Dinah Jefferies. Siidikaupmehe tütar (Tänapäev, 2018)

siidikaupmehe-tütarTõlkinud Epp Aareleid
408 lk.

Autori esimene eestikeelne romaan “Teekasvataja naine” meeldis mulle väga ning “Siidikaupmehe tütar” on isegi parem. Nendes raamatutes on midagi uut, mida ma enne ei ole lugenud. Teema on eksootiline ja ilmselt see võlubki.

Tegevus algab 1952. aastal Vietnamis. Peategelaseks on 18-aastane Nicole, kes elab koos isa ja õega. Ema suri teda sünnitades. Nicole on segapäritolu. Tema ema oli vietnamlanna ja isa prantslane. Kui isa usaldab perekonna siidiettevõtte Nicole’i õele Sylvie’le, tunneb Nicole end tõrjutuna. Tegelikult on ta ennast pikka aega tõrjutuna tundnud, sest ta ei näe välja nagu prantslanna ning ta ei pea ennast nii ilusaks kui õde.

Nicole’ile jääb ainult väike siidipood Hanoi Vietnami kvartalis. Nicole võtab poe üle kuigi õige pea ei pruugi seal tema jaoks enam turvaline olla. Nimelt kogub hoogu Prantsuse koloniaalvõimu ja Vietnami kommunistide vaheline sõda.

Nicole näeb pealt, kuidas tema enda isa ühe vietnamlase lihtsalt maha laseb ning ta ei tea enam, keda usaldada. Samal ajal kohtub ta mässulise Trâniga, kes näib pakkuvat talle ideaalset võimalust oma muresid lahendada. Nicole aga ei saa oma meeltest välja ka ühte teist meest, ameeriklast Mark’i.

Siin raamatus on mitmed olulised teemad. Kõigepealt õdede vaheline rivaalitsemine. Nende suhted on pingelised juba lapsepõlvest saati. Sellele aitas kaasa nende väga erinev välimus ning samuti isa käitumine. Kohati võttis rivaalitsemine haiglaseid mõõtmeid. Teiseks oluliseks teemaks on rassiküsimus. Siin selgub, kui raske on inimese elu, kui ta ei ole ei üks ega teine. Nicole on kahe maailma vahel nagu lõhki rebitud. Ta ei tea, kuhu ta kuulub. Ta on saanud prantsuse kasvatuse, kuid välja näeb vietnamlannana. Ja teda ei võta eriti omaks ei vietnamlased ega prantslased. Kolmandaks läbivaks teemaks on siin muidugi armastus, mis võidab enda teel kõik takistused.