Gert Helbemäe. Öö nõiapoes (Eesti Raamat, 2002)

Öö nõiapoes318 lk

Helbemäe puges mulle hinge oma “Ohvrilaevaga” ja lugemise väljakutse andis kohe võimaluse ka teine tema raamat läbi lugeda. Seekord on tegemist novellidega. Ma tavaliselt eelistan romaane, aga need Helbemäe novellid on väga head. Mul on tunne, et mida rohkem ma tema raamatuid loen, seda rohkem ta mulle meeldima hakkab.

Sellesse kogusse on kokku koondatud kaheksa Helbemäe novelli. Mõni neist on pikem mõni lühem, aga kaasahaaravad on nad kõik. Tegelased on nendes näiteks välismaa puulõikemeister, kuulus kroonik Balthasar Russow, Raekooli õpilane Matthis, aga ka näiteks Surm Niguliste kiriku altarimaalilt ning katk. Kõiki neid novelle ühendab aga tegevuspaik, milleks on keskaegne Tallinn.

Need novellid haaravad su lugedes nii kaasa, nagu oleksid ise keskaegses Tallinnas. Kui alguses tundus, et lood on päris sünged, siis nii see siiski pole. Aga need sünged lood olid ka head. Neis oli midagi gootilikku ja nõiduslikku, mis mulle väga meeldis. Teistes oli jälle helgemaid noote, mis näitas, et keskaegses Tallinnas ei olnud ainult hall ja raske argipäev. Raamatu viimane lugu “Raekooli õpilane” oli lihtsalt armas. Mulle nii meeldis selle loo peategelane pisike poiss Matthis, kes püüdis äparduste ja krutskite kiuste oma eluga hakkama saada.

Mulle meeldib ka Helbemäe keelekasutus. Nii rikkalik ja natuke vanaaegne, silme ette tuleb pilt sellest, mida või keda ta kirjeldab. Kuigi keskaegset Tallinnat on mul natuke keeruline ette kujutada. Kirjelduse järgi tundus linn siis õige pisike. Kalamajas olid kalurihütid, Koplis metsad ja Lasnamäel kivimurrud.

Helbemäe on mul sellel aastal väga hea avastus. Plaanin lähitulevikus ka teised tema raamatud läbi lugeda. Loodan, et ma leian selleks ka aega. Soovitan tutvuda tema loominguga, kes veel seda teinud pole.

Advertisements

Gert Helbemäe. Ohvrilaev (Eesti Raamat, 1992)

ohvrilaev165 lk.

See on esimene Helbemäe raamat, mida olen lugenud. Ilmselt ei jää see viimaseks. Varsti on plaanis ka järgmine käsile võtta.

Teose sündmustik leiab aset esimese Eesti Vabariigi ajal. Peategelaseks on Martin Justus, kes on ühes koolis ajaloo ja filosoofia õpetaja. Raamat algabki lõpuaktusega. Peale aktust sõidavad paljud maapiirkondadesse suvitama. Nii plaanib ka Martini perekond. Martin ise on aga otsustanud jääda linna, et kirjutada raamat Sokratesest. Sokrates oli talle nagu Jumal.

Sokratese surmast kirjutades jookseb ta ummikusse ning läheb jalutama. Jalutuskäigul kohtub mees juuditari Isebeliga. Isebel elab emaga kahekesi ning tegeleb muusikaga. Martin on temast võlutud ning lihtsast jalutuskäigust saab alguse nende armulugu. Nad lepivad kokku, et on koos 30 päeva. Nimelt ei tohtinud kreeklaste vana tava järgi Ateenast ohvrianniga Delose saarele teele saadetud laeva retke ajal ühtegi surmanuhtlust ellu viia. See on siin nagu mingi teetähis.

Armulugu on nagu armulugu ikka. Vargsi varastatud hetked. Möödunud on vast 10 päeva, kui Martinit tabavad kõhklused. Tal on tunne, et neid on Isebeliga koos nähtud ja sellest omad järeldused tehtud. Martin ühelt poolt justkui tahaks Isebeliga koos olla, sest naisega koos olles tunneb ta ennast nooremana. Teiselt poolt ei taha ta oma praegust elukorraldust lõpetada ning teda paneb muretsema ka nende vanusevahe. Isebel on 22-aastane ja Martin 45-aastane. Nii ta ütlebki naisele, et nad ei tohiks enam kohtuda. Selle peale läheb Isebel koju ning tapab ennast ära.

Peale seda vaevavad Martinit südametunnistuspiinad. Ta muudkui süüdistab ennast, et kuidas ta ei märganud, et Isebel võiks ennast ära tappa. Ta näeb kummalisi unenägusid ning peab enda üle isegi mingisuguse kohtuprotsessi.

Minu jaoks oli tegemist küllaltki raske lugemisega. Ma olen vist tänapäevase kirjanduse poolt natuke rikutud, et mul on vaja, et raamat edeneks kiiresti. Algus ei tahtnud mul üldse edeneda, uni tuli peale hoopis. Kusagil keskel läks huvitavamaks ning siis lugesin ühe jutiga läbi. Midagi selles raamatus siiski oli, mis mind paelus. Pinget oli siin küll. Just see, kuidas kaks omadega ummikusse jõudnud inimest oma elu püüavad muuta. Samuti mulle meeldis keelekasutus.

 

Elin Toona Gottschalk. Pagulusse (Varrak, 2017)

pagulusse_kaas_150x230_tryki_uus.inddTõlkinud Kersti Unt
454 lk.

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogis Lugemiselamused.

Elin Toona Gottschalk on sündinud 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt kasvatasid teda vanaema Ella Enno ja tädi Alma. Tema ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid mõlemad näitlejad.

Pagulusse“ on mälestusteraamat. See on lugu sellest, kuidas neist said paadipõgenikud. Nagu nii paljud teised tahtsid nemadki minna paadiga Rootsi ning nad lahkusid Eestist 1944. aastal. Kuid merel korjas neid peale üks Poola kaubalaev, kes viis nad hoopis Saksamaale. Viimase sõja-aasta nad veetsidki seal, keset kaost ja pommitamist. Sõja lõppedes leidsid nad ennast põgenikelaagrist, kust nad lõpuks said minna elama Inglismaale.

Inglismaa tundus nagu tõotatud maa, aga olud olid seal päris karmid. Liki Toona ja Ella Enno läksid tööle haiglasse 5-aastase lepinguga. See oli karm aeg. Inglased ei suhtunud pagulastesse hästi. Sõimasid neid ja töötingimused olid karmid. Likil ja Ellal oli haiglas oma tuba, aga lapsi nad sinna ei võinud võtta. Seega nad maksid ühele abielupaarile, et Elin saaks nende juures magada. Päeval hulkus Elin lihtsalt ümbruses ringi, sest abielupaar ei usaldanud teda üksi nende koju jääma. Lõpuks satub ta lastekodusse. Ega sealgi parem pole. Nad magavad lahtiste akendega, sest inglased külma ei karda. See ei loe, et vihm ja lumi sajavad padja peale. On teatud reeglid ja neid peab järgima. Mind hämmastas, et endiselt oli seal selline jäik klassiühiskond.

Lõpuks 1951. aastal saab perekond (vanaema Ella, ema Liki ja Elin) jälle kõik koos elama hakata. Kahjuks jääb Elini haridustee poolikuks ja seda Inglise jäiga süsteemi tõttu. Kuna pagulastesse suhtutakse seal tõrjuvalt, siis arvatakse, et nad kõlbavad ainult lihttöö jaoks ja selleks pole ju haridust vaja. Nii läheb Elin 15-aastaselt tööle vabrikusse kangakudujaks. Õnneks oli ta tragi tüdruk ja jätkas ise oma õpinguid õhtukoolis ja erinevatel kursustel. Tal oli piisavalt julgust, et ennast välja rabeleda talle süsteemi poolt peale surutud elust.

Elu ei olnud neil kerge. Elinil olid oma emaga keerulised suhted. See sai alguse ilmselt juba sellest, et lapsepõlves kasvatas teda peamiselt vanaema. Õnneks nad siiski klaarivad oma suhted ära, kui Elin on 18. Ta kirjeldab nii ilusti oma esimest armumist.

Elin kirjeldab lõpus ka seda, kuidas KGB neid vahepeal kiusas ning kuidas ta külastas taasiseisvunud Eestit ning mis tunded ning muljed teda siis valdasid.

See raamat on lihtsalt suurepärane ja autor kirjutab niivõrd hästi. Ta ei mõista kedagi hukka, vaid kirjutab nii nagu tema seda lapsena nägi ja tundis. Ta on tänulik, et talle siiski anti võimalus minna Inglismaale. See on karm lugu, aga samas nii siiras ja südamlik. Elin oli väga lähedane oma vanaemaga ja see kajastub raamatus väga hästi. Ema oli natuke kaugem. Isaga tal suhted katkesid, sest isa jättis perekonna maha ning jäi Eestisse.

Aeg moonutab, muudab meeleolusid, lisab või võtab ära, kuid õnnehetk jätab oma sõrmejälje tavaliselt kõigele, mida see kasvõi korraks puudutab, nii et säilib ka kõige pisem mälestus (lk 419).

Raamat ilmus algselt inglise keelsena ning mul on hea meel, et see ka eesti keelde tõlgiti. Ajakiri The Economist valis „Pagulusse“ 2013. aasta parimate mälestusteraamatute sekka. Soovitan lugeda ning ärge laske ennast raamatu paksusest heidutada.