Kätlin Kaldmaa. Hanneleele Kaldmaa. Kaks armastuslugu (Petrone Print, 2017)

kaks-armastuslugu270 lk.

Ma ei plaaninud alguses seda raamatut lugeda. Olen Kätlin Kaldmaalt enne ühte raamatut lugenud, mis mulle erilist muljet ei jätnud ja mille pealkiri mulle ka praegu ei meenu. Kui aga tagakaanelt lugesin, et räägitakse oma camino-muljeid, siis ikka võtsin kätte. Ei kahetse seda otsust.

Nimelt on Hispaanias selline linn nimega Santiago de Compostela, mis on üks populaarsemaid palverännaku sihtpunkte. Sinna viivad erinevad teed, mida mööda siis minnakse, kogutakse templeid ning nauditakse retke. Ma ei mäleta enam täpset hetke, kust mul selle palverännaku vastu huvi tekkis. Igatahes tahan mina ka kunagi sinna minna.

Siinses raamatus kirjeldavadki ema ja tütar oma muljeid ja juhtumisi caminol. Alguses oli natuke häiriv lugeda peaaegu samu asju natuke erinevas sõnastuses, aga mingi aja pärast ma isegi enam ei märganud seda. Oli päris huvitav ja omapärane. Kätlin Kaldmaa on sellise luulelise keelega kirjutaja ja mulle väga meeldis ka see, kuidas kirjutas Hanneleele.

Camino-päeviku sissekannetele on vahelduseks jutud Kätlin Kaldmaa lapsepõlvest. Need olid minu meelest isegi huvitavamad, kui rännaku muljed. Ja mul hakkas kurb ja nukker. Nii trööstitu oli neid lugeda.

Raamatus on ka rohkelt lapsepõlvepilte ning neid, mis rännaku ajal tehtud. Mul on natuke kahju, et camino-pildid on mustvalged. Neid oleks tahtnud näha värvilisena. See on minu jaoks loomulik, et lapsepõlvefotod on mustvalged.

Üks sõna häiris mind pidevalt tekstis. See sõna on alberge. Tundus minule kuidagi nii vastuvõetamatu. Meil on selleks ju nii ilus sõna, öömaja. See minu mingi veider kiiks ilmselt. 😀

 

Advertisements

Kim Edwards. Mälestuste talletaja tütar (Ersen, 2017)

mälestuste-talletaja-tütarTõlkinud Piret Lemetti
392 lk.

Seda raamatut olen ma päris pikalt lugenud. Tegemist on küllaltki hea raamatuga, aga minul ei edenenud lugemine nii kiiresti kui soovisin. Lootsin, et on kiirem lugemine, sest mul on käes nii palju raamatuid, mis ootavad lugemist.

Tegevus saab alguse 1964. aastal, kui David Henry on sunnitud oma naise sünnituse ise vastu võtma. Norah sünnitab kaksikud. Poisiga on kõik korras, aga tüdrukul on Downi sündroom. David saab sellest kohe aru, sest ta on arst. Seega teeb ta midagi mõeldamatut. Ta annab oma tütre meditsiiniõe Caroline’i kätte ja palub, et too viiks tüdruku ühte hooldekodusse. Caroline ei suuda aga tüdrukut sinna jätta, sest see on külm ja kõle koht. Samal ajal valetab David oma naisele, et tüdruk sündis surnult.

Kogu raamatu vältel kirjeldataksegi kaksikute Pauli ja Phoebe suureks kasvamist. Paul kasvab oma perekonnaga ja Phoebe’t kasvatab Caroline. Kurb oli lugeda, kuidas sellest ühest otsusest sõltus nii palju. Kuidas kujunesid peale seda abielupaari omavahelised suhted ja kuidas mõjutas see üks otsus Davidi ja Pauli suhet. Kogu see kurbus ja taak. Mees peab toime tulema oma otsuse ja selle tagajärgedega, naine maadleb leina ja depressiooniga.

Teiselt poolt on oluline, kuidas muutus nende aastate jooksul suhtumine Downi südnroomiga lastesse ja kui palju pidi Caroline võitlema, et Phoebe saaks haridust. Selline kurvapoolne raamat minu jaoks.  Soovitan lugeda, kes ei pelga natuke aeglasemalt kulgevat raamatut.

NB! Juba teine Erseni raamat järjest, mis on lohakalt toimetatud. Ikka päris palju oli hooletusvigu sees.