Jaan Keskel. Viirastus ja viis naist (Hea Tegu, 2018)

kaaned naidis64 lk.

Jaan on minu kolleeg. Ühel päeval tööl olles ütles ta mulle, et avaldab varsti raamatu. Ma olin üllatunud. Teadsin küll, et ta luuletab ja esineb nendega, aga raamat on suur samm edasi. Mõned päevad tagasi sain temalt raamatu ja nüüd ongi see läbi loetud. Ma alguses ei osanud üldse arvata, mida ma siit leida võin, sest ma ei ole teda ise esinemas kuulnud. Hirm oli ka, et mis siis saab, kui raamat mulle ei meeldi. Ma ei ole seda eriti varjanud, et luule ei ole just päris minu teema. Õnneks oli hirm asjatu, raamat mulle meeldis.

Siin raamatus ei ole ainult luuletused, vaid neile eelnevad tõestisündinud lühikesed proosalood. Need lood räägivad ühe noore mehe suhteotsingutest, küll klubides, küll Tinderis ja mujalgi. Müts maha julguse eest nii isiklikku raamatut avaldada. Igaühel seda pole.

Kui ma enne kirjutasin, et pole eriline luulelemb, siis selles raamatus meeldisid mulle huvitaval kombel luuletused tekstidest rohkem ning läksid hinge. Need on lõbusad ja naljakad, aga samas ka tõsised ning kajastavad tänapäeva elu probleeme. Nii nagu tegelik elu ongi. Proosatekstid on natuke nagu õpetlikud, nii et tänapäeva noorel tasuks neid lugeda küll.

On muidugi mõned teemad, milles ma jään autoriga eriarvamusele, aga kõigega ei saa ka nõus olla. Näiteks esimene lugu “Kas vallaline on hea olla?” leiab autor, et vanas eas inimesed kahetsevad, kui neil pole peret ega lapsi. See võib nii olla, aga ei pruugi. Inimesed on erinevad ning kõik ei tahagi lapsi. Mina ise olen kohati eraku eluviisiga. Mulle meeldib olla üksi, ma ei karda üksindust. Ma saan rahulikult tegeleda oma asjadega, olla ise oma aja peremees. Mina olen praegu oma vallalise staatusega rahul. Ma muidugi ei oska öelda, mida ma mõtlen 20-30 aasta pärast sellest. 😀

Üks koht pani mind natuke kulmu kergitama. Nimelt see, kus autor arvab, et tal on vananemine juba pihta hakanud, sest ei jõua enam nii palju pidutseda. Ta on 27 ning minu arvates on vananemisest veel vara rääkida.

Kogu selle pika jutu mõte on selles, et lugege. Saate teada, mida mõtleb üks tänapäevane noor mees suhetest ning suhte otsimisest. Saate teada tema õnnestumistest ja luhtumistest. Sügavalt isiklik raamat ja ehk õnnestub mul millalgi teda ka avalikult esinemas kuulda.

Ja kaanekujundus on suurepärane. Tekitab salapärase ja müstilise aura.

Ainuke asi, mis häiris oli toimetaja kehvapoolne töö. Hooletusvigu oli teksti sisse jäänud.

Advertisements

Martha Hall Kelly. Sirelitüdrukud (Päikese Kirjastus, 2017)

sirelitüdrukudTõlkinud Leena Suits
512 lk.

Igas kuus kirjutan ühe raamatututvustuse ka Tallinna Keskraamatukogu blogisse Lugemiselamused ning see tutvustus on ka seal olemas.

Raamat jutustab kolme naise loo Teise maailmasõja ajal ja pärast sõja lõppu. Raamat on ilukirjanduslik, aga põhineb tegelikel sündmustel ning kaks peamist tegelast on ka reaalselt elanud.

Raamatul on kolm peategelast. Nendeks on Caroline Ferriday, Kasia Kuzmerik ja Herta Oberheuser. Caroline on New Yorgi seltskonnadaam, kes töötab Prantsuse konsulaadis ning tegeleb heategevusega. Ta on just kohtunud mehega, kellesse ta hakkab armuma, kui puhkeb Teine maailmasõda.

Kasia on Teise maailmasõja puhkedes noor tüdruk, kes astub vastupanuliikumisse, et kullerina tegutseda. Ühel päeval võetakse Kasia koos oma sõprade, õe ja emaga kinni ning viiakse Ravensbrücki koonduslaagrisse. See laager on mõeldud ainult naistele.

Herta Oberheuser on noor ja ambitsioonikas saksa arst, kelle perekond vireleb vaesuses. Kui ta näeb kuulutust, kus otsitakse valitsuse teenistusse arsti, siis ta ei kahtle, et see on hea võimalus. Lõpuks nende kolme tegelase elud hakkavad üksteisele lähenema.

Caroline Ferriday ja Herta Oberheuser on ka reaalselt elanud. Samuti nende vanemad ja veel mõned tegelased. Kasia ja tema õde Zusanna ei ole küll reaalselt elanud, aga nad on kirjutatud mitme inimese põhjal kokku kaheks tegelaseks.

Autor on teinud antud teemal väga põhjaliku uurimuse ning sellest kirjutanud suurepärase ja üdini emotsionaalse raamatu. Kes ei taha lugeda Teise maailmasõja koledustest ning leinast, siis nendele ei soovita, sest see, mis toimus Ravensbrücki koonduslaagris, mis nende naistega seal tehti, see on lihtsalt võigas ja julm.

Mulle meeldib lugeda Teise maailmasõja kohta. See on minu jaoks ääretult huvitav, mis siis, et tegemist on raske teemaga. Väga meeldis ka käesolev raamat, sest see on lihtsalt nii hästi ja kaasahaaravalt kirjutatud, et lugesin paari päevaga läbi. See raputas mu maailmapilti ning neid tegelasi ei ole pärast raamatu lõpetamist lihtne peast välja saada. Soovitan soojalt see raamat kätte võtta ning läbi lugeda ning ärge laske ennast raamatu mahukusest hirmutada. Raamat on põnev ning edeneb kiiresti. Õhtuti oli raskusi selle käest panemisega. Head lugemist!

Malle Koido. Minu Rio de Janeiro (Petrone Print, 2016)

minu-rio-de-janeiro-elujanus-olumpialinnSai loetud järjekordne Minu…-sarja raamat. “Minu Rio de Janeiro” päris lemmikute hulka ei saanud, aga kõige hullem ka pole. Jääb minu jaoks sinna keskmiste hulka. Ma olin muidugi oma lootused enne lugemist üles ka kütnud. Rio de Janeiro on eestlase jaoks selline kauge ja eksootiline koht ja lootsin, et raamat on ka selline. Minu jaoks oli raamat natuke igav ja pealiskaudne.

Autor nagu kirjutas küll positiivselt ja entusiastlikke sõnu kasutades, aga mul jääb midagi kripeldama. Midagi oleks nagu puudu. Samas ma ei oska täpselt öelda, mis.

Malle Koido satub Rio de Janeirosse tänu jalgpallile ja sealsele 2014. aasta MM-ile. Korraldajamaale see küll positiivselt ei lõppenud, aga meeldejääv turniir oli see ikkagi. Ta töötab jalgpalliagendina, sestap on palju juttu jalgpallist ja spordist üldse. Raamatust saab teada, et brasiillased teevad üldse palju sporti vabal ajal, samuti hoolitsevad nad väga oma välimuse eest. Nii mehed kui naised. Juttu on veel sambast, randadest, poliitikast, protesteerimisest, Rio ärietiketist ja paljudest muudest asjadest. Aga vot Rio karnevalidest ei olnud eriti midagi ja sellest ma tundsin natuke puudust.

Ja nüüd ma oskan öelda ka, mis minu jaoks selles raamatus puudus. See on kirg!

Gunnar Press. Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja (Menu Kirjastus, 2016)

ninamees-raio-piiroja-ohuvoitleja Raamatu lõpetasin juba pühapäeval, aga tutvustamiseni jõudsin alles nüüd. Ma ilmselt ei oleks seda raamatut lugenud, kui ma poleks seda võitnud. Aitäh, Apollo.

Mulle üldiselt meeldib jalgpall. EM-i ja MM-i mänge katsun vaadata nii palju kui võimalik. Samas ma ei vaata eriti Eesti mänge, sest ma kardan, et nad kaotavad ja ma ei taha seda näha. Aga Eesti koondise mängijaid siiski enam-vähem tean. Nii et Raio Piiroja nimi on mulle väga tuttav.

Raamat alustab Raio lapsepõlvest ja sellest, kuidas ta jalgpalli juurde jõudis, tema koondisekarjääri algusest ja loomulikult hiilgeaegadest. Samuti on juttu tema klubikarjäärist ja tema suurimast hobist kalapüügist. Raamatu lõpus on natuke juttu ka isiklikust elust. Nagu elulooraamatule kohane on teoses palju pilte ning tema sõprade, tuttavate, meeskonnakaaslaste meenutusi.

Selline mõnus ja tore lugemine oli, mis venis küll pikemaks, sest teised raamatud tulid vahele. Raamatust selgub, et Piiroja on võitluslik ja annab platsil ja mujalgi endast kõik. Ta jätkab peale koondisekarjääri hobi korras sporti (maratonid, rattasõit, suusatamine jne). Huvitav lugemine. Soovitan lugeda, eriti jalgpallihuvilistel.

Janne Kütimaa. Minu Ahvenamaa (Petrone Print, 2016)

minu-ahvenamaa-tuhande-saare-rahuSeekordne Minu-sarja raamat valmistas mulle pettumuse. Mitte sellepärast, et Ahvenamaast vähe teada sai. Ahvenamaast rääkis autor küll ja positiivselt ka. Alguses ta küll ahastas, et kuhu ta sattunud on ja vaikus oli tema jaoks õudne. Aga sellega ta harjus. Raamatu autor on usklik ja seda usutemaatikat oli igale poole topitud. Vot see häiriski, et seda igale poole topiti. Ma saan aru, et usk ja Jumal on autori maailmapildis olulisel kohal, aga minu jaoks tundus see ülepakutud ja veidi võlts. Minu jaoks on usk väga isiklik teema ja seda ei peaks igal võimalikul hetkel demonstreerima. Sõnadest kumas läbi selline suhtumine, et kui palvetad, siis sa saad kõik, mis sulle vaja on, ise suurt midagi tegemata. Selle pärast saab “Minu Ahvenamaa” minu käest vähe punkte.

Autori suhe Ahvenamaaga algab 1998. aastal, kui ta sõidab suveks Kökari saarele tööle. Ta on pidanud seal erinevaid töökohti, vahepeal käinud Eestis tööl ja ka Turus õppimas. Enamuse ajast ta veedabki Kökaril, vahepeal ka teisi saarekesi avastades. Kökaril on ta töötanud turiste majutavas ettevõttes, olnud müüja kohalikus poes ja giid.

Ahvenamaa on unikaalne oma enam kui kuue tuhande saare ja saarekese poolest. Saarestikus valitseb rahu ja vaikus. Ma arvan, et sarnast rahu ja vaikust võib kogeda ka eesti saartel. Mina kogesin seda Aegnal.

Soovitada ma seda raamatut ei julge.

Maarja Paesalu. Ehtsa elu maik (Pilgrim, 2016)

ehtsa-elu-maik-palverännak-maailma-ääreleRaamatu alapealkiri on “Palverännak maailma äärele”. Autor kirjeldab enda kuu aega kestnud palverännakut mööda Põhja-Hispaaniat Santiago de Compostelasse. Rännakul koges ta armutut kuumust ja halastamatuid torme, jalavalu ja meeleheidet, aga ka mõnusat soojust ja leebet jahedust, suurt vaimustust imeliste loodusvaadete üle ja vaikset rõõmu lihtsatest asjadest. Oli kummalisi vahejuhtumeid, oli palju kirgastavaid kohtumisi, kuid ka nukraid hüvastijätte.

Võtsin selle raamatu lugemiseks, kuna mind huvitab see palverännak ja ma tahaks kunagi ise ka seda läbi teha. Alustasin raamatu lugemist suure põnevusega, sest ma lootsin, et raamat on hea. Kahjuks ma pidin natuke pettuma. Raamat on küll hästi ja ladusalt kirjutatud, aga mind hakkasid mõned asjad häirima. Näiteks autori suhtumine inimestesse (Meiega liitus kenasti meigitud  vanem Austraalia daam, kes tahtis, et me temast uduste põldude taustal pilte klõpsiksime. Ta poseeris oma vihmavarjuga nagu isehakanud Mary Poppins. Küllap ta otsis camino‘l taga oma kaotatud noorust, lk 185).

Kahes öömajas oli vaja jätta raha oma südametunnistuse järgi ja tema mõlemal korral unustas. Ma ei saa aru, kuidas sa sellist asja saad unustada.

Muidu raamat ju lugeda kõlbab. Palverännaku kohta jättis mulle parema mulje Tiina Sepa raamat “Peregrina päevik” (Kultuurileht, 2007).

Anna Nicholas. Kass kuumal kivikatusel (Tänapäev, 2016)

kass-kuumal-kivikatusel-mürgel-mayfairis-ja-mallorcal“Kass kuumal kivikatusel” on raamatu “Sisalik pagasis” (Tänapäev, 2014) järg. Tegemist on mõnusa ja humoorika raamatuga autori enda elust. Kui esimeses raamatus nad kolisid Mallorcale, siis teises raamatus on Anna, tema mees Alan ja poeg Ollie ennast juba kenasti sisse seadnud. Nad on juba leppinud sellega, et saarel käib kõik omas aeglases tempos. Kuid ometi pole oodatud rahu saabunud. Rahu rikuvad nii inim- kui lambasoost tülikad külalised, sekeldused kanade ja vihmaussikasvandusega ning igasugused üritused.

Anna pendeldab samal ajal ka Londoni vahet käia, sest tal on oma suhtekorraldusfirma. Tema kliendid on pehmelt öeldes värvikad kujud. Londonis korraldab ta mitmesuguseid kohtumisi. Samuti treenib ta New Yorgi maratoniks, et toetada Sri Lanka orbudekodu ja ta on otsustanud rajada Mallorcale kasside hoiukodu.

Soovitan lugeda, sest see on üks omapärane raamat. Raamat on kirjutatud väga hästi ja sündmused ning tegelased on värvikalt  kirja pandud.

Katkend raamatust:

Seal, keset entrada’t, on mu vastane. Ta mõõdab mind klaasistunud pilgul kiretult, lõuad küljele liikudes pidama jäänud, nagu mäluks ta mõtlikult nätsu. Laskun aeglaselt temaga ühele tasandile. Sarvi pole näha, ega märkigi mõistusest, nii et oletan õigusega, et mul on tegemist rumala sõralise blondiiniga. Ma olen väga pahur.