Mikk Sarv. Kuu (Varrak, 2015)

kuu215 lk.

Kuu on meile väga oluline. Ta on loonud tingimused elu tekkeks Maa peal. Kuu mõjutab nii paljusid meie elu aspekte. Tõusud ja mõõnad, aastaaegade vaheldumine ja palju muud. Miks paistab Kuu meile mõnikord nii lähedal olevat ning teinekord ei paista teda ka selge taeva korral taevas olevat? Raamat annab sellele vastuse.

Siin raamatus annab autor põhjaliku ülevaate Kuu tekkimisest, kuu päritolust, kuu uurimisest, kuukalendritest ning sellest, kuidas kuud vaadelda. Lisaks muidugi on pikalt juttu erinevatest kuu faasidest ning sellest, kuidas meid mõjutavad kuu erinevad faasid. Muidugi ei saa mööda minna sellest, kuidas Kuu meie tervist mõjutab ning sellest, kuidas vanarahvas nägi Kuud.

Raamatu esimene pool on rohkem teaduslikum ning teine rahvapärismuslik, kus on rohkelt Kuud puudutavaid vanasõnu, pärimusi ning mõistatusi ja muinasjutte. Raamatust selgub, et Kuu on inimeste jaoks olnud oluline juba aegade algusest saadik. Kuu on mõjutanud palju meie keelt ning mõttemaailma. Vanasti loitsiti endale kuu abil õnne, edu ning tervist.

Isegi praegu me vaatame tihti taevasse, kui on täiskuu, kuuvarjutus või lihtsalt ilus kuusirp. Raamatus antakse ka nõu, kuidas Kuud vaadelda ning pildistada. Selgub, et see ei olegi nii lihtne. Lisaks tekstile on raamatus ka palju suurepäraseid Martin Välliku fotosid Kuust.

Mulle raamat meeldis, kuigi seda teaduslikku teksti oli kohati raske jälgida. Mõnda asja ma teadsin ennegi ja hea oli teadmisi korrata. Rahvapärimuse osa oli väga huvitav. See, kuidas juba vanal ajal inimesed tajusid, kui oluline Kuu on ning kuidas elada ja toimetada vastavalt Kuu erinevatele aegadele.

Advertisements

Mehis Tulk. Kuningas (Varrak, 2018)

Kuningas416 lk.

See raamat on nii öelda “süüdi”, et ma võitsin Varrakult sada raamatut. Raamatu lugemine võttis mul päris kaua aega. Vist isegi kolm nädalavahetust. Nädala sees ei suutnud seda lugeda. See nõudis süvenemist ja tundsin, et tööpäevadel ei jaksa.

Raamat on teine osa sarjast Maa ja taeva mõrsja. Esimese osa pealkiri on “Foogt“(2017). Teises osas jätkub tegevus sealt, kus esimeses pooleli jäi. Saksad on Pöidelt minema löödud ja saarlased ise valitsemise üle võtnud. Samas nad teavad, et ordu ei jäta asja niisama ning valmistuvad nende tasumisretkeks. Ja see retk muidugi tuleb.

Asja teeb keerulisemaks see, et saarlaste vanemad ei ole sugugi ühel nõul, kuidas nad edasi peaksid toimetama. Nii et toimub ka reetmiseid ja sahkerdamisi.

Seekordses osas ajas tegelaste rohkus mul alguses pea sassi. 😀 Esiteks toimub tegevus nii mitmes kohas ja siis paratamatult on tegelasi ka palju. Ja need, kes vähegi meeldima hakkavad, saavad loomulikult surma. Ega sinna polegi vist midagi parata, sest ajastu oli selline, aga kurvastasin ikka.

Esimese osa puhul mulle meeldis väga autori keelekasutus ja teine osa ei jäänud sellele alla. Mulle meeldis lugeda neid lauseid juba kõla poolest. Keeleliselt väga nauditav. Tegevusel ka polnud viga, kõik need erinevad liinid jooksid lõpuks kokku selle ühe põhisündmuse juurde. Kuigi alguses tekitas segadust, et mismoodi mõni tegevuspaik või inimene siia loosse sobitub.

Raamatule peaks tulema ka kolmas osa (ma ei ole päris kindel, äkki on neid rohkemgi). Igatahes on see piirkond minu jaoks olulisel kohal. Ikkagi minu kodukoht. Seal jalutades olen mõelnud palju, et mida need künkad ja nõlvad on ammustel aegadel näinud. Ega keegi ju väga täpselt tea, aga natuke aimu siit ehk saada võib. Igatahes jään järgmist osa ootama, et teada saada, mis saab edasi ellujäänud tegelastest ning nendest, kelle saatus siinses osas selgusetuks jäi.

Tom Watkins. Lemmikloomadetektiiv (Varrak, 2018)

lemmiklooma_kaas2.inddTõlkinud Marju Roberts
270 lk.

Siin on järjekordne raamat Varrakult, mille ma endale valida sain. Mitmed inimesed soovitasid seda mulle, et on hea. Mulle meeldisid need erinevad loomalood. Pean aga ausalt tunnistama, et lugedes jättis raamatu autor mulle natuke enesekeskse mulje. See oli alguses häiriv, aga lõpuks suutsin sellega harjuda ning sellest mööda vaadata.

Tom Watkins on endine politseinik, kes otsustab ennast hoopiski loomade otsimisele pühendada. See on üllas eesmärk, sest lemmikloomi kaob üsna tihti. Raamatu lugudes on peategelasteks enamasti kassid, sekka ka mõni koer.

Raamatust saab teada, kuidas Tom oma ettevõtte nullist alustas ja kuhu ta sellega välja on jõudnud. Lood on alguses kurvad, sellised pisarakiskujad, aga enamasti lõppevad õnnelikult. Kahjuks küll mitte kõik, aga eks selline elu ongi.

Mulle meeldis see, millise pühendumusega kadunud lemmikloomi otsiti ja mis tundega taaskohtumisi kirjeldati. See oli nauditav. Ise salamisi lootes, et enda kassid ei lähe kaduma. (Tegelikult üks meie kass oli mõni suvi tagasi paar päeva kadunud. See oli suveperiood ning me arvame, et ta jäi kogemata kellegi kuuri või majja kinni. Tagasi tulles oli ta jube näljane.)

Mis mulle ei meeldinud, oli see, kuidas autor oma töötajatesse suhtus. Seletas kõike nagu lastele. Ma saan aru, et töötajaid on vaja juhendada, aga kuidagi see kirjastiil jäi kriipima. Muidu selline tore raamat loomadest. Kassid jäävad ikka kassideks, olgu nad siis vahepeal kadunud või mitte. Tehakse ikka selline nägu, et just nii peabki olema. 😀

Karl Adami. Eesti talvised metsalinnud (Varrak, 2018)

eesti talvised metsalinnud KAAS OK.indd272 lk.

Novembri lõpus juhtus minuga selline lugu, et võitsin Apollo ja Varraku kampaaniaga endale 100 Varraku raamatut. Ise saan need välja valida. Suurepärane auhind! Mul ei ole kõik veel välja valitud, aga üks on nüüd siin teie ees.

“Eesti talvised metsalinnud” on mõeldud mu õele kingituseks, sest teda huvitavad linnud. Eks ta saab oma kingituse kätte ka, kui juhtume kokku saama, aga ma ise ei suutnud oma käsi raamatust eemale hoida, sest see on lihtsalt nii ilus. Kõik need fotod. Ja tekst on ka suurepärane muidugi.

Karl Adami on noor mees, kellele meeldib metsas käia. Samuti meeldib talle linde vaadelda ning pildistada. Siin raamatus ta pajatabki lindudest, kes ei lenda talveks minema. Siit leiab 27 talvise metsalinnu kirjelduse, käitumise, leviku ja arvukuse. Lisaks sellele leiab siit autori juhiseid, kuidas lindudele läheneda ning neist häid fotosid saada. Millist varustust selleks vaja on ning millele tähelepanu pöörata, kui linde pildistad.

Mulle tohutult meeldivad raamatus olevad fotod. Linnud on nendel kuidagi mõjuvõimsad ja muidugi nunnud (mis siis, et osad on oma käitumiselt tegelikult päris riiakad). Lisaks meeldis mulle autori aupaklik suhtumine lindudesse, et ärge neid ehmatage ning tema muhe jutustamisstiil. Heale lugemiselamusele andis see ka palju juurde, et ma lasin netist selle linnu laulu, kelle kohta parajasti lugesin. Julgen soovitada. Üks väga mõnus raamat linnuhuvilisele fotograafile.

Katrin Pauts. Marduse tänav (Varrak, 2018)

pauts_mardusetanav_KAANED_280x200_bleed4_tf.indd  256 lk.

“Marduse tänav” on romaan teleseriaali “Nukumaja” ainetel. Ma seriaali näinud ei ole, nii et alustasin lugemist puhtalt lehelt.

Ühes aedlinnas Marduse tänaval elab kirjanik Elisabeth. Ühel ööl juhtub Elisabethiga tema kodumaja ees tänaval õnnetus ning ta saab surma. Vanasse majja kolib ajutiselt Elisabethi õde Eeva koos oma mehe ja väikese pojaga. Eeva ei taha sinna tegelikult minna, sest tal ei ole majaga häid mälestusi, aga mees käib peale.

Naabrid on seal kummalised. Pealtnäha rikkad ja elus hästi hakkama saavad inimesed. Pealispinna all on aga palju erinevaid saladusi. Liiga palju on olnud erinevaid kahtlaseid surmasid, lisaks Eeva ja Elisabethi ema kadumine. Peale Elisabethi surma on kadunud ka tema arvuti, kus olevat tema viimane paljastusi tõotav raamat.

Mul oli alguses raske siia raamatusse sisse elada. Raske oli alguses seostada matuseid ja Elisabethi kummalist juttu. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma pole seriaali näinud, aga arvan, et asi oli pigem mu lugemisblokis. Kokkuvõtteks mulle siiski raamat meeldis ning mul on tunne, et kirjanik on endast siia päris palju sisse kirjutanud.

Raamat läheb vahepeal päris müstiliseks ning mul oli kohati õudne lugeda. Sellele aitas muidugi kaasa eile õhtune tugev tuul, mis kaeblikult mu akna taga ulgus. Lõpplahendust ma poleks vist iialgi ise ära arvanud.

Üks asi siiski häiris mind ka. Eeval oli väike poeg Aleksander. Mulle ei jäänud muljet nagu ta oleks poega väga kiindunud olnud, aga ikka kutsus teda hellitavalt Sassikeseks. Ei läinud minu peas Eeva tunnetega see hüüdnimi kokku.

Barbara Erskine. Fööniksi laps. Teine raamat (Varrak, 2018)

fooniksi laps 2_kaas_OK2.inddTõlkinud Karin Suursalu
519 lk.

Raamatu esimene osa “Fööniksi laps” (Varrak, 2017) meeldis mulle väga, nagu ikka Erskine’i raamatud. Samamoodi meeldis mulle teine osa. See haaras nii endasse, et raske oli sealt välja tulla.

Teise osa tegevus algab aastast 1244. Eleyne’i suhe Alexanderiga tundub olevat läbi saanud ning naine püüab kuidagi edasi elada.  Selle teeb raskemaks tema vägivaldne abikaasa. Endiselt ootab ta ka Einioni ennustuse täitumist, aga see tundub juba nii kättesaamatus kauguses olevat.

Eleyne elu on seiklusterohke. Ta peab leppima nii mitmegi elu keerdkäiguga aga lõpuks leiab veel uue armastuse. Samas ei kao armastus skottide kuninga Alexanderi vastu kuhugi. See uus armastus oli minu jaoks natuke kummaline, sest nende vanusevahe oli ikka päris suur. Aga nagu öeldakse, siis armastus vanusest ei hooli. Mitmeid kordi peab Eleyne maha jätma oma lähedased ning see teeb talle haiget.

Raamatus on omajagu ka müstikat nagu Erskine’i raamatutele omane. Seekord oli see minu jaoks isegi natuke kõhe. Lisaks veel Eleyne’i enda nägemused, mida ta kogu aeg ei suuda õigesti tõlgendada ja kui suudabki, siis muuta neid ikka ei saa.

Raamat on kaasahaarav. Mind huvitavad ajaloolised romaanid ja loomulikult ka Šotimaa, kus tegevus toimub. Kirjanik ütleb, et Eleyne on küll väljamõeldis, kes on mitme inimese pealt kokku kirjutatud, aga mingil määral siiski toetub tegevus tõsielusündmustele. Tegemist on huvitava ja kaasahaarava raamatuga, kus on nii armastust, mõrvu, intriige, reetmist ja palju muud.

Winston Graham. Neli luike, kuues Poldarki raamat (Varrak, 2018)

neli luike_kaas_ok.inddTõlkinud Krista Suits
502 lk.

Kuues osa jätkab sealt, kus viies pooleli jäi. Need neli luike, kellele pealkiri vihjab on Demelza, Elizabeth, Caroline ja Morwenna.

Tundub, et Demelza ja Ross on koos õnnelikud. Neil on kaks last ning elujärg on hea, kuid kui Demelza kohtab Prantsusmaalt päästetud ohvitseri, siis selgub, et võib-olla ei olegi nende abielu nii tugev.

Lisaks ei ole kusagile kadunud Rossi ja George’i vihavaen, mis siis, et George veedab Trenwithis vähe aega. See vihavaen ei mõjuta ainult neid kahte. Kõigepealt saab seda tunda Elizabeth, aga puutumata ei jää ka Demelza vennad.

Morwenna kannatab oma abielus Ossiega ning igatseb endiselt Drake’i. Kuidas ta sellega hakkama saab ning millist mõju avaldab nende juurde kolinud Morwenna õde Rowella, see selgub juba raamatust. Caroline ja Dwight saavad lõpuks abielluda, kuid ega neil ka kõik sujuvalt kulge. Drake püüab oma elu uuesti alustada. Ka teine Demelza vend Sam võitleb armumisega, sest ta leiab, et see ei ole õige.

Lisaks leiab raamatus kajastamist Prantsuse revolutsioon ning ühiskondlikud muutused. Mulle meeldib see Poldarki-sari. Siin ei ole põnevust väga üles krutitud. Kõik kulgeb nagu loomulikku rada pidi, ometi ei ole see igav (vähemalt minu jaoks).  Tegevust ikka on, midagi ei seisa paigal. Inimloomus on samasugune nagu tänasel päeval. Maailmatunnetus võib muutuda, aga põhiloomus jääb ikka samaks.

Kes armastavad ajaloolisi romaane, siis see on ideaalne lugemine. Jään ootama järgmist osa eesti keeles.