Holly Seddon. Püüa mitte hingata (Päikese Kirjastus, 2017)

püüa-mitte-hingataVahelduseks õnnestus lugeda ühte põnevat raamatut, mis sai ootamatult kiiresti läbi. Kuigi tundub, et suurt tegevust seal ei olnudki, haaras raamat niimoodi kaasa, et ei suutnud seda käest panna. Tegevus on tegelikult ikka olemas, aga läheb tasa ja targu, nii et ootamatult oled sa üleni selle sisse mässitud.

Peategelane Alexandra Dale on oma eluga põhja jõudnud. Ta on vabakutseline ajakirjanik ja alkohoolik. Alkoholismi tõttu jäi ta ilma oma abikaasast, lapsest ja karjäärist. Tal on üsna kindel päevakava. Hommikul jooks, siis natuke tööd ja lõunast hakkab jooma.

Ühel päeval kirjutades ühest arstist artiklit, avastab ta haiglas käies Amy Stevensoni. Nad on mõlemad 30-aastased. Talle meenub Amy juhtum ning talle hakkab see huvi pakkuma. Ta otsustab kirjutada Amyst loo ja välja selgitada, mis juhtus 15 aastat tagasi ja kes seda talle tegi.

15 aastat tagasi oli Amy tavaline 15-aastane koolitüdruk, kes ühel päeval teel koolist koju kadus. Mõni päev hiljem leiti ta pargist läbi pekstuna. Peale seda on Amy olnud arstide arvates 15 aastat koomas. Tegelikult on ta siiski teadvusel, aga ta ei saa suhelda ega oma keha liigutada. Samuti on tema mõistus jäänud 15. aastase tüdruku tasemele. Tal puudub ajataju ja talle tundub, et pole oma vanemaid ega sõpru ilmatuma aeg näinud. Lõpuks hakkab Amyle siiski kohale jõudma, et midagi on valesti.

Alex ei ole klassikaline peategelane. Naine ja alkohoolik. Hoolimata sellest suudab ta siiski kuidagi funktsioneerida. Ja see ei muutnud teda vastumeelseks. Ta oli inimlik. ning lõpuks ta ka võtab selle probleemiga midagi ette.

Näiliselt küll raamatus suurt tegevust ei toimu. Alex uurib vaikselt omaette, kasutades vahel küll oma eksabikaasa ja Amy kunagise kallima Jake’i abi. Ja nii huvitav on ju teada saada, et kes see siis lõpuks oli. Kahtlaselt käituvaid tegelasi on raamatuis mitmeid.

Esikaanel on tekst, et unustage tüdrukud, kes on rongis või kadunud – te ei suuda “Püüa mitte hingata” köidet käest panna. See on lihtsalt nii hea. (Goodreads). Mina ütleks nii, et neid ei pea unustama, aga “Püüa mitte hingata” on sama põnev kui nimetatud raamatud ja tõsi on see, et käest panna on väga raske. Lugesin poole ööni ja hommikul ärgates alustasin ka kohe lugemist. Julgen soovitada põnevusearmastajatele ja mis minule väga meeldib, siis see raamat ei ole verine ja vägivaldne.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Svetlana Aleksijevitš. Sõda ei ole naise nägu (Tänapäev, 2016)

sõda-ei-ole-naise-näguMul on väga raske selle raamatu kohta midagi öleda. Kohati ei tahakski selle kohta midagi öelda. Tegemist oli minu jaoks raske raamatuga. Ei, lugemine ei olnud raske, vaid teema oli. Seda mitmeski mõttes.

Naised on tegelikult sõdinud juba ammustest aegadest peale, aga Teises maailmasõjas muutusid nad nähtavamaks. Raamatus antakse edasi Teises maailmasõjas osalenud nõukogude naiste mälestusi. Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad ei olnud seal lihtsalt meditsiiniõed, arstid ja kokad,  vaid täitsid ka paljud muud nii öelda ametipostid. Näiteks sapöör, automaatur, tankist, snaiper ja jalaväelane. Nende kaante vahele on koondatud erinevad mälestused olmest ja olemisest, hirmust, medalitest, nukkudest ja vintpüssidest, surmast ja imestusest enne surma, hobustest, lindudest, inimese üksindusest ja armastusest ning loomulikult võidust.

Enamus neist peab sõda koledaks ja kohutavaks. Pidevat võitlust ellujäämise nimel nii lahinguväljal kui ka väljaspool, sest nappis toitu ja eluks vajalikke vahendeid. Samuti puudus sõjas inimlikkus. Neil noortel tüdrukutel oli raske kohaneda. Paljud olid 15-16 aastased noored tüdrukud. Paljud näevad sõda veel 40 aastat hiljemgi unes. Neid ei sunnitud rindele minema. Nad läksid ise, mitte Stalini pärast, vaid et kaitsta oma kodumaad. Et vabastada kodumaa fašistidest. See vabastamise jutt oli minu jaoks nii vastuoluline ja mulle üldse ei meeldinud. Nii muuseas hõivati teised riigid selle “vabastamise” käigus. Ma ei taha sellel teemal pikemalt peatuda, sest see ajab mind vihale.

Samas on mul kahju nendest naistest, kelle elud ära rikuti, sest paljudel see nii juhtus. Nad ei suutnud pärast sõda enam kohaneda. Samuti vaatasid teised naised, kes sõjas ei osalenud, neile viltu. Neid peeti hooradeks. Nad ei suuda vaadata sõjafilme ja lugeda raamatuid sõjast, sest nende jaoks oli sõda midagi hoopis muud. Paljud ei tahtnud oma mälestusi autoriga jagada, sest tahavad sõda unustada. Samas teised tahavad jagada, sest järgnevad põlved peavad teadma, kuidas asjad olid.

Millest need naised ka ei räägiks, on neil kogu aeg peas mõte: sõda on eelkõige tapmine, ja seejärel raske töö. Ja seejärel ka lihtne tavaline elu: seal lauldi, armuti, keerati juukserulle pähe… (lk. 17)

Autorit ei huvita niivõrd faktid ja sündmused, vaid emotsioonid. Ta kirjutab inimesest sõjas. Ta ei kirjuta sõja ajalugu vaid tunnete ajalugu.

 

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Dinah Jefferies. Teekasvataja naine (Tänapäev, 2016)

teekasvataja-naineRaamatu kaanepilt on ilus ja see tõmbas kohe mu pilku. Samuti tundus raamatu teema huvitav. Mulle on ikka meeldinud ajaloolised romaanid. Tegevus toimub 20. sajandi alguses Tseilonil. Romaani idee pärineb autori ämmalt, tema mälestustel oma lapsepõlvest Indias ja Birmas 1920ndatel ja 1930ndate alguses

19-aastane Gwen abiellub võluva leskmehe Laurence’iga. Mehel on Tseilonil teeistandus. Gwen sõidab talle sinna mõne aja pärast järele. Ta on natuke arglik ja häbelik. Reis on tema jaoks ebamugav. Samas Gwen ootab taaskohtumist oma abikaasaga, sest ta armastab meest. Naine loodab, et nende elu saab olema helge ja õnnelik, aga juba mõne aja pärast näitab elu enda tõelist palet.

Kohalikud elanikud on tõrksad ja vaenulikud Gweni plaanide ja tegude suhtes. Gwenil võtab aega, et teise kultuuriga kohaneda. Samuti segab õnnelikku elu elamast mehe õde Verity, kes on omamoodi kuju. Ta teeskleb, Gweni ja Laurence ees, et soovib neile head, aga samal ajal teeb nende selja taga koledaid tegusid, mille ta ise hiljem ka üles tunnistab. Gwen ei suudagi temaga õiget kontakti luua ja ei usalda teda ka. Gwen on ka küllalt armukade naine ja teda häirib Laurence’i sõbranna Christina.

Raamat kulgebki rahulikus tempos, tegelased elavad oma elu, sekka ka mõni põnevam sündmus. Samas on Gwenil üks saladus, üks väga suur saladus, millest teab ainult tema ja teenija Naveena. Hiljem nuhib selle muidugi välja ka Verity, kes tahab temalt raha välja pressida. See saladus painab Gweni aastaid, ta on vahepeal isegi kokkuvarisemise äärel. Ka mehel on omad saladused. Näiteks ei taha ta eriti rääkida oma eelmisest naisest ja nende pojast ning mis põhjusel nad surma said.

Ma ei suutnud väga sinna raamatusse sisse elada. Teema oli küll huvitav, aga ma ei suutnud suhestuda Gweniga. Milline ema niimoodi teeb? Ta küll piinleb isegi selle käes ja üritab pärast olukorda parandada, aga ikkagi. Samuti on raamatus olulisel kohal suhtumine erinevatesse rassidesse.

Lugemine läks mul ka aeglaselt. Igal hommikul oli tunne, et raamatule on öö jooksul lehekülgi juurde lisandunud. 😀 Samas ma ei tahtnud ka pooleli jätta, teema oli siiski küllalt huvitav ja intrigeeriv.

Nüüd üks kivi ka toimetaja kapsaaeda. Raamat on täiesti toimetamata. Tohutult on raamatus vigu. Sõnad korduvad lauses mitu korda ja on vales kohas, samas on osade lausete lõpust sõnad puudu, nii et lause mõte jääb lõpuni selgusetuks. Muidu ma vaatan ikka vigadest mööda, aga sel korral oli neid lihtsalt liiga palju.

 

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Veebruari kokkuvõte

Aeg on teha veebruaris loetust kokkuvõte. Veebruari lõpuni on loetud tunnid ja sellel kuul enam raamatuid lõpetada ei jõua. Nagu statistikast näha, siis sai loetud vähem raamatuid kui jaanuaris (12).

Loetud raamatuid: 9
Lehekülgi: 2699
Kõige paksem raamat: Susan Mallery “Pruudi tütred” (344 lk)
Kõige õhem raamat: Mathias Enard “Varaste tänav” (251 lk)

veebruari-kokkuvote

Rubriigid: Raamatud | Lisa kommentaar

Susan Mallery. Pruudi tütred (Ersen, 2017)

pruudi-tutred“Pruudi tütred” on Susan Mallery kõige uuem naistekas, mis eesti keeles ilmunud. Ja ka kvaliteetsem, kui paljud eelmised, mis on ühe malli järgi kirjutatud. Siin on ikka natuke rohkem fantaasiat kasutatud.

Peategelasteks on kolm õde. Rachel, Sienna ja Courtney. Rachel on kõige vanem ja ta tunneb, et peab kõige eest vastutama. See on teda saatnud alates lapsepõlvest, kui ema palus ennast aidata. Samuti maadleb ta oma tunnetega eksmehe vastu, kellest ta pole senini üle saanud, kuigi lahutusest on möödas 2 aastat. Pealegi nad puutuvad tihedalt kokku oma poja pärast.

Sienna on keskmine õde, kellel on selja taga kaks luhtunud kihlust. Sienna on see ilus õde. Ema kihluspeol teeb Siennale abieluettepaneku tema praegune kallim David. Et ema pidu mitte rikkuda ütleb ta “jah”, kuigi pole üldse kindel, kas David tema jaoks ikka õige mees on.

Kolmas ja kõige noorem õde Courtney on pikka kasvu ja kohmakas. Ta tunneb ennast halvasti, sest tal olid koolis õpiraskused ja teda noriti pikkuse pärast. Et perekonnale tõestada, mida ta väärt on, siis ta salaja lõpetab keskkooli ja läheb ülikooli. Ta kohtub seksika muusikaprodutsendi Quinniga, kes püüab teda enesekindlamaks muuta.

Kõige selle taustal tuleb korraldada ema pulmapidu. Ema tahab kasutada kõiki oma ideid, mida ta esimeste pulmade ajal teha ei saanud. Lisaks veel õdede enda isikliku elu draamad. Kõik see sulandub kokku huvitavaks koosluseks. Selline mõnus ja tore naistekas, mida vahelduseks lugeda. Siin on rõõmu ja kurbust, nuttu ja naeru. Soovitan lugeda, kes armastavad naistekaid!

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , | 1 kommentaar

Susan Meissner. Saialillede sügis (Ersen, 2016)

saialillede-sugis“Saialillede sügis” on üks väga-väga hea raamat. Ma ei oodanud sellelt raamatult eriti palju, aga see üllatas mind. Arvasin, et tegemist on tüüpilise armastusromaaniga, aga raamatul on hoopis sügavam sisu.

Raamatu autor on paigutanud teose sündmused ajaloolisse konteksti väikeste mugandustega. Ellise saarel haigla, Triangle Shirtwaist’i tulekahju ja terrorirünnak on tegelikult ka toimunud sündmused.

Tegevus toimub aastatel 1911 ja 2011. Clara Wood on meditsiiniõde, kes töötab Ellise saarel Ameerikasse saabuvate immigrantidega. Ta on seal olnud terve aasta, ega suuda sealt lahkuda. Ta on ennast sinna kapseldanud, sest nägi pealt, kuidas tema armastatud mees Triangle Shirtwaisti tulekahju ajal surnuks kukkus.

Ühel päeval saabub Ellise saarele Andrew Gwynn, kes põeb sarlakeid. Andrew on kaotanud oma naise ja Clara tunneb talle kaasa. Clara asub tema eest hoolitsema ja kui mehel on talle üks palve, siis ei suuda ta keelduda. Seda tehes satub ta ühele saladusele ning ta peab otsustama, kas räägib sellest mehele või mitte.

2011. aasta septembris möödus kümme aastat maailma kaubanduskeskuse terrorirünnakust. Taryn Michaels on ennast veennud, et ta on õnnelik töötades kangapoes ja üksi tütart kasvatades. Ta arvab, et on mehe kaotusest üle saanud, kuni avaldatakse üks ammune foto ja ta elab jälle läbi need hetked, kui ta mees selles terroriaktis surma sai. Naist vaevavad süümepiinad. Kui poleks olnud tema sõnumit, oleks mees jäänud enda korrusele ja tal oleks olnud võimalus ellu jääda. Taryn isegi oleks võinud surma saada, aga ta jäi kohtumisele hiljaks ning tema elu päästis üks võõras mees.

Raamatu kahte liini ei seo mitte midagi muud, kui üks sajandivanune sall. Kollane ja saialilledega. See sall annab lootust, et  ükskõik, mis juhtub, peale vihmasadu tuleb mõne aja pärast jälle päike välja.

Raamatus on käsitletud väga emotsionaalseid teemasid – surm, lein, armastus. Sellepärast ma ei suutnud seda väga palju järjest lugeda. Raamatus on mitmeid kurbi sündmuseid, aga sellest hoolimata jättis see lõpuks mu hinge helge tunde. Ükskõik, mida elu toob, lootust ei tohi kaotada. Soovitan lugeda!

 

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Elizabeth Strout. Olive Kitteridge (Tänapäev, 2016)

olive-kitteridgeSee raamat ootas ammu mu riiulil lugemist. Tegemist on Tänapäeva Punase Raamatu sarja kuuluva teosega, mis 2009. aastal sai Pulitzeri preemia ning sellest on tehtud ka mini-seriaal (Olive Kitteridge).

Raamat koosneb 13 lühijutust. Nendes 13 lühijutus kohtab palju erinevaid tegelasi. Tegevus toimub ühes väikeses linnakeses ja räägitakse erinevate inimeste elust. Keskne tegelane on Olive Kitteridge, endine matemaatikaõpetaja, kes nüüd on pensionil. Paljud jutud siiski ei ole keskendunud Olive Kitteridge’ile, kuigi tema kohalolu on tuntav. Lihtsalt jutustatakse väikese linnakese inimestest ja nende muredest ning rõõmudest. Enamasti siiski muredest.

Olive märkab, et maailm tema ümber on muutunud ja ta ei mõista enam paljusid asju. Ta on riiakas ja karm. Koolis lapsed kartsid teda. Teate küll neid inimesi, kelle meelest ainult nende arvamus on õige ja ainult nemad teavad, kuidas tuleb elada.

Talle ei meeldi poja naine. Olive’i arvates see naine röövis temalt poja, sest nad kolisid kaugele Californiasse. Ta ei suuda mõista, miks poeg temaga suhelda ei taha. Samuti tunneb Olive kahjurõõmu, kui kellelgi läheb halvemini kui temal.

Ma ei suutnud päris hästi seda raamatut mõista. Ma arvan, et see oleks mulle rohkem meeldinud ja rohkem kohale jõudnud, kui ma loeksin seda näiteks 30 aasta pärast uuesti. Raamatus on tegelased enamasti vanemad inimesed. Minu jaoks oli küllaltki masendav raamat, palju oli surmateemat sisse toodud. See muidugi on loomulik, sest tegu ju vanemate inimestega. Tegemist ei ole halva raamatuga, lihtsalt mina lugesin seda valel ajal. Siia lõppu üks ilus mõte raamatust.

Oli päevi – Olive mälestas seda -, kui Henry hoidis koju jalutades ta kätt, keskealised inimesed oma parimas eas. Kas nad olid osanud neil hetkedel vaikselt rõõmustada? Tõenäoliselt mitte. Inimesed tavaliselt ei tea oma elu elades, et nad seda elavad. (lk. 170).

 

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar