Pam Jenoff. Päästetud (Ersen, 2017)

päästetudTõlkinud Tiina Kanarbik
308 lk.

Pam Jenoff on üks mu lemmikkirjanikke. Mul on kõik tema raamatud loetud, mis eesti keelde on tõlgitud ja peaaegu kõik on ka meeldinud (välja arvatud “Saadiku tütar“). Ta kirjutab enamasti lugusid, mis toimuvad Teise maailmasõja ajal. Erandiks ei ole  seegi romaan, kus tegevus toimub peamiselt 1944. aastal.

Keskseid tegelasi on siin kaks. Noa ja Astrid. Noa on 16-aastane hollandlanna, kes jääb Saksa sõdurist rasedaks. Isa viskab ta kodust välja ning ta satub emadekodusse, kus tema laps temalt ära võetakse. Nii ta lahkubki sealt üksinda. Kuskile minna tal ei ole ning ta saab lõpuks koristaja töökoha ühte raudteejaama. Seal satub ta ükspäev nägema vagunit, mis on täis lapsi. On talv ning osad neist on surnud. Talle jääb silma üks väike beebi, kes vaevu veel elab. Ta haarab lapse kaasa ning põgeneb. Aga kuhu sa põgened külmaga, kui sul ei ole kusagile minna, kedagi usaldada ei saa ning pole õigeid talveriideid ja pole süüa mitte midagi? Lõpuks satuvad nad ühte tsirkusesse, kus teda eriti omaks võtta ei taheta.

Astrid on juut, kes oli abielus Saksa ohvitseriga. Ühel hetkel teatas tema mees, et nende abielu on nüüd lahutatud ja ta peaks lahkuma. Astrid lahkubki Berliinist ning läheb oma endisesse koju, aga seda kodu ei ole enam. Tema perekonda seal enam pole ning maja on üle võtnud SS-lased. Ka tema satub seal samas asuvasse tsirkusesse. Tema puhul on asi lihtsam. Ta on lapsest saadik tsirkuses elanud ning teenis leiba õhuakrobaadina.

Astrid ja Noa ei saa alguses üldse läbi. Ta arvab, et Noa kujutab endast ohtu ning mõlemal on oma saladused. Lõpuks neil ei ole muud valikut, kui teineteist usaldada. Lihtsalt, et ellu jääda.

Pam Jenoff kirjutab lihtsalt suurepäraselt. Ta on muidugi teinud ka tõsist uurimistööd holokausti teemal, nii et ta teab, millest räägib. “Päästetud” on jutustatud nii kaasahaaravalt, et ei suuda seda käest panna. Elad tema tegelastele nii kaasa, et kõik ümbritsev ununeb. Tema raamatud ei ole mingi roosamanna ja nad pahatihti ei lõppe ka kõige õnnelikumalt. Siin on nii armastust, põnevust, kui ka koledust.

Mõnest raamatust on raske kirjutada, kuigi raamat on suurepärane. “Päästetud” on just selline raamat. Soovitan lugeda kõigil, keda huvitab Teise maailmasõja periood ning ajaloolised romaanid.

Jenoffil on veel raamatuid, nii et ehk tõlgitakse ka need eesti keelde. Tõesti üks suurepärane kirjanik.

Advertisements

Richard Flanagan. Kitsas tee sisemaale (Varrak, 2016)

kitsas-tee-sisemaaleTõlkinud Kristjan Kannike
374 lk.

Minu jaoks oli see kuidagi väga raske lugemine. Mitte, et raamat oleks halb olnud, aga lugemine läks väga vaevaliselt. Ei suutnud seda pikalt järjest lugeda. Ma ei oskagi öelda miks. Võib-olla selle raamatu teema pärast. Kõik need julmused Teises maailmasõjas, mida jaapanlased korraldasid. Mõne koha peal tundus raamat mulle kohati igav. Näiteks, kui Dorrigo Evans halas selle üle, kuidas ta naine talle närvidele käis.

Nagu öeldud, siis raamatu põhitegevus toimub Teise maailmasõja ajal jaapani orjatöölaagrites, kuhu satuvad paljud Austraalia sõdurid. Raamatu üheks keskseks tegelaseks on Dorrigo Evans. Austraallasest arst, kes satub koos oma meestega orjatöölaagrisse. Temal on seal tegelikult isegi kerge elu, sest jaapanlased ei sunni teda orjatööle, sest ta on nö austraallaste juht. Tema ülesandeks on vaid mehi ravida ja välja valida mehed, kes suudavad tööd teha, kuigi jaapanlastele pole see üldse oluline. Nende meelest on au surra keisri eest töötades. Sellest hoolimata püüab Dorrigo oma mehi kaitsta nälja, koolera ja peksu eest. See raamat näitab nii sõja julmust kui ka seda, et sõjas on siiski võimalik jääda inimeseks.

Raamatus “Kitsas tee sisemaale” kirjutab autor oma tegelaste elust ka peale sõda. See on omamoodi kummaline. Peale sõda poosid ameeriklased väiksemad sõjakurjategijad üles, aga suuremad kuidagi pääsesid sellest. Ja nad elasidki pärast sõda rahumeeli edasi. Need, kes olid sõja ajal julmad, olid pärast seda oma lastele ja naistele head isad ja abikaasad. Ma ei tea, kas nad tundsid pärast sõda mingisugust võlga ühiskonna ees, igatahes nad tegid pärast palju heategusid. Kuigi samas, nad ei tunnistanud kunagi, et oleksid teinud sõja ajal midagi valesti. Nad põlgasid valget meest, kes lasid ennast vangi võtta.

Ja vastupidi ka. Austraallased, kes orjatöölaagris kannatasid ja need, kes sellest lõpuks eluga välja tulid, ei leidnud oma elus enam pidepunkti. Näiteks see sama Dorrigo. Pärast sõda abiellus ta naisega, keda ta kohtas enne sõda. Nende abielu ei olnud õnnelik. Dorrigo ei suutnud pühenduda oma naisele ja lastele. Samas ühiskondlikus elu oli ta tunnustatud kirurg ja sõjakangelane. Ta tundis, et ta teeskleb, et terve tema elu on üks suur teesklus.

Selles ei pruukinud süüdi olla ainult sõda ja ilmselt ei olnudki. Nimelt armus Dorrigo vahetult enne sõda Amy’sse, keda ta juhuslikult raamatupoes kohtas. Varsti selgus, et Amy on tema onunaine. Nende vahel puhkeb armuafäär, mis saab sõja saabudes lõpu. Dorrigo saadetakse rindele ja Amy mees valetab naisele, et tema armuke sai surma.

Sellepärast ei suudagi Dorrigo Ellale pühenduda. Tal on kogu aeg armukesed, vahel isegi mitu tükki korraga ja ta eriti ei valigi neid. Selleks juhtub isegi ta sõbra naine.

Raamatus on olulisel kohal inimese mälu. Dorrigo vahel isegi unustab Amy ära. Sõjas olev sõdur ei mäleta enam oma naise nägu ning aastaid peale sõda ei mäleta teine sõdur enam koledusi, mis ta pidi üle elama.

Aegamööda selitas ta meel vangilaagrite mälestused millekski kauniks. Otsekui pigistaks ta välja orjaks olemise alandust, tilkhaaval. Alguses unustas ta õudused, hiljem jaapanlaste vägivalla. Vanas eas võis ta ausalt öelda, et ta ei mäleta mingeid vägivallaakte. Asju, mis oleksid võinud mälu tagasi tuua – raamatuid, dokumentaale, ajaloolasi -, ta vältis. Siis kadus ta mälestus haigustest ja armetutest surmadest, koolerast ja beribeerist ja pellagrast, ka see läks; isegi laksuv muda, ja hiljem ka mälestus näljast. Ja viimaks taipas ta ühel pärastlõunal, et ta ei mäletagi enam oma sõjavangipõlve. Ta mõistus oli veel korras; ta teadis, et kunagi oli ta olnud sõjavang, nagu ta teadis, et ta oli kunagi olnud loode. Aga sellest kogemusest ei olnud midagi järel. Mis oli järel, oli vältimatu idee inimlikust headusest, sama salgamatu kui kaunis. Üheksakümne nelja aastasena oli ta viimaks vaba mees. (lk 362)

Kõik see kokku annab ühe omapärase raamatu. Ma ei oskagi öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Seal on väga häid mõttekäike ja mõne aja pärast on jälle mingit jama kokku kirjutatud. Üsna vastuoluline raamat minu jaoks. Samas, midagi temas siiski oli, sest pooleli ma teda jätta ei tahtnud.

“Kitsas tee sisemaale” on saanud 2014. aastal Man Bookeri auhinna. Raamat on saanud oma pealkirja 17. sajandi haikuluuletaja Bashô reisipäevikult.

Ühte asja soovitan küll. Seda raamatut ei tasu lugeda söögi ajal, sest kohati on need sõjakoleduste kirjeldused äärmiselt võikad.

Mart Sander. Litsid. II raamat (Paradiis, 2016)

litsid-naiste-soda-ii-raamatTegemist on triloogia teise osaga, kuigi esitlusel autor ütles, et ta vist ei mahuta seda materjali kolme raamatusse ära. Nii, et eks näis, võib-olla tuleb neli raamatut või veelgi rohkem. Igatahes mina ootan küll järgmist osa.

Tegevus toimub aastal 1941. Eestis on murrangulised ajad. Nõukogude Liit on vallutanud Eesti ja paljud ootavad, millal Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel puhkeb sõda, et siis uuesti oma iseseisvus taastada.

Proua Kuke bordellis käib tegevus ikka endistviisi, kuigi kliente on vähemaks jäänud ja nüüd käivad seal härrasmeeste asemel nõukogude võimu esindajad. “Proua Kuke kanala” ei jää puutumata ka küüditamisest. Sealgi toimuvad pealekaebamised ja ülesandmised. Julgelt ei või ennast keegi tunda. Iga oma tegu ja sõna peab valima, sest sind võidakse kõiges süüdistada.

Mart Sander kirjutab väga hästi ja ladusalt. Kui esimene osa ilmus, siis ma suhtusin sellesse raamatusse eelarvamusega. Mõtlesin, et ei hakka seda lugema, aga siis kuulsin, et inimesed kiidavad raamatut. Võtsin siis ka plaani ja ei pidanud pettuma ning ei tohi lasta ennast pealkirjast eksitada. Tegevus toimub küll bordellis, aga on maitsekalt kirja pandud. Ei ole labane. Raamat on kaasahaarav ning edeneb kiiresti.

Teist osa ootasin juba pikisilmi ja nagu esimese osa puhul, siis ka teine osa on põnev ja kaasahaarav. Lisaks on raamatus palju sellest ajast pärinevaid fotosid, mis ilmestasid raamatut. Raamat lõppes järsku, poole tegevuse pealt, nii et nüüd ei jäägi muud üle, kui oodata järgmist osa. Loodan, et sellega väga kaua ei lähe.

Esimene osa on ilmunud aastal 2015, väljaandjaks Ajakirjade Kirjastus. Mart Sander “Litsid”.

Audrey Magee. Avantüür (Petrone Print, 2016)

avantüür“Avantüür” on üks äärmiselt kummaline raamat. Öelda oleks selle kohta nii palju, aga samas ei oska kuskilt otsast pihta hakata. Ma pole isegi kindel, kas see raamat mulle meeldis või mitte. Ma pean selle üle veel natuke mõtlema.

Raamatu tegevus toimub Teise maailmasõja ajal. Peter Faber on saksa sõdur, kes tahab sõjast puhkust saada. Selleks ta valib kosjaagentuurist välja Katharina Spinelli ja nad abielluvad. Nad veedavad koos paar nädalat ja mees läheb tagasi sõtta. Naine lubas ta ära oodata.

Raamatus kirjeldataksegi saksa sõduri ja lihtsa naise vaatepunkti sõjale ja elule. Peter Faber on alguses väga patriootlik. Kõik, mida Saksamaa juhid ütlevad või teevad, on tema jaoks õige. Otsuseid kahtluse alla ei seata. Saksamaast võimsamat pole ja teised riigid alistuvad kohe. Sõja võit on ainult nädalate küsimus.

Samas Katharina on lihtne naine, aga tahaks ka nautida neid hüvesid, mida kasutavad kõrgete ohvitseride naised. On selle nimel valmis isegi enese maha müüma.

Mida rohkem sõja lõpu poole, seda rohkem muutuvad ka tegelaste mõtted. Peter jookseb toidu nimel venelaste poolele üle ja satub seal vangi. Katharina on lõpuks ikka tagasi seal, kus alustas. Sõda toob inimestes esile kõige halvema. Nii on Katharina isa alguses väga patriootlik ja teeb, mida iganes, et võimuladvikule meeldida. Pärast kiibitseb samamoodi venelastega.

Raamatu teema on raske, kõik need sõjakoledused ja vägivald, aga kirjutatud väga hästi. Lugemine edeneb kiirelt. Mu peas on praegugi peale selle tutvustuse kirjutamist mõtete virvarr. “Avantüüri” kohta oleks veel paljugi öelda. Soovitan lugeda, sest raamat on mõtlemapanev. Tavaliselt, kui sõjast kirjutatakse, siis ikka liitlaste vaatenurgast.