Rafel Nadal. Palmisanode needus (Eesti Raamat, 2018)

palmisanode-needusTõlkinud Maria Kall
336 lk.

Selle raamatu lugemine ei saanud mul alguses vedama ja pärast ei saanud enam pidama. Autori stiil on natuke omapärane. Selline unelev. Minu jaoks tekitas see väikese ebakõla, sest raamatu peamised sündmused on sõjast.

Raamatu alguses on juttu sellest, miks arvatakse, et Palmisanode mehed on neetud. Nimelt hukkus Esimese maailmasõja ajal 21 Palmisanode perekonna meest. Siiski ei surnud nende perekond päris välja, sest eelviimase Palmisano mehe naine Donata ootas last. Donatal oli sõbranna Francesca. Naised olid mõlemad samal ajal lapseootel ning Donata tegi Francescale ettepaneku, et kui ta saab poja, siis sõbranna kasvatab lapse üles kui Convertini, et needust ninapidi vedada.

Donatal sünnibki poeg ning Francesca tunnistab teda kui enda poega. Linnarahvas arvabki, et Francesca sünnitas kaksikud.

Aeg möödub selles laisas Lõuna-Itaalia linnakeses. Lapsed kasvavad, käivad koolis, leiavad sõpru ning koguvad mälestusi. Aga eemal kogunevad juba mustad pilved. Noored veel ei aima, et varsti puhkeb Teine maailmasõda, kus neilgi on oma roll mängida.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis lugema hakatas ei edenenud üldse. Tundus natuke igav. Ja eks ta võib-olla oligi. Raamatu teine pool oli samamoodi unelevas stiilis, aga sündmused olid põnevamad, sest käis Teine maailmasõda ning tuli valida pool. Kas sa oled koos sakslastega või kommunistidega, või tahad üldse sõjast kõrvale hoida. Kokkuvõttes mulle meeldis. Autor suutis kirjutada nii rahulikult nii kohutavatest sündmustest. Kirsiks tordil oli sõja taustal arenev noorte arumulugu. Nii õrn ja puhas keset seda sõjamöllu. Lõpp saabus küll natuke ootamatult ja mõtlesin, et autor jätabki lahtised otsad, aga õnneks siiski mitte.

Olen enda jaoks avastanud Nüüdisromaani-sarja ning plaanin selle sarja raamatuid veel lugeda. Mõnus avastus.

 

Advertisements

Kate Quinn. Alice’i võrgustik (Eesti Raamat, 2018)

Alice'i võrgustikTõlkinud Inna Feldbach
448 lk.

Selle raamatuga juhtus selline huvitav lugu, et alustasin lugemist raamatukogu raamatuga ja lõpetasin juba isikliku raamatu lugemise. Mul oli jälle õnne ning võitsin selle kirjastuselt Eesti Raamat. Suur aitäh selle võidu eest! Raamat on suurepärane.

Tegemist on ajaloolise romaaniga, mis hõlmab Esimest ja Teist maailmasõda. Siin ei ole kajastatud lahinguid, vaid on vaadatud asju naiste vaatevinklist, kes töötasid spioonidena. Põhitähelepanu on Esimesel maailmasõjal. Teine maailmasõda on kahe naise vahel siduvaks sündmuseks.

Peategelasteks on kaks naist. Üks neist on ameeriklanna Charlotte St Clair, kes on 1947. aastal kolledžitüdruk. Ta ei ole ise sõjas käinud, aga tema perekond pole sellest puutumata jäänud. Charlie elu on võtnud katastroofilise pöörde, sest ta ootab last, kuid on vallaline. Tollal ei vaadatud sellele hea pilguga. Ema plaanib temaga minna Šveitsi, et Väike Probleem likvideerida. Charlie ei tea, mida oma Väikese Probleemiga teha. Ta laseb emal ennast Inglismaale vedada. Samas huvitab teda väga tema täditütre Rose’i saatus. Rose elab Prantsusmaal ja peale sõda ei ole temast enam midagi kuulda. Charlie’l on lootus leida ta üles elusana. Nii satub ta Eve Gardineri ukse taha Londonis.

Eve Gardiner oli noor naine, kui ta värvati Esimese maailmasõja ajal spiooniks, kes pidi sakslaste järele nuhkima. Ta saadeti Prantsusmaale, kus teda asus õpetama spioonide kuninganna Lili. Eve sai tööd ühes restoranis, kus sakslased käia armastasid.

Kolmkümmend aastat hiljem on Eve murtud naine, kes veedab oma päevi ennast täis juues. Tal pole alguses plaanigi Charliet aidata, aga siis mainib noor naine ühte nime, mis kõik Eve haavad lahti tõmbab.

Tegevust antakse edasi vaheldumisi nii Charlie kui Eve’i silmade läbi. Charlie tegevus on niiöelda käesolevas ajahetkes aastal 1947 ja Eve’i oma aastal 1915.

Mulle väga meeldis see raamat, mis siis, et kajastab sellist karmi teemat. Alguses lugedes võib see tunduda isegi lõbus, kui lugeda Charlie vaatevinklist ning sellest, kuidas ta oma rasedusega hakkama saab. Aga karm tegelikkus saab meid kätte, kui näidatakse asju Eve pilgu läbi. See oli karm ajastu, mis nõudis vastavat tegutsemist. Raamat oli põnev ning haaras kaasa. Ei tahtnud raamatut käest panna, aga samas pelgasin ka, mis juhtuda võib, sest tajusin, et kõik ei pruugi minna hästi. Suurepärane raamat naisspioonidest ja mida nad pidid taluma.

Raamat on küll ilukirjanduslik, aga osad tegelased on ka päriselt eksisteerinud. Näiteks seesama Alice’i võrgustiku juht. Soovitan lugeda, kellele meeldivad ajaloolised romaanid, põnevus ning tunded. Minule läks raamat hinge ning mul on hea meel, et seda lugesin.

Heather Morris. Auschwitzi tätoveerija (Hea Lugu, 2018)

auschwitzi-tätoveerijaTõlkinud Lauri Liiders
280 lk.

Jälle sattus mu kätte raamat Teise Maailmasõja teemadel, täpsemalt siis Auschwitzi koonduslaagris toimuvast. Muidugi ei sattunud ta mu kätte juhuslikult. Mulle meeldib lugeda Teisest maailmasõjast. Need on küll enamasti rasked raamatud, aga ometi lähevad hinge. Ka see ei olnud erand. Teema on raske, aga on antud edasi küllaltki lihtsal viisil ning edeneb kiiresti.

Raamat on tõsielul põhinev ning räägib ühest mehest, kes tätoveeris Auschwitzis vangidele numbreid käsivartele. Mehe nimi on Lale. Ta on Slovakkiast pärit ning ta oli Auschwitzis samasugune vang nagu teisedki. Ka tal endal on selline tätoveering nagu ta teeb teistele.

Alguses ta ei taha endale seda tööd, aga üks teine vang soovitab see ikkagi vastu võtta, sest nii on suurem võimalus laagrist eluga pääseda. Ja seda Lale soovib. Mitte ainult eluga pääseda, vaid ta tahab ka puhta südametunnistusega pääseda sellest koledusest.

Õige pea ta taipab, et tal on suurem vabadus minna ja tulla erinevate laagriosade vahel kui teistel vangidel. Ta hakkab seda ära kasutama, et hankida toitu ja šokolaadi. Šokolaad võib tunduda üllatava valikuna, aga Lale armus laagris ühte tüdrukusse. Tüdruku nimi on Gita ning temale ongi šokolaad mõeldud. Lale teeb kõik, et nad mõlemad sellest kohutavast kogemusest välja tuleksid. Kõik ei lähe muidugi nii lihtsalt ja libedalt, ette tuleb mitmeid takistusi.

Mulle väga meeldis see raamat. Mulle meeldis, et see on kirjutatud reaalse inimese elust.  Samuti see, et Lale suudab säilitada oma optimismi.  Raamatu lõpus on autori lõppsõna, kus ta kirjutab, kuidas ta seda Lale’iga kohtus ja seda raamatut kirjutama hakkas. Lugu on lihtne ja lööv ning sellepärast see ongi nii mõjuv.

Norman Ohler. Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis (Helios,2017)

patsient-a-uimastid-kolmandas-reichisTõlkinud Elina Adamson
288 lk.

Mulle meeldib Teisest maailmasõjast lugeda. Viimasel ajal olen lugenud sellest küll ainult romaane. Nüüd siis midagi hoopis teistsugust.

Kui me koolis seda perioodi õppisime, siis ma ei mäleta, et oleks räägitud uimastitest Natsi-Saksamaal, aga “Patsient A” just sellele teemale keskendub. Raamatust selgub, et uimastid olid peale Esimest maailmasõda saksa rahva seas laialt levinud ning lõpuks proovis valitsus seda kontrolli alla saada ning keelustada. Asemele pakuti nö legaalset narkootikumi pervitiini, mis tegelikult ei olnud midagi muud, kui metamfetamiin.

Kui algas Teine maailmasõda, siis Kolmanda Reichi relvajõududes soositi pervitiini kasutamist ning tarniti massiliselt seda rindele. Kui Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaa vallutas, oli Saksa Wehrmacht 35 miljoni annuse pervitiini mõju all. Pervitiin toimis ergutina ja selle abil oli võimalik pikendada ärkveloleku aega, samuti tegi see sõdurid kartmatuks. Raamatust selgub, et osa sõdureid oli lausa 3-4 päeva järjest ärkvel. See andis alguses liitlaste ees eelise, aga kurnas lõpuks sõdurite keha ning nõudis lõivu.

Hitlerit toodi rahvale eeskujuks kui tervislike eluviisidega juhti. Ta oli taimetoitlane ning väidetavalt suurepärase tervise juures. Tegelikult oli tal nii mõnigi tervisemure, mida lõpuks raviti erinevate uimastite, hormoonide ja vitamiinisüstidega. Raamatust selgub, et ta tarvitas ikka väga palju erinevaid aineid ning lõpuks veel opioidi nimega Eukadol, mis on tugevama toimega kui heroiin. Need mõjusid talle lõpuks nii, et ta reaalsust enam ei adunud.

Tegemist on väga huvitava raamatuga. Ma ei oska öelda, kas see kõik päris tõsi ka on, sest need arvud, millest siin räägitakse, on ikka väga suured. Aga mingi pildi see ikkagi annab. Autor arutleb, et kui Hitler poleks narkomaan olnud, kas siis see, mis Teise maailmasõja ajal juhtus, oleks jäänud olemata ning leiab, et ei oleks, sest plaanid olid diktaatori peas juba ammu tehtud. Samuti ei ole ainult narkootikumid süüdi nende kaotuses, sest Hitler haukas lihtsalt liiga suure tüki ning keeras peaaegu terve maailma enda vastu.

Kes seda veel lugenud pole, siis julgen soovitada. Siit saab targemaks narkootikumide tarbimise kohta Saksa rahva ja juhtide seas, lisaks veel Hitleri suhetest oma ihuarsti Theodor Morelliga. Tegemist ei ole just lihtsa lugemisega, aga selle eest on raamat asjalik.

Art Spiegelman. Maus (Pythagorase Püksid, 2018)

mausTõlkinud Tiina Aro
296 lk.

„Maus“ on graafiline romaan holokausti teemal. Joonistused on lihtsad ning must-valged. Romaani aluseks on Art Spiegelman’i isa mälestused sõjast ning holokaustist. Maus tähendab saksa keeles hiirt. Juute ongi siin raamatus kujutatud hiirtena, sakslaseid kassidena ning poolakaid sigadena. Väga huvitav valik minu meelest. Ilmselt selle pärast, et poolakad reetsid neid sõja ajal pidevalt.

Raamatus toimuvad sündmused nii olevikus kui minevikus. Minevikku meenutab Arti isa Vladek siis, kui poeg temalt selle kohta küsib ning palub tal oma raamatu jaoks rääkida talle, mis temaga juhtus. Kuidas Vladek ja Andzia Auschwitzist eluga pääsesid?

Olevik on 1978. aastal, siis näidatakse Vladeki praegust elu, mida endiselt mõjutavad minevikusündmused. Kahjuks mitte positiivselt.

See on väga isiklik raamat. Art kujutab siin ausalt enda keerulisi suhteid isaga. Isal on endiselt sellised ellujäämise viisid nagu laagris ning ta ei mõista, et neid ei ole enam vaja. Selle pealt tekivad tülid pojaga ning tema teise naise Malaga. Art on kade oma surnud venna peale, sest tundub, et tema oleks ideaalne poeg. Samuti kirjutab ja joonistab ta ausalt oma tunnetest, mis teda valdasid peale ema surma. Ja see pidev süütunne.

Soovitan lugeda, et avardada silmaringi ning tajuda holokausti veidi teises formaadis. Mind igatahes haaras see lugu endaga kaasa. Siin ei ole oluline ainult sõja ajal üle elatu, vaida ka see, kuidas see mõjutas ellujäänute edasist elu. Mõtlemapanev, nukker, aga mõnikord minu jaoks ka humoorikas. Mitte sõja-aegne tegevus, vaid see, kui isa on juba eakas ning sõda on ammu möödas.

Väärt lugemiselamus igatahes.

„Maus“ on esimene graafiline romaan, mis on saanud Pulitzeri preemia.

Tess Gerritsen. Tulega mängides (Ersen, 2017)

tulega-mängidesTõlkinud Marge Paal
272 lk.

Jällegi üks äärmiselt huvitav ja põnev raamat, aga teema oli raske. Raamatus on kaks paralleelselt jooksvat lugu. Esimene on Lorenzo lugu minevikus ja teine Julia lugu tänapäevas.

Viiuldaja Julia Ansdell leiab juhuslikult ühest Rooma antiigipoest ühe muusikapala, mis teda jäägitult lummab. Seda muusikapala võikski pidada üheks selle raamatu peategelaseks, sest selle ümber lugu keerlebki. Selle valsi nimeks on Incendio ja see on loodud 1944. aastal. Autoriks Lorenzo Todesco.

Julia hakkab ajama selle loo jälgi, sest pala näib põhjustavat tema elus kaost. Tundub, et see muudab tema 3-aastase tütre vägivaldseks. Lisaks selgub veel, et ühele perekonnale ei meeldi, et Julia ajaloos tuhnib. Lugu tundub natuke uskumatu, aga lõpuks selgub, mis asjaolud selle taga olid. Siiski on minu meeles lõpus ka natuke müstikat.

Ühest küljest oli raamat põnev ja teisalt oli see nii kurb. Lugesin ja lihtsalt pisarad jooksid. Ma olen üsna läbi raputatud, nii et ei leia eriti sõnu, et seda teost kirjeldada. Ja võib-olla ei olegi vaja. Seda peab ise lugema. Raamatul on ajalooline taust ka olemas, millest autor raamatu järelsõnas kirjutab. Soovitan lugeda!

Elin Toona Gottschalk. Pagulusse (Varrak, 2017)

pagulusse_kaas_150x230_tryki_uus.inddTõlkinud Kersti Unt
454 lk.

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogis Lugemiselamused.

Elin Toona Gottschalk on sündinud 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt kasvatasid teda vanaema Ella Enno ja tädi Alma. Tema ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid mõlemad näitlejad.

Pagulusse“ on mälestusteraamat. See on lugu sellest, kuidas neist said paadipõgenikud. Nagu nii paljud teised tahtsid nemadki minna paadiga Rootsi ning nad lahkusid Eestist 1944. aastal. Kuid merel korjas neid peale üks Poola kaubalaev, kes viis nad hoopis Saksamaale. Viimase sõja-aasta nad veetsidki seal, keset kaost ja pommitamist. Sõja lõppedes leidsid nad ennast põgenikelaagrist, kust nad lõpuks said minna elama Inglismaale.

Inglismaa tundus nagu tõotatud maa, aga olud olid seal päris karmid. Liki Toona ja Ella Enno läksid tööle haiglasse 5-aastase lepinguga. See oli karm aeg. Inglased ei suhtunud pagulastesse hästi. Sõimasid neid ja töötingimused olid karmid. Likil ja Ellal oli haiglas oma tuba, aga lapsi nad sinna ei võinud võtta. Seega nad maksid ühele abielupaarile, et Elin saaks nende juures magada. Päeval hulkus Elin lihtsalt ümbruses ringi, sest abielupaar ei usaldanud teda üksi nende koju jääma. Lõpuks satub ta lastekodusse. Ega sealgi parem pole. Nad magavad lahtiste akendega, sest inglased külma ei karda. See ei loe, et vihm ja lumi sajavad padja peale. On teatud reeglid ja neid peab järgima. Mind hämmastas, et endiselt oli seal selline jäik klassiühiskond.

Lõpuks 1951. aastal saab perekond (vanaema Ella, ema Liki ja Elin) jälle kõik koos elama hakata. Kahjuks jääb Elini haridustee poolikuks ja seda Inglise jäiga süsteemi tõttu. Kuna pagulastesse suhtutakse seal tõrjuvalt, siis arvatakse, et nad kõlbavad ainult lihttöö jaoks ja selleks pole ju haridust vaja. Nii läheb Elin 15-aastaselt tööle vabrikusse kangakudujaks. Õnneks oli ta tragi tüdruk ja jätkas ise oma õpinguid õhtukoolis ja erinevatel kursustel. Tal oli piisavalt julgust, et ennast välja rabeleda talle süsteemi poolt peale surutud elust.

Elu ei olnud neil kerge. Elinil olid oma emaga keerulised suhted. See sai alguse ilmselt juba sellest, et lapsepõlves kasvatas teda peamiselt vanaema. Õnneks nad siiski klaarivad oma suhted ära, kui Elin on 18. Ta kirjeldab nii ilusti oma esimest armumist.

Elin kirjeldab lõpus ka seda, kuidas KGB neid vahepeal kiusas ning kuidas ta külastas taasiseisvunud Eestit ning mis tunded ning muljed teda siis valdasid.

See raamat on lihtsalt suurepärane ja autor kirjutab niivõrd hästi. Ta ei mõista kedagi hukka, vaid kirjutab nii nagu tema seda lapsena nägi ja tundis. Ta on tänulik, et talle siiski anti võimalus minna Inglismaale. See on karm lugu, aga samas nii siiras ja südamlik. Elin oli väga lähedane oma vanaemaga ja see kajastub raamatus väga hästi. Ema oli natuke kaugem. Isaga tal suhted katkesid, sest isa jättis perekonna maha ning jäi Eestisse.

Aeg moonutab, muudab meeleolusid, lisab või võtab ära, kuid õnnehetk jätab oma sõrmejälje tavaliselt kõigele, mida see kasvõi korraks puudutab, nii et säilib ka kõige pisem mälestus (lk 419).

Raamat ilmus algselt inglise keelsena ning mul on hea meel, et see ka eesti keelde tõlgiti. Ajakiri The Economist valis „Pagulusse“ 2013. aasta parimate mälestusteraamatute sekka. Soovitan lugeda ning ärge laske ennast raamatu paksusest heidutada.