Victoria Aveyard. Kuninga kong (Pikoprint, 2017)

kuninga-kongTõlkinud Karin Kull
566 lk.

Oh, kuidas ma selle raamatuga vaevlesin. Ma oleks tahtnud seda nii väga pooleli jätta, aga kuna see sobib mul lugemise väljakutse alla, siis pingutasin ikkagi lõpuni, kuigi raamatu teise poole lugesin üle rea. No kohe üldse ei haaranud endaga kaasa, kurtsin kolleegile ka, et uni tuleb peale seda lugedes ja tema vastas mulle, et issand, miks sa sellist kräppi loed. 😀

Mida raamat edasi, seda vähem mulle see peategelane meeldib. Mare on ennast haletsev noor naine, aga samas on ta ka pidevalt nii enesekeskne. Ainult tema ja tema. Need tema sisemonoloogid olid väsitavad ja ega siin suurt muud olnudki. Asju vaadeldakse küll ka teiste tegelaste vaatevinklist, aga nemad on natuke kõrvalisemad.

Vähemalt raamatu esimeses pooles oli neid sisemisi heitlusi ikka väga palju, sest ta oli kuningas Maveni vang. Raamatu teine pool on küll tempokam ja seal toimub rohkem tegevust, aga mul oli raamatust juba nii kopp ees, et ma ei suutnud sinna enam sisse elada.

Alguse uimerdamisele vastukaaluks toimub raamatu teises pooles päris palju sündmuseid. Mässud, erinevad liidud, pulmad. Toimub nii mõnigi üllatus, aga raamatu muljet see minu jaoks enam ei päästnud. Ma muidugi pole õige sihtgrupp ka. Sihtgrupiks on noored. Kusjuures selle sarja esimene osa mulle väga meeldis, teine osa oli juba pettumus nii et ma ei saagi enam aru, miks ma lootsin sellest kolmandast kiiret lugemist. Sarjas on ilmunud ka neljas osa, aga seda ma ilmselt läbi ei loe. Võib-olla ainult vaatan lõpu ära.

Advertisements

Victoria Aveyard. Klaasmõõk (Pikoprint, 2016)

klaasmookMul on suur kergendus, et ma selle raamatu lõpuks läbi sain. Alustasin seda raamatut suurte ootustega, sest esimene osa (“Punane kuninganna“, 2015) mulle tohutult meeldis. Teine osa valmistas kahjuks pettumuse.

Teises osas jätkub Mare Barrow teekond väljamõeldud maailmas. Inimesed on jagatud punasteks ja hõbedasteks. Punased on lihtrahvas ja hõbedased on erinevate võimetega valitsev klass. Mare kuulub lihtrahva klassi. Tema veri on punane, aga samas on tal hõbedase võime. Ta suudab tekitada ja valitseda välku.

Teises osas saab alguse Mare ja tema sõprade põgenemine prints Maveni eest, kes ta reetis. Ta asub päästma teisi endasuguseid Maveni eest. Samuti plaanib nende rühmitus Ergav Kaardivägi ülestõusu. Ega selles raamatus suurt muud juhtugi ja see ongi pettumus.

Peategelane kogu aeg ainult heietas, et kas ta teeb õigesti ja kas peaks tegema just nii või valima teise tee. Okei, vahepeal päästeti mõni uusvereline ka. Ta hakkas mulle juba alguses närvidele käima. Kõigepealt sellega, et ta pidas ennast teistest paremaks ja ta pole tavaline. Järgmises lõigus juba haletses ennast, et ta pole midagi väärt ja tema elu on teistest keerulisem. Pidevad sellised sisemonoloogid hakkasid vastu. Samuti see, kuidas ta kohtles oma sõpru. Kedagi ei usaldanud ja raamatu lõpu poole pidas ta ennast jälle nendest paremaks.

Ma pingutasin selle raamatuga lõpuni, sest ma tahaks siiski ka kolmandat osa (kui see ükskord eesti keeles ilmub) lugeda ja teada, mis tegelastest saab. Tegemist on noorteraamatutega ja võib-olla noortele sobib see kõhklev ja kahtlev stiil. Minule antud hetkel ei sobinud.