Heather Morris. Auschwitzi tätoveerija (Hea Lugu, 2018)

auschwitzi-tätoveerijaTõlkinud Lauri Liiders
280 lk.

Jälle sattus mu kätte raamat Teise Maailmasõja teemadel, täpsemalt siis Auschwitzi koonduslaagris toimuvast. Muidugi ei sattunud ta mu kätte juhuslikult. Mulle meeldib lugeda Teisest maailmasõjast. Need on küll enamasti rasked raamatud, aga ometi lähevad hinge. Ka see ei olnud erand. Teema on raske, aga on antud edasi küllaltki lihtsal viisil ning edeneb kiiresti.

Raamat on tõsielul põhinev ning räägib ühest mehest, kes tätoveeris Auschwitzis vangidele numbreid käsivartele. Mehe nimi on Lale. Ta on Slovakkiast pärit ning ta oli Auschwitzis samasugune vang nagu teisedki. Ka tal endal on selline tätoveering nagu ta teeb teistele.

Alguses ta ei taha endale seda tööd, aga üks teine vang soovitab see ikkagi vastu võtta, sest nii on suurem võimalus laagrist eluga pääseda. Ja seda Lale soovib. Mitte ainult eluga pääseda, vaid ta tahab ka puhta südametunnistusega pääseda sellest koledusest.

Õige pea ta taipab, et tal on suurem vabadus minna ja tulla erinevate laagriosade vahel kui teistel vangidel. Ta hakkab seda ära kasutama, et hankida toitu ja šokolaadi. Šokolaad võib tunduda üllatava valikuna, aga Lale armus laagris ühte tüdrukusse. Tüdruku nimi on Gita ning temale ongi šokolaad mõeldud. Lale teeb kõik, et nad mõlemad sellest kohutavast kogemusest välja tuleksid. Kõik ei lähe muidugi nii lihtsalt ja libedalt, ette tuleb mitmeid takistusi.

Mulle väga meeldis see raamat. Mulle meeldis, et see on kirjutatud reaalse inimese elust.  Samuti see, et Lale suudab säilitada oma optimismi.  Raamatu lõpus on autori lõppsõna, kus ta kirjutab, kuidas ta seda Lale’iga kohtus ja seda raamatut kirjutama hakkas. Lugu on lihtne ja lööv ning sellepärast see ongi nii mõjuv.

Nicky Pellegrino. Itaalia pulm (Eesti Raamat, 2017)

itaalia-pulmTõlkinud Ann Kivikangur
287 lk.

Ma olen viimastel õhtutel küllalt väsinud olnud ning tahtsin lugeda midagi kergemat. Nii sai kätte võetud raamat “Itaalia pulm”.

Siin raamatus on peidus kaks lugu. Pieta disainib ja valmistab pulmakleite. Nüüd on ta ülesandeks valmistada õele Addoloratale pulmadeks täiuslik pulmakleit. Samal ajal tuleb tema juurde teinegi pruut, kes soovib pulmakleiti. Selgub, et Helene peigmees on Michele, kes Pietale meeldib. Õde küll ütleb talle, et tema meeldib Michelele ka, aga Pieta ei usu seda. Nimelt on nende kahe perekonna vahel mingi vaen. Nende isade vahel on kunagi midagi juhtunud, aga õed ei tea täpselt, mis.

Teine lugu koorubki välja ema loost, mida ta jutustab Pietale siis, kui nad mõlemad Addolorata pulmakleiti meisterdavad. Ta jutustab, kuidas ta kohtus Pieta ja Addolorata isa Beppiga ning mis juhtus Beppi ja Gianfranco vahel.

Isade vahel valitseb tõeline itaallaslik vihavaen. Mõlemad on kirglikud mehed ning pika vihaga. 30 aastat ei ole nad teineteisega rääkinud, ega teineteisest väljagi teinud, kuigi elavad Londonis ühes ja samas piirkonnas. Üks peab Itaalia restorani ja teine Itaalia toidupoodi.

Raamat ei petnud mu ootusi, seda oli kerge ja lihtne lugeda. Mõnus enne magama jäämist voodis lugeda. Alguses tundus küll natuke veider isa suhtumine, et ta ootas endiselt tütardelt oma käskudele allumist, kuigi mõlemad hakkasid 30-le lähenema. See suhtumine möödus õnneks kiiresti, sest Beppi jäi ootamatult haigeks. Meeldiv ja klassikaline armulugu, kus puuduvad seksikirjeldused. Sobiks näiteks ka puhkuse ajal lugemiseks.