Tonino Benacquista. Koer nimega Malavita (Eesti Raamat, 2013)

koer-nimega-malavitaTõlkinud Kaja Riesen
207 lk.

Ma reeglina Mirabilia sarja ei loe. Kunagi teismelisena lugesin läbi vist kõik, mis sellest sarjast kodus riiulis olemas oli  ja siis sai isu täis. Nüüd tuli aga tänu lugemise väljakutsele seda taas teha. Tegu on küll väga veidra raamatuga, aga ma ei kahetse, et seda lugesin. Raamatu valisin pealkirja järgi. Midagi paelus mind selle juures. Koera mainitakse siin küll vaid mõned korrad, aga ometi on ta oluline tegelane. Samamoodi nagu tema nimigi. Malavita ehk närune elu, samamoodi nimetavad sitsiillased mõnikord maffiat.

Nimelt kolib pealtnäha tavaline Ameerika perekond ühte väikelinna Prantsusmaal. Ema, isa, poeg ja tütar ning nende koer. Tegelikult pole siin tavalist midagi. Pereisa on endine maffia aumees, kes otsustas hakata kahetsejaks ehk siis andis politseile tunnistusi ning reetis oma kamraadid. Maffia selliseid asju ei andesta ning seetõttu ongi perekond FBI kaitse all tunnistajakaitse programmis.

Nad üritavad elada nii normaalset elu kui võimalik. Nad ei tohi endale tõmmata mingit tähelepanu. 14-aastane Warren ja 17-aastane Belle käivad koolis, ema Maggie tegeleb heategevusega ning isa Fred väidab, et on kirjanik.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis raamat on veider. Karakterid olid minu jaoks huvitavad. Esiteks muidugi Fred. Ta on harjunud elama laia elu ning ta ei suuda leppida sellega, et ta peab tagasitõmbunult elama. Kohati on ta hämmastavalt naiivne, aga teisest küljest ei suuda ta oma vanu harjumusi unustada. Maggie’t ajendab inimesi aitama süütunne ning ta on pahane oma mehe peale, et ta peab nüüd sellist elu elama. Warren tahab olla selline nagu ta isa. Ta asub selleks omal käel oskuseid omandama. Poiss imetleb teda ning ei mõista, miks isa maffia reetis. Belle jäi minu jaoks mõistatuseks. Ilus ja tark noor tüdruk.

Raamat kulgeb rahulikus tempos, ei ole jõhker, kirjastiil on kuidagi lihtne ja lakooniline. Lugemine mul just kõige kiiremini ei edenenud, aga ometi ei tekkinud tunnet, et peaks pooleli jätma. Raamatu omamoodi stiil, millega anti edasi tõsiseid sündmuseid, muutis teose minu jaoks koomiliseks. Kes otsib midagi teistsugust, siis soovitan lugemiseks võtta just selle raamatu.