Märtsi kokkuvõte

Järjekordne kuu on läbi saamas ja aeg on teha kokkuvõtteid. Jõudsin märtsis läbi lugeda 10 raamatut, üks on praegu lugemises ja üle tüki aja jätsin ühe raamatu pooleli. Ei suutnud lugeda Hanya Yanagihara raamatut “Inimesed puude võras” (peategelane on liiga ennasttäis ja teised inimesed ei kõlba tema meelest kuskile, ei edenenud mul üldse edasi). Enamus loetud raamatutest olid siiski väga head. 🙂 Aga nüüd statistikast.

Loetud raamatuid: 10
Lehekülgi: 3476
Kõige paksem raamat: Jon Steele “Vahimehed” (556 lk)
Kõige õhem raamat: Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna” (192 lk)

Märtsi raamatud

Advertisements

Jon Steele. Vahimehed (Varrak, 2016)

vahimehedMul on hea meel, et selle raamatu lõpuks läbi sain. Mul läks selle lugemisega liiga kaua, aga kahjuks ei edenenud kiiremini. Tegevus natuke nagu venis või oli sissejuhatavat osa liiga palju.

See on üks väga kummaline raamat. Tegevus toimub Lausanne’is. Lausanne’i katedraali alla on peidetud üks saladus. Keegi ei tea, mis seal on. Katedraalil on oma valvur – Marc Rochat. Ta on vigane noormees. Tema üks jalg on kõver. Samuti on ta natukene lihtsameelne. Alguses see mulle ei meeldinud, aga hiljem ma harjusin sellega, sest autor oli teinud temast sümpaatse tegelase. Marc ei ole tavaline lihtsameelne poiss. Ta näeb pahasid varjusid, räägib katedraali kellade ja narritajate varjudega. Ta näeb maailma natuke teistmoodi.

Katedraali vastas elab Katherine Taylor. Ta on kõrgklassi prostituut, kes elab muinasjutulist elu. Vähemalt nii see esmapilgul tundub. Ühel hetkel tema maailm variseb põrmu.

Siis on veel Jay Harper. Üks kummaline tegelane, kes on Londonist Lausanne’i kutsutud ja töötab ROK-i heaks, et leida üles üks mees. Tal on ainult üks probleem. Ta ei mäleta oma elust enne Lausanne’i mitte midagi. Harper ajab selle oma alkoholiprobleemi süüks.

Ühel hetkel nende elud ristuvad ja nad peavad päästma maailma. Algab headuse ja kurjuse võitlus. Alguses mulle tundus, et see on mingi krimiromaan, aga siis hakkasid seal toimuma kummalised asjad. Tegu ongi minu jaoks kummalise raamatuga. Sellel on veel kaks osa, mis eesti keeles pole ilmunud. Ma ei ole praegu kindel, kas ma tahan järgnevaid osi lugeda, sest minu jaoks oli selles raamatus natuke liiga palju teistsugust, nagu ma olen harjunud kujutlema.

Alguses tundus, et loeksin nagu Hugo raamatut “Jumalaema kirik Pariisis”, sest Marci kirjeldust lugedes tuli mulle silme ette Quasimodo. Samuti oli Katherine’i kujutatud nii ilusana, et enamus mehi ei suutnud temalt silmi pöörata. Siingi varjab Marc lõpuks Katherine’i katedraalis, nagu Quasimodo varjas Esmeraldat kirikus.

Lisaks sellele on raamatusse paranormaalne element sisse toodud. Harper ei ole tegelikult inimene vaid inimese kuju võtnu. See, kes ta päriselt on läheb minu meelest vastuollu minu ettekujutusega sellest tegelasest. Raamatus on teda kujutatud mannetuna, alles lõpus suudab ta ennast kokku võtta. Minu ettekujutus sellest tegelasest (ma ei kavatse reeta, kes ta on, et mitte põnevusmomenti rikkuda) on hoopis vastupidine. Ta on võimas ja kindel. Muidugi raamatu lõpus ta juba vastab minu ettekujutusele. Kui ropendamine ja sõimamine välja arvata. Inimesena mulle Harper meeldis.

Raamat ei ole halb, lihtsalt minu jaoks oli seda kõike natuke palju ja see ei läinud minu ettekujutusega kokku. Kahjuks edenes ka aeglasemalt kui oleks võinud. Soovitan lugeda nendel, kes armastavad fantaasiat, müsteeriumi ja paranormaalsust.