Jevgeni Vodolazkin. Aviaator (Postimees Kirjastus, 2019)

aviaatorTõlkinud Liivia Anion
414 lk.

Sellise tagasihoidliku kaanepildi taga peidab ennast päris huvitav ja omapärane raamat. Tegemist on Postimehe romaanisarja esimese raamatuga.

Peterburi ühes haiglas ärkab üles noor mees. Ta ei saa aru, kus ta on. Samuti ei mäleta ta seda, mis juhtus ja mis tema nimi on. Arst ütleb küll ta nime, aga see ei loo mingeid seoseid. Tasapisi hakkavad talle siiski meenuma mälestuskillud. Selleks, et need ei ununeks hakkab ta päevikut pidama. Alguses on need seosetud mälestustekatked, aga lõpuks hakkab meenuma juba rohkem. On ainult üks huvitav ebakõla. Aasta on 1999, aga mehe mälestused pärinevad 20. sajandi algusest.

Raamat ongi kirja pandud päevikuvormis. Alguses on seal ainult peategelase Innokenti Petrovitš Platonovi mälestused minevikust ja praegusel ajal toimuvast. Hiljem lisanduvad tema arsti Geigeri ja Nastja mõtted. Siin on juttu Venemaa ajaloost 20. sajandi alguses, aga oluliselt kohal on ka inimestevahelised suhted, vestlused, igasugused lõhnad ja asjade kirjeldused. Kõik argine, mis küll ajaloo seisukohalt ehk ei ole nii oluline, aga ometi inimlikust vaatenurgast on.

Raamat ei ole kerge ja kiire lugemine. Nõuab süvenemist, aga samas on need päevikukatked lühikesed ja muudkui loed, et nii lühike, ma jõuan ühe veel lugeda. Märkamatult loed niimoodi selle ühe asemel mitu. Raamatu peategelane mõtiskleb aja ja ajaloo üle ning see on loomulik, arvestades, mis temaga juhtus. Aja kulgu iseloomustab ka selle raamatu nii öelda peatükid. Alguses on ilusti nimeliselt välja toodud, kes kirjutab ja millal kirjutab. Pärastpoole hakkab see millal vaikselt kaduma. Lõpuks hakkab vaikselt kaduma ka see, kes kirjutab. Jäävad alles nurksulud ja lõpuks kaovad needki ning peatükke eraldab ainult tühi valge rida. Sel juhul peab alguses natuke mõistatama, kes neist kolmest parajasti kirjutab.

Ühesõnaga tegemist on huvitava raamatuga. Ma tundsin peategelasele südamest kaasa temaga juhtunu üle ja mõistsin, miks ta oli nii õnnetu.

Narine Abgarjan. Manjunja (Tänapäev, 2018)

manjunjaTõlkinud Ilona Martson
399 lk.

Kes soovib lugeda midagi lõbusat praegusel pimedal ja külmal ajal, siis see on just õige raamat. „Manjunja“ on autobiograafiliste sugemetega romaan autori lapsepõlvest 70- ja 80-ndate aastate Armeenias.

Peategelased on Narine Abgarjan ja Manjunja Šats, kes on parimad sõbrannad. Nende sõprus algas väga kummalisel moel. Nad elavad lähestikku ning käivad teineteisel pidevalt külas ja nendel juhtub kogu aeg midagi. Mõlemad on selliseid krutskeid täis. Tüdrukute fantaasia on piiritu. Ma lugesin ja naersin omaette. Uskumatu, mida suudavad väikesed tüdrukud välja mõelda.

See ei ole ainult kahe tüdruku sõpruse lugu. Nende selja taga on perekonnad. Narine’i perekonda kuuluvad isa Jura, ema Nadja ja õed Karine, Gajane ja Sona. Hiljem sündis talle ka vend Aik, aga tema sündis nendest sündmustest hiljem ning raamatus teda ei mainita. Manjunja perekonda kuulus tema isa Miša ja vanaema Roza Jossifovna ehk Nänn. Nänn on väga koloriitne kuju. Ta on karmikäeline inimene, aga samas armastab väga oma perekonda.

See oli nii lahe raamat. Siin on põhirõhk kahe tüdruku sõprusel. Nendel on ikka uskumatud seiklused. Näiteks juhtus nendega ühel suvel häbiväärne lugu. Nimelt õnnestus neil kogemata täid saada. See, kuidas nad plaanisid täidest lahti saada, oli väga humoorikas. Nagu kõik nende juhumised. Ja neil ikka juhtub. Kogu aeg. Mulle meeldis perekonna omavaheline suhtlemine ja see natuke üle võlli keeratud jutustamisstiil.

„Manjunja“ on autori debüütromaan ning see sai alguse hoopis blogist. See on lõbus ja natuke lapselik, aga samas siiski mõeldud täiskasvanutele. Kuigi seda võivad lugeda ka lapsed, siin pole midagi koledat, kui nad just ei plaani neid koerustükke järgi teha. Autor ise oma raamatut lasteraamatuks ei pea. Igatahes soovitan lugeda, kes soovivad midagi helgemat ning lõbusamat. Või siis soovivad meenutada oma lapsepõlve.

Fjodor Dostojevski. Valged ööd (Eesti Raamat, 1971)

23524308Tõlkinud Aleksander Raid
85 lk.

Tuleb tõdeda, et Dostojevski pole ikka minu kirjanik. “Valged ööd” meeldis mulle küll rohkem, kui “Kuritöö ja karistus“, aga ilmselt ma niipea enam mõnda tema teost ei loe.

Sellest lühikesest raamatust ei saa palju kirjutada, aga üldjoontes on tegu veidra armastusromaaniga. Kohtuvad noormees ja neiu. Nad kohtuvad paaril ööl ja räägivad ning jalutavad. Tekib kummaline armastuskolmnurk.

Nagu raamatu alapealkiri ütleb, siis tegemist on sentimentaalse romaaniga. Minu jaoks oli veider lugeda sellises ülepaisutatud stiilis lugu. Tol ajal kirjutati natuke teistmoodi kui praegu, aga siiski, see oli natuke liig. No ei istu mulle need pisaratesse purskuvad noormehed. Tegelaste pealiskaudsus ja ülepaisutatud draama ajas mind ausalt öeldes naerma. Pean tunnistama, et raamatu esimene pool ajas une peale, teine pool oli parem. Siis toimus ka tegevust, mitte ainult ei väljendatud oma sisemisi tundeid.

Fjodor Dostojevski. Kuritöö ja karistus (FUTU Print, 2012)

e-raamat-kuritöö-ja-karistusTõlkinud Anton Hansen Tammsaare

541 lk.

Kunagi kooliajal, kui see raamat oli kohustusliku kirjanduse nimekirjas, siis ei suutnud ma seda lõpuni lugeda. Nüüd lõpuks, üle kivide ja kändude, sai see raamat loetud. Dostojevski pole ikka minu kirjanik (kuigi ma ilmselt võtan mingi tema raamatu sellel aastal veel käsile, et lugemise väljakutset lõpetada).

Peategelaseks on endine üliõpilane Rodion Raskolnikov: Ta elab äärmises vaesuses ühes pimedas toapugerikus. Tööd tal pole, nii et raha tal ka pole, mille eest süüa ja muud eluks vajalikku osta. Nii ta siis konutab kogu aeg toas ja mõtleb oma mõtteid. Tal sünnib omast arust suurepärane mõte tappa üks vanaeit. Vanaeit on liigkasuvõtja, kellest nagunii keegi puudust ei tunne ja saabki ilma puhtamaks. Vähemalt nii mõtleb Raskolnikov.

Ta teebki oma mõtte teoks. Muidu oleks ju nagu kõik korras, aga peale seda ei anna talle ikkagi südametunnistus rahu. Nii ta mõtleb ja vaagib omaette pikalt ja laialt, mida teha. Kas anda ennast ikkagi üles või ennast ära tappa.

Minu jaoks oli tegemist raske lugemisega. Nagu loeks mingi hullu kirjutatud teksti. Minu arvates see Raskolnikov oligi hull, aga mulle kohati tundus, et autor oleks nagu ise ka mingis hullushoos olnud, kui selle kirja pani. Raskolnikov käis mulle närvidele. Hull, soniv, paranoiline inimene.

Igasuguseid tegelasi oli ka kohati liiga palju, nii et nad alguses mul segamini läksid. Pidin ikka mõtlema, et kes too nüüd oli. Ei olnud minu maitse see raamat. No ei istu mulle need pikad venivad filosoofilised mõtisklused. Kohati oli raamat liiga teatraalne.