Tana French. Peegelpilt (Päikese Kirjastus, 2019)

peegelpiltTõlkinud Bibi Raid
624 lk.

Ma mäletan, et selle sarja esimene osa ei meeldinud mulle eriti. Ei sobinud mulle autori stiil ega peategelane ja tookord, kui seda lugesin, tundus igav. Ma alguses ei plaaninud teist osa kätte võttagi. Mis mind siis ümber mõtlema pani? Esiteks üks kolleeg, kes oli õhinas selle raamatu saabumisest ja teiseks ma vaatasin, et peategelane on seekord teine. See sai otsustavaks.

Seekordseks peategelaseks on Cassie Maddox. Ta on peale rasket juhtumit Dublini mõrvarühmast lahkunud ning töötab koduvägivallaga tegelevas üksuses. Ta ei tunne mõrvarühmas töötamisest puudust. Kuni ühel hetkel tuleb mõrvarühmast kõne ja ta kutsutakse sündmuspaigale. Seal saab ta teada, et mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Lisaks selgub, et tema nimi on Alexandra Madison. See on nimi, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina.

Politsei hakkab mõrvarit otsima, ülesande teeb raskemaks see, et surnud naise tõelist identiteeti on raske välja selgitada. Nii tuleb Cassie endine ülemus suurepärasele mõttele, et Cassie võiks astuda Lexie asemele. Teeselda, et ta ei saanud surma, vaid kõigest haavata ning oli vahepeal koomas. Nimelt elas Lexie koos oma sõpradega. See oli natuke nagu kommuuni moodi elu. Sõpruskonna moodustasid kaks naist ja kolm meest – Lexie, Abby, Daniel, Justin ja Rafe. Nad hoiavad kokku ja välismaailmaga eriti ei suhtle. Politsei tajub, et nad varjavad midagi, aga neil pole õnnestunud neid murda.

See oli palju parem, kui sarja esimene osa. Esiteks kõik see põnevus, kuidas Cassie saab hakkama Lexie’na. Teiseks, kuidas need inimesed mõjutavad Cassiet inimesena ja uurijana. Kõik see psühholoogiline pinge on siin väga hästi tajutav. Ja muidugi lõpplahendus on omamoodi. Ma ei saaks öelda, et see mulle väga meeldiks, aga ma saan mõnes mõttes vist aru, miks autor just nii tegi. Üldiselt on lugejale jäetud päris palju mõtlemisruumi, et mis siis lõpuks ikkagi juhtus. See on raamat nendele lugejatele, kes armastavad põnevat kassi-hiire mängu tõeline maiuspala.

Tana French. Vaikiv mets (Päikese Kirjastus, 2017)

vaikiv-metsTõlkinud Evi Eiche
524 lk.

20 aastat tagasi kaovad ühes metsas kaks last, kolmas pääseb eluga. Ta ei mäleta, mis juhtus ja tema kaks kaaslast jäävadki kadunuks. Nüüd on Rob Ryan tagasi Knocknarees, sest seal on tapetud 12-aastane tüdruk. Kes ta tappis ning miks? Kas need kaks juhtumit on omavahel seotud või mitte? See kõik selgub raamatu lõpuks.

Raamatu sisututvustus tundus huvitav ja ka raamatu kaanepilt on kutsuv. Minu jaoks oli see raamat kohati tüütu. Uskumatu eks. Mõrvalugu peaks ju olema põnev ja kaasahaarav. Mulle ei sobinud autori jutustamisstiil. Kohati peategelane Rob  (politseiuurija) heietas. Ta rääkis ja mõtles oma minevikust (kõige olulisemad asjad olid tema mälust kustunud).

See raamat läheb ka mul nende hulka, kus mulle peategelane ei meeldinud. Ta oli ülbe, enesekeskne ja ta käitus nagu tõbras. Mis mulle veel ei meeldinud oli see, et ta oli ise politseiuurija, aga kogu aeg jõi. Öö läbi jõi ja siis läks tööle ning arvas ise, et on täitsa tubli mees. Kui siin on eelnevates raamatutes (“Tüdruk rongis” , “Püüa mitte hingata” ja “Naine kajutist number 10“) olnud alkoholiprobleemiga naised, siis need tegelased on mulle meeldinud.

Vahepeal ei edenenud mõrva uurimine üldse ja siis heietati lihtsalt tunnetest ja suhetest ja muust sellisest. Olin juba poole peal ja mõtlesin, et millal see lugu siis käima läheb, aga tuhkagi. See oli kuivalt kirjutatud.

Võib öelda, et huvitavad olid viimased 100 lehekülge. Siis läks tegevus erksamaks ja hakkasid selguma selle mõrva tagamaad. See oli tõesti huvitav. Ja ma aimasin osaliselt ära lahenduse, kuigi autor oli kahtlaseks teinud mitu tegelast. Päris raisatud aeg see siiski polnud, aga eeldasin siiski sellelt raamatult palju enamat. Arvestades, et romaani on palju kiidetud.