Gert Helbemäe. Öö nõiapoes (Eesti Raamat, 2002)

Öö nõiapoes318 lk

Helbemäe puges mulle hinge oma “Ohvrilaevaga” ja lugemise väljakutse andis kohe võimaluse ka teine tema raamat läbi lugeda. Seekord on tegemist novellidega. Ma tavaliselt eelistan romaane, aga need Helbemäe novellid on väga head. Mul on tunne, et mida rohkem ma tema raamatuid loen, seda rohkem ta mulle meeldima hakkab.

Sellesse kogusse on kokku koondatud kaheksa Helbemäe novelli. Mõni neist on pikem mõni lühem, aga kaasahaaravad on nad kõik. Tegelased on nendes näiteks välismaa puulõikemeister, kuulus kroonik Balthasar Russow, Raekooli õpilane Matthis, aga ka näiteks Surm Niguliste kiriku altarimaalilt ning katk. Kõiki neid novelle ühendab aga tegevuspaik, milleks on keskaegne Tallinn.

Need novellid haaravad su lugedes nii kaasa, nagu oleksid ise keskaegses Tallinnas. Kui alguses tundus, et lood on päris sünged, siis nii see siiski pole. Aga need sünged lood olid ka head. Neis oli midagi gootilikku ja nõiduslikku, mis mulle väga meeldis. Teistes oli jälle helgemaid noote, mis näitas, et keskaegses Tallinnas ei olnud ainult hall ja raske argipäev. Raamatu viimane lugu “Raekooli õpilane” oli lihtsalt armas. Mulle nii meeldis selle loo peategelane pisike poiss Matthis, kes püüdis äparduste ja krutskite kiuste oma eluga hakkama saada.

Mulle meeldib ka Helbemäe keelekasutus. Nii rikkalik ja natuke vanaaegne, silme ette tuleb pilt sellest, mida või keda ta kirjeldab. Kuigi keskaegset Tallinnat on mul natuke keeruline ette kujutada. Kirjelduse järgi tundus linn siis õige pisike. Kalamajas olid kalurihütid, Koplis metsad ja Lasnamäel kivimurrud.

Helbemäe on mul sellel aastal väga hea avastus. Plaanin lähitulevikus ka teised tema raamatud läbi lugeda. Loodan, et ma leian selleks ka aega. Soovitan tutvuda tema loominguga, kes veel seda teinud pole.

Advertisements

Jaak Urmet. Linn linnas: minu raamat Lasnamäest. Aastad 1980 – 2001 (J&U, 2017)

linn-linnas-minu-raamat-lasnamäest365 lk

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Nagu pealkirigi juba reedab, on tegemist raamatuga Lasnamäest. Aga mitte ainult. Päris põhjalikult on edasi antud ka autori enda kujunemislugu kirjanikuks. Jaak Urmet on ise pikalt Lasnamäel elanud, sealt ilmselt pärineb ka raamatu idee. Raske oli minul seda lugeda, sest tekst on äärmiselt sisutihe. Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et autor tahab kõik südame pealt ära rääkida ja seda juttu on palju. Võib-olla sellest tingitult tundub raamat kohati hüplik ja pinnapealne. Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Äratundmisrõõmu ikka leiab. Mis siis, et ma ei ole Lasnamäel sündinud. Me oleme enam-vähem ühel ajal sündinud ning tänu sellele ma seostasin end ka mõnede asjadega, millest ta siin kirjutab. Mind tabas äratundmine, et jaa, meil oli ka nii või me tegime ka sedasi.

Raamatu esimene pool keskendub rohkem Lasnamäele ja autori lapsepõlvele ning kooliaja algusele. Mulle meeldiski see osa raamatust kõige rohkem. Ma ei ole põline lasnamäelane, aga olen siin elanud vist juba seitse aastat vähemalt. Lasnamäe kujunemisest saab siit päris hea ülevaate. Erinevatest tänavatest ja piirkondadest. Näiteks mis nime nad vanasti kandsid ja milliste bussidega sõita sai.

Paljud arvavad siiamaani, et Lasnamäe on mingi õudne ja kole urgas, et normaalsed inimesed seal ei ela. Autor selgitab enda elukogemuse kaudu, et tema midagi sellist ei näinud. Eks loomulikult ole ka Lasnamäel koledaid asju (narkomaanid, pätid), aga neid leidub ka teistes linnaosades. Jaak Urmet püüabki raamatuga öelda, et Lasnamäge ei tasu karta. Siin on täiesti rahulik elada ja rohelist loodust on ka piisavalt.

Mulle meeldis ka see, kuidas autor kirjeldab oma lapsepõlve ja koolitee algust. Sellise mõnusa ja muheda stiiliga. Eks tuli endagi kooliajast nii mõndagi tuttavat ette. Näiteks erinevate asjade kogumine ning teistega vahetamine, kui tulid telekasse uued huvitavad seriaalid ning pärast nende üle arutamine ja loomulikult erinevate laulusõnade vihikusse ümberkirjutamine. Nostalgia tuli peale seda lugedes.

Edasi tuleb palju juttu klassikaaslastest ja muusikast. Loetletakse üles kellega ta suhtles ja mis bände kuulas. See osa oli minu jaoks paraku natuke tüütu. Bändidest paljud olid mulle võõrad ning need nimed ei öelnud mulle suurt midagi. Autorile olid nad selle eest üliolulised.

Loomulikult ei saa üle ega ümber kirjandusest. Autor annab ülevaate millised kirjanikud on Lasnamäel elanud ja kajastab põhjalikult enda kirjandustee algust. Samuti väidab ta, et eesti luule algas Lasnamäelt.

Raamatu kaaneümbris on kaunilt kujundatud ja selle siseküljelt leiab Lasnamäe kaardi. Lisaks on raamatu keskel fotod Lasnamäest, kust leidsin jällegi äratundmisrõõmu. Eriti põnev oli vaadata vanu fotosid ja näha, millised need kohad vanasti olid. Täna juhtusin jalutama autori kodumaja eest läbi ning kasutasin Lindakivi puiesteed, mida autor mitmel korral mainib ning kustkaudu kulges tema koolitee.

Soovitan raamatut silmaringi avardamiseks lugeda. Eriti, kui olete Lasnamäe huviline ja teid huvitab ajalugu ning kirjandus. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et raamat on Lasnamäest aga samas ka autobiograafiline ning kirjeldab ka autori põlvkonna elu 1980-ndatel ja 1990-ndatel.

Jan Kaus. Tallinna kaart (Kultuurileht, 2014)

e-raamat-tallinna-kaart-miniatuurid56 lk.

Vahelduseks sai võetud käsile üks imepisike raamatuke (lugesin e-raamatuna), sest mis see 56 lehekülge siis muud on. Mõnusad väikesed jutukesed erinevatest Tallinna tänavatest ja kohtadest. Paljugi oli neis äratundmisrõõmu (Ulysse Nardini reklaam on ikka olemas näiteks), aga üsna palju oli ka võõrast, sest ma ei ole kohalik elanik ja kõiki kirjeldatud kohti ei tunne. Nende Tallinna kohtade ümber on autor põiminud ilusa loo, mida jutustavad erinevad tegelased.

Vahelduseks selline mõnus lugemine, aga mul on tunne, et eriti pikaks ajaks need mulle meelde ei jää. Sellegipoolest soovitan lugeda, sest jutud on ladusa sulega kirja pandud. Näiliselt tühjast kohast on kirjutatud mõnus lugu.

See oli minu esimene tutvus Jan Kausi loominguga ja ma kavatsen kunagi ka tema teisi raamatuid lugeda. Soovitan mõnusaks vahepalaks.

 

Mart Sander. Litsid. II raamat (Paradiis, 2016)

litsid-naiste-soda-ii-raamatTegemist on triloogia teise osaga, kuigi esitlusel autor ütles, et ta vist ei mahuta seda materjali kolme raamatusse ära. Nii, et eks näis, võib-olla tuleb neli raamatut või veelgi rohkem. Igatahes mina ootan küll järgmist osa.

Tegevus toimub aastal 1941. Eestis on murrangulised ajad. Nõukogude Liit on vallutanud Eesti ja paljud ootavad, millal Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel puhkeb sõda, et siis uuesti oma iseseisvus taastada.

Proua Kuke bordellis käib tegevus ikka endistviisi, kuigi kliente on vähemaks jäänud ja nüüd käivad seal härrasmeeste asemel nõukogude võimu esindajad. “Proua Kuke kanala” ei jää puutumata ka küüditamisest. Sealgi toimuvad pealekaebamised ja ülesandmised. Julgelt ei või ennast keegi tunda. Iga oma tegu ja sõna peab valima, sest sind võidakse kõiges süüdistada.

Mart Sander kirjutab väga hästi ja ladusalt. Kui esimene osa ilmus, siis ma suhtusin sellesse raamatusse eelarvamusega. Mõtlesin, et ei hakka seda lugema, aga siis kuulsin, et inimesed kiidavad raamatut. Võtsin siis ka plaani ja ei pidanud pettuma ning ei tohi lasta ennast pealkirjast eksitada. Tegevus toimub küll bordellis, aga on maitsekalt kirja pandud. Ei ole labane. Raamat on kaasahaarav ning edeneb kiiresti.

Teist osa ootasin juba pikisilmi ja nagu esimese osa puhul, siis ka teine osa on põnev ja kaasahaarav. Lisaks on raamatus palju sellest ajast pärinevaid fotosid, mis ilmestasid raamatut. Raamat lõppes järsku, poole tegevuse pealt, nii et nüüd ei jäägi muud üle, kui oodata järgmist osa. Loodan, et sellega väga kaua ei lähe.

Esimene osa on ilmunud aastal 2015, väljaandjaks Ajakirjade Kirjastus. Mart Sander “Litsid”.

Terhi Pääskylä-Malmström. Minu Tallinn (Petrone Print, 2016)

minu-tallinn-kalevitüdruku-kroonikaJärjekordne Minu-sarja raamat. Selle sarja tase on küllaltki kõikuv. Õnneks “Minu Tallinn” mulle pettumust ei valmistanud. Natuke rohkem oleks võinud olla juttu Tallinnast endast. Autor keskendus rohkem enda isiklikule elule. See õnneks raamatu kvaliteeti alla ei kiskunud, sest Terhi on siiski elukutselt ajakirjanik. Pealegi on tal hästi põnevad kogemused ja sündmused Tallinnas juhtunud, mida ta on raamatus kajastanud.

Autor kirjeldab, kuidas ta hakkas eesti keelt õppima, kuidas ta Tallinnasse korterit otsis ja mis sekeldused sellega seoses olid, kuidas ja mis tööd ta siin tegi ja teeb ning loomulikult eestlaste ja soomlaste erinevustest ning paljust muust.

Ma sain ennast temaga ka mõnes kohas samastada. Näiteks vanalinnas ekslemisega. Ma millegipärast alati eksin seal ära. Samuti tema kogemused Tallinna ühistranspordiga. Kõik see on kirja pandud humoorikas stiilis. Raamatu lõpp vajus minu meelest natuke ära, aga soovitan siiski lugeda.