Jessie Burton. Muusa (Varrak, 2019)

muusaTõlkinud Tiina Viil
344 lk.

See on Burtoni teine romaan eesti keeles, aga esimene, mida mina olen lugenud. Peale selle lugemist püüan nüüd mingil ajal ka autori esimese raamatu läbi lugeda, sest “Muusa” oli väga hea.

1967. aastal võetakse Odelle Bastien Skeltoni galeriisse tööle. See on tema jaoks suur asi, sest tal on raske Londonis tööd leida. Viis aastat tagasi tuli ta koos sõbranna Cynthiaga Trinidadist Londonisse, et endale kohta leida. Ta asub Marjorie Quick’i juurde tööle masinakirjutana. Samal ajal püüab ta ise oma loomingut kirjutada. Quick julgustab teda selles, et ta mingil juhul ei  loobuks.

Quick ise jääb saladuseks. Ühel päeval tuuakse galeriisse salapärase minevikuga maal, millest keegi suurt midagi ei tea. Quick näib seda nähes ehmununa ning Odelle tahab välja selgitada, mis lugu selle maaliga on. See lugu viib 1936. aasta Hispaania maamajja Schlosside perekonna juurde, kus Olive Schloss üritab oma unistusi teoks teha.

Raamatus kulgeb kaks paralleelset lugu. Üks toimub 1936. ja teine 1967. aastal. Lugu algab üsna rahulikult ning enamasti ka kulgeb rahulikus tempos. Rahulikust tempost hoolimata on raamat kaasahaarav ning sündmused, mis siin ette tulevad on päris kohutavad. Raamat keskendub inimeste omavahelistele suhetele ja samuti loomeinimese loomevabadusele. Ma pean tunnistama, et ma päris hästi ei mõistnud Olive’i motiive. Minu jaoks see oli natuke küsitav, aga võib-olla just see tegi loo huvitavaks ning pani kaasa mõtlema. Odelle oli minu jaoks palju arusaadavam tegelaskuju. Paljud asjad siin jäävad muidugi lahtiseks ka, aga see suurt ei häiri. Igatahes mina soovitan lugeda.

Jojo Moyes. Ikka mina (Kunst, 2018)

ikka-minaTõlkinud Tiina Viil
428 lk.

“Ikka mina” on järg raamatutele “Mina enne sind” (Kunst, 2013, 2016) ja “Pärast sind” (Kunst, 2016). Mulle kaks eelmist osa väga meeldisid ja ei olnud erandiks ka kolmas osa. Ja kolmas osa lõppes nii, et ma ei imestaks, kui Moyes kirjutaks ka neljanda osa sarjale. Igatahes mina jään ootama.

Kolmandas osas läheb Louisa Clark New Yorki, et alustada uut elu. Ta alustab tööd rikka perekonna Gopnikute juures. See töö ei ole lihtne. Ta on Leonard Gopniku teise ja palju noorema abikaasa Agnese isiklik assistent. Ühesõnaga Louisa peab kõiki tema asju ajama ning saladusi varjama. See on üks veider perekond, kus mees ei suuda oma endise ja praegu perekonna vahel asju paika panna.

Igatahes kohtub Louisa New Yorgis paljude huvitavate inimestega. Samal ajal suhtleb ta edasi ka oma perekonna ja Samiga, kes jäid Inglismaale. Louisa plaanib New Yorgis veeta aasta ning siis naasta Inglismaale. Ja ta loodab hoida oma suhet Samiga tugevana, aga teadagi, mida kaugus võib suhtega teha. Ühesõnaga see on keeruline.

Moyes on üks mu lemmikkirjanik. Ta romaanid lähevad hinge oma teemadega. Need on kõik olulised: surm, üksindus, lein, armastus, kuidas olla sina ise, perekond. Samas on neid teemasid kajastatud nii, et neist ei ole raske lugeda. Tegelased on siin raamatus kõik omapärased ning omanäolised. Siin on nii nalja, naeru kui nuttu. Mulle meeldis ning soovitan lugeda, aga alustada tuleks esimesest osast.