Louise Allen. Leedi, kes vajas pärijat (Ersen, 2019)

leedi-kes-vajas-pärijatTõlkinud Anne Kull
296 lk.

Selline raamat on ideaalseks lugemisvaraks puhkusel. Kerge ja kiire, eriti mõtlema ei pea, aga siiski kaasahaarav. Olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ning tõdenud, et osad on üsna kehvad, aga käesolev oli meeldiv üllatus.

On aasta 1815. Gabrielle Frost elab Portugalis oma viinamarjaistanduses, mida ta ise juhatab. Tol ajal on see ennekuulmatu, et üks naine ajab äri. Sellepärast saadab tema tädi Inglismaalt Leybourne’i krahvi Nathaniel Graystone’i tooma Gabrielle’i Londonisse seltskonda, et ta leiaks sobiva abikaasa. Gabrielle’il ei ole mingit soovi abielluda, et ta ise ja kogu tema vara läheks mehe käsutusse.

See oli tõesti mõnus ajaviitelugemine, mis lihtsalt haaras kaasa. Elasin naisele kaasa tema eesmärkide täitmisel ja lootsin, et ta saavutab selle, mida soovib. Lõpp oli muidugi klassikaline ja natuke liiga roosamanna, aga mis seal ikka. Mulle meeldis, et kangelanna ei olnud mingi värisev kaitsetu naisolevus ja mees ei olnud liiga macholik. Kergeks ajaviitelugemiseks sobib ideaalselt.

Advertisements

Brenda Novak. Enne kui me võõraks jäime (Ersen, 2019)

enne-kui-me-võõraks-jäimeTõlkinud Eva Nooni
344 lk

Tundub, et ma olen puhkuse ajaks õiged raamatud valinud. Ka see oli ideaalne puhkuse lugemine. Õnneks ma ei pea tundma süümepiinu, et puhkuse ajal muudkui loen. Ilm on selline, et suurt midagi õues teha ei saagi.

Sloane on otsustanud peale kümne aastast eemalolekut naasta oma kodulinna Millcreek’i. Kümme aastat tagasi katkestas ta suhted kõigiga, kaasa arvatud oma parima sõbranna ja kallimaga. Nüüd on ta tagasi, et uurida, mis juhtus 23 aastat tagasi, kui tema ema kadus. Sloane kahtlustab, et isa tegi emale midagi, aga isa on korrutanud kõik see aeg, et ema läks lihtsalt minema ja jättis kogu oma perekonna maha. Paraku usub seda ka enamus linnaelanikke.

Sloane’i isa on nüüd linnapea ja ta ei vaata hea pilguga, kui tütar tuleb tagasi, et seda vana asja torkida. Sloane’il ei ole lihtne seda asja uurida, aga ta loodab siiski ema kadumises selgust saada, et teha sellega rahu. Ta ei saa kellegi peale loota peale iseenda. Üllatuseks tuleb talle appi endine kallim, keda Sloane ei ole suutnud unustada.

Selle autori raamatud ei ole mind kunagi alt vedanud. Ta on üks nendest, kelle raamatuid ma võtan lugemiseks ilma sisututvustust lugemata. Siin raamatus on nii põnevust, saladusi kui armastust. Raamatus on küll natuke klišeesid, just armastuse osas, aga see ei häiri. Lugemine oli põnev, kuigi nii mõnigi asi oli aimatav. Soovitan nendele, kes otsivad ajaviiteks mõnusat lugemist.

Tessa Dare. Hertsoginna lugu (Ersen, 2019)

66240585_362180414416423_238612650500554752_nTõlkinud Ülle Jälle
304 lk

See oli ideaalne raamat puhkuseks. Nii mõnus raamat. Ma loodan, et järgmised osad ka üsna pea eesti keelde tõlgitakse.

Ashbury hertsog on üksildane mees. Ta on naasnud sõjast kohutavate armidega. Ta ei käi kodust väljas, välja arvatud öösiti. Tegeleb oma maavaldustega. Nüüd on tal tekkinud uus mure – tal on vaja pärijat, aga pärija saamine eeldab abikaasat. Milline naine oleks valmis abielluma temasuguse armilise koletisega?

Ühel päeval ilmub mehe  raamatukogutuppa pulmakleidis naine, Emma. Emma tuli nõudma pulmakleidi eest raha, mida mehe endine kihlatu keeldub maksmast. Kui Ash näeb Emmat, siis ta otsustab, et see naine sobib tema abikaasaks. Nii nad sõlmivad kokkuleppe ja teatud reeglid, mis nende abielus peavad olema.

Väga mõnusalt kirjutatud raamat, mis haarab endasse. See on küll traditsiooniline ajalooline armastusromaan, aga vürtsitatud omapärase huumoriga, mis teebki selle lugemise nii nauditavaks. Soovitan lugeda, kellele meeldivad kvaliteetsed armastusromaanid ning kes ei pelga julgeid seksistseene.

Erlin Kagge. Kõnni. Üks samm korraga (Postimees Kirjastus, 2019)

kõnni-üks-samm-korragaTõlkinud Sigrid Tooming
174 lk.

Aprillis käisin kuulamas Eia Uus’i, kes soovitas uudiskirjandust. Seal ta tutvustas küll sama autori teist raamatut, aga mainis, et peagi on eesti keeles olemas ka raamat “Kõnni. Üks samm korraga”. Autor tundus huvitav inimene ja mulle meeldib jalutada, nii tundus ka see raamat lugemiseks loogiline valik.

Selles raamatus Erlin Kagge arutlebki, miks me kõnnime. Mis vägi see on, mis sunnib meid jalga jala ette panema? Inimene on aegade algusest saadik kõndinud, see oli ainus edasiliikumise viis. Nüüdsel ajal on inimesed mugavaks läinud ja eelistavad transporti. Suurte vahemaade puhul on see muidugi arusaadav. Autor esitab siin ka küsimuse, et kui inimesed vähem käivad, kas nad siis ka taandarenevad.

Kagge kasutab erinevate kirjandusteoste ja filosoofide abi, aga põhiliselt ikkagi enda kogemusti. Ta on ise väga palju matkanud. Näiteks nii erinevatel poolustel kui ka New Yorgi kanalisatsioonis. Ta arutlebki, mis teda ajas nendele retkedele ja mis ta nendest õppis.

Autor on omapärane inimene ja oli huvitav tema mõtteid lugeda. Need olid asjalikud mõtisklused, mis ei pretendeeri lõplikule tõele, aga oma iva nendes on. Ühesõnaga autor soovitab rohkem kõndida. See arendab aju loovust, aitab erinevatele probleemidele lahendusi leida ning annab hea enesetunde. Praegu on just ideaalne aeg minna loodusesse  ja nautida jalutamist. Soovitan lugeda!

Stephen King. Raamatukogupolitseinik (Kupar, 1995)

RaamatukogupolitseinikTõlkinud Teet Kallas ja Tiito Himma
189 lk

Ma nüüd ei tea, mida Stephen Kingist arvata. Olen lugenud temalt enne raamatut “Laskur“. Selle muljed olid mul nii ja naa. Plaanisin sellel aastal väljakutse raames lugeda sarja järgmist osa, aga enne sattus kätte “Raamatukogupolitseinik”.

Sam Peebles’il palutakse ühel üritusel pidada kõne. Ta alguses ei taha, aga tal pole põhjendust ka keelduda. Niisiis ta koostabki kõne, mille palub enne läbi lugeda Naomil, kes käib tema juures aeg-ajalt tööl. Naomi soovitab tal kõne ilmestamisel kasutada paari raamatu abi. Nii seab Sam sammud raamatukogu poole. Talle antakse seal soovitud raamatud ja tähtajaks nädal aega. Raamatukoguhoidja korrutab veel üle, et tähtaeg on nädal aega ja et mees raamatud ikka õigeks ajaks tagasi tooks. Või muidu ….

See peaks olema õudusromaan, aga minul küll õudne polnud. Võib-olla on viga minus, aga minu jaoks oli see kuidagi koomiline raamat. Õudne oli selles ainult üks koht. See, mis tegelikult juhtus väikese Sam’iga aastaid tagasi, kui ta ei viinud õigeaegselt raamatut tagasi. Võib-olla oleks see minu jaoks õudsem olnud, kui ma oleksin seda lugenud talvel ja pimedas, aga praegu puhkusel olles ei tekkinud seda õiget meeleolu. Minu jaoks jäi lugu natuke nõrgaks ja mul oli natuke teine ettekujutus sellest raamatust. Sellest hoolimata ei jää see raamat ilmselt minu viimaseks tutvuseks Stephen King’iga.

Kärt Vilt. Minu Itaalia (Petrone Print, 2019)

minu-itaalia-magus-ja-mõru246 lk.

Ma ei ole saanud viimasel ajal eriti mahti Minu-sarja lugeda. Kuidagi nii palju muud kirjandust on lugemisnimekiras eespool. Kui nägin, et on ilmumas uus “Minu Itaalia”, siis teadsin, et tahan seda kohe lugeda. Mind huvitab Itaalia, eelkõige nende jalgpall, aga ka ajalugu.

Jalgpallist siin raamatus juttu pole, küll aga on juttu erinevatest linnadest ja piirkondadest. Kõigepealt muidugi sellest, kuidas ta Itaaliasse sattus ja mis teda sinna muudkui tagasi tõmbas. Palju on juttu itaallaste kohalikust elust ja tegemistest, nende hoiakutest. Muidugi ei saa Itaaliast kirjutada, kui ei maini nende kokakunsti. Sellest on päris palju juttu ning raamatu lisas on toodud välja ka peamised toidud. Juttu on siin paljust muust ka. Näiteks miks itaallased ei taha ema-isa kodust lahkuda, miks on töötus suur ja haridussüsteemist. Itaalia on vastuolude maa.

Mulle meeldis, et raamat on peamiselt positiivsetes toonides. Autor kirjutab ka mitte nii positiivsetest asjadest, mis Itaalias toimuvad, aga need ei ole nii esiplaanil. Raamat sobib ideaalselt suvel lugemiseks. See on positiivne ja igav ei hakka. Seda lugedes nagu reisiks ise Itaalias, aga mitte tavapärast turistimarsruuti vaid peaaegu kohaliku inimese teekonda.

Willow G Wilson. Ms. Marvel, 5: Super famous (Marvel Worldwide, 2016)

Ms.Marvel5Illustreerijad Takeshi Miyazawa, Adrian Alphona ja Nico Leon.
139 lk.

Seekordses osas tuleb Ms. Marvelil tegemist teha kinnisvaraärikatega, kes üritavad omi kurje plaane Jersey City’s ellu viia. Esiteks kasutavad nad luba küsimata Ms Marveli pilti enda reklaamis ja kinnisvara taustal on neil hoopis kurjemad plaanid teoksil.

Kas Ms. Marvel suudab seegi kord linna päästa? Lisaks kurikaeltele maadleb neiu ka sellega, kuidas oma kahte elu ühildada. Vaja on ju käia koolis, olla koos perega ja lisaks vajab linn oma kangelast. Kõigele lisaks on ta ühinenud Tasujatega. Kamala lihtsalt ei saa olla kolmes kohas korraga. Mis ta sellega ette võtab ning kuidas kõik välja kukub, sellest saate koomiksist endast lugeda.

Mulle meeldib, et nendes koomiksites on midagi ka õpetlikku. Seekordses osas näiteks Kapten Marvel õpetab talle, mis tegelikult on oluline. Jällegi üks mõnus lugemine. Paar osa ongi veel jäänud, aga need jäävad ilmselt puhkuse lõppu ootama.