Pam Jenoff. Päästetud (Ersen, 2017)

päästetudTõlkinud Tiina Kanarbik
308 lk.

Pam Jenoff on üks mu lemmikkirjanikke. Mul on kõik tema raamatud loetud, mis eesti keelde on tõlgitud ja peaaegu kõik on ka meeldinud (välja arvatud “Saadiku tütar“). Ta kirjutab enamasti lugusid, mis toimuvad Teise maailmasõja ajal. Erandiks ei ole  seegi romaan, kus tegevus toimub peamiselt 1944. aastal.

Keskseid tegelasi on siin kaks. Noa ja Astrid. Noa on 16-aastane hollandlanna, kes jääb Saksa sõdurist rasedaks. Isa viskab ta kodust välja ning ta satub emadekodusse, kus tema laps temalt ära võetakse. Nii ta lahkubki sealt üksinda. Kuskile minna tal ei ole ning ta saab lõpuks koristaja töökoha ühte raudteejaama. Seal satub ta ükspäev nägema vagunit, mis on täis lapsi. On talv ning osad neist on surnud. Talle jääb silma üks väike beebi, kes vaevu veel elab. Ta haarab lapse kaasa ning põgeneb. Aga kuhu sa põgened külmaga, kui sul ei ole kusagile minna, kedagi usaldada ei saa ning pole õigeid talveriideid ja pole süüa mitte midagi? Lõpuks satuvad nad ühte tsirkusesse, kus teda eriti omaks võtta ei taheta.

Astrid on juut, kes oli abielus Saksa ohvitseriga. Ühel hetkel teatas tema mees, et nende abielu on nüüd lahutatud ja ta peaks lahkuma. Astrid lahkubki Berliinist ning läheb oma endisesse koju, aga seda kodu ei ole enam. Tema perekonda seal enam pole ning maja on üle võtnud SS-lased. Ka tema satub seal samas asuvasse tsirkusesse. Tema puhul on asi lihtsam. Ta on lapsest saadik tsirkuses elanud ning teenis leiba õhuakrobaadina.

Astrid ja Noa ei saa alguses üldse läbi. Ta arvab, et Noa kujutab endast ohtu ning mõlemal on oma saladused. Lõpuks neil ei ole muud valikut, kui teineteist usaldada. Lihtsalt, et ellu jääda.

Pam Jenoff kirjutab lihtsalt suurepäraselt. Ta on muidugi teinud ka tõsist uurimistööd holokausti teemal, nii et ta teab, millest räägib. “Päästetud” on jutustatud nii kaasahaaravalt, et ei suuda seda käest panna. Elad tema tegelastele nii kaasa, et kõik ümbritsev ununeb. Tema raamatud ei ole mingi roosamanna ja nad pahatihti ei lõppe ka kõige õnnelikumalt. Siin on nii armastust, põnevust, kui ka koledust.

Mõnest raamatust on raske kirjutada, kuigi raamat on suurepärane. “Päästetud” on just selline raamat. Soovitan lugeda kõigil, keda huvitab Teise maailmasõja periood ning ajaloolised romaanid.

Jenoffil on veel raamatuid, nii et ehk tõlgitakse ka need eesti keelde. Tõesti üks suurepärane kirjanik.

Advertisements

Kelly Rimmer. Salajane tütar (Ersen, 2016)

salajane-tütarTõlkinud Tiina Kanarbik
304 lk.

Üks mõnus ajaviiteraamat sai jälle loetud. Kustumatut muljet just ei jätnud, aga häda polnud ka midagi. Sisust siis niipalju, et puudutab lapsendamist. Väga valusad teemad.

38-aastane Sabina saab teada, et ta on rase. Ta on oma mehega väga õnnelik selle uudise üle ja ei jõua ära oodata, millal saab seda oma vanematele öelda. Vanemad aga ei reageeri üldse ootuspäraselt. Ema on väga endast väljas ja põhjus selgub õige pea.

Sabina ei suuda uskuda, et ta on lapsendatud. Ta on alati arvanud, et on oma ema ja isa moodi. Nüüd selgub, et see kõik oli illusioon. Ta ei tea enam, kes ta on. See lõi tema maailma segi.

Kui Sabina asub asja uurima, siis selgub, et vanemad ei taha talle rohkem midagi öelda. Nagu peaks Sabina sellega leppimagi, et on lapsendatud ja rohkem seda asja mitte puudutama.

Vanemad eeldavad, et nende elu peaks edasi minema samamoodi, aga Sabina ei suuda sellega leppida. Ta asub uurima enda lapsendamisega seonduvat saladust. Naise eesmärgiks on kohtuda oma pärisemaga, kes ta hülgas. Ta tahab teada miks.

Raamat on kirjutatud väga valusal teemal, aga millegipärast ei puudutanud see eriti mu hingekeeli. Ei tea, kas ei suutnud piisavalt keskenduda või polnud tuju selle raamatu jaoks õige. Minu meelest on raamat natuke naiivselt kirjutatud, aga samas see tundus ka siiras.

Kes soovib ajaviiteks lugeda head ja lihtsat raamatut raskel ning valusal teemal, siis see on just õige teos.

Brenda Novak. Hoitud saladused (Ersen, 2016)

hoitud-saladusedTõlkinud Tiina Kanarbik
319 lk

Tegemist on sarja teise raamatuga. Esimese raamatu pealkiri on “Kadunud õde” (2016). Nagu esimene osagi on teine raamat ka ülimalt põnev lugemine. Autor suudab üllatada sündmuste keerdkäikudega ja lisada tegevusse ootamatuid pöördeid.

Esimese osa tegevusest on möödunud viis aastat. Viis aastat ei ole Keith Lazarow Fairhami saarel käinud. Tal oli vaja saada eemale emast, kes kasutas tema suhtes vägivalda, kui ta laps oli. Nii füüsilist kui ka emotsionaalset ning jätkas manipuleerimist ka siis, kui poeg juba täiskasvanud oli. Ta on lahti saanud narkosõltuvusest ja on ennast üles töötanud. Nõrgast mehest on saanud tänu trennile ja visadusele tugev mees.

Ühel hommikul saab Keith kõne, et tema ema, Josephine Lazarow on surnud. Politsei peab seda enesetapuks. Keith aga ei suuda seda uskuda. Tema ema ei oleks iialgi teinud enesetappu. Ta oli selleks liiga uhke ja edev, ning hoolis väga teiste inimeste arvamusest. Ta oli siiski Fairhami saarekese rikkaim inimene.

Keith saabub saarele ja asub uurima, mis tegelikult juhtus ja kes ema tappis. See on päris keeruline välja selgitada, sest Josephine ei olnud just hea inimene. Ta oli ülbe, egoistlik ja kõndis üle laipade, et oma tahtmist saada ja enamasti saigi.

Uurimise teeb Keithi jaoks problemaatiliseks see, et süüdlane võib olla keegi tema enda perekonnast. Igatahes kõik viitab sellele, kuigi ta ei taha seda uskuda.

Viis aastat tagasi lahkudes jättis Keith saarele maha ka Nancy Dellingeri, kellele ta tegi väga haiget. Nancy armastas teda ja armastab siiani. Keith on lubanud oma õele, et hoiab Nancyst eemale, aga siiski ei suuda seda teha. Nancy aga enam ei usalda meest. Kas Keith suudab ennast lõpuks talle pühenduda või ei? Unustada oma lapsepõlves saadud haavad ja see mõte, et ta ei suuda kedagi armastada.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis on tegemist äärmiselt huvitava raamatuga, kus on palju ootamatuid sündmuseid ja oioi kui palju saladusi. Kohati tundus, et isegi liiga palju. Samas mõrvar oli minu jaoks täiesti ootamatu. Soovitan lugeda nendel, kellele meeldivad põnevikud koos väikese killukese armastusega. 🙂

Üks natuke kummaline lõiguke ka raamatust. See käib naispeategelase Nancy kohta:

 Aga kümne minuti pärast hakkas ta oma pesusahtlis sorima. Ehkki tal olid mõned ilusad asjad, ükski neist ei istunud, justkui ta peenemad kleididki.
Ta polnud seda sahtlit viie aasta jooksul avanud. (lk 79-80)
Nagu misasja. Pole oma pesusahtlit viis aastat avanud? Nii kaua ei kandnud pesu? 😀