S. J. Kincaid. Põrguline (Päikese Kirjastus, 2018)

põrgulineTõlkinud Marge Paal
398 lk.

Raamatu tagakaas lubab, et raamatus on vägivalda, põnevust ja romantikat. Seda siin tõesti ka on.

Nemesis on põrguline ehk humanoid. Ta valiti välja, et kaitsta galaktika senaatori tütart Sidoniat. See tähendab, et ta on Sidoniale üdini ustav. Sidonia elu on talle tähtsam kui miski muu. Kõik, kes ohustavad Sidonia elu, tapetakse armutult. Selleks ongi põrgulised loodud. Tapma.

Põrguline näeb enam-vähem inimese moodi välja, vähemalt välimuselt. Kuigi on suurem ning jõulisem. Nemesis ja Sidonia kasvavad koos üles. Nad on midagi rohkemat, kui põrguline ja tema omanik. Nad on sõbrad.

Ühel hetkel saab keiser teada, et Sidonia isa on mässuliste hulgas ning käsib Sidonial ilmuda õukonda. Ema aga ei taha, et Sidonia sinna läheks ning nii saadetakse õukonda hoopis Nemesis, kes esineb Sidoniana.

Selleks on vaja muuta Nemesis natuke rohkem inimese sarnaseks. Teda on vaja vähendada ning õpetada etiketi osas. Lõpuks on ta valmis õukonda minekuks.

Mulle meeldis see ühiskonnakirjeldus, mis siin oli. Valitsev klass elab kosmoses ning alamad elavad erinevatel planeetidel. Valitsev klass on keelanud hariduse andmise, sest nende meelest on see ohtlik. Milleks on vaja inimestele teadust ja matemaatikat, kui masinad hoolitsevad enda eest ise? Nad ei adu, et süsteem vananeb ja varsti ei oska keegi enam seda parandada, sest ka parandajamasinad vananevad. Mässulisteks tembeldatakse siin neid, kes on hariduse poolt.

Valitseval klassil on kõik võimalused ennast hästi tunda. Nad saavad ennast noorendada. Samuti on olemas väikesed robotid, kes vajadusel kahandavad su kehakaalu või lisavad muskleid. Võimalik on muuta oma nahatooni, silmade, huulte ja nina kuju just selliseks nagu parasjagu soovi on. Ometi on neil mingid kindlad tunnused, et nad ikka ära tuntakse. Uimastid on vabalt kasutuses ning nende tarvitamist soodustatakse igati.

Mulle meeldis, et tegelaseks ei olnud päris inimene, kuigi ta lõpuks muutus kahtlaselt inimlikuks. Alguses oli ta tõesti sirgjooneline tapjamasin, kellele inimeste tunded on üldiselt võõrad. Mulle oleks võib-olla natuke rohkem meeldinud, kui seda alguse joont oleks suudetud lõpuni hoida, aga samas talle sobis see inimlikum olek ka.

Suurepärane raamat, mis haarab kiiresti endaga kaasa ning kus on mitmeid ootamatuid pöördeid. Soovitan lugeda kõigil, mitte ainult noortel, kellele raamat suunatud on.

Raamatul on ilmunud ka teine osa ning kolmas peaks ilmuma selle aasta teises pooles. Loodan, et need ka tõlgitakse eesti keelde. Igatahes järjekordne suurepärane valik Päikese Kirjastuselt.

 

Margaret Atwood. Teenijanna lugu (Varrak, 2017)

teenijanna-luguTõlkinud Ann Alari
408 lk.

Ohh, mis raamat. Suurepärane! Miks see raamat mulle varem pihku pole sattunud?

Tegemist on düstoopilise romaaniga, kus Ameerika Ühendriikide president ja enamik Kongressi liikmetest on tapetud. Valitsus on ametist kõrvaldatud ning väidetavalt rahva kaitseks on võimu üle võtnud Gileadi Vabariik.

Raamatus kirjeldab Offred oma praegust elu ning meenutab eelnevat. Offred on nimelt ühe komandöri ja tema naise teenijanna. Teenijanna ülesanne ei ole mitte see, mida meie mõtleme teenija ülesannete all. Offredi ainsaks ülesandeks on tuua ilmale komandöri laps. Ta elab koos komandöri ja tema naisega ühes majas. Hierarhia on täpselt paigas, vabadust ei ole. Elu on allutatud kindlate reeglite alla.

Samas ei ole vabadust kellelgi. Kõigil nö kastidel on omad reeglid ja reeglite vastu eksimist karistatakse surmanuhtlusega. Ükskõik, kas sa oled siis lihtne majandusnaine, teenijanna või komandöri naine.

Viljakad naised on kõik praktiliselt surutud teenijannade rolli. Naise ainus roll on süünitada siia illma lapsi. Rasedusvastased vahendid ja abort on keelatud. Neil pole valikut. Kas olla teenijanna või siis saadetakse nad kolooniatesse, kus nad peavad kergemal juhul põletama surnukehi või raskemal juhul tegelema raskemetallidega. Ilma kaitsevarustuseta, sest neid peetakse ühiskonnale koormaks ja mida kiiremini neist lahti saadakse, seda parem.

Enamus mitteviljakas eas naisi ongi saadetud kolooniatesse. Kuigi mõnedest saavad marthad (majapidajad) või siis tädid. Tädid on kibestunud naisterahvad, kes vastavates asutustes õpetavad uusi teenijannasid. Peavad neile moraali ja usu teemadel loenguid.

Loomulikult on olemas ka kontrollorgan inimeste üle. Ehk siis silmad. Nende ülesandeks on tabada reetureid ja nad kinni püüda.

Offred jutustabki meile sellest, kuidas temast sai teenija, mismoodi näevad välja tema päevad komandöri majas ning vahele on pikitud seiku tema minevikust.

See oli nii hea lugemine. See tungis kontideni, Lihtsalt nii hästi ja tõetruult kirjutatud, sest kõik, mida siin raamatus on kirjutatud on maailmas tegelikult juba juhtunud. Nendest on autor suutnud kokku kirjutada niivõrd lummava romaani, mis jääb kauaks meelde. Mulle meeldis autori kirjutamisstiil. Selline veidi lakooniline, mis äratas kohe tähelepanu ning sundis kaasa mõtlema. Kes pole seda raamatut veel lugenud, siis soovitan kindlasti.

Ernest Cline. Valmistub esimene mängija (Tänapäev, 2017)

valmistub-esimene-mängijaTõlkinud Raul Veede
412 lk.

Kujutlege, milline võiks olla elu maal 2045. aastal. Energiakriis, katastroofiline kliimamuutus, massiline nälg, vaesus ja haigused, tuumasõjad. Elu maal on üsna vilets nii, et enamus inimesi põgeneb selle eest virtuaalreaalsusesse. See ei ole lihtsalt nii, et inimesed on kogu aeg ninapidi arvutis, vaid nad ongi enamasti reaalsest elust võõrdunud ning veedavad enamuse oma ajast OASIS-e nimelises virtuaalreaalsuse programmis, spetsiaalsed prillid peas ja kindad käes. Seal on väga palju erinevaid maailmu, kus olla. Samuti käib õppimine sealses keskkonnas.

OASISe üks loojatest on James Halliday, kes sureb ilma pärijateta. Noor 18-aastane Wade ei saa alguses aru, miks sellest nii suur uudis on tehtud, aga õige pea saab ta seda teada. Nimelt on Halliday otsustanud pärandada oma 240 miljardit ja kontrolli OASIS-e üle esimesele inimesele, kes leiab üles lihavõttemuna, mille ta on peitnud OASIS-sse. Nagu arvata võibki ei ole asi nii lihtne nagu esmapilgul näib. Halliday oli arvutigeenius ja nii on ta teinud sellest lihavõttemuna leidmisest keerulise mängu, mille käigus tuleb leida kolm võtit ja kolm väravat, mille need avavad. Ja tuleb läbida erinevad katsed.

Inimesed üle maailma püüavad seda leida, aga esimese viie aasta jooksul ei ole kellelgi edu. Järsku leiab esimese võtme see sama 18-aastane Wade, kes meile oma loo jutustab, nii nagu see tegelikult juhtus. Inimesed, kes seda pärandust jahivad, nimetavad ennast müttideks. Lisaks müttidele otsib muna ka suurkorporatsioon IOI, kes tahab saada OASIS-e üle kontrolli. Ja nemad juba vahendeid ei vali, mis teid pidi oma tahtmist saada.

Raamat on põnev ning huvitav ja mulle meeldisid tohutult autori mõttekäigud virtuaalreaalsuse kujutamisel ning kirjeldamisel. See aardejaht haaras nii kaasa. Lisaks on raamatus palju vihjeid 1980ndate kultuurile (filmid, sarjad, muusika, arvutimängud). Ja mulle nii meeldis see sõnum, mis Hallidayl oli öelda oma mängu võitjale. Natuke igavamad olid erinevate arvutimängude kirjeldused, mida ka aeg-ajalt ette tuli. Soovitan lugeda! Hoopis teistsugune nendest raamatutest, mida ma tavaliselt loen.

Nüüd jääb üle oodata paar kuud, siis linastub raamatu põhjal ka film, mida ma plaanin kindlasti vaatama minna. 🙂 Väike treiler ka siia: Ready Player One