Kelly Rimmer. Ema pihtimus (Ersen, 2017)

ema-pihtimusTõlkinud Tiina Kanarbik
320 lk.

Olen lugenud samalt autorilt veel ühte raamatut – “Salajane tütar“. Kuna eelmine meeldis, siis võtsin ka romaani “Ema pihtimus” käsile. Seda lugedes tekkis mul terve rodu erinevaid tundeid. Peamiselt viha, aga ka kurbus ja lõpuks oli hea meel, et Olivia sellest olukorrast välja pääses.

Sündmuseid antakse edasi kahe tegelase vaatevinklist. Nendeks on Olivia ja Ivy ning nad on omavahel seotud ühe mehe Davidi tõttu. Nimelt on David Olivia mees ning Ivy poeg. Lugu algab nii, et sündmused on juba toimunud ning naised jutustavad sellest oma meenutuste kaudu.

Juhtus üks kohutav sündmus, mis mõjus Oliviale rängalt ning ta püüab paraneda. Ühel päeval otsustab David ennast ära tappa, mis minu jaoks oli natuke üllatav, sest tavaliselt perevägivallatsejad ei ole enesetapjalike kalduvustega (vähemalt minu arvates).

Igatahes see lugu, mis nendel lehekülgedel jutustatakse on võigas ja kole, aga ometi haaras kaasa, sest lootsin, et ehk lõppeb Olivia jaoks kõik siiski hästi. Tegemist on raske ja masendava looga, kus väliselt oleks tegemist nagu musterperekonnaga, aga tegelikult on see naise jaoks põrgu. Tundsin Oliviale kaasa ning muretsesin tema pärast.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis jutustavad naine ja ema oma lugu mõlemad vaheldumisi. Kui Olivia pani endale kaasa tundma, siis Ivy lugu ajas mind tõsiselt vihale. Esiteks juba see, kuidas ta oma ainust poega kasvatas. Tema poeg peab olema igal alal parim ning ta on teistest erilisem. Seda siis sisendati Davidile. Ilmselt sellepärast, et Ivy enda unistused jäid rasedaks jäämisega unustuse hõlma ning ta jäi koduseks emaks, kes pole kunagi tööl käinud. Tema ainukeseks hobiks ja huviks oli tema poeg. Mind ajas nii vihale, kuidas ta kogu aeg oma poega ülistas ning ei näinud üldse tema vigu.

Vägivalla kalduvused lõid Davidil välja juba lapsena, aga ema ei tahtnud näha või ei näinudki neid. Ikka olid kõik teised Davidi hädades süüdi. David pole ju võimeline kellelegi liiga tegema. Ivyle ei meeldinud ka Olivia ning ta üritas pidevalt nende suhet õõnestada. See viis lõpuks kohutavate tagajärgedeni. Ivy puhul vihastas veel see, et ta teadis, et David peksab Oliviat, aga ta õigustas oma poega ning ei võtnud midagi ette vägivalla peatamiseks.

Ma võiks vist sellel teemal veel pikalt vahutada, aga soovitan raamatut lugeda. Raamatu teema on küll raske ja sünge, aga pani kaasa mõtlema.

Advertisements

Sheila Roberts. Kolm jõulusoovi (Ersen, 2017)

kolm-jõulusooviTõlkinud Tiina Kanarbik
303 lk.

Jätkan jõuluteemaliste raamatutega. Selleks pühadehooajaks valisin just spetsiaalselt sellised kergemad ajaviiteromaanid, mis aitaksid mõnusalt pühad mööda saata. See raamat sobis just ideaalselt sellesse aega.

“Kolm jõulusoovi” jutustab loo kolmest naisest, kes on oma eluga natuke puntras. Riley Ericksoni peigmees jättis ta kolm nädalat enne pulmi maha. Riley õde Jo on abielus ning ootab oma esimest last, kuid ta ei ole rahul, et mees töötab mereväes ning on mitmeid kuid perest eemal. Noel on Riley sõbranna, kes on üksik ning kes igatseb endale meest ning last.

Et mitte lasta tujul langeda otsustavad nad minna välja ostlema. Kaubamajas kohtavad nad jõuluvana, kes ennustab neile seda, mida nad soovivad. Riley’le ütleb, et ta kohtab juba õige pea sobivat meest meeldejääval viisil. Jo’le ütleb ta, et sünnitus algab varsti ning tema ellu tuleb uus mees ning Noel’ile, et ta saab soovitud maja koos mehega.

Alguses tundus selle kirjutamisstiil natuke kummaline. Selline plähmerdav ja natuke sarnane komöödiafilmidele, kus tegelased on äärmiselt kohmakad. Nende kolme tegelasega juhtub ka selliseid asju pidevalt. Varsti ma harjusin sellega ning see hakkas mulle meeldima.

See oli üks mõnus lugemine, mis kergelt kaasa haaras . Selline mõnus, kerge ja helge lugemine siia aasta lõppu. Nagu ilmselt võite juba arvata, siis see on õnneliku lõpuga raamat. Soovitan nendele, kes soovivad lugeda midagi kerget ning hingele head.

Pam Jenoff. Päästetud (Ersen, 2017)

päästetudTõlkinud Tiina Kanarbik
308 lk.

Pam Jenoff on üks mu lemmikkirjanikke. Mul on kõik tema raamatud loetud, mis eesti keelde on tõlgitud ja peaaegu kõik on ka meeldinud (välja arvatud “Saadiku tütar“). Ta kirjutab enamasti lugusid, mis toimuvad Teise maailmasõja ajal. Erandiks ei ole  seegi romaan, kus tegevus toimub peamiselt 1944. aastal.

Keskseid tegelasi on siin kaks. Noa ja Astrid. Noa on 16-aastane hollandlanna, kes jääb Saksa sõdurist rasedaks. Isa viskab ta kodust välja ning ta satub emadekodusse, kus tema laps temalt ära võetakse. Nii ta lahkubki sealt üksinda. Kuskile minna tal ei ole ning ta saab lõpuks koristaja töökoha ühte raudteejaama. Seal satub ta ükspäev nägema vagunit, mis on täis lapsi. On talv ning osad neist on surnud. Talle jääb silma üks väike beebi, kes vaevu veel elab. Ta haarab lapse kaasa ning põgeneb. Aga kuhu sa põgened külmaga, kui sul ei ole kusagile minna, kedagi usaldada ei saa ning pole õigeid talveriideid ja pole süüa mitte midagi? Lõpuks satuvad nad ühte tsirkusesse, kus teda eriti omaks võtta ei taheta.

Astrid on juut, kes oli abielus Saksa ohvitseriga. Ühel hetkel teatas tema mees, et nende abielu on nüüd lahutatud ja ta peaks lahkuma. Astrid lahkubki Berliinist ning läheb oma endisesse koju, aga seda kodu ei ole enam. Tema perekonda seal enam pole ning maja on üle võtnud SS-lased. Ka tema satub seal samas asuvasse tsirkusesse. Tema puhul on asi lihtsam. Ta on lapsest saadik tsirkuses elanud ning teenis leiba õhuakrobaadina.

Astrid ja Noa ei saa alguses üldse läbi. Ta arvab, et Noa kujutab endast ohtu ning mõlemal on oma saladused. Lõpuks neil ei ole muud valikut, kui teineteist usaldada. Lihtsalt, et ellu jääda.

Pam Jenoff kirjutab lihtsalt suurepäraselt. Ta on muidugi teinud ka tõsist uurimistööd holokausti teemal, nii et ta teab, millest räägib. “Päästetud” on jutustatud nii kaasahaaravalt, et ei suuda seda käest panna. Elad tema tegelastele nii kaasa, et kõik ümbritsev ununeb. Tema raamatud ei ole mingi roosamanna ja nad pahatihti ei lõppe ka kõige õnnelikumalt. Siin on nii armastust, põnevust, kui ka koledust.

Mõnest raamatust on raske kirjutada, kuigi raamat on suurepärane. “Päästetud” on just selline raamat. Soovitan lugeda kõigil, keda huvitab Teise maailmasõja periood ning ajaloolised romaanid.

Jenoffil on veel raamatuid, nii et ehk tõlgitakse ka need eesti keelde. Tõesti üks suurepärane kirjanik.

Kelly Rimmer. Salajane tütar (Ersen, 2016)

salajane-tütarTõlkinud Tiina Kanarbik
304 lk.

Üks mõnus ajaviiteraamat sai jälle loetud. Kustumatut muljet just ei jätnud, aga häda polnud ka midagi. Sisust siis niipalju, et puudutab lapsendamist. Väga valusad teemad.

38-aastane Sabina saab teada, et ta on rase. Ta on oma mehega väga õnnelik selle uudise üle ja ei jõua ära oodata, millal saab seda oma vanematele öelda. Vanemad aga ei reageeri üldse ootuspäraselt. Ema on väga endast väljas ja põhjus selgub õige pea.

Sabina ei suuda uskuda, et ta on lapsendatud. Ta on alati arvanud, et on oma ema ja isa moodi. Nüüd selgub, et see kõik oli illusioon. Ta ei tea enam, kes ta on. See lõi tema maailma segi.

Kui Sabina asub asja uurima, siis selgub, et vanemad ei taha talle rohkem midagi öelda. Nagu peaks Sabina sellega leppimagi, et on lapsendatud ja rohkem seda asja mitte puudutama.

Vanemad eeldavad, et nende elu peaks edasi minema samamoodi, aga Sabina ei suuda sellega leppida. Ta asub uurima enda lapsendamisega seonduvat saladust. Naise eesmärgiks on kohtuda oma pärisemaga, kes ta hülgas. Ta tahab teada miks.

Raamat on kirjutatud väga valusal teemal, aga millegipärast ei puudutanud see eriti mu hingekeeli. Ei tea, kas ei suutnud piisavalt keskenduda või polnud tuju selle raamatu jaoks õige. Minu meelest on raamat natuke naiivselt kirjutatud, aga samas see tundus ka siiras.

Kes soovib ajaviiteks lugeda head ja lihtsat raamatut raskel ning valusal teemal, siis see on just õige teos.

Brenda Novak. Hoitud saladused (Ersen, 2016)

hoitud-saladusedTõlkinud Tiina Kanarbik
319 lk

Tegemist on sarja teise raamatuga. Esimese raamatu pealkiri on “Kadunud õde” (2016). Nagu esimene osagi on teine raamat ka ülimalt põnev lugemine. Autor suudab üllatada sündmuste keerdkäikudega ja lisada tegevusse ootamatuid pöördeid.

Esimese osa tegevusest on möödunud viis aastat. Viis aastat ei ole Keith Lazarow Fairhami saarel käinud. Tal oli vaja saada eemale emast, kes kasutas tema suhtes vägivalda, kui ta laps oli. Nii füüsilist kui ka emotsionaalset ning jätkas manipuleerimist ka siis, kui poeg juba täiskasvanud oli. Ta on lahti saanud narkosõltuvusest ja on ennast üles töötanud. Nõrgast mehest on saanud tänu trennile ja visadusele tugev mees.

Ühel hommikul saab Keith kõne, et tema ema, Josephine Lazarow on surnud. Politsei peab seda enesetapuks. Keith aga ei suuda seda uskuda. Tema ema ei oleks iialgi teinud enesetappu. Ta oli selleks liiga uhke ja edev, ning hoolis väga teiste inimeste arvamusest. Ta oli siiski Fairhami saarekese rikkaim inimene.

Keith saabub saarele ja asub uurima, mis tegelikult juhtus ja kes ema tappis. See on päris keeruline välja selgitada, sest Josephine ei olnud just hea inimene. Ta oli ülbe, egoistlik ja kõndis üle laipade, et oma tahtmist saada ja enamasti saigi.

Uurimise teeb Keithi jaoks problemaatiliseks see, et süüdlane võib olla keegi tema enda perekonnast. Igatahes kõik viitab sellele, kuigi ta ei taha seda uskuda.

Viis aastat tagasi lahkudes jättis Keith saarele maha ka Nancy Dellingeri, kellele ta tegi väga haiget. Nancy armastas teda ja armastab siiani. Keith on lubanud oma õele, et hoiab Nancyst eemale, aga siiski ei suuda seda teha. Nancy aga enam ei usalda meest. Kas Keith suudab ennast lõpuks talle pühenduda või ei? Unustada oma lapsepõlves saadud haavad ja see mõte, et ta ei suuda kedagi armastada.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis on tegemist äärmiselt huvitava raamatuga, kus on palju ootamatuid sündmuseid ja oioi kui palju saladusi. Kohati tundus, et isegi liiga palju. Samas mõrvar oli minu jaoks täiesti ootamatu. Soovitan lugeda nendel, kellele meeldivad põnevikud koos väikese killukese armastusega. 🙂

Üks natuke kummaline lõiguke ka raamatust. See käib naispeategelase Nancy kohta:

 Aga kümne minuti pärast hakkas ta oma pesusahtlis sorima. Ehkki tal olid mõned ilusad asjad, ükski neist ei istunud, justkui ta peenemad kleididki.
Ta polnud seda sahtlit viie aasta jooksul avanud. (lk 79-80)
Nagu misasja. Pole oma pesusahtlit viis aastat avanud? Nii kaua ei kandnud pesu? 😀