Seal on veel neid tegelasi, kes kummaliselt käitusid. Devon ise ei olnud küll tavaline teismeline. Juba varakult saadud imelapse tiitel ilmselt mõjutas seda. Samas oli ta ka väga tahtejõuline ja kindel selles, mida ta tulevikult ootab ning valmis selle nimel ka kõik ohverdama.

Sa saad mind tundma” oli küllaltki etteaimatav. Vähemalt minu jaoks. Sellest hoolimata oli raamat küllaltki põnev. Raamatu esimene pool edenes aeglaselt (minu jaoks natuke tüütud ema heietused tema imelapsest ja tema tegemistest), aga teine pool läks juba väga kiiresti. Sobib suvelugemiseks küll.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Mihkel Mutt. Eesti ümberlõikaja (Fabian, 2016)

eesti-ümberlõikaja206 lk.

Sain selle raamatu tänu ühele Facebooki grupile “Mälumäng”, kus võitsin ühe auhinnamängu. Auhinnaks oli käesolev raamat.

Eesti ümberlõikaja” on minu jaoks kummaline raamat. Mul on tunne, et ma ei saa sellest hästi aru. Ma saan aru (vist), et see peaks olema iroonia, aga kelle pihta? Kas Euro Liidu tegelaste pihta? Või hoopiski rahvusluse suunal? Või ironiseerib ta üldse selle ilmaelu üle? Oma osa said seal kõik.

Raamatus on terve hunnik eripalgelisi tegelasi. Tegevuse keskmeks on enamasti selline kena kohakene nagu Alam-Kolkaküla. Nimigi on juba paras pilge. Ega need tegelased, kes seal elavad või sealt pärit on, ka paremad pole. Nimed on neil ka huvitavad. Vallavanem on Leo Uteke, ajakirjanik Benno Sohvakartul, kohalik miljonär Raamen Junh, Boris Tammejuss jne.

Kõigil neil valutab süda, mis sellest kohalikust elust ikka saab. Kunagi oli neil vägev elu, neil oli pappkastikombinaat, rahvast elas ka palju. Ühesõnaga elu käis. Nüüd pole enam tehast ja pole inimesigi. Vanemad surevad ja nooremad pagevad välismaale. Nad mõtlevad, kuidas meelitada noori tagasi.

Raamatus ongi juttu kaasaja probleemidest, teistsugustest inimestest, pagulastest ja murest Eesti ning Euroopa pärast. Ma ei oskagi seda kellelegi soovitada, sest ma ei saanud ise ka sellest raamatust täit selgust. Algus oli raamatul minu jaoks natuke igav, samas keskel kuskil meenutas kohati oma stiililt Kivirähki. Lõpp oli ka kohati igav. Seda peab küll ütlema, et külaelu kirjeldus oli täppi.

Nüüd jääb üle millalgi kauges tulevikus veel Muti teoseid lugeda ja vaadata, kuidas need mulle istuvad.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Kristel Halman. Minu Tšehhi (Petrone Print, 2017)

minu-tšehhi-parajad-švejkid304 lk.

Kohe üldse ei taha see lugemine viimasel ajal edeneda. Selle raamatu algus algas mõnusalt, aga lõpp vajus kuidagi ära. Või ma lihtsalt ei suutnud keskenduda, aga igatahes see lõpp mul muudkui venis ja venis ja venis.

Muidu mõnusalt kirjutatud Tšehhist ja nendest inimestest, kellega ta seal kohtub ja suhtleb ja mõnikord ka lihtsalt linnaelanikest. Tegelikult tahtis autor minna Hollandisse, aga saatus tahtis teisiti. Tšehhis kohtus ta oma tulevase elukaaslasega, kellega ta veedab Prahas seitse aastat.

Nad reisivad mööda maad ringi. Käivad veinidegusteerimistel, harrastavad erinevaid spordialasid, tutvuvad erinevate kohalike baaride ja erinevates linnakestes losside ning kindlustega.

Palju tuleb juttu Tšehhi ajaloost, mis kohati sarnaneb meie omaga, just hilisem. Loomulikult ei saa üle õllest, mis on Tšehhis väga olulisel kohal. Juttu tuleb veel erinevatest traditsioonidest, tööotsingust, bürokraatiast, poliitikast ja nii edasi.

Nagu öeldud, siis lõpp läks üle kivide ja kändude. Soovitan siiski lugeda nendel, kes plaanivad Tšehhit külastada. Autor küll ütleb, et tegemist ei ole reisijuhiga, aga Praha ja ka mõne teise linna ning kohakese kohta saab päris korraliku aimduse.  Pildid on raamatus ilusad ja kaanepilt tõmbas kohe mu tähelepanu. Tekitas huvi Praha vastu. Tahaks kunagi seda linna külastada ja kõike seda ilu oma silmaga näha.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. 2. jagu (Digira, 2014)

tõde ja õigus II578 lk (E-raamatu aluseks on 1929. aasta trükk ja lehekülgede arv on selle pealt  võetud).

Mul kohe üldse juulis lugemine ei edene. Nii läks ka selle raamatuga omajagu aega. Minu meelest oli see ka igavam kui esimene osa. Esimeses osas toimus ikka palju rohkem, teine on rohkem filosoofiline. Palju on mõtisklusi erinevatel teemadel (rahvus, usk, armastus). Teine osa keskendub Indrekule. Tema suureks kasvamisele ja mõttemaailmale.

Kuigi mulle see osa nii hästi ei meeldinud, siis sain siit omale päris palju tsitaate üles kirjutatud. Osad on ikka päris koomilised. Näiteks eestlaste kohta:

Kahju, et meil nii vähe hulle, nii terve rahvas, nii, terve,sest loomatoit hoiab rahva terve, ei õiget usku ega lootust. (XI peatükk)

Indrek läheb Vargamäelt Tartusse Mauruse kooli. Seal koolis on täielik rahvaste paabel. Küll leidub seal lätlaseid, venelasi, sakslaseid ja ka teistest rahvustest inimesi. Osad õpetajad peavad eesti rahvast alamaks, nii öelda orjarahvaks, sest tal pole midagi. Polevat oma keelt, õiget kodumaad ega kultuuri.

Tõelise inimese esimene varandus on tema keel ja kodumaa. (XIII peatükk)

Mulle ei meeldinud eriti Indreku iseloom. Selline natuke naiivne, kes lubas teistel end ära kasutada ja minu meelest nii vaikne. Suurt midagi ta raamatus ei rääkinud, enamuse ajast vaikis ja temast sai rohkem aimu mõtete kaudu. Suured pikad monoloogid pidasid maha teised tegelased. Näiteks härra Maurus ja erinevad õpetajad. See kool oli ka tänapäeva mõistes ikka täiesti teistsugune. Poistel lasti mõnikord ka lihtsalt olla, vahel nad rohkem lollitasid, kui õppisid.

Samas oli Indrekus selle naiivsuse kõrval ka mingisugune õrnus, mingi nähtamatu maailmavalu. See oli temas lapsena ja tema kasvades ning arenedes oli see ikka alles. Tundmus, et tema on sündinud liiga hilja.

Kõik, mis ilmas ilusat ja suurt on minevikus. (XVI peatükk)

See mõte saatis teda igal pool, nii lapsepõlves Vargamäel kui ka hiljem Mauruse koolis.

Koolielu kirjeldused olid minu meelest naljakad ja tänapäeval ei kujutaks sellist kooli ettegi. Seal juhtus erinevaid kummalisi asju ja härra Maurus valitses oma kooli nagu tõeline monarh. Kui tahtis, siis oli sõbralik onuke (eriti, kui talle raha toodi, sest raha ta armastas) ja teinekord räuskas ja sõimas teisi hulludeks, aga selle kaudu ta püüdis oma poistele maailmaasju selgitada.  Räuskasid ja sõimasid seal õpetajad, aga enamuse ajast siiski filosofeerisid elulistel teemadel. Eriti, kui sai natuke napsu võetud. Need olid kohati ikka tõega naljakad.

Et õpetaja joob, see pole suur häda; õpilane peab kaine olema, sest õppida on raskem kui õpetada. (XVII peatükk)

Tollel ajal oli olulisel kohal usk ja Jumal. Nii ei saa siingi raamatus sellest mööda minna. Arutlusi Jumala teemal on väga palju. Osa eitavad teda ja teised jälle vaidlevad vastu.

Harilikult tõuseb usust ikka kurjus ja viha, aina kurjus ja viha, otse vana õelus ise. (XXVI peatükk)

Tammsaare oli väga tark mees, sest päris sageli on usuga nii nagu see tsitaat näitab. Nii jõuab raamatus Indrek lõpuks tõdemuseni, et Jumalat ei ole olemas. Kuidas ta selleni jõuab? Sügavalt isiklike tundmuste ja armastuse pärast.

Nimelt on Indrek armunud. Õigemini ta armub paar korda. Ega need platoonilisusest kaugemale ei jõua. Üks neiu põlgab ta ära, sest ta pole piisavalt rikas ja teine sureb. Armastusest on raamatu lõpupoole päris pikalt juttu. Õpetajad muidugi püüavad Indrekule selgeks teha, et armastus on saatanast. Neil on selleks põhjus ka, sest armumine ei lase Indrekul õppida.

Naine ongi ilmas selleks, et meest ogaraks teha. (XXVIII peatükk)

Sellised need Tammsaare mõtted olid. Üldiselt olid need pikad lehekülgede kaupa kulgevad monoloogid igavad ja kohati raskesti jälgitavad. Dialoog oli lõbusam, sest kohati see tekst oli ikka täiesti jabur. Samas on osad mõtted siiski ka tänapäeval aktuaalsed ja ma arvan, et kõik Tammsaare Tõe ja õiguse osad peaks elu jooksul läbi lugema. Mõne aja pärast on mul plaanis lugeda ka kolmas osa, aga sellega alustan pärast väikest puhkust. Loodan, et puhkuse ajal edeneb ka lugemine paremini.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

George R. R. Martin. Tants lohedega. Teine raamat (Varrak, 2017)

tants-lohedega-v-osa-2-raamatTõlkinud Tarmo Vaarpuu
623 lk.

Tegemist on sarja Jää ja tule laul V. osa teise raamatuga. Mis ma oskan öleda selle raamatu kohta? Halb ta ei ole, temas on olemas teatud põnevus, aga autor hakkab mulle närvidele käima. Esiteks on ta juba maha tapnud päris palju mu lemmiktegelasi. Lootsin, et ta on sellega nüüd ühele poole saanud, aga ei. On ju veel neid häid tegelasi alles jäänud. Igatahes ma olen natukene kurb. Miks on vaja kõik vähegi sümpaatsed tegelased tappa? 😦 On ka teine võimalus ja sedagi kasutab Martin päris tihti. Lihtsalt nendest enam mitte rääkida. No kuhu ta niimoodi selle sarjaga välja jõuab? Ei tea, kas ta ise teab?

Selles osas muidugi intriigid jätkuvad, muidu ju ei oleks põnev. Päris palju on reetmisi. Tundub, et kõik reedavad kõiki ning on äraostetavad. Kõik tahavad olla kuningad ja neid tulevaste valitsejate kandidaate muudkui ilmub uksest ja aknast juurde. Nendest räägitakse paaris peatükis ja siis saabub jälle vaikus ja sa ei tea jälle, mis neist sai. Loodad, et ehk järgmises raamatus on nendele ka ruumi jätkunud.

Üldiselt on mul praegu tunne, et ei tahagi järgmist osa lugeda, sest on veel paar tegelast, kes mulle meeldivad. Need on veel tapmata. Kuigi tõenäoliselt ma ikka loen järgnevad osad ka läbi. Mõnes mõttes on mul kahju, et ma ei oodanud selle sarja lugemisega senikaua, kui kõik osad on eesti keeles olemas. Tegevus ja tegelased jõuavad juba natuke meelest ära minna, kui järgmine osa ilmub.

Viimases osas mul oli kohati mõne tegelase meenutamisega raskusi, et kes ta oli ja miks temast räägitakse. Martin on loonud väga laia fantaasiamaailm, mis minu arvates on hakanud natuke laiali valguma ning viimases osas oli minu meelest liiga palju heietusi. Kõik kuskil vaikselt nokitsesid midagi, aga suurt edasi see tegevus ei liikunud. Okei, mõned tapeti, aga uuele valitsejale pole nad ikka lähemale saanud (kuigi mul on väike aimdus, kes see võiks olla, aga ta tundub olevat hea nii, et võib-olla Martin tapab ta ikkagi ära). Minu jaoks jäi kohati igavaks. Uskumatu, et ma seda ütlen. Eelnevad osad on olnud suurepärased, aga nii see on. Nüüd peab ilmselt jälle tükk aega järgmise osa tõlkimist ootama. Ja ärme unusta, et tali on tulekul. Head lugemist! 🙂

PS! Lohed on armsad, kui nad omale pesa tegid. 😉

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , | 1 kommentaar