Jesper Parve. Minu Bali (Petrone Print, 2016)

minu-bali-oma-vae-otsingulJärjekordne Minu-sarja raamat “Minu Bali” on jaotatud kolme ossa. Pealkirjadeks on hinduismi jumalad. I osa on Šiva, II osa Brahma ja III osa Višnu.

Raamatu autor Jesper Parve on endine korvpallur, kes läks natukeseks ajaks koos perega Bali saarele, et ennast arendada, tervendada ja ennast leida.

I osa keskendub endiste mõttemallide ja -mustrite lõhkumisele. Autor käib erinevate ravitsejate juures, et terveneda ja endasse vaadata.

II osas hakkab autor oma uut tulevikku üles ehitama. Mida hakata tegema, kui aeg on Eestisse naasta? Samuti tutvustatakse Bali toite ning räägitakse matmiskommetest.

Kui I ja II osas on autor suhteliselt paikne, elab Ubudis, siis III osas liigub ta mööda Balit ringi ja tutvustab erinevaid kohti ning situatsioone.

Tegemist ongi rohkem eneseotsingu raamatuga, mida sellegipoolest on põnev lugeda. Raamat on ka küllalt lühike, ainult 167 lehekülge ja lõpus on võrratu pildialbum. Soovitan lugeda, sest tegu on omanäolise ja erilise raamatuga Minu-sarjas. Jesper Parve kirjeldab lahedat ja boheemlaslikku atmosfääri, mis Balil enamasti on ning endalegi jooksis pilt silme ette rahulikust ja mõnusast elust. Tekkis tahtmine minna praeguse külma eest Balile peitu.

Advertisements

Contra. Minu Läti (Petrone Print, 2016)

minu-lati-anekdoot-toelisest-eestlasestMul on varsti minek Lätti, täpsemalt Riiga. Mõtlesin, et loeks enne reisi läbi ühe uue raamatu Läti kohta. Kes Contrat on lugenud, need teavad, et tal on omapärane kirjutamisstiil. Ja ega ta siingi seda hülga. Raamat on kirjutatud huvitavalt ja kaasahaaravalt.

Contra keskendub eelkõige läti luuletajatele ja kirjanikele ning keelele, aga ka spordile, kohtadele, mida ta on Lätis külastanud ja inimestele, keda kohanud.

Ma pean tunnistama, et ma ei tea läti luuletajatest ja kirjanikest eriti midagi. Nii et “Minu Läti” arendas mu silmaringi kõvasti.  Contral endal on lai silmaring. Ta teab igasuguseid huvitavaid fakte Läti ja lätlaste kohta. See huvi tekkis tal juba lapsepõlves.

Loomulikult ei puudu raamatust ka luuletused. Mina luuletustega eriti ei suhestu, aga need sobivad sinna raamatusse. Samuti on Contra õppinud läti keelt ja tegeleb luuletuste tõlkimisega. Kohtadest tundus, et tema jaoks olulisimad on Valmiera ja Ventspils.

Kuna Contra on suur jooksumees, siis tuleb palju juttu Lätis joostud maratonidest, kus ta osalenud on. Spordist ta puudutab veel jalgpalli, korvpalli ja jäähoki teemat. Tal on oma lemmikjalgpallimeeskond Lätis ka.

Jutt on kirjutatud läbi huumoriprisma. Lugedes tekkis hea ja mõnus tunne. Tahaks veel miagi öelda, aga ei ütle. Lugege ise! Igatahes soovitan kõigile.

Gunnar Press. Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja (Menu Kirjastus, 2016)

ninamees-raio-piiroja-ohuvoitleja Raamatu lõpetasin juba pühapäeval, aga tutvustamiseni jõudsin alles nüüd. Ma ilmselt ei oleks seda raamatut lugenud, kui ma poleks seda võitnud. Aitäh, Apollo.

Mulle üldiselt meeldib jalgpall. EM-i ja MM-i mänge katsun vaadata nii palju kui võimalik. Samas ma ei vaata eriti Eesti mänge, sest ma kardan, et nad kaotavad ja ma ei taha seda näha. Aga Eesti koondise mängijaid siiski enam-vähem tean. Nii et Raio Piiroja nimi on mulle väga tuttav.

Raamat alustab Raio lapsepõlvest ja sellest, kuidas ta jalgpalli juurde jõudis, tema koondisekarjääri algusest ja loomulikult hiilgeaegadest. Samuti on juttu tema klubikarjäärist ja tema suurimast hobist kalapüügist. Raamatu lõpus on natuke juttu ka isiklikust elust. Nagu elulooraamatule kohane on teoses palju pilte ning tema sõprade, tuttavate, meeskonnakaaslaste meenutusi.

Selline mõnus ja tore lugemine oli, mis venis küll pikemaks, sest teised raamatud tulid vahele. Raamatust selgub, et Piiroja on võitluslik ja annab platsil ja mujalgi endast kõik. Ta jätkab peale koondisekarjääri hobi korras sporti (maratonid, rattasõit, suusatamine jne). Huvitav lugemine. Soovitan lugeda, eriti jalgpallihuvilistel.