Tiit Pruuli. Minu maailm (Petrone Print, 2017)

minu-maailm-romantiku-te-heitlused285 lk.

Selle raamatu lugemine võttis mul omajagu aega, aga mitte sellepärast, et ta oleks halb olnud, vaid tegemist on isikliku raamatuga. Nagu teada, siis raamatukogu raamatutel on tähtaeg taga, aga isiklikega saab vabamalt võtta. Viimasel ajal olen hakanud endale rohkem raamatuid ostma. “Minu maailm” on ostetud kinkekaardi eest, mille võitsin Rahva Raamatu suvise mänguga Lugemise väljakutse grupile.

Nii nüüd raamatust. Mulle meeldis. Selline mõnusalt kulgev lugu erinevatest paikadest maailmas. Kuigi kaks esimest peatükki ei jätnud head muljet. Näiteks Viini juures mind häiris iroonia ja sarkastilisus, mingisugune üleolevus. Õnneks ülejäänud raamat oli palju parem.

Raamatus oleks nagu kaks kirjutajat. Tiit Pruuli ja Artur Soomets. Tiit Pruuli ise ütleb, et Artur on prototüübi varjunimi. Kes see mees tegelikult on, seda ei tea. Igatahes saab raamat alguse ühest väljakutsest. Nimelt esitab Artur Tiidule väljakutse temaga teatud moel võidu reisida. Nimelt püüavad mõlemad mehed sihtkohtadest tuua kaasa mõne loo, mis on Eestiga seotud. Need on omapärased ja huvitavad.

Üldiselt mõnusalt ja huvitavalt kirjutatud raamat. Nagu juba eespool kirjutatud, saab lugeda seiklustest Viinis. Lisaks saab lugeda Põhjapoolusest, Antarktikast, Austraaliast, Myanmarist, Venemaast, Tongast, Taist, Malist, Kesk-Aasiast ja Ladakhist. Minu jaoks oli kõige huvitavam lugeda Kesk-Aasia maadest, Tadžikistanist, Usbekistanist, Kasahstanist, Kõrgõztanist, sest ma ei tea nendest suurt midagi. Natuke saab teada nende ajaloost, kultuurist, usust ja muustki.

Minu arvates üks parimaid raamatuid Minu-sarjast ja sobib ideaalselt selle sarja 100. raamatuks. Soovitan lugeda.

Advertisements

Jana Vagner. Vongozero (Varrak, 2016)

vongozeroSee raamat on päris pikalt mul riiulil seisnud ja lugemist oodanud, aga lõpuks jõudis aeg ka temani. Tegemist on põnevikuga, kus tegevus toimub Venemaal ning tervet maailma laastab surmav gripiviirus. Tavapärane rutiin ja elu on seiskunud. Moskva ja suurlinnad üle maailma on karantiinis. See tähendab, et keegi ei saa sisse ja välja ka mitte.

Karantiin ei aita. Gripp teeb oma laastamistööd ja üks noor pere elab rahumeeli Moskva külje all edasi. Ühel hetkel ilmub nende ukse taha Serjoža isa, kes väidab, et tuleb kiiremas korras asjad pakkida ja kaduda kusagile kaugele, kus inimesi ei ole. Anna ja Serjoža ei võta teda alguses tõsiselt, aga siis rünnatakse nende naabri maja ning nad otsustavadki minna kaugele Karjalasse, lootes, et nad on seal väljaspool ohtu. Kaasa tulevad ka naabrid, Serjoža eksnaine lapsega, Serjoža isa, Anna poeg Miška ning lõpuks tee peal kohatud Serjoža sõbrad.

Annal ei ole lihtne olla selles seltskonnas, sest ta ei salli nendest inimestest peaaegu kedagi. Lisada siia veel sündmused teel – mahajäetud ja laastatud külad, väljasurnud linnad, usaldada ei saa mitte kedagi, pidev mure otsa lõppeva kütuse pärast.

Raamatus ei ole neid inimesi kujutatud kangelasena vaid tavaliste inimestena oma tunnete, mõtete ja käitumisega. Nad teevad asju, mida tavaolukorras ei teeks ja kõik see on arusaadav. Nii lihtsalt peab, et ellu jääda.

Raamatu teema tundus mulle põnev ja huvitav. Tegelikkuses oli raamat küll omamoodi köitev, aga mitte kõige põnevam. Natuke kuivalt kirjutatud. Autor on rohkem keskendunud mina-tegelase Anna sisemaailmas toimuvale ning kohati need sisemised mõtisklused on liiga pikaks venitatud. Hoolimata sellest tahaksin siiski “Vongozero” järge ka lugeda. Tahan teada, mis nendest tegelastest edasi saab. Eks näis, kas tõlgitakse või mitte.

Helen Rappaport “Neli õde” (Varrak, 2016)

nali ode_kaas_m.inddBriti ajaloolase Helen Rappaporti raamat “Neli õde” näitab suurvürstinnade Olga, Tatjana, Maria ja Anastassia elu rõõme, ebakindlust ja valu keiserliku Venemaa viimsete päevade taustal. Oma raamatus tugineb autor varem avaldamata kirjadele, päevikutele ja mälestustele. Goodreads.com lugejad valisid selle 2014. aasta parimaks ajalooraamatuks.

Raamatus räägitakse pikalt õdede unistustest, lootustest ja nende omavahelistest suhetest. Samuti suhetest vanemate ja väikese vennaga. Raamatust selgub, et nende elu oli väga isoleeritud. Nad elasid range järelevalve all Tsarskoje Selos või Livadia palees. Teiste omavanuste tüdrukutega oli neil vähe kokkupuudet. Vahel harva said oma sugulastega mängida. Selle tõttu olid nad naiivsed ja ei teadnud välismaailmast eriti midagi.

See kõik muutus aga 1914. aastal, kui algas I maailmasõda. Tüdrukud pidid astuma avalikkuse ette ja tegelema haavatud sõduritega. 1917. aastal sunniti tsaar Nikolai troonist loobuma ja keiserlikust perekonnast said vangid.

Huvitav ja põnev lugemine. Mõnikord tundus raamat natuke laialivalguv, aga muidu loetav. Kes teab, milliseks elu oleks kujunenud, kui tsaar oleks olnud sama huvitatud oma riigi käekäigust nagu oma perekonna omast. Või kui neil oleks õnnestunud ja nad oleksid tahtnud maalt põgeneda. Lõpuks nad juba teadsid, mis juhtuma hakkab.