Stephen King. Öine vahetus (Fantaasia, 2019)

öine-vahetusTõlkinud Andreas Ardus, Kristi Kartašev, Eva Luts, Raul Sulbi, Silver Sära
412 lk

Ma tegelikult ei ole õudukate fänn. Ma tavaliselt ei loe õuduskirjandust ja ei vaata õudusfilme. Sel lihtsal põhjusel, et mul on siis raske magada. Seda raamatut lugesin ka päevavalgel, sest muidu mu kujutlusvõime hakkas ka tööle nii, et tundus nagu kõigil mu ümber olevatel masinatel on hing ja neil on plaan maailm üle võtta ning igast vähegi pimedamast nurgast võib koletis välja roomata.

See on Kingi esimene novellikogu ning siia on koondatud väidetavalt tema parimad lood.  Need lood olid päris head küll, kuigi mõne jutu mõte jäi mulle natuke arusaamatuks. Selles mõttes, et need ei olnud õudusjutud. Õudusjutte on siin muidugi kuhjaga. Mulle jäid eredamalt meelde kõik, mis olid masinatega seotud. See, kuidas nad järsku nii öelda ellu ärkasid ja inimesi tapma hakkasid. Mulle meeldisid siit muidugi veel paljud lood, näiteks “Jerusalem’s Lot” oma sünge õhustikuga ja “Lahinguväli” mängusõduritega. Muidugi ka “Maisi lapsed”, mille pärast ma üldse selle kogumiku kätte võtsin. Olen kunagi teismelisena seda filmi näinud ja tahtsin teada, kas see on ikka veel sama õudne, nagu oli siis. Oli küll.

Soovitan inimestele, kes otsivad närvikõdi. Nõrganärvilistele (nagu mina) eriti ei julge soovitada, kui siis ainult päevavalges lugeda. Kuigi kõik lood ei ole hirmutavad. Igatahes on siin päris erinevaid ning mitmepalgelisi lugusid. Ma ei kahetse, et seda lugesin.

Advertisements

Stephen King. Raamatukogupolitseinik (Kupar, 1995)

RaamatukogupolitseinikTõlkinud Teet Kallas ja Tiito Himma
189 lk

Ma nüüd ei tea, mida Stephen Kingist arvata. Olen lugenud temalt enne raamatut “Laskur“. Selle muljed olid mul nii ja naa. Plaanisin sellel aastal väljakutse raames lugeda sarja järgmist osa, aga enne sattus kätte “Raamatukogupolitseinik”.

Sam Peebles’il palutakse ühel üritusel pidada kõne. Ta alguses ei taha, aga tal pole põhjendust ka keelduda. Niisiis ta koostabki kõne, mille palub enne läbi lugeda Naomil, kes käib tema juures aeg-ajalt tööl. Naomi soovitab tal kõne ilmestamisel kasutada paari raamatu abi. Nii seab Sam sammud raamatukogu poole. Talle antakse seal soovitud raamatud ja tähtajaks nädal aega. Raamatukoguhoidja korrutab veel üle, et tähtaeg on nädal aega ja et mees raamatud ikka õigeks ajaks tagasi tooks. Või muidu ….

See peaks olema õudusromaan, aga minul küll õudne polnud. Võib-olla on viga minus, aga minu jaoks oli see kuidagi koomiline raamat. Õudne oli selles ainult üks koht. See, mis tegelikult juhtus väikese Sam’iga aastaid tagasi, kui ta ei viinud õigeaegselt raamatut tagasi. Võib-olla oleks see minu jaoks õudsem olnud, kui ma oleksin seda lugenud talvel ja pimedas, aga praegu puhkusel olles ei tekkinud seda õiget meeleolu. Minu jaoks jäi lugu natuke nõrgaks ja mul oli natuke teine ettekujutus sellest raamatust. Sellest hoolimata ei jää see raamat ilmselt minu viimaseks tutvuseks Stephen King’iga.

Stephen King. Laskur (Pegasus, 2006)

LaskurTõlkinud Mart Kalvet
226 lk.

Puhkus on mul vist pea sassi ajanud, sest ma ei saanud alguses aru, mida raamat endast kujutab. Eks ta vist on praegugi natuke segane. Kõige paremini iseloomustaks seda raamatut sõna unenäoline. Minu unenäod on selle raamatu sarnased. Õhustik sünge ning pinev ja toonid tumedad ning hallid.

Peategelaseks on Roland ehk siis laskur. Laskur jälitab mingil põhjusel meest mustas. Nii palju on aru saada, et see on mingil moel seotud Torniga. Sellel teekonnal kohtub ta mitmete kummaliste tegelastega. Näiteks kõrtsipidaja Alice, kummalised vaimolendid ning loomulikult Jake. Jake on üks noor poiss, kes on oma maailmast teise tõmmatud.

Tegemist on sarja esimese osaga nii, et siin ei selgu suurt mitte midagi. Nagu ütlesin, siis oli raamat kummaline. Mul oli tükk tegu, et aru saada, millise maailmaga tegu on. Kas see on tulevikus või minevikus? Vist oli ikka tulevikumaailm. Kuigi päris kindel ma ei ole.

Alguses oli mul lugedes tõesti mingi möh-moment. Et mis asi see on, aga raamat oli ikkagi kaasahaarav. Lihtsalt sellesse sisseelamine võttis mul natuke aega. Raamatus ongi peamiselt selle teekonna kirjeldus ning kuidas ta selle mehe mustas jälitamiseni jõudis. Huvitav ning omapärane raamat ja oli omajagu põnevust ikka ka. Mulle tohutult meeldis selle raamatu keel. Selline voolav ning jutustav. Ma küll ei oska täpselt öelda, mis žanri alla raamat kuuluda võiks, aga mul on väga hea meel, et selle lugemiseks võtsin.

See oli minu esimene Kingi-raamat, ilmselt ma pean nüüd terve selle sarja “Tume torn” läbi lugema, et saada rohkem aimu sellest maailmast.