Susan Mallery. Margot’ ja Sunshine’i suvi (Ersen, 2019)

Margot' ja Sunshine'i suviTõlkinud Evi Eiche
368 lk

Lõpuks ometi leidsin ühe sellise naisteka, kus on kirge ja emotsioone. Jõuludest saadik juba otsinud sellist kerget ja mõnusat ajaviiteromaani, kus väga kaasa mõtlema ei pea, aga mis oleks nauditav lugemine. Mallery ikka ei vea alt.

Margot ja Sunshine, kellest siin raamatus juttu on, on kaksikõed. Margot on etiketiõpetaja, kes palgatakse aitama vananevat näitlejat Biancat. Bianca on tuntud oma šokeeriva käitumise poolest, kuid nüüd on ta otsustanud abielluda diplomaadiga ning soovib õppida peent käitumist. Margot kolib elama uhkesse kloostrist ümber ehitatud majja, kus elab Bianca koos oma täiskasvanud poja Aleciga.

Sunshine on palgatud Declani pojale Connor’ile lapsehoidjaks. Sunshine on alati olnud õest lõbujanulisem ning erinevate meeste pärast tihti töökohti vahetanud. Nüüd on aga aeg muutusteks ning Sunshine soovib enda käitumist muuta. Lisaks kõigele sellele on ta otsustanud minna ka kolledžisse ning saada haridus.

Nagu juba eespool kirjutasin, siis ma väga nautisin õhtuti selle raamatu lugemist. Siin oli muidugi armastust ja romantikat, aga oli ka palju muud. Õed ei otsi armastust, vaid soovivad ennast ja enda elu paremaks muuta. Inimesena areneda. Muidugi nad mõlemad leiavad ikka armastuse ka ning tänu sellele saab neile nii mõnigi elutõde selgemaks. Selline tore ja mõnus ajaviitelugemine. Kes pelgab, et on palju seksi, siis ei pea kartma. Ei ole palju. 🙂 Mina igatahes soovitan mõnusaks ajaveetmiseks.

Susan Mallery. California tüdrukud (Ersen, 2019)

california-tüdrukudTõlkinud Raili Puskar
374 lk

Mallery raamatuid ma olen päris palju lugenud. Tavaliselt on need sellised mõnusad naistekad, mida ajaviiteks lugeda. “California tüdrukud” on ka naistekas, mille lugemine edeneb kiirelt, aga mis mulle seekord hinge ei läinud.

Raamat jutustab kolmest õest, kes kõik ühel ja samal nädalavahetusel maha jäetakse. Finolal, kes töötab televisioonis, on enda meelest täiuslik abielu, kuni ühel hetkel loetud minutid enne otse-eetrit saab teada, et ta abikaasa petab teda kuulsa lauljannaga. Zennie ei huvitu üldse eriti suhetest, nii et pole ime, kui ta maha jäetakse. Peale seda otsustab ta hakata oma sõbrannale surrogaatemaks. Kolmandana sündinud Ali tunneb, et keegi ei pööra talle eriti tähelepanu. Eriti hulluks läheb asi siis, kui ta kihlatu saadab oma venna Danieli talle teatama, et nende kihlus on lõppenud.

Kuidagi ei suutnud need tegelased ja tegevus mulle südamesse pugeda. Jäid kuidagi kaugeks. Võib-olla oli asi ka seekordsetes teemades. Finola on suhteliselt enesekeskne inimene ja ta on võtnud kannataja hoiaku. Ma ei suutnud eriti ka Zennie’t mõista – kuidas ta suudab niisama lihtsalt last kanda ja pärast temast loobuda. Ma saan aru, et ta tegi seda üllal eesmärgil, aga kuidagi üldse ei puudutanud mind. Ali oli kõige huvitavam tegelaskuju, kuigi ühe venna voodist teise minemine, on natuke kahtlane. Ajaviiteks lugeda kõlbab, aga olen lugenud paremaid. Lugemine ise läks muidugi kiiresti, aga ootasin natuke rohkemat sellest raamatust.

Susan Mallery. Tema viimane esimene kohting (Ersen, 2018)

tema-viimane-esimene-kohtingTõlkinud Reelika Haapanen
216 lk.

Aasta lõpetasin täieliku naistekaga. Mallery mulle üldiselt meeldib ja ega polnud sellelgi raamatul midagi viga, aga olen lugenud temalt paremaid. Eelmine Mallery raamat oli parem kui see, aga ajaviiteks aitas lugeda küll.

Crissy Phillips on iseseisev ärinaine, kelle kaks sõbrannat on rasedad. Crissy ei ole lubanud endale õnne, sest ta karistab ennast minevikus tehtud vea eest. Ta jäi teismelisena rasedaks ning andis enda poja lapsendada.

Kuni ta kohtub Josh Daniels’iga. Nende vahel löövad tunded lõkkele ning nad veedavad öö koos. Sellel ööl on tagajärjed. Kas Josh suudab oma minevikupagasist lahti lasta ning lubada olla endal õnnelik?

Selline lihtsakoeline ja naiivne raamat, aga ajaviiteks sobilik küll. Enamasti on kirjutatud rõõmsates toonides. Kelle aju vajab puhkust või soovib midagi kergemat lugeda, siis selleks sobib raamat ideaalselt.

Susan Mallery. Kui me leidsime kodu (Ersen, 2018)

kui-me-leidsime-koduTõlkinud Raili Puskar
344 lk.

Hea on oma puhkust alustada sobiva raamatuga. Mallery raamatud sobivad selleks just ideaalselt. Totaalne ajaviitelugemine, aga ometi on kaasahaarav ning mõnus lugeda.

Callie Smith püüab oma eluga kuidagi järje peale saada, kui ta saab ootamatult teada, et tal on poolvend ja poolõde. Callie vanaisa loodab, et naine tuleb Seattle’isse tema juurde elama. Vanaisa on südamlik ja lahke mees, kes soovib oma poja tegemata jäänud tegusid heastada.

Callie’t ei hoia miski kinni. Nii ta pakibki oma vähesed asjad ning kolib Seattle’sse. See on tema senise eluga võrreldes tohutu muutus. Mitte ainult rikkus, vaid kohanemine vanaisa, poolvenna ja poolõega.

Poolvend Malcolm on harjunud lapsepõlvest peale rikkusega. Ta on heasüdamlik mees, kes ei oska alguses oma õdedega suhelda. Keira on kõigest 12-aastane, kui vanaisa ta üles leidis, aga ometi juba nii palju pidanud üle elama. Callie’l ja Keiral edeneb kohanemine raskelt, aga lõpuks saadab neid ikka edu.

Loomulikult ei puudu siit raamatust ka armastus. Lisaks sellele on siin olulisel kohal veel perekond, usaldus ning õigus olla see, kes sa ise tahad.

Ajaveetmiseks on see ideaalne raamat. Mõnus ja soe, jätab hinge helge tunde. Jõulude aega just paras lugeda.

Natuke jäi häirima raamatus olnud vead. Neid ei olnud küll palju, aga mõnes kohas olid valed nimed.

Susan Mallery. Naistemees (Ersen, 2018)

naistemeesTõlkinud Aile Meedo
208 lk.

Mallery armastusromaanid mulle meeldivad. “Naistemees” on suhteliselt keskpärane raamat minu meelest. Tal on palju paremaid romaane. Muidugi lugeda kõlbas see ka, aga mind ei haaranud nii kaasa, kui eelnevad. Võib olla oli siin oma osa ka selles, et olin nädalavahetusel maal ja mul ei olnud eriti aega süveneda. Lisaks avastasin, et see on sarja teine osa, aga õnneks olen ma esimest lugenud (esimene osa on Üllatusabielu). Eriti seotud need omavahel ei olnud, lihtsalt peategelased on kolm sõbrannat. Igas osas on üks neist peategelane.

Lugu algab sellega, et Rachel on otsustanud hakata rohkem väljas käima ning ta läheb sõbrannaga koos baari. Baaris kohtab ta Carter Brockettit. Juhtub nii, et mees viib naise koju ning jääb tema juurde. Mõne aja pärast avastab Rachel, et ta on rase. Naine otsustab mehele sellest küll rääkida, aga soovib, et mees loobuks lapsest.

Carter sellega muidugi nõus ei ole ning õige pea on asjasse segatud üks mehe eksidest ning mehe perekond. Mehe perekond soovib muidugi, et noored abielluksid, aga neil on kindel plaan jääda vallaliseks, kuigi mõlemad soovivad last.

Selline küllalt naiivne raamatuke, kus tegeletakse enda hirmude ületamisega. Natuke koomiline ka. Koomiliseks teevad selle mehe perekond ja terve hord endiseid tüdrukuid. Ajaviiteks lugeda kõlbab, aga midagi erilist ei ole.

Susan Mallery. Üllatusabielu (Ersen, 2018)

üllatusabieluTõlkinud Reelika Haapanen
215 lk.

Vahelduseks üks ehtne naistekas, mis sobib ideaalselt puhkuse ajaks.

Noelle Stevenson on 19-aastane, kui ta avastab, et on rase. Lapse isa Jimmy on Iraagis sõjas just surma saanud. Noelle ei tea, mida teha, kui ootamatult pakub talle lahenduse Devlin Hunter. Devlin on Noelle’i ülemus ja Jimmy vanem vend.

Devlin pakub Noelle’ile 2-aastast abielu, et ta saaks endale selle aja jooksul jalad alla, haridustee lõpetatud ja abikäsi lapsega. Samuti kavatseb ta lapsele luua usaldusfondi ning naisele ja lapsele peale abielu lõppemist osta maja.

Kõik ei lähe aga sugugi nii nagu mees planeerinud on. Nimelt ei ole ta arvestanud tunnetega. Noelle armub temasse ja ta julgeb seda ka mehele tunnistada. Mehele see ei meeldi, aga ka ta ise ei ole naise vastu ükskõikne.

Selline mõnus ja lihtne armastuslugu, kus lõpplahendus on aimatav. Mulle meeldib aeg-ajalt selliseid mõnusaid armastusromaane lugeda. Romaan ei olnud liiga melodramaatiline, tundeid oli just parasjagu. Soovitan nendele, kes soovivad ajaviiteks mõnusat romaani, see sobib täiuslikult. Samuti armastusromaanide austajatele. Hea tunde jättis see raamat.

Oktoobri kokkuvõte

Peale paari kesist lugemiskuud tundub, et olen suutnud end kokku võtta. Või siis on juhtunud lihtsalt kätte head raamatud.

Seekord oli tõesti palju häid raamatuid. Näiteks Lagercrantz “Mees, kes otsis oma varju”, Paula Hawkins “Vete sügavusse”, Elin Toona Gottschalk “Pagulusse” ja Peter Swanson “Mõrva väärt”. Kõige kehvem lugemiselamus oli sellel kuul Emily France “Sinu jäljed”.

Loetud raamatuid: 13
Loetud lehekülgi: 4234
Kõige paksem raamat: Elin Toona Gottschalk “Pagulusse” (454 lk.)
Kõige õhem raamat: Mart Juur “IFF. Suur Loterii” (200 lk.)

Oktoobri raamatud