David Lagercrantz. Mees, kes otsis oma varju (Varrak, 2017)

mees-kes-otsis-oma-varjuTõlkinud Kadri Papp
342 lk.

Tegemist on viienda raamatuga Millenniumi sarjast, mida alustas Stieg Larsson, aga viimased kaks raamatut  on kirjutanud David Lagercrantz. Olen kuulnud arvamusi, et Lagercrantz pole sama, mis Larsson, aga minu meelest ei peagi olema, sest raamatud on sama põnevad nagu Larssoni omad.

Seekordses osas on Lisbeth Salander sattunud vangi. Ta tunneb ennast seal üldiselt hästi, aga talle ei meeldi, et kiusatakse kaasvangi Faria Kazit. Vangivalvurid ei tee midagi, et teda kaitsta ja loomulikult ei suuda Lisbeth sellist asja kõrvalt vaadata. Ta sekkub ning satub vangla mitteametliku juhi Benito viha alla. Benito on nimelt saanud eluaegse karistuse ja terroriseerib teisi.

Samal ajal külastab Lisbethi vanglas Holger Palmgren, kelle kätte on sattunud dokumendid, mis heidavad valgust Lisbethi minevikule. Peale seda palub Lisbeth Mikael Blomkvistil uurida börsimaakleri Leo Mannheimeri tausta. Mikael ei saa alguses aru, mis seos on Leol Lisbethiga, aga see selgub üsna varsti.

Raamatus on mitu paralleelset lugu, mis lõpuks jooksevad kokku. Üks vana lugu, mis tuleb avalikkus ette tuua ning mis võib olla seotud ühe Lisbethi sõbra mõrvaga ja Faria Kazi lugu. Raamat paneb tegelastele kaasa elama. Ainult headele muidugi ja loodad, et kurjusel ei õnnestu oma plaane teostada.

Raamat on äärmiselt põnev, nii et ma ei suutnud seda käest panna. Lugesin poole ööni ja lõpetasin täna. Vana lugu on küll aimatav, aga milline lõpplahendus sellel oli, seda ma ikkagi ära ei arvanud. Minu meelest on viies osa parem, kui oli neljas. Ilmselt kirjutab Lagercrantz seda sarja edasi, sest Lisbethi kõik vaenlased ei ole veel kahjutuks tehtud. Viienda raamatu lõpp igatahes vihjab sellele.

Igatahes soovitan lugeda, kes armastavad põnevust. Õnneks ei ole lugu ka väga verine, kuigi koledaid sündmusi siin ikka juhtub. Ja minu meelest on tõlge ka suurepärane. Oktoober algas suurepärase lugemiselamusega. 😀

Advertisements
Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Septembri kokkuvõte

Kui ma arvasin, et august oli kesine lugemiskuu, siis september oli veel hullem. Tundus, et olen ainult tööl või trennis ja lugemiseks ei jää üldse enam aega. Õnneks siiski midagi jõudsin lugeda, kuigi raamatuid ja lehekülgi on ikka vähe.

Kõige säravamad pärlid septembris olid Mary Alice Monroe “Taeva poole” ja Mindy Mejia “Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Pikaks ajaks köitis meeli ka “Foogt”.

Loetud raamatuid: 9
Loetud lehekülgi: 3193
Kõige paksem raamat: Mehis Tulk “Foogt” (464 lk)
Kõige õhem raamat: Kiera Cass “Kroon” (266 lk)

Septembri raamatud

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Laura Griffin. Mõeldamatu kurjus (Ersen, 2017)

mõeldamatu-kurjusTõlkinud Ülle Jälle
303 lk.

Tegemist on sarja Tracers teise osaga (esimene osa “Jäljetult kadunud“). Kui esimene osa meeldis mulle väga, siis sarja teine osa enam nii muljet ei avaldanud. Võib-olla oli see sellepärast nii, et eelmine raamat, mille paar päeva tagasi lõpetasin, oli nii palju põnevam.

Peategelaseks on Elaina McCord, kes tahab saada FBI portreteerijaks. Tema esimeseks juhtumiks saab Texase rannakuurordis toime pandud mõrvaseeria. Ohvriteks on noored naised, kes uimastati, lõigati lõhki ja jäeti riiklikule maastikukaitsealale. Kohalik politsei ei suhtu temasse hästi, sest ta on algaja ja naine.

Elainat asub aitama tegelike kuritegude põhjal raamatuid kirjutav Troy Stockton. Elaina kardab teda usaldada. Esiteks oma kasvavate tunnete pärast mehe vastu ja teiseks, et mees sobib mõrvari profiiliga.

Peaks ju olema põnev selline mõrvarijaht, aga ei avaldanud seekord suurt muljet. Lugu oli minu meelest natuke konarlik ja ei tundunud usutav, aga samas lihtsalt ajaviiteks sobib lugeda küll. Nii halb ka ei olnud, et lugeda ei kõlbaks.

Hoolimata sellest, et teine osa mulle muljet ei avaldanud, tahaks ikkagi järgmiseid osi eesti keeles lugeda, eks näis, kas tõlgitakse.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Mindy Mejia. Hattie Hoffmani viimane vaatus (Päikese Kirjastus, 2017)

hattie-hoffmani-viimane-vaatusTõlkinud Kristina Uluots
333 lk.

Kui eelmine raamat mind kohe kaasa ei haaranud, siis käesolev kütkestas mind kohe esimestest lehekülgedest. See oli tõeliselt põnev kuni lõpuni välja.

Tegevus antakse edasi kolme tegelase kaudu. Loomulikult on üheks tegelaseks Hattie, siis veel politseiuurija Del ja Hattie õpetaja Peter. Tegelasi on rohkemgi, aga nende kaudu jutustatakse meile lugu. See lugu on ülimalt põnev. Asi algab sellega, et vanast küünist leitakse Hattie Hoffmani laip. Kes ta tappis ja miks, see selgub alles raamatu viimastel lehekülgedel.

Hattie on pealtnäha eeskujulik ja viisakas õpilane, aga peatselt selgub, et ta kannab vaid erinevaid maske. Hattiele meeldib näidelda, aga ta ei tee seda mitte ainult teatrilaval, vaid ka kodus, koolis ning on seda teinud terve oma elu. Põhjust teda tappa, on mitmel inimesel.

Raamatus hargnebki kõik lugeja ees tükk tüki haaval lahti. Me saame kaasa elada viimasele aastale Hattie elus. Mis ja miks nii juhtus? Äärmiselt kaasahaarav raamat, mis pakkus ootamatuid pöördeid. Ma olin juba kindel, kes mõrvar on ja ikka suutis autor mind üllatada. Mõnikord kipub põnevikel lõpp kuidagi ära vajuma, aga seekord mitte. Minule selline lõpp sobis. Ei saa raamatust väga palju rääkida, muidu teil pole põnev lugeda.

Väike hoiatus ka. Alustage selle lugemist siis, kui teil on aega. Väga raske on raamatut käest panna. 😀

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Mehis Tulk. Foogt. Maa ja taeva mõrsja (Varrak, 2017)

foogt-maa-ja-taeva-mõrsja464 lk.

Ma tavaliselt ei osta endale uusi ilukirjanduslikke raamatuid. Selle raamatu lihtsalt pidin ostma, kui kuulsin, et lugu toimub minu kodukohas. Tegevus toimub Saaremaal Pöidel. Tegemist on ajaloolise romaaniga, kus tegevus algab 1342. aastal ja lõpeb 1343. aastal.

Aeg on rahutu. Erinevad võõrad võimud kemplevad omavahel ja lisaks ei ole ka Pöide mehed leppinud võõrvõimu all olemisega. Lisaks nõudis Pöide foogt Arnold vilja enne külvi, mida talupojad ei tahtnud anda. Maarahva viha õhutas ka kohtuprotsess, kus mõisteti surma eesti soost sepa poeg Meletu.

Teine liin raamatus keskendub Pöide kihlakunna ülikutütrele Marjale. Ootamatult on ka tema tegevuse keskel. Ta on noor, ilus ja hakkaja eesti soost neiu, kes on armunud oma peigmehesse. Samal ajal tahab teda kosida ka Pöide linnuse saksa soost vahtmeister Wolfhard Stecke.

Teos põhineb ajaloolistel faktidel (nendega on küll natuke vabalt ümber käidud), kuigi raamat on siiski ilukirjanduslik. Osad tegelased on näiteks ka päriselt olemas olnud, kes raamatuski esinevad. Näiteks Pöide foogt Arnold ja Pöide vanem Vesse. Lisaks on raamatus veel omapäraseid ja huvitavaid tegelasi.

Raamatu algus edenes mul aeglaselt. Oli kuidagi raske lugeda ja üldse ei suutnud süveneda. Aga mida rohkem raamatu lõpu poole, seda rohkem haaras kaasa. Nii, et nüüd pole muud, kui oodata järgmist osa. Esimese osa kirjutamine võttis autoril aega neli aastat. Loodan, et teise osaga nii kaua ei lähe.

Osa tegelasi meeldisid mulle algusest peale ja üks hakkas mulle hiljem ka meeldima, kuigi ta alguses head muljet ei jätnud. Üldse olid tegelased natuke labased. Ma ei tea, võib-olla sellel ajal inimesed olidki sellised, aga natuke kummaline oli lugeda, kuidas tegelased muudkui jõid, peeretasid (autor ütleb selle kohta küll püksituul), vandusid ja kusid. Lisaks olid tegelased ka tiirased. Okei meestest võib aru saada, kui nad seal linnuses omaette on jne, aga naised olid ka. Nii maarahvas kui saksad. 😀

Aga üldiselt siiski täitsa meeldiv lugemine. Autori keelekasutus on suurepärane. Palju huvitavad võrdluseid ja väljendeid. Kohati küll tundus, et kirjeldustega on natuke liiale mindud. Sellest hoolimata hoidis raamat mind pikalt enda kütkeis peale lõpetamist. Soovitan lugeda ajaloohuvilistel ja mulle tundub, et see on rohkem meestekas, mis ei takista küll naisi seda lugemast.

Raamatu taga on ära toodud ka kaart Saaremaa idapoolsest osast, nagu see võis olla 14. sajandi keskpaiku.

Teose aineteks olevatest sündmustest saab lugeda lisaks näiteks Wikipediast .
Raamatus on olulisel kohal ka Pöide kirik, mille kohta saab ka juurde lugeda Wikipediast.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , | 2 kommentaari

Jaak Urmet. Linn linnas: minu raamat Lasnamäest. Aastad 1980 – 2001 (J&U, 2017)

linn-linnas-minu-raamat-lasnamäest365 lk

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Nagu pealkirigi juba reedab, on tegemist raamatuga Lasnamäest. Aga mitte ainult. Päris põhjalikult on edasi antud ka autori enda kujunemislugu kirjanikuks. Jaak Urmet on ise pikalt Lasnamäel elanud, sealt ilmselt pärineb ka raamatu idee. Raske oli minul seda lugeda, sest tekst on äärmiselt sisutihe. Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et autor tahab kõik südame pealt ära rääkida ja seda juttu on palju. Võib-olla sellest tingitult tundub raamat kohati hüplik ja pinnapealne. Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Äratundmisrõõmu ikka leiab. Mis siis, et ma ei ole Lasnamäel sündinud. Me oleme enam-vähem ühel ajal sündinud ning tänu sellele ma seostasin end ka mõnede asjadega, millest ta siin kirjutab. Mind tabas äratundmine, et jaa, meil oli ka nii või me tegime ka sedasi.

Raamatu esimene pool keskendub rohkem Lasnamäele ja autori lapsepõlvele ning kooliaja algusele. Mulle meeldiski see osa raamatust kõige rohkem. Ma ei ole põline lasnamäelane, aga olen siin elanud vist juba seitse aastat vähemalt. Lasnamäe kujunemisest saab siit päris hea ülevaate. Erinevatest tänavatest ja piirkondadest. Näiteks mis nime nad vanasti kandsid ja milliste bussidega sõita sai.

Paljud arvavad siiamaani, et Lasnamäe on mingi õudne ja kole urgas, et normaalsed inimesed seal ei ela. Autor selgitab enda elukogemuse kaudu, et tema midagi sellist ei näinud. Eks loomulikult ole ka Lasnamäel koledaid asju (narkomaanid, pätid), aga neid leidub ka teistes linnaosades. Jaak Urmet püüabki raamatuga öelda, et Lasnamäge ei tasu karta. Siin on täiesti rahulik elada ja rohelist loodust on ka piisavalt.

Mulle meeldis ka see, kuidas autor kirjeldab oma lapsepõlve ja koolitee algust. Sellise mõnusa ja muheda stiiliga. Eks tuli endagi kooliajast nii mõndagi tuttavat ette. Näiteks erinevate asjade kogumine ning teistega vahetamine, kui tulid telekasse uued huvitavad seriaalid ning pärast nende üle arutamine ja loomulikult erinevate laulusõnade vihikusse ümberkirjutamine. Nostalgia tuli peale seda lugedes.

Edasi tuleb palju juttu klassikaaslastest ja muusikast. Loetletakse üles kellega ta suhtles ja mis bände kuulas. See osa oli minu jaoks paraku natuke tüütu. Bändidest paljud olid mulle võõrad ning need nimed ei öelnud mulle suurt midagi. Autorile olid nad selle eest üliolulised.

Loomulikult ei saa üle ega ümber kirjandusest. Autor annab ülevaate millised kirjanikud on Lasnamäel elanud ja kajastab põhjalikult enda kirjandustee algust. Samuti väidab ta, et eesti luule algas Lasnamäelt.

Raamatu kaaneümbris on kaunilt kujundatud ja selle siseküljelt leiab Lasnamäe kaardi. Lisaks on raamatu keskel fotod Lasnamäest, kust leidsin jällegi äratundmisrõõmu. Eriti põnev oli vaadata vanu fotosid ja näha, millised need kohad vanasti olid. Täna juhtusin jalutama autori kodumaja eest läbi ning kasutasin Lindakivi puiesteed, mida autor mitmel korral mainib ning kustkaudu kulges tema koolitee.

Soovitan raamatut silmaringi avardamiseks lugeda. Eriti, kui olete Lasnamäe huviline ja teid huvitab ajalugu ning kirjandus. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et raamat on Lasnamäest aga samas ka autobiograafiline ning kirjeldab ka autori põlvkonna elu 1980-ndatel ja 1990-ndatel.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Mary Alice Monroe. Taeva poole (Ersen, 2017)

taeva-pooleTõlkinud Krista Liidaru
352 lk.

Jällegi sai loetud üks mõnus naistekas. Seekord on minu meelest tegu kvaliteetsema naistekaga. Ei ole selline primitiivne. Selle asemel on õrn ja tundlik  romaan, mis räägib vajalikest teemadest. Armastus, hoolitsus, valed valikud elus, usaldus, sõltuvus, teineteise kuulamine, lootus ja usk, et kõik võib minna paremaks. Palju on juttu ka röövlindudest.

Kiirabiõde Ella on otsustanud pärast rasket ja emotsionaalset juhtumit elus aja maha võtta. Ta otsustab vastu võtta ajutise töökoha lapsehoidjana Lõuna-Carolinas. See ei ole lihtsalt lapsehoidmine, sest pisike Marion Henderson on äsja saanud diabeetiku-diagnoosi. Üksikisa Harris ei oska ega suuda üksi hakkama saada. Marioni ema ei ela nendega koos, sest ta on narkosõltlane. Aegajalt tuleb ta tagasi, kui ta puhas on.

Harris tuleb paremini toime röövlindudega. Tal on nende jaoks kliinik, kus ta neid ravib ning aitab pärast loodusesse tagasi.

Ellal on alguses muidugi raske sulanduda, aga nad saavad sellest üle. Siis lõõvad lõkkele tunded Ella ja Harrise vahel. On ainult üks probleem. Harris on endiselt abielus. Ja peatselt saabubki Fannie tagasi.

Väga huvitavalt ja hästi kirjutatud raamat. Haaras kaasa ja tegelased läksid hinge (kaasa arvatud linnud). Kuidagi südamlikult oli kirja pandud see, kuidas Marion tahtis lihtsalt isaga koos olla, aga isa ei osanud tütrega hästi suhelda ning kuidas nad isa-tütre sideme uuesti loovad. Samuti on hästi kirjeldatud Marioni igatsust oma ema järele. Raamat oli ka sellesmõttes kasulik lugemine, et iga peatüki alguses on väike lõiguke röövlindudest. Näiteks saab teada, mis on sulgimine ja kes on harksabad jne. Soovitan lugeda. Võtan nüüd plaani lugeda ka autori teisi raamatuid.

Rubriigid: Raamatud | Sildid: , , , , , , , , , , , , | 1 kommentaar