Kate Kessler. Küll hunt hunti tunneb (Päikese Kirjastus, 2017)

küll-hunt-hunti-tunnebTõlkinud Nele Sillaots
381 lk.

Järgmine Päikese Kirjastuse raamat sai kätte võetud. Peaks mainima, et eelmisest hoopis parem ja sugugi mitte väga erinev. Siingi on enamus inimesed katkised, väga katkised. “Küll hunt hunti tunneb” oli minu jaoks põnev lugemine, kuigi algus ei tõmmanud kohe käima.

Tegemist on Audrey Harte’i sarja esimese raamatuga. Audrey Harte on kriminaalpsühholoog ja ta keskendub teismelistele, kes kuritegusid sooritavad. Ta ei ole tüüpiline peategelane, kes on nagu kangelane ja üdini hea. Pigem on vastupidi. Tal oli noorena politseis register, mis tipnes sellega, et koos sõbranna Maggiega tapsid nad Maggie isa. Ta sai oma karistuse kätte, kuid endiselt on temas palju allasurutud raevu ja ärrituvust.

Ta ei ole seitse aastat enam oma sünnilinnakeses käinud. Nüüd saabub ta koju ja samal õhtul tapetakse tema endine parim sõbranna Maggie. Teda peetakse peamiseks kahtlusaluseks, sest ta on enne tapnud ja tal oli samal õhtul Maggiega sõnavahetus.

Ta asub koos Jake’iga asja uurima, et leida tegelik mõrvar ja ennast süüst puhastada. Jake on tema endine silmarõõm ning nüüd tundub, et leek nende vahel ei olegi kustunud. Samal ajal jälitab keegi Audreyt ja üritab talle viga teha.

Autor on kujundanud oma raamatus suurepärase linnakese ja nende elanikud. Kuigi kohati tundub, et kõikidel inimestel siin on midagi viga. Kes on vägivaldne, kes vägivalla all kannatanud, kes on joodik, kes narkomaan, kes muidu lihtsalt halb inimene ja siis on ka paar tegelast, kes tunduvad siiski ka head inimesed olevat. Ühel hetkel hakkas lugedes kummitama laul “Depressiivsed Eesti väikelinnad”. Täpselt sama tunne tekkis seda raamatut lugedes. Palju perssekukkunud inimesi ja väikelinna mentaliteet, kus on palju klatši ning inimene on juba kohe süüdi mõistetud, mis siis, et tõendid puuduvad.

Tegemist oli hea psühholoogilise põnevikuga, kus alguses oli krimilugu minu arvates tagaplaanil ning autor keskendus hoopis Audrey lahtikirjutamisega ja tema mineviku seletamisega. Mõrvarit ma ära ei arvanud, kuigi alguses korraks vilksatas ta mu peast läbi, aga heitsin ta kohe kõrvale.

Soovitan lugeda, kes armastavad psühholoogilisi romaane ja krimilugusid. Puhkuse ajaks ideaaalne lugemine. Siis on aega raamatule keskenduda ja poole ööni lugeda.

Selles sarjas on praeguseks ilmunud veel kaks raamatut. Loodan, et need peagi ka eesti keelde tõlgitakse. Tõesti huvitav lugemine, mis ei ole väga verine. Ma veriseid lugusid eriti ei armasta.

Veel väärib mainimist asjaolu, et Kate Kessler sattus ka ise lapsepõlves tihti pahandustesse, nii et ta teab, millest ta kirjutab. Tegelased ei ole siin üdini head, aga samas ei ole ka üdini halvad. Vähemalt enamus neist. Head lugemiselamust. Loodan, et naudite seda raamatut sama palju, kui mina. 🙂

Advertisements

Kathleen Glasgow. Katkine tüdruk (Päikese Kirjastus, 2017)

katkine-tüdrukTõlkinud Eve Laur
397 lk

See oli üks eriskummaline ja masendav raamat. Raamatu esimesse ossa ma ei suutnud väga sisse elada, aga teine osa oli juba parem ja hakkasin peategelasele kaasa elama.

Peategelaseks on 17-aastane Charlotte Davis, kes on sattunud psühhiaatriahaiglasse, sest ta tegeleb eneselõikamisega. Ausalt öeldes oli see päris õudne ja kurb. Tema isa oli ennast ära tapnud, emaga ta ei saanud läbi. Tema parim sõbranna üritas enesetappu, aga ebaõnnestus ning on nüüd vegetatiivses seisundis. Charlie on täiesti üksi. Ta oli enne haiglasse sattumist kodutu, nii et ta on pidanud palju läbi elama.

Haiglas on ta alguses tõre ja endassetõmbunud, aga kui teda ähvardab sealt minema saatmine, siis ta ei tahagi sealt lahkuda. Ta saadetakse uuesti ema juurde, kes ei ole temast üldse huvitatud, vaid ulatab talle bussipileti Arizonasesse. Tal on raske alguses uude ellu sisse elada. Lõpuks kohtub ta ühe tüübiga, kes ei pruugi talle üldse hästi mõjuda. Igatahes ootab Charliet ees raske teekond, et iseendaga rahu sõlmida.

Mul tekkis küsimus, et kas tõesti keegi ei märganud, et midagi on valesti. Nagu aru sain, siis oli tal vanaema ka, miks ta siis ei saanud tema juurde minna? Või siis lastekaitse. Kuidas on võimalik, et üks tüdruk lihtsalt kaob tänavatele ära?

Tegemist on Kathleen Glasgow debüütromaaniga. Autor kirjutab siin väga rasketel teemadel ja nagu autori märkusest raamatu lõpus lugeda võib, siis on ta ise ka nii mõndagi kogenud. Pean tunnistama, et ma väga ei suutnud peategelasega suhestuda, sest eneselõikumine, narkootikumid, joomine ja nii tugev depressioon on minu jaoks kauged teemad.

Kuna tegemist on noorteraamatuga, siis vast sobibki eelkõige noortele lugemiseks, aga soovitan lugeda ka teismeliste vanematel.

Jamie McGuire. Kaunis katastroof (Ersen, 2017)

kaunis-katastroofTõlkinud Raili Puskar
360 lk.

“Kaunis katastroof” on väga ilusa kaanepildiga raamat. See on ka ainus asi, mis selle raamatu juures kaunist on. Sisu eriti kriitikat ei kannata. Raamat oli minu jaoks täielik pettumus. Ma ei teagi, miks ma selle raamatu lõpuni punnitasin. Mitu korda oli tahtmine pooleli jätta.

Kui lugemist alustasin, siis tundus nagu loeksin “50 halli varjundit”, ainult teismeliste varianti ja ilma SM-ita. Üks peategelastest, Abby, on 19-aastane ja Travis on natuke vanem. Mõlemad käivad Easternis ülikoolis.

Travist kirjeldatakse raamatus, kui vastupandamatut meest, kellele mitte üksi naine ei suuda vastu panna. Kõik langevad nagu loogu tema jalge ette ja õhkavad temast jne jne. Ma ei saa ainult aru, mis temas nii vastupandamatut oli? Ta oli täielik ülbik ja jõhkard. Just nimelt jõhkard, sest kes vaatas tema tüdrukut vale pilguga, tolle ta peksis vaeseomaks.

Abbyt kirjeldatakse, kui rahulikku, süütut ja head tüdrukut. Tema on muidugi ainus, kes kohe Travise võludele ei alistu. Tänu kihlveo kaotusele, peab ta elama kuu aega koos Travisega. Neist saavad alguses sõbrad, aga pärast muidugi armuvad. Plika ei taha muidugi mingist armumisest kuulda, räägib kõigile, et nad on vaid sõbrad. Travis selle eest jätab oma vanad kombed maha (ei too igal õhtul enam erinevaid naisi koju) ja üritab Abby armastust võita. See tal muidugi ka õnnestub.

Plika oli kogu aeg nii melodramaatiline. Halas pidevalt, et me ei saa koos olla, me ei mõju teineteisele hästi. Pidevalt jookseb Travise juurest minema. Travis oli omandihimuline. Korrutas kogu aeg Abbyle, et sa oled minu oma. Ja muidugi kardab Abby kooliklatši. Kogu aeg muretses, et kõik vahivad teda ja mis teised arvavad. No lihtsalt seda oli äärmiselt tüütu lugeda.

Lisaks mulle tundub, et selles raamatus propageeritakse vägivalda. Üks tüüp ütles Abbyle midagi halvasti ja Travis oli valmis talle peksa andma. Abby veel ütles, et anna talle õpetust. Ja see polnud lihtne peksmine, et korra lööd ja asi korras. Ikka nii, et veri väljas ja teine tüüp on pikali maas. Huvitav, et keegi selle peale politseid ei kutsunud.

Soovitan teil oma aega selle raamatu peale mitte raisata, vaid seda paremini kasutada.